Porkuni vennatapulahing 1944

tekst: Ranno Sõnum
Katkend raamatust

Hanno Ojalo, Ranno Sõnum, Hanno Tamm Porkuni vennatapulahing 1944. Üks Virumaa lugu Kirjastus Ammukaar, 2019

Porkuni lahing 21. septembril 1944 oli üks selliseid haruldasi lahinguid, kus mõlemal poolel võitlesid eestlased. Ühed Saksa vormis ja teised Punaarmee vormis. Tulemuseks oli mitusada langenut ja vimm, mis on kestnud aastakümneid. Võitjad käitusid, nagu oleksid nad valgusjõudude esindajad ja kaotajad pimedusjüngrid. See raamat püüab korvata seda pikka vaikimist ja mälestada neid ohvreid.

21. september 1944.
Pärast Porkuni lahingu lõppu

Pärast lahingu lõppu olid põllud ja metsad täis langenuid ja haavatuid. Heljo Lepp on pärast lahingut avanenud pilti kirjeldanud järgmiselt:
„Aeg oli veel keskpäevas, koduõue vahetus ümbruses oli vaikseks jäänud. Otsustasin minna „külapeale” ja ikka eelkõige koolimaja juurde. Ei teadnud ette, et sellel lühikesel edasi-tagasi teekonnal niipalju kohutavat näha saan. Külavahetee ääres, eespool Kargo talu õueväravast Aadurahva talu aiamaad piirava lattaia kõrval, lamas selili saksa hallrohelises mundris soldat. On jäänud minu teadvusesse, et ta oli sakslane. Ta veel elas, vaevumärgatav liigutamine ja nõrk korin või soigumine. Ilmselt oli ta surija. Jäin mõneks minutiks 4–5 meetri kaugusel temast teele seisatama ja teda vaadata. Tema mind ei saanud näha, silmnägu oli tal taeva poole pööratud. Kui palju ja kust kohast ta verine oli, seda enam ei mäleta. Minul noorel tüdrukul oli õudne vaadatagi, sellepärast ei julgenud ka tema juurde minna.”
Vangi langenute ja lahingust langenute ning sõjasaagi kohta on liikunud erinevaid andmeid. Eesti laskurkorpus sai osadel andmetel sõjasaagiks 3 kahurit, 3 miinipildujat, 24 kuulipildujat, 13 veokit, 202 hobust ja sõjavange võeti 626 meest. 925. polgu kroonika andmetel võeti sõjavange 1102 meest ja sõjasaagiks 5 kahurit. 249. laskurdiviisi lahing­tegevuse päeviku andmetel võeti vangi 565 meest ning 921. laskurpolk võttis vangi 128 meest. Diviisi lahingtegevuse päevikus on mainitud, et sõjasaagiks sai viimati nimetatud polk 1 auto, 2 auto-järelvankrit, 2 kahurit, 3 miinipildujat, 24 kuulipildujat, 2 hobust ja 66 vintpüssi. Alates 1989. aastast Porkuni lahingust avaldatud artiklitest ja pärast Eesti taasiseseisvumist ilmunud ajalookirjanduses on mainitud veel mitmesuguseid arve.
Peep Kärp on maininud oma artiklis „Tundmatud ühishauad Porkunis”, et lahingus langes punaarmee kätte 700 inimest, kellest suurem osa olid eestlased. See arv võib-olla kõige tõenäolisem, sest ka 2. löögiarmee poliitosakonna aruande järgi võeti 626 vangi, mis on arvule 700 ligilähedasem. Täit tõde vangi langenute arvu juures arvatavasti on võimatu välja selgitada, sest arvestades nõukogude ajal avaldatud ning ka taasiseseisvunud Eestis ilmunud käsitlusi, siis need arvud on olnud seinast seina ning nõukogude ajalookirjanduses oli tavaline vaenlase kaotusi suurendada ning enda omi pisendada.
Lisaks võis olla vangi langenute hulgas ka Saksa 113. julgestus­rügemendi ülem major prints Simon Casimir zur Lippe. Mart Laari andmetel pääses ta Avinurme lahingust, kus tema juhtud rügement puruks löödi ja ta ise käest haavata sai. Seega võib oletada, et major zur Lippe võis koos oma rügemendi riismetega Porkunis vangi langeda. Hans-Theo Böhle andmetel vabanes ta nõukogude sõjavangistusest 1955. aastal, tuli Saksamaale tagasi ning suri 9. detsembril 1980. Esines ka juhuseid, kus laskurkorpuse võitlejad tundsid sõjavangide hulgast ära ka kodukandi mehi. Üks selline juhus oli Kilingi-Nõmmelt pärit meestega, kus laskurkorpuse võitleja tundis tuttava mehe ära ja hakkas temaga juttu rääkima. Nende vestluse katkestas kohaletulnud politruk.
Väärib märkimist, et vangilangenute seas oli ka kolm soomepoissi: reamehed Richard Paluoja, Arnold Raag ja Raimond Riiv. Kahel neist, Richard Paluojal ja Arnold Raagil õnnestus hiljem sõjavangist põgeneda. Richard Paluoja tabati koheselt ja saadeti Valge mere kanali äärde vangilaagrisse, kuid Arnold Raagil õnnestus mõnda aega olla kodukandis metsavend ning NKVD arreteeris ta 1946. aastal. Riivil sellist võimalust ei olnud ja ta vabanes sõjavangist 1946. aastal.
Kindlasti tekib lugejal küsimus, kuidas soomepoisid sattusid Porkuni lahingusse? Pärast soomepoiste kodumaale naasmist augustis 1944 saadeti nende I pataljon Tartu rindele ja II pataljon suunati Kehra õppelaagrisse. Kehrast saadeti soomepoistest lipnikke Narva rindele sealsetele üksustele täienduseks. 19. septembril lähetati Narva rindele 80 soomepoissi. Need mehed jõudsid sinna aga juba üldise taandumissegaduse ajal.

Porkuni lahingu skeem

Saksa poole sõjameeste mahalaskmine

Vaatame nüüd lahingus mõlemal poolel kantud kaotusi. Teadaolevatel andmetel maeti Loksa külla, Tamsalu-Väike-Maarja tee äärde Aleksander Poomi talu lähedale ühishauda 73 punaarmee pool langenud meest. Need mehed on ka nimeliselt teada ning nime järgi oli nendest 54 eestlast ja ülejäänud venelased. Lisaks oli vene poolel ka 127 haavatut. Saksa poolel langenuid võis olla umbes 200–300. Haavatute arvu saksa poolel ei ole õnnestunud siinkirjutajal tuvastada.
Selle päeva õhtul hakkasid kõlama vaheaegadega üksikud lasud, mis tundusid kohalikele kummalistena. Need kestsid kogu öö. Toimus vangi­langenud saksa poole sõjameeste mahalaskmine. Loksa küla põllul triangulatsioonitorni juures oli lahingus vangi langenud sõdurite kolonn, mille juures jooksid kaks vene mundris naist, kes karjusid tugeva aktsendiga eesti keeles, et maha lasta ja maha lasta. Pärast seda korraldati Loksa-Sauevälja teest umbes 100 meetrit Porkuni poole põllu peal detsimeerimine ehk iga kümnes mees rivist lasti maha. Kokku tapeti seal üheksa meest. Need mehed maeti kiiresti lähedal oleva põllukivihunniku juurde. Nende säilmeid ei ole tänaseni leitud. Lisaks tapeti ka haavata saanud mehi.
Praeguse Loksa bussipeatuse juures, kus sel ajal asus veski, lasti maha kuus Saksa mundris haavatud Eesti sõdurit, kes palusid vangistajatelt, et neid maha ei lastaks, kuid sellest hoolimata seda siiski tehti. Hiljem maeti nad lähedasse kruusakarjääri, lisaks maeti sinna veel mõni üksikult maha lastud ja lahingus langenud.
Pärast sõda leidis need mehed Johannes Poom, kuid nõukogude okupatsiooni tingimustes pidi ta sellest vaikima. Tuleb ära mainida, et Eesti laskurkorpuse võitlejad olid mahalaskmiste üle õnnetud. Ülemuste käsud olid räiged ja tunti üldist piinlikust. Sellepärast toimus ka maha lastud rahvuskaaslaste kiire matmine varem mainitud kruusakarjääri ja kivihunniku juurde. Haavatud punaväelastele anti abi Loksa koolimajas, kuhu oli sisse seatud välihaigla. Algul toodi ka Saksa poole haavatuid, hiljem neid sinna enam ei viidud. Selle ligidal oleva Aadurahva talu juures olevas karjatalli küüni poolses osas suri kümme haavatut. Nad maeti selle karjatalli maanteepoolsesse otsa. Hiljem oli nende matmispaiga kohal loomaaedik. 1989. aastal paigaldati sinna mälestuskivi. Pärast taasiseseisvumist maeti nad sümboolselt Vistlasse. Lisaks on teada, et kui talumees Aleksander Poomi kartuli­põllult tassiti vagude vahelt välja langenuid ja haavatuid, tundis üks laskurkorpuse sõdur ära oma venna, kes oli haavatuna maha lastud.

Langenute matmine

Saksa poolel langenute matmine umbes nädal pärast lahingut. Alguses algas langenute matmine Vistlasse ja see jätkus ka päev hiljem. Langenuid maeti ühishauda mälestuse järgi 125. Väärib ära märkimist, et neid maeti kihiliselt: 25 meest igasse kihti ning iga kihi vahele pandi kuuseoksad.
Tollal Vistla külas elanud Asta Lepik, kes oli siis kümneaastane, koostas langenute dokumentide põhjal nimekirja. Nimekiri põletati hiljem küüditamise kartuses ära, kuid osa nimekirjast kirjutas Asta Lepiku naabritüdruk ümber ning seda säilitatakse Väike-Maarja muuseumis.
Saueväljal langenute matmine algas mitu päeva hiljem punaarmee ohvitseri käsul ja järelevalvel. Peamiselt olid matjateks Sauevälja küla naised ja mõni vanem mees. Langenuid veeti haua juurde hobustega ja hobuste regede külge olid kinnitatud spetsiaalsed langenute haakekonksud, mille üks ots oli kinnitatud langenu, teine ree külge. A. Rinne, kes pärast lahingut Porkunist läbi tuli, sattus arvatavasti Sauevälja ühishaua juurde, sest nii Sauevälja ühishaua matmise kirjeldus kui ka tema enda mälestused suuresti kattuvad. A. Rinne on seda kirjeldanud järgmiselt: „Teed mööda tulles nägin kuidas inimesed askeldavad põllul oleva kaevise juures. Keset põldu oli kaevatud suurt auku ja neisse maeti surnud hobuseid ja ka inimesi. Küsimuse peale, miks te nii teete, sain vastuseks, et neile oli vastav korraldus antud.”
Sauevälja ühishauda maeti mälestuste kokku järgi 75 meest. Ühishaud asus Sauevälja-Porkuni maantee ääres metsaserva ligidal. Sellesse ühishauda maeti ka 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi III pataljoni 11. kompanii ülem SS-Untersturmführer (leitnant) Toivo Niilus, kes langes Uude­külas. Tema matmise juures viibis Johannes Poom ja ta on meenutanud, et Niilus oli pikka kasvu ning ta maeti ühishauda risti teiste langenute peale.
60 aastat pärast lahingut, aastal 2004 korraldas Saksa Sõjahaudade Hoolde Liit 11.–31. oktoobrini säilmete väljakaevamised. Väljakaevamiste käigus saadi teada täpsemad ühishaudadesse maetute arvud: Saueväljalt leiti 37 langenu säilmed ning Vistlast 77 langenu säilmed. Nädal aega pärast lahingut viibis lahinguväljal hilisem Porkuni lahingu uurija ja 20. Eesti SS-diviisi allohvitser Ülo Tähiste. Tähiste kirjeldas nädal aega pärast lahingut avanenud pilti järgmiselt: „Nädal aega pärast lahingut oli mul võimalus (siis juba tsiviilrõivas) näha vaatepilti Vistla ja Porkuni vahelisel teelõigul. Seal olid tankid ramminud hobuvoori. Pikk rida veokeid ja kaarikuid oli lömastatud või kraavi tõugatud. Mõned hobuselaibad lebasid veel matmata. Hiiemäe piirkonnas nägin kolme tankivrakki. Kaks olid hävitatud tankirusikatega, üks roomiklintidelt mahajooksnud lääbakil kraavis. Keset teed vedeles purukslastud heledavärviline suuremakaliibriline kahur. Kohalikud elanikud olid vooriveokitelt võtnud riietusesemeid ja muud vajaliku. Nüüd käisid punaväelased seda varandust kui oma sõjasaaki taga otsimas.”
Pärast lahingut leiti metsatukkadest veel langenuid. Need maeti samasse leiukohta. Lisaks käisid ka paljud langenute omaksed ühishaudade juures, et oma langenud abikaasa või poeg ära tuua ning ta kodukoha surnuaiale matta. Lahingus langenud kohaliku baltisakslase Rolf Claviniuse lesk Ada Clavinius on seda meenutanud järgmiselt: „Olen 21. septembril 1944. aastal Porkuni lahingus langenud saksa sõjaväelase Rolf Claviniuse lesk. Oma mehe surmateate sain kuus nädalat pärast lahingut käest-kätte saadud kirja kaudu, mille saatis mulle nende langenute matmisest isiklikult osa võtnud noor naine. Naise nimi oli Marta Vegel, elukoht Tapa, Pikk tn 55 ja ta töötas tookord raudteel. Sõitsin tema poole ja seal ta rääkis sellest lahingust ja langenute ühismatmisest, mis toimus 29. septembril 1944. Temal oli väga palju lahingust osavõtnute pilte, milliste hulgas ka oma mehe foto leidsin. Kuigi ütles, et ühishaud on avatud (juba 3 korda), aga asjatult. Sain siis kuidagi kirstu muretseda ja nii läksime koos ühishauale. /.../ Haud asus talumajadele väga lähedal ja ühe üldkasutatava tee juures, kus seisid kaks purustatud tanki, mis takistasid liiklust ja mille tõttu oli nendel kergem ja ohutum matta langenuid, sest kohapealsete elanike sõnade järgi seda teha ei lubatud. Ei ametlikult ega avalikult. Nii siis tehti seda varjatult ja salaja.
Mäletan ümbrust väga ähmaselt, sest seda päeva oli mul väga raske üle elada. Mäletan maju, mis olid lähedal, oli palju inimesi ümber ja pikk ühishaud, kuhu olevat kohalike elanike sõnade järgi maetud umbes 70 langenut. Kuna Marta Vegeli sõnade järgi maeti minu mees kõige viimasena, siis õnnestus mul ta ka leida ja ma sängitasin ta Ambla kalmistule.”
Omapärane lugu on seotud ka lahingus langenud ülemleitnant Otto Uiniga, kes oli 4. piirikaitserügemendi II pataljoni ülem. 21. septembril sai ta punaarmee raskerelvade tule all Saueväljal Johannes Poomi Oti talu metsa ja põllu piiri peal surma. Uini mattis Johannes Poom puukirstus oma maal oleva kuuse alla. Uini surnukeha juurest leitud kaarditasku ja fotod ning dokumendid andis Poom pärast Eesti taasiseseisvumist Väike-Maarja muuseumile.
Kuna venelased pärast lahingut Otto Uini surnukeha ei leidnud ja neil ei olnud tema kohta ka konkreetseid andmeid, et ta lahingus langes, siis oli Otto Uin Nõukogude Liidus tagaotsitav kuni 1991. aastani! Samuti käis 1944. aasta oktoobris lahinguväljal ka Saksa poole peal lahingus langenud Kurt Eiskopi isa Aleksander Eiskop, kes leidis kohalike elanike kogutud paberite hulgast mõne poja päeviku ja kirja. Hiljem said omaksed 1974. aastal ajalehekuulutuse kaudu teada ka Kurt Eiskopi matjast Poomi perest, kelle kaudu jõudis perekonnani veel kaks tema sõduripäevikut. 2015. aastal avaldati nendest päevikutest raamat. 2007. aastal kaevati Uini säilmed sugulaste eestvedamisel välja ning maeti samal aasta 21. septembril Vistla vennaskalmistule.
Siinse kirjutise lõpetuseks lisan August Lamesoo meenutuse, milline nägi välja Porkuni lahinguväli 1950. aastatel: „Mul elas 1950. aastal tuttav mees Tamsalus. Käisin tema pool. Sain jalgratta ja sõitsin lahingupaika. Vaatasin seda platsi. Tee oli siis veel vana, loogeline. Mitmes kohas metsa ääres oli näha vene kiivreid punavaiade otsas. [Nähtavasti samasse ka maetud].”

Vistla memoriaal Porkuni lahingus Saksa poolel langenud sõjameestele. Foto erakogu

Sõjavangide tapmine Kullengal

21. septembril 1944 toimus ka Porkuni ligidal Kullenga külas kaheksa sõjavangist Eesti sõduri mahalaskmine, kes kuulusid Porkuni lahingust osa võtnud Saksa väeosade koosseisu. Need mehed olid Andrei Mutt, Markus Veske, Orest Janson, Heino Raudsepp, Heindrich Purik, Alfred Oru, Ilmar Kaldas ja Mihkel Annusvere. Kui punaarmee võitlejad olid sõdurid maha lasknud, matsid külamehed nad Kullenga küla Künka talu peremehe Jaan Runneli eestvedamisel maha. Matmise plaani koos tapetute nimekirjaga säilitatakse koopiatena Väike-Maarja ja Tamsalu muuseumis.
Pärast Eesti sõdurite matmist käisid langenute omaksed ühishaual, et sugulased kodusurnuaiale ümber matta. Teada on, et ühishauda maetud Ilmar Kaldase isa August Kaldas käis oma pojal järel ja mattis ta kodukohta Järva-Jaani surnuaeda Võllastemäel. Lisaks on kohalikud meenutanud, et kahest Kullengal maha lastud Saare­maalt pärit mehest (Orest Janson ja Markus Veske) olla ühe omaksed kodukohta ümber matnud. Siinkirjutajal õnnestus selles küsimuses selgust tuua. Nimelt teatmiku „Sõjasurmad aastatel 1939–1945” andmetel maeti Markus Veske hiljem Vistla kalmistule, sellest saab järeldada, et Orest Janson oli see mees, kes viidi tagasi kodukohta. 2007. aastal kaevati ühishaud arheoloog Arnold Undi eestvedamisel lahti. Sealt välja kaevatud säilmed maeti samal aastal ümber Vistla memoriaalile.