Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid
Arvamusi lahe põhjakaldalt

tekst: Valdur Raudvassar

Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid. Arvamusi lahe põhjakaldalt Autorid: Timo Vihavainen, Marko Hamilo, Joonas Konstig Kirjastus K&K, 2017

Meie põhjanaabritelt on ilmunud ehmatavalt aus ja ajakohane kirjeldus väärtusmaailmade kokkupõrkest tänapäeva Soomes. Autoreid on ajendanud kirjutama mure Euroopa oleviku ja tuleviku pärast.

Tänapäeva raamatuturg on tulvil teoseid, mis räägivad möödanikust, milles ise elasime, kuid pidime vaikima. Kuid minevikust kohe tulevikku jõuda on ennatlik. Nende vahel on veel olevik – sõnameistrile ja poliitikule antud aeg enda kasuks toimida, ajupesu jätkata.
Maailmakirjanduses on ilmunud teoseid, mis kergitavad eesriiet tulevikunägemustele. Kahe maailmasõja vahel ilmus vähemalt kaks raamatut: Oswald Spengleri (1880–1936) „Õhtu­maa allakäik” ja Richard Coudenhove-Kalergi (1894–1972) „Totaalne riik ja totaalne inimene”. Mõlemad on ilmunud korduvalt ka eesti keeles.
Tundub siiski, et mõlema sõnumit hakkasid mõistma lugejad siis, kui ennustused olid täitunud. Vaevalt võiski loota meie isadelt tõsist usku Euroopa allakäigusse, mil Eestis, Baltimail ja Soomes võõrvõimust vabanemisele järgnes nende ajaloo suurim majanduslik ja kultuuriline tõus, isegi Eesti spordis. Ei mõjunud veenvalt veel Coudenhove-Kalergi üleskutse demokraatia ja rahvussotsialismi liiduks maailma ähvardava Punaarmee ja kominterni ohu ees, kuigi vaid mõne aasta pärast tuli meil võidelda vana vaenlase vastu kõrvuti landeswehrlastega. Tollal lootsime ikka nagu ajastu suurlaulik Gustav Suits: „Meid inglane suurmeelne aitab / meid lunastab läänega liit.”
Alles tänapäeval saab ehk mõistetavaks O. Spengleri hoiatus: „Kultuuri traagiline moraal mõistab olemise raskust, kuid saab samas ka uhkust selle kandmiseks... Plebeimoraal tähendab möödahiilimist oma saatusest. See ei ole enam elutäius, vaid vaesus, külmus ja tühjus.”
Tõesti: Õhtumaa (Euroopa) allakäik ei alanud mitte majanduse, vaid kultuuri ja moraali allakäigust. Juba antiikajal hoiatas Platon, et on kahte liiki muusikat – üks, mis inimesele elujõudu annab ja teine, mis lõdvaks ja paheliseks teeb. Viimane hakkas kõlama uuemal ajal üha valjemini. Sama toimus ka kirjanduses ja kunstis, kodus ja koolis.

Ehmatavalt ajakohane teos väärtusmaailmade kokkupõrkest

Kogumiku „Sallijaskond versus Väärtuskonservatiivid” autoreiks on Helsingi Ülikooli professor Timo Vihavainen (70), teaduskirjanik Marko Hamilo (50), kirjanik Joonas Konstig (42) ja kaastööd on teinud ühiskonnateadlased Jukka Aakula (63), Timo Hännikäinen (40), Erkki Lampen (60), Heidi Marttila (41). Teos ilmus Soomes 2015. aastal ja eestikeelsena aastal 2017, alapealkirjaga „Arvamusi lahe põhjakaldalt.” Raamat on tänuväärne kingitus, sest samad probleemid, avalikult küll maha vaikitud, lõhestavad rahvast ka lahe lõunakaldal. Neist aga sõltub meie ja meie laste tulevik.
Nagu pealkirjastki paistab, käsitleb teos kaht vastandlikku ühiskonna­rühma. „Sallijaskonda” kuuluvad need, kes suhtuvad sallivalt või ükskõikselt Euroopas käivitatud arengusse: enneolematu võõrrahvaste sisseränne, samasooliste „abielu” seadustamine, soolise kuuluvuse isemääramine, looduslike, ajalooliste, poliitiliste, kultuuriliste, sotsiaalsete ja moraalsete piiride kaotamine, millest poleks julgenud unistada ka Karl Marx 1848. aastal oma Kommunistliku Partei Manifesti kirjutades.
„Väärtuskonservatiive” seob tunnetus, et rohkem on maailmas siiski väärtusi, mida tuleviku nimel peaks säilitama: rahvus, kodu, perekond, isamaa, kirik, emakeel, looduse antud sugu ja ülesanded. Väärtusalalhoidlike hulka kuuluvad ka kogumiku autorid ise. Paigutades end pealkirjas vastasest tahapoole, rõhutavad nad ilmselt oma avatust vastase rünnakuile.
Mis on „sallijaskonnale” andnud sellise enesekindluse? Kõigepealt asetumine peavoolumeedia poolele, millel on valitsev seisund enamikus euroliidu maades. Ujuda pärivoolu on alati lihtsam, ohutum ja tulusam. Seda teavad poliitikud, ajakirjanikud, kultuuritegelased ning ka tavainimesed rahva hulgast. Nad valiksid meeleldi riigikogusse Jüri, „aga tema ei võida nagunii”, sellepärast valivad tagasi Kaval-Antsu, kes lööb läbi niikuinii.
Inimene igatseb tavaliselt paremat ja jõukamat elu. Kuuldes kuskilt, et ainsaks takistuseks on tööjõu puudus, lepib ta kohe ka selle toomisega võõrsilt. Mõtlemata sellele, et ka võõrad tulevad siia vaid paremat elu otsima, mitte meie muret jagama.
Ka kardab inimene ajast maha jääda ning läheb kaasa kõige uuega, küsimata kuhu see viib. Kokkuvõttes on kõik sellised uitmõtted kasvatanud sallijaskonna ühiskonna arvukamaks rühmaks. Mitte tõde ja õigus. Meie ei tohi kunagi unustada, et nii Sokratese kui ka Kristuse mõistis surma mitte türanni, vaid rahvakoosoleku otsus. Seega ei sõltu tõde alati häältearvust.
Ka sallijaskond pole kaugeltki sallivam teisitimõtlejate vastu. Eriti on nende viha alla langenud väärtuskonservatiivid, kes tahavad alal hoida väärtusi, mis on saatnud inimkonda pikal rännakul ürgmetsast tsiviliseeritud maailma. Nendeks väärtusteks on hädavajalik inimeste kokkuhoid perekonnana, suguvõsana, rahvusena, riigina, on usk õiglusse ja Jumalasse, kes ei lase heal seemnel kunagi hukka minna, on looduse poolt määratud mees- ja naissoo vaieldamatud tunnused ja ülesanded.
Sallijaskond nõuab kõigi sinatamist soost ja east olenemata, kuna teietamine olevat lubamatu kodanlik igand, samuti ka igapäevane habeme­ajamine ja juustekasvu piiramine. Eriti põlastusväärne olevat ülikonna, valge krae ja lipsu kandmine, mis meenutavat natsiohvitseri! Aga seda tegid suure iseteadvusega ka natside vastu võitlevad Inglise ohvitserid, ja inglise lõikelist vormi kandis ka Eesti kaitsevägi, mis pidi ohvitseril alati puhas olema nagu ka nägu ja soeng. Sallijaskond on mõistnud hukka ka õpetaja valitseva asendi koolitunnis ja õpilase püsti tõusmise vastamisel, meenutavat autoritaarset riigikorda. „Õpetaja tuleb ajada auku!” kirjutas luuletaja Pentti Saarikoski (1941–1983).

Tõele peab julgema näkku vaadata

Kõiki neid nõudeid võiks võtta nõmeda lõõpimisena, kui need poleks mõnekümne aastaga saanud lääne­maailmas ja Eestis märkamatult lausa seadusandliku jõu. Raske on ette aimata, kaugele see areng läheb ja millega lõpeb.
Tõele lähemale jõuab selleski küsimuses pöörates pilgu tumedalt tulevikult juba hämarduma hakkavale lähiminevikule. Tänapäeva sallijaskonnal on otsene side 1960. aastail lääneriikides puhkenud nn uusvasakpoolse liikumisega, mis oli sihitud nn kodanliku demokraatia, kapitalismi ja eriti „Ameerika imperialismi” vastu. Erinevalt varasemast polnud loosungitel Marxi ja Lenini, vaid Mao Zedongi, Ho Chi Minhi ja Che Guevara näod ja sõnad. Ka polnud meeleavaldajad enam töölised, vaid lääne ülikoolide üliõpilased, harvem ka nooremad õppejõud. Endiselt aga taheti provotseerida kokkupõrkeid korravalvuritega, et oleks põnevam noortele.
Võitluse peatanner oli siiski mujal: ülikoolides ja teistes koolides, ajakirjanduse ja raadiotoimetustes, kirjanduse- ja kunstiasutustes. Hämmastava järjekindlusega hõivas uusvasakpoolsus üldsusele märkamatult need „inimhingede sepikojad”. Juba Marx käskis teadusel maailma muuta, mitte uurida ja seletada. Nüüd keerati kõik tõed pahupidi. Kui kuulus Clausewitz (1780–1831) oli pingsal uurimisel jõudnud järelduseni, et sõda on poliitika jätkamine relvadega, siis uusmarksistlik filosoof Foucault pööras väite pea peale: poliitika on sõja jätkamine rahuaegsete vahenditega.
Kõige selle tulemusena kasvas üles uus põlv haritlasi, kes on sallivad senise maailma lammutamise suhtes.
Ohtlikum kõigist sellega kaasnevaist muutustest on üha kestev sisseränne. Juba 2014. aastal oli Rootsis 55 sisserändajate poolt hõivatud linnaosa, kust põliselanikud põgenevad ja kuhu ei julge siseneda politsei, tuletõrje ega Rootsi ametnikud. Seal toimib juba Clausewitzi teesi kummutamine sallijaskonna vaimus: poliitika on sõja jätkamine uute vahenditega.
See on väljakuulutamata sõda, aga kõigi sõja tunnustega: võõraste alade hõivamine, kohaliku elanikkonna põgenemine jne.
Tõele peab julgema näkku vaadata. Arg kõrvalehiilimine saatusest tähendaks plebeimoraali omaksvõttu, mis ei päästa kedagi.