NÕUKAAEG!
Kui kaua veel?
Mõtteid eesti keele aasta puhuks

tekst: ANTS SILD

Riikluse purustamine ja selle toimivate struktuuride hävitamine, demokraatlikult valitud rahvaesindajate vangistamine, küüditamine ja mõrvamine, haritlaskonna, kõrgemate sõjaväelaste ja korrakaitsejuhtide tapmine, talurahva eesrindlikuma osa deporteerimine, allesjäänute käest maa ära kiskumine, sundkollektiviseerimine ja ühiskonnaelu totaalne laostamine – see on Eesti Vabariigis nüüd kokkuvõetav liitsõnalise lühendi „ nõukaaeg” abil.

Seda „terminit” on viimaste aastate jooksul, mil statistikat olen teinud, avalikes sõnavõttudes, artiklites, raadio- või teleesinemistes kasutanud haridusjuht, kultuuritöötaja, ajakirjanik, koolidirektor, kodakondsusameti töötaja, piirivalvur, politseinik, arst, advokaat, õpetaja, omavalitsustegelane, kõrgkooli õppejõud, minister, kõrgem sõjaväelane, kantsler, kirjanik, tööline, talupidaja, pagar, pensionär ja pangajuht. Loetellu lisandus hiljuti veel ka luteriusu pastor, seadusandliku kogu liige ja õigusloome tegelane. Mis kinnitab – mõiste deminutiivne, surmaohtu pisendav ja kahandav ­tähendus pole mitte ainult keelepruuki juurdunud, vaid keelekeskkonnas ka kinnistunud. Ja suure tõenäosusega põlistunud. Armsalt naljakana – tobedusi ja totrusi sisaldava pehme karvakerana või kauget aega meenutava mõnusa kaltsunukuna, mille üle nüüd võib muiata, ilma et selle õudust tekitavat tausta, verist tähendust ja sisu enam avada või selle üle arutledagi pruugiks!
Kes sigitas ja kes sünnitas sõna­soerdi? Legend räägib, et Marju Lauristin. Kuidas seda kontrollida? Ei tea. Aga et verbaalne värdjas nüüd meie keskel kõnnib ja endale eluõigust nõuab – see on kindel. Nagu on kindel seegi, et mitte ükski seadusjõuline institutsioon või mõju­võimu omav isik pole talle mingit tõkendit teha püüdnud, kätt või jalga ette panna proovinud. Ei ole ainuski intelligent, pedagoog, filoloog või kultuuritegelane kisendanud: peatage keeleköntjala teekond, sest tegelikult kannab too oma telkmantli all hirmsat sisu ja on tulnud (toodud?) siia selleks, et hundist lamba kuju vormida! Vastupidiselt ootustele on köntvõõras hoopiski lauda palutud, teda on tunnustatud ja ajakirjanduse abil miljoniliselt veel ka tiražeeritud!
Kas on keegi mõelnud, mis juhtuks, kui ütleksime juutidele – teile korraldati teise ilmasõja ajal genokas! Või holokas? Või kasutaksime kuritöö kohta mõnd muud „hellitusnime”? Arvan, et selliselt suudpruukinust jääks järele sulepuru! Aga meie, eestlaste, puhul võib küll rääkida nõukaajast, mis tundub eriti naljakas lastele ja noortele. Nende kujutlustes ongi „nõukaaeg” nüüd kummaline kuningriik, kus elu oli muidu kena, ainult et veidralt viltune... nagu kõverpeeglis.

Katame koledused keelelise klounikuuega!

Corruptio optimi pessima – halvim on ära rikkuda parim, hoiatasid vanad roomlased. Pidades silmas sealhulgas ka noorte vaimu väärale teele suunamist. Halvem halvimaist on aga see, kui kurjuse kehastust kojanarri süütu rüüga varjata püütakse. Ent just seda „nõukaaeg” taotlebki. Üritades hägustada selgeid mõisteid, mis kõnelevad vene nõukogude okupatsiooni ajal toimepandud kuritöödest, tahetakse pesta maha mustust kommunismi kummardanute näolt, katta koledused keelelise klounikuuega!
Marksistid teadsid, et „inimkond jätab naerdes hüvasti oma minevikuga” ja ilmselt ongi need tema jüngrid, kes nüüd laia naeratusega „nõukaaega” meenutavad. Inimkonna normaalsed esindajad teavad aga hoopis seda, et traagiline ei saa kusagil ega kunagi olla nalja aineks. „Nõukaaja” keelepruuki toomisega on see aga Eestis Vabariigis saavutatud! Kes võtaks meid veel tõsiselt, kui ühiskonna välja­paistvad ning tunnustatud esindajad ise oma emakeelt tõurastades rahva meeletud ohvrid ning kannatused verbaalses võtmes vaata et möödaniku naljanumbriks keeravad? Kuidas on võimalikuks saanud olukord, et keelekeskkonna avalik ja kõigile silma­torkav rüvetamine ja saastamine ei kutsu esile riigi poliitilise juhtkonna poolt mitte mingit reaktsiooni? Kes on ajakirjandusele õiguse andnud paljundada keelelisi värdvorme?
Aastaid tagasi läks riigikogujate ja valitsusametnike seas moodi kõnelda töönarkomaaniast ja töönarkomaanidest. Arvasin toona oma artiklis, et töö ja narkomaania seostamine isegi kujundi kaudu on võigas ja väär. Tänaseks on töönarkomaania kõnest ja keelepruugist kadunud. Kindlasti mitte tänu minu artiklile, vaid rohkem sellele, et tõelise narkomaania vähest vilja kandnud ohjeldamine on võimatuks teinud selle mängulis-verbaalses vormis esitlemise. Kui tuntavaks peab saama nõukogulikkus, et ohu taastekke kogu õudu mõistab terve ühiskond ning „nõukaaega” enam keegi suhu võtta ei suudaks, leheveergudel ära trükkida ei saaks, teles-raadios artikuleerida ei julgeks?

Peame emakeelt iseenda eest kaitsma hakkama

Ka eesti keelepudru igapäevane anglitsismidega „maitsestamine” ning serveerimine on Eesti omariikluse sisukohast võttes lingvistiline katk, mille levitamine peaks teadagi olema kriminaalselt karistatav. Miks aga pole?
Emakeele sidususe fragmenteerumine, lamestumine, kängumine, köndistumine, võõr- ja väärkeelenditega risustumine on omandanud kurjakuulutava ilme. On piir, kus semantiline segadus õige keeletunnetuse sedavõrd halvab, et varsti emakeele tõelist tausta enam ei tajutagi. Selle rajajooneni ei ole praeguses Eestis kuigi pikk tee...
Küsisin ühelt keeletundlikult ja väärikalt daamilt, kes veel hästi emakeele esimese vabariigi aegseid kuldaegu mäletab, mida teha „nõukaaja” pealetungi tõrjumiseks? Ta mõtles veidi ja ütles järgmised sõnad: „Tuleb tõsta ukse taha teatud inimeste kalossid, kes keelekorraldusest küll kõnelevad, aga seda südamega ei tee.”
Karmilt ja valusalt ütleb inimene midagi siis, kui teema tema südant sügavaimalt on puudutanud... Meil kõigil on põhjust emakeeleaasta peos ja pohmeluses pea käte vahele haarata ja toimuva üle mõtetesse vajuda! Kas pole viimaks nii, et peame emakeelt iseenda eest kaitsma hakkama!?
Mälu instituudi loomine oli asjakohane ja vajalik. Esimesena tuleks meil üldse tõstatada kihelkondliku keelemälu küsimus. Sellesse saaksid olulise ja ülivajaliku panuse anda kakssada tuhat väliseestlast oma keele-, kirjandus- ja ajakirjanduskultuuriga, millest kodueestlastel siiani puudub piisav ülevaade, ent mis kuulub orgaanilise osana eestluse – meie ühise aarde hulka ja millel on nüüd, Eesti Vabariigi sajandiaastal aeg avaneda täies mõõtkavas ja mahus, kui soovime igaveseks teha lõpparve „nõukaajaga”. Nii verbaalses kui ka mentaalses mõttes...