Vaba ka vangis

tekst: Reet Kudu

Helilooja Vsevolod Zaderatski. Foto: unioncomposers.ru

Magadanist pärit ajakirjanik ja režissöör Anastassia Jakubek esitles maikuus Moskva ajakirjanike majas (Dom Žurnalistov) oma dokumentaalfilmi „Ma olen vaba” – nõukogude ajal maha vaikitud heliloojast Vsevolod Zaderatskist (1891–1953), kelle 24 prelüüdi ja fuugat mängivad tänapäeval maailma parimatel kontserdilavadel maailma parimad pianistid.
Jakubeki film on suure kaasa­elamisega jutustatud lugu ühiskonnast, kust tuleme ka meie – nõukogude ajal sündinud eestlased ja nende järglased –, kuigi paljud laulva revolutsiooni lapsed usuvad, et nemad ei pea kohanema headuseks kuulutatud kurjusega, nagu oli kombeks proletariaatimpeeriumis. Aga just kaltsakvõimult ja revolutsiooniperedelt on pärit need propagandavõtted, mis ka praegu vabadust, võrdsust, vendlust ja liberaalsust ülistades teisitimõtlejaid „saastaks” tembeldavad või andekaid kolleege lihtsalt maha vaikivad.
Vsevolod Zaderatski oli just niisugune „elav surnu”, kellest Stalinit ülistanud noor põlvkond midagi teada ei tohtinud, sest ta oli olnud tsaaripoja Aleksei muusikaõpetaja ja astunud vabatahtlikult Denikini armeesse. Ometi ei suutnud õrnahingeline muusik taluda, kui valgekaartlasest ohvitser hakkas valimatult kõiki puna­vange kuklasse tulistama ja ta lasi mõrtsuka lõpuks ise maha. Seejärel ei jäänud tal muud üle, kui põgeneda üle rindejoone. Bolševikust komissar uskus ja aitas jooksikut, sest mõni tõsimeelne revolutsionäär oli tõesti sarnane kangelastele, keda nõukogude filmid ülistavad.
Teist tõugu juhid-nuhid tegid aga märksa „loogilisema” otsuse: „Zaderatski on valgekaartlane ja järelikult on ka ta muusika valgekaartlik! Meie sekka see mees ei kõlba.” Kogu ta ­helilooming hävitati, kõik noodid ja käsikirjad! Mees ise pandi vangi (1926), kus ta püüdis enesetappu teha. Asja uurimiseks moodustati tookord komisjon. Nüüd sekkus taas Fortuuna, sest komisjoni juhtis sama komissar, kes oli helilooja päästnud, kui ta valgete juurest vastasleeri pages. Muusik sai vabaks, jätkas pedagoogitööd ja sümfooniate kirjutamist. Ta võeti vastu isegi heliloojate liitu (1932) , aga tal puudusid paljud õigused, näiteks ei tohtinud ta valimistel osaleda.
Varsti muutus asi Zaderatskile päris karmiks, ta kutsuti uuesti organitesse ja teatati, et ta ei tohi elada ei Moskvas, Leningradis ega Kiievis. Helilooja istus rongi ilma asjade ja rahata, sõitis Jaroslavi, kus tal polnud ühtegi sõpra ega tuttavat. Õnnetult perroonil konutavale mehele lähenes täiesti võõras naine, kes kutsus ta oma suurde majja ööbima. Selles majas sai Zaderatski tuttavaks oma tulevase abikaasaga ja nende poeg Vsevolod Vsevolodovitš Zaderatski on nüüd Moskvas konservatooriumi professor ja tuntud muusikateadlane.
Aastal 1936 taastati heliloojale korraks veel „õigete” kodanikega võrdsed õigused. Aga ilmselt äratas just see seik kadedates kolleegides tähelepanu, sest Zaderatski tegutses õppejõu ja heliloojana liiga edukalt. Pealekaebuste tulemusena võeti ta aasta hiljem uuesti kinni, seekord süüdistusega „fašismis”, sest ta oli esitanud üht Wagneri teost, ja saadeti Kolõmale, tegema kõige raskemat sunnitööd.

Zaderatski poolt laagris kirja pandud noodipaber. Foto: unioncomposers.ru

Just koonduslaagris suutis Vsevolod Zaderatski kirja panna 24 prelüüdi ja fuugat, mida pianistid praegu imetlevad. Kultuurikorüfee lummas nii vangivalvureid kui ka saatusekaaslasi oma võrratu jutustamisoskusega, seejärel lubati tal noote kirja panna. Ainult noote, mitte sõnu! Ta tohtis kasutada muuks kõlbmatuid paberijuppe, rikutud telegrammiblankette. Kui Stalin asendas Ježovi Beriaga, siis Zaderatski vabastati, aga keegi ei saatnud teda koduni (isegi mitte loomavagunis!), vaid avati lihtsalt laagriväravad! Jah, just nii – hakkame, mehed, minema! Jalgsi läbi külma Magadani! Viletsa tervisega muusik poleks kindlasti pikal teekonnal ellu jäänud, kui üks tema õhtuste pajatuste vaimustunud kuulajatest – kaasvang! – poleks andnud talle teele kaasa oma kuldsõrmust. Tänu selle eest saadud rahale õnnestus Zaderatskil ellu jääda.
Viimased eluaastad töötas helilooja Lvovis, aga varsti ilmus ka sinna kõrge komisjon Moskvast, kes hakkas meest taas süüdistama, seekord „kodanlikus formalismis”. Süüdistatu vastas irooniliselt: „Miks te ründate elavat laipa? Mind pole ju teie jaoks olemas ja te ei tea minu loomingust mitte midagi?” Zaderatski sai tänu uuele rünnakule infarkti ja suri ainult veidi enne Stalini matuseid.
Võimeka ja julge naisrežissööri Jakubeki sõnul peitvat ta kodukant Kolõma veel hulganisti lugusid, millest saaks teha häid ja hingeminevaid filme, sest nõukogude aeg vormis ja aretas küll palju kurjategijaid, aga vastavalt ka palju ennastohverdavaid kangelastegusid süütute ohvrite päästmisel. Anastassia Jakubek suutis leida oma dokumentaalfilmile hea sponsori – Magadani ettevõtja Mihhail Kazakovi. Ja tema film tõestab, et (muusika)käsikirjad tõesti ei põle, isegi mitte koonduslaagri omad. Aga ainult sel juhul, kui uus põlvkond mineviku ja kaasaja seostest huvitub, neist õppida suudab!