Põrgutorm
Natsi-Saksamaa hukk 1944–1947

tekst: Thomas Goodrich
raamatust „Põrgutorm: Natsi-Saksamaa hukk 1944–1947”

Raamatu autor Thomas Goodrich on 1947. aastal Kansases sündinud ameerika ajaloolane ja kirjanik. 2010. aastal ilmunud raamatus „Hellstorm: The Death of Nazi Germany, 1944–1947” avab autor inimajaloo surmavaima sõja tahke tavapärasest mõnevõrra teisest vaatenurgast, keskendudes hoopis võitjate, nii venelaste kui ka liitlaste sõjakuritegudele. Miljoneid hukkunuid nõudnud sõja verisemate tahkude kirjeldamisel ei hoia autor värve kokku, erakordselt täpselt on kirjeldatud maailma kõrgkultuuri varamu sihipärast hävitamist ja saksa rahva piinarikkaid üleelamisi sõja lõpu aastail ja kohe pärast sõda. Autor viib lugeja tänu sündmustes osalenute äärmiselt tõetruule kirjeldusele otsekui mõnikümmend aastat tagasi, pakkudes välja hoopis teistsuguse pildi, kui senistes II maailmasõda kirjeldavates õpikutes ja ajalooraamatutes. Ilmselt on see ausaim kõikidest seniilmunud tuhandetest sõjateemalistest raamatutest, mis on üldjuhul kirjutatud alati üksnes sõja võitjate vaatenurgast. Otsekoheselt ja ilustamata avatakse teoses hulk sõjakuritegusid, nii venelaste vägistamisretki Ida-Preisimaale kui ka liitlaste õudu külvavaid barbaarseid pommirünnakuid Dresdenile ja teistele Saksamaa linnadele. Võimaluste piires peatub autor ka juutide rollil II maailmasõja puhkemisel ja nende verisel kättemaksuihal pärast sõda. Vaenupooli arvestavalt leiavad raamatus kajastust ka sakslaste kodumaa-armastus ning nende visadus II maailmasõja tagajärgede likvideerimisel. Raamat on ilmunud nüüd eesti keeles nime all „Põrgutorm: Natsi-Saksamaa hukk 1944–1947” ja mida saab tellida aadressilt: lembit88@gmail.com. Raamat on kõvas köites ümbrispaberiga, 355 lehekülge 37 pildiga. Raamatu hinnaks on 30 eurot, lisandub 3 eurot saatekulu.

20. oktoobril 1944. aastal magati väikeses Nemmersdorfi külas Ida-Preisimaal rahulikku und. Kõik oli vaikne. Ainult tänavalaternate valgus näitas, et külas on elu. See oli sõjaaja kuues aasta ning kunagi nii vägev saksa rahvus vaarus kuristiku äärel.

Tema linnad olid varemetes, tööstus puruks pommitatud, majandus oli kokku varisenud ja mis veel hullem: liitlaste armeed olid sulgenud surmahaardesse riigi piiri. Mitte keegi sealsetest mõtlemisvõimelistest inimestest ei kahelnud, et täielik kokkuvarisemine on saabumas. See oli juba kohal. Vaatamata sellele Nemmersdorfis magati.
Koguni kuus aastat oli Saksa Reich pidanud surmavõitlust kõige julmemas ja vapustavamas sõjas, mida on kunagi peetud. Miljonid sakslased olid hukkunud, miljonid sandistunud ja jalutuiks jäänud, aga ülejäänuid ähvardas nälg. Vaatamata sellele magasid Nemmersdorfi lapsed soojade tekkide all emade turvalises kaisus, nagu nad seda alati olid teinud ja teeksid ka edaspidi. Magamistoas suigatasid vanavanemad, ainukesed järelejäänud mehed, kes vahetevahel tasakesi köhisid või tõusid, et võtta klaas vett, väike naps või suitsetada. Seina taga laudas, mis olid samasugused paljude majade juures, liigutasid ennast loomad, et võtta suutäis heina või kohendada asendit. Pimendatud väljaku linnavalitsuse tornis tiksus kell, nii nagu ta oli seda teinud eile, üleeile, nädal, aasta või koguni aastasadu tagasi. Maailmast, kus lõõmas tuli ja mida varjutas suits, oli Nemmersdorf puutumatu. Ka ööd möödusid siin vaikselt – nii nagu see oli olnud alati. Paraku muutus varsti kõik vägivalla abil, alatiseks. Sõda tormas metsiku punase laavalainena selle rahulikult magava küla kallale.

Venelased siit läbi ei pääse

Kuussada aastat oli Ida-Preisimaa olnud Saksamaa välimiseks piiri­postiks. Senikaua, kuni see oli olnud Saksamaa provints, oli sealse geograafilise asukoha ja slaavlastest naabrite tõttu tulnud rinda pista paljude tõeliste vaenlastega. Seetõttu oligi selles piirkonnas välja arenenud tugev militaartraditsioon. Siinsel suurte põldudega maalapil oli saksa põllumees oma uhkete ja õilsameelsete peredega kasvatanud Saksa armee jaoks parimaid sõjamehi läbi aegade.
Ajaloolise irooniana oli aga Ida-Preisimaa, vaatamata oma sõjalisele kuulsusele, jäänud üheks vähestest sõjast puutumata paikadest Saksamaal. Kui riigi ülejäänud linnad olid juba ammu muudetud suitsevateks ahervaremeteks, oli Ida-Preisimaa jäänud väljapoole liitlaste lennuulatust. Võiks ju mõelda, et mujal Saksamaal võidi idapreislasi nende asukoha pärast koguni kadestada, ent nemad teadsid ise, et idahordid lähenesid ja sõda hakkas jõudma oma haripunkti. Iga päev kostis ida poolt ikka kõvemini ja kõvemini sõjakõmin ja iga öö muutus idataevas ikka punasemaks ja punasemaks.
Ent vaatamata sellele, et 1944. aasta oktoobri keskel olid venelased jõudnud juba riigi piirini, oldi külas endiselt rahulikud.
Agar rahvussotsialist ja fanaatiline Hitleri pooldaja Erich Koch (1) muudkui rahustas inimesi, kinnitades, et venelased siit läbi ei pääse. Vähe sellest, ta keelas ka elanikel läände põgeneda. Keelust üleastujad lasti kohapeal maha. Maha võidi lasta isegi põgenemiskahtluse tõttu. Kahtlused tekkisid näiteks siis, kui inimene võttis pangast raha välja, tappis oma loomi või pakkis asju. (2)
Vaatamata sellele, et Saksa Wehr­machti armee, kes sõdis meeleheitlikult idarindel peale tungiva vaenlasega, oli kõvasti kannatanud ja verest tühjaks jooksmas, oli Koch veendunud, et mitte mingisugust taganemist ilma lahinguteta ei toimu.
„Ükski tõeline sakslane ei või isegi mõelda sellele, et Ida-Preisimaa võiks sattuda vaenlase kätte,” teatas see fanaatiliselt truu natsionaalsotsialist ja Hitleri kummardaja hoiatavalt. (3)
Kochi ähvardused ja ranged reeglid võisid ju muuta mõne eriti närvilise idapreislase ellusuhtumist, aga kindlasti ei mõjutanud need kõiki ülejäänuid. Vaatamata täielikule läbikukkumisele sõjas oli sakslaste usaldus oma kodumaa ja Wehrmachti vastu suur ning vaid vähesed uskusid, et punane murdlaine suudab murda läbi „idamüüri”. Enamik lootis, et täpselt samuti nagu Esimese maailmasõja ajal, stabiliseerub rinne nüüdki piiri juures, kus Vene armee verest tühjaks jookseb. Suurem osa idapreislasi naeris kuulujuttude üle, mis jutustasid „loomalikest bolševikest” ega hoolinud vihjetest, mida nendelt „aasia hordidelt” oodata oli. Niisugused kuulujutud on rohkem valitsuse propaganda rahva võitlusmoraali tugevdamiseks, mõtlesid paljud. (4)

Nad nägid maapealset põrgut

Niisugune oli olukord kuni 20. oktoobri ööni 1944. Nemmersdorf ja teised külakesed magasid muretult, ent siis juhtus ettenägematu.
Murdnud rindel läbi sakslaste kaitseliini, tungisid venelased esimest korda Saksamaa pinnale. Mõne tunniga jõuti üha sügavamale. Wehrmacht grupeeris seejärel oma väeosad ümber ja meeleheitlike pingutustega paisati punased mitme päeva pärast tagasi. (5)
Vaatepilt, mida saksa sõdurid pärast kaotatud ala tagasivõitmist nägid, oli šokeeriv. Nad nägid maapealset põrgut: saksa naised olid vägistatud ja seejärel tapetud. Ühe vankri külge oli neli alasti naist naeltega risti löödud. Ühe kuuri uste külge olid samuti kinni naelutatud alasti naised. Kokku leidsid sakslased 72 tapetud naist ja last ning ühe 74-aastase mehe. Kõik olid tapetud loomalikult ning ainult mõnel oli olnud „õnne” saada kuul kuklasse. Mõnel lapsel oli pea lihtsalt labidaga lõhki löödud. Ühes ruumis lebas 84-aastane naine, kelle pea oli purustatud kas kirve või labidaga. Venelased olid kastreerinud ja seejärel tapnud ka 50 poola ja prantsuse sõjavangi, kelle sakslased olid küla kaitseks jätnud. (6)
Arstist leitnant Heinrich Amberger jutustas: Teel Nemmersdorfi nägin, kuidas vene tankid sõitsid silla lähedal üle põgenike grupist. Naised, lapsed ja vanakesed koos hobuste ja vankritega lihtsalt lömastati tankiroomikute all. Tee ääres ja põldudel vedelesid tapetud inimeste laibakuhjad. (7)
„Kõik naised, kaasa arvatud noored tüdrukud, olid vägistatud, sealhulgas ka üks kaheksa-aastane laps,” rääkis teine pealtnägija. (8)
Vanad mehed, kes olid püüdnud oma naisi, lapsi ja neid noori tüdrukuid kaitsta, olid lihtsalt maha löödud või tükkideks raiutud. Leitnant Amberger jätkas: „Ühe tänava ääres lebas üks naine, kuulihaav kuklas. Mitte kaugel temast lamas mõne kuu vanune laps, samuti kuulihaav peas…… Hulk mehi oli kas labidate või püssipäradega surnuks pekstud. Nende näod olid tundmatuseni moonutatud. Peale vene väeosade väljalöömist avastati lähedastes külades samasuguseid jubedusi. Nemmersdorfi ega ka teistesse lähiküladesse polnud jäänud enam ühtegi elavat sakslast.” (9)
Sakslased palusid kohale neutraalsete riikide inspektoreid, et nende arstid saaksid seda veresauna erapooletult inspekteerida ja dokumenteerida. Vaatamata sellele, et raportid eelnimetatud sündmuste kohta avaldati, vaikis ajakirjandus sellest, kuna 1944. aasta talveks oli sõjapropaganda Saksamaa vastu juba nii võimsalt tööle rakendatud, et neid materjale lihtsalt ei lastud avaldada. Ja keda huvitasidki lõhkilöödud peadega saksa lapsed või ristilöödud alasti saksa naised? Sõja viimaste kuude eesmärk polnudki enam üksnes Adolf Hitleri surm või natsipartei likvideerimine, vaid saksa rahva häving. Hävitada taheti üldse kõik, mis oli saksalik. Koos saksa rahvaga loomulikult.
Saksamaa tuleb hävitada igaveseks!
Hitler lubas oma poliitilises manifestis 1935. aastal vabastada riigi juutide suurest mõjust Saksamaa majandusele, poliitikale ja kultuurile. Kuigi see oli tollal vaid üks tema ettekujutustest, siis kaheksa aastat hiljem muutus kõik tegelikkuseks. Hitlerist sai riigikantsler ja Saksamaa hakkas muutuma üheks mõjukamaks tööstusriigiks maailmas. Mõjuvõimsad juudid, kartes sellise ideoloogia levimist üle maailma, korraldasid juulis 1933 Amsterdamis kokkusaamise, kus otsustati kehtestada ülemaailmne majandusboikott Saksamaa vastu. Sellel kokkusaamisel soovitas juut Samuel Untermeyer USA-st alustada „püha sõda” selle „põrguliku metslooma” vastu ning pidada seda katkematult. (10)
Sakslased vastasid sellele omapoolse boikotiga riigis tegutsevate juutide vastu. Inimesi kutsuti üles mitte kasutama juutide teenuseid. Seadused sobitati nii, et tõrjuda juute eemale Saksamaa meediast, majandus- ja kultuurielust ning neid vajadusel ka maalt välja saata. Kuna olukord oli teravnenud, valmistusid juudid üle kogu maailma vastupanuks. Kuna massimeedia kuulus tollal enamasti juutidele, alustati selle kaudu hüsteerilist Saksamaa vastast laimukampaaniat. Kõige suuremad vihaõhutajad olid seejuures Ameerika juudid. II maailmasõja alguseks ja eriti USA sõtta astumiseni kaks aastat hiljem, oli ajakirjanduse laimukampaania võtnud haiglaslikud mõõtmed.
Hollywoodi režissöör Ben Hecht iseloomustab sakslasi nii: Maailmas levib mõistuse- ja vaimuhaigus…….selle vähjatüübi diagnoosiks on Saksamaa, sakslus ja sakslased kui rahvus. Ma näen neid kui vähihaigeid vesiste silmadega kahvanägusid, kelle sääred on ilma labajalgadeta, kel on kohutavad lõuad, nad on demokraatiat vihkavad, rasvase turja ja seasilmadega mõrtsukad, kes pobisevad ja ilatsevad ning tahavad iga hinna eest laiutada üle inimkonna, kujutades end oma väikese ajuga hoopis targemateks juutidest. Nad vihkavad demokraatiat, sest nad vihkavad iseennast /…/ Ta on mõrtsukas, ainult mõttest tappa süütuid, hakkab tema rasvane kael läikima. /…/ Ma vihkan sakslasi, kuna nad on roimarid oma valemängude ja hoolimatusega. Kui nad seisavad tee ääres ja räägivad, siis jookseb ila nende suust mööda lõuga alla. Nad vihastavad mind sellega, et nad oma seasilmadega peavad end teistest paremaiks ja pingutavad iga hinna eest, et haarata võimu kogu inimkonna üle. Kuidas need inimkonna kõigi saamatumad olevused – need sakslased oma kalkide südametega – võivad üldse rääkida midagi hukkamõistvalt meist, kes on nendest kõrgemal? Kust on nad üldse võtnud õiguse keelata juutide keelt – keelt, mis teeb nemad sama tähtsusetuks kui umbrohu puu juure ümber – just see on šokeeriv… see on puhas kurjus.(11)
Saksamaa peab kaduma, võib lugeda ka Theodore N. Kaufmani raamatust: Seekord on Saksamaa sundinud kogu maailmale peale TOTAALSE SÕJA. Tasuks selle eest peab ta olema valmis vastu võtma LÕPLIKU KARISTUSE. Olgu ta valmis seda vastu võtma! On ainult üks võimalus selle lõpliku karistuse jaoks. Saksamaa tuleb hävitada igaveseks! Totaalselt, mitte ainult nägemuses. Et Saksamaa ei saavutaks maailmas ülemvõimu, on selle pidurdamiseks ainult üks võimalus: hävitada sakslane sellest maailmast. Ja selleks on vaja likvideerida sakslane. On ainult üks moodus vabastada maailma kõigest sellest, mis algab sõnaga saksa: selleks tuleb lämmatada tolle sõjaka rahva hing ning likvideerida saksa rahva paljunemisvõimalused.(12)
Edasine Kaufmani soovitus on, et peale sõja edukat võitmist tuleb kõik saksa mehed ja naised steriliseerida: Sellega oleks võimalik likvideerida sakslus ja selle algupära.(13)
Selle asemel, et olla taolisest avaldusest šokeeritud, olid ameerika ajalehed hoopis ideest vaimustunud. Mõistagi võib ju arvata, kes olid nende ajakirjade omanikud... Pideva ajupesu tagajärjel olidki inglased ja ameeriklased lõpuks kõigeks selleks valmis, tegemata vahet, kes oli süüdlane või süütu... Umbes samasugune ässituskampaania viidi läbi Inglismaal. Sakslasi võrreldi kuradi onupojaga jne. (14)
„Sensatsiooniline idee,” kõlas hurraa-hüüdena Time Magazine’ist.
„Provokatsiooniline teooria,” kajas vastu Washington Postilt.
Kuigi paljud Ameerikas ja Suur­britannias võisid isegi juutidele kaasa tunda, oli ikkagi palju rohkem neid, keda valdas ärevus sellise leegitseva retoorika ning mõrvarliku üleskutse peale hävitada nii süütuid kui ka süüdlasi. Kuid siiski sisenes pidev propaganda läbi peenhäälestuse ja ka täielikult avatult läbi filmide, raadio, raamatute, ajakirjade ja -lehtede aeglaselt inimeste mõtetesse ja hoiakutesse. Tagajärg oli see, et suurem osa ameeriklastest ja inglastest olid juba nii ajupestud, et nende jaoks ei olnud enam vahet, kas tapetakse üks nats või saksa laps.

Tapetud tsiviilelanikud Nemmersdorfi külas, oktoobris 1944. Foto: Bundesarchive bild

Plaan Morgenthau

5. septembril 1944 kuulutas president Franklin Roosevelt ametlikult välja vajaduse kasutada hävitusplaani „Morgenthau”. Plaan sai oma nime Roosevelti riigisekretäri nime järgi ja võeti kasutusele tema lähima abilise Harry Dexter White’i poolt. Mõlemad olid juudid. Nende programm nägi ette Saksamaa täielikku hävitamist peale seda, kui liitlased on sõja võitnud. Peale Saksamaa tööstuse demonteerimist ja kaevanduste täielikku sulgemist nägi „Morgenthau” plaan ette ka Saksa­maa territooriumi vähendamist poole võrra. Nii nagu paljud teised, teadsid ka Roosevelt, kindral George C. Marshall ja muud poolehoidjad väga hästi, mida selle plaani elluviimine tähendanuks saksa rahvale. See oleks kaasa toonud umbes 50 miljoni sakslase näljasurma. Ülejäänud osa rahvast võinuks ehk kuidagiviisi oma toitmisega ise toime tulla. Niimoodi pidanuks see sandistatud maa, olles täielikult vaenulike naabrite meele­vallas, kaduma maailmakaardilt kahe inimpõlve jooksul.(15)
„Nad on seda ise palunud,” kinnitas Morgenthau, kui kedagi selline plaan jahmatas. „Mille kuradi pärast ma peaksin muretsema selle rahva pärast?” (16)
„Kas sa ei taha, et sakslased nälgiksid?” küsis Roosevelti skeptiline väimees eravestluses. „Miks mitte,” vastas Roosevelt silmi pilgutamata. (17)
Teine tulihingeline plaani toetaja oli Winston Churchill. Vaatamata sellele, et alles mõni aeg varem oli ta olnud sellise programmi suhtes väga kriitiline ning nimetanud seda „väga julmaks ja ebakristlikuks”. Kiiresti muutis ta aga oma arvamuse ameeriklastele sobivaks siis, kui need mainisid väga soodsalt saadaolevat hädavajalikku sõjavarustust miljonite dollarite eest.(18)
Roosevelti ja Churchilli eristas see, et viimase kodumaal ei teatud tema nõustumisest Morgenthau plaaniga. Kuigi see poleks ilmselt põhjustanud suurt kõneainet riigis, kus oldi juba viis aastat sõjas „kuradiga” ning kus veel ei olnud vaibunud Esimese maailmasõja propaganda.
„Raske on välja mõelda küllaldaselt koledat sõna, millega võiks võrrelda neid haigeid sakslasi,” ütles üks inglasest koduperenaine, „nad on nagu Euroopas aeglaselt leviv jälestusväärne haigus.” (19)
Üks briti mereväeohvitser lisas: Mitte vähem kui kaks korda on need kriminaalid teinud Euroopast tapamaja, nende praegune juht on kui „verejanuline tänavapoiss”, kelle jaoks eksisteerivad vaid veri ja surm. Pole mingeid piire, kui kaugele inglased võivad minna oma karistusaktsioonidega, et purustada see kurjuse jõud /…/ Sakslased on kuradi vennapojad...
Inglasi oli propagandakanalite kaudu üles ässitatud kirglikuks vihkamiseks nii Hitleri, natsipartei kui ka Saksa armee ja kogu saksa rahva vastu. Neid oli toidetud päevast päeva mõttega, et „ainuke hea sakslane on surnud sakslane”. (20)

Tapa sakslasi, see on sinu laste palve!

Huvitav on märkida, et see rahvamõrv, mille demokraatlikud riigid toime panid, oli juba järele proovitud Nõukogude Venemaal. Mõeldes kohutavatele purustustele ja paljudele hukkunutele, mida põhjustas sakslaste rünnak Venemaale 1941. aastal, samuti ka suurele hulgale juutidele, kes hukkusid sakslaste käe läbi, oli selge, et juhuse saabumisel ei tasunud Saksamaal loota venelastelt mitte mingisugust halastust. Omajagu valas õli tulle ka kogu maailmas tuntud nõukogude juudikirjanik Ilja Ehrenburg. Erinevus Ehrenburgi ning Morgenthau, White’i, Hechti ja Kaufmani vahel oli see, et viimased suunasid oma plaani põhiliselt kõrgetel kohtadel olevatele isikutele, aga Ehrenburg mõjutas tavalisi nõukogude sõdureid, just neid, kel oli otsekontakt saksa rahvaga. Vaatamata sellele, mida kirjutati päevalehtedes Pravda, Izvestija, rindelehes Punane Täht või ajakirjades, mida lennukitelt rindesõduritele loobiti, või mida ta kirjutas oma raamatus „The War”, ässitas Ehrenburg Punaarmeed edasi liikudes täielikult ja lõplikult saksa rahvast hävitama.
Sakslased ei ole inimesed /… / kui sa pole tapnud vähemalt üht sakslast päevas, siis oled sa raisanud ühe päeva oma elust! Kui sa pole surmanud teda kuuliga, siis tapa ta täägiga… Meid ei rõõmusta miski rohkem, kui hunnik tapetuid sakslasi. Ära arvesta päevasid, vaid tapetud sakslaste hulka! Tapa sakslasi – see on sinu vanaema soov! Tapa sakslasi, see on sinu laste palve! Tapa sakslasi – see on sinu kodumaa suurim soov! Ära lase mööda! Ära muutu araks! Tapa… tapa, mehed punaarmees – tapke! Ükski fašist – nii elus kui ka veel sündimata – pole süütu! (21)
Stalin püüdis sellistest väljaütlemistest distantseeruda: „Mõnikord võib kuulda rumalaid väljaütlemisi nagu oleks Punaarmeel eesmärk hävitada saksa rahvas,” naeratas nõukogude diktaator maailma poole pöördudes. „See on loomulikult täielik vale.” (22)
Kuigi Stalin vingerdas kõrvale Ehrenburgi verejanulisest üleskutsest, siis Punaarmee sõdurid ei võtnud seda rumala jutuna. Täis viha ja tasumisjanu andsid need üleskutsed sõduritele nõukogude valitsuse legitiimsuse ja loa välja elada oma kõige metsikumad fantaasiad.
„Me ei anna mitte kellelegi armu,” hoiatas üks vihane nõukogude ohvitser. „Mõttetu on püüda meie sõdureid tagasi hoida ja kutsuda neid halastama…. Fašistide maa peab muutuma kõrbeks.” (23)
Valdavalt ei teadnud sakslased sellest midagi. Enamik neist elas edasi illusioonis, et sõda peetakse ikka mingite reeglite järgi. Vähesed suutsid kõige ette kujutada seda metsikust, mida demonstreerisid nõukogude sõdurid Nemmersdorfis. Seda võeti kui üksikjuhtumit, mida edaspidi ei korrata. Preisimaa ja selle ümbruse elanikud ei uskunud, et seal toimunu oli vaid eelmäng järgnevatele košmaaridele.
Samal ajal, kui venelased surusid idast üha ähvardavamalt peale, olid nende liitlased läänes juba alustanud oma hävitustegevust. Saksamaa lääne- ja keskalad jäid liitlaste pommituslennukite tegevusraadiusesse. Seal saatsid Ameerika Ühendriikide, aga eriti Suurbritannia lendurid kindlameelselt korda hävitustööd, mida ei saa võrreldagi natside omaga. Erinevalt sõjast idas tuli põrgu Saksamaa lääneossa mitte mööda maad ja pori, vaid pilvedest ja taevast.

Allikad:
1 Erich Koch oli Ukraina Reichskommissar aastail 1941–1944. Tema tegevuse tagajärjel muutus sakslasi lilledega vastu võtnud ukraina rahvas saksavaenulikuks. Tlk.
2 Thorwald, Juergen. Flight in the Winter (New York: Pantheon, 1956) 13: (Martin. K. Sorge, The Other Price of Hitler´s War (Westport, Conn, Greenwood,1986).126
3 Thorwald, Juergen. Flight in the Winter: Russia Conquers – January to May, 1945. New York: Pantheon, 1951.13
4 Marlis G. Steinert. Hitler`s War and the Germans, Athens: Ohio University Press, 1977, lk 292.
5 Alfred M. deZayas. Nemesias at Potsdam, London: Routledge & Kegan Paul, 1977, lk 61.
6 Ibid. Lk 63
7 Ibid. Lk 62–63
8 Sorge, Martin K. The Other Price of Hitler´s War – German Military and Civilian Losses Resulting from World War II. Westport, Conn.:Greenwood Press, 1986, 119.
9 Ibid.117
10 New York Times, August 7, 1933 Ralph Grandinetti, „Germany´s Plant o Resettle Jews in Madagascar,“The Barnes Review 4, no.3 May/June 1998): 26.
11 Ben Hecht, A Guide for the Bedeviled (New York: Charles Scribner´s Son´s, 1944), 120, 125, 130, 144, 155,156.
12 Theodore N. Kaufman, Germany Must Perich! (Newark , N. J.: Argyle Press, 1941), 6, 7, 28, 86.
13 Ibid, 88-89; Michael F. Connors, Dealing in Hate (Torrance, Calif.: Institute for Historical Review, 1970), 28
14 Theodore N. Kaufman, Germany Must Perish! (Newark, N.J.: Argyle Press, 1941), 6, 7, 28, 86.
15 Russell D. Buhite, Decisions at Yalta (Wilmington, Del, :Scholarly resources, Inc., 1986), 25.
16 Buhite, Russel D. Decisions at Yalta – An Appraisal of Summit Diplomacy. Wilmington, Delaware: Scholary Resources, Inc.,1986. 23
17 Diary of Henry Morgenthau, entry for March 20, 1945.
18 Buhite, 25; Tht Memoirs of Cordell Hull, (New York: Macmillan and Co.,1948),207-208.
19 Paul Fusell, Wartime (New York: Oxford Univercity Press, 1989), 117.
20 Rusell Grenfell, Unconditional Hatred (New York: Devin-Adair, 1953),117.
21 De Zayas, Nemesis at Potsdam, 66; Thorwald, Flight in the Winter 33.
22 De Zayas, Nemesis at Potsdam 66.
23 Sorge, Martin K. The Other Price of Hitler´s War – German Military and Civilian Losses Resulting from World War II. Westport, Conn.:Greenwood Press, 1986 127.