Vabahärrad von Ungern-Sternbergid

tekst: Jaanika Kressa

Baltlaste sundlahkumise 80. aastal ilmus kaks raamatut, kus on juttu Ungern-Sternbergidest, Liivi-, Eesti- ja Kuramaa põlisaadli hulka kuuluvast suguvõsast, kes majandas ja valitses siin, Balti mere kallastel, 800 aastat. Nils von Ungern-Sternbergi mälestusteraamat “Rändur vastu tahtmist” ja Milvi Hirvlaane kodulooline kogumik “Erastvere raamat”.

Vabahärrad von Ungern-Sternbergid kuuluvad balti põlisaadli hulka, nende esiisa Johan von Ungern abiellus 13. sajandil liivlaste kuninga Kaupo tütre Hedwigiga. Sealtpeale on nende emaliinis aegade jooksul esindatud vist kõik siinsed aadlisuguvõsad, kuid et aadel ise pidas ­arvestust vaid isaliine pidi, siis ei ole emaliine eraldi uuritud.
Pärinemist Kaupo perekonnast ehk kohalike „paganate” „ülemklassi” hulgast, on Ungern-Sternbergid aeg-ajalt omaks võtnud. Üks paljudest versioonidest on, et nimi Ungern on tuletatud liivikeelsest sõnast anger ja tähendab angerjat.
 
Ungern-Sternbergide Erastvere liinid

Ajaloolane ja Ungern-Sternbergide perekonna usaldusisik Milvi Hirvlaane, kes on Ungernite kõiki liine sügavuti uurinud, alustab oma „Erastvere raamatus” esimese Erastvere liini ­Ungernite esindaja Otto (VI) vabahärra von Ungern-Sternbergiga, kes kuulub XIV generatsiooni (1627–1666) ja nende Ungern-Sternbergide hulka, kes 1653. aastal Rootsi kuninganna Cristinelt nende vana vabahärra staatuse tagasi palusid ja paruni tiitli said.
Tema poeg Reinhold (Renauld VII) (1656–1713) oli kõigi aegade kuulsaim Ungern-Sternberg, kelle portree rippus kõikide järeltulijate lossides seintel. Ta oli muuhulgas tsaar Peeter I-le 1712. aastal enne Balti aadli privileegidele allakirjutamist öelnud, et kui ta neist kinni ei pea, ei maksa ka alla kirjutada. Aadel kinnitas hiljem, et need privileegid pidasid vastu 150 aastat.
Tema esimese abielu lapsed ja naine surid enne teda, kuid pärast tema surma sündis viimane poeg teisest abielust Reinhold Gustav „Postumus”, kelle kasuisaks sai 1715. aastal vene sõjavangist vabanenud Hans von Rosen Soonurmest. Postumus õppis Jenas ja Halles, liitus 1736. aastal hernhuutliku vennaskonnaga ja lahkus 1772. aastal Ungru mõisast Erastverre. Tema kolmest pojast said alguse kolme Erastvere liini rajajad.
Esimese poja Gustav Johanni (1738–1807) liini järeltulijad jäid majandama Erastverre, nad õppisid ülikoolis majandust ja juurat, kuulusid pärisorjuse kaotamise kavandajate hulka ja rajasid rahvakoole, nende hulgas oli teadlasi, kunstnikke ja kirjanikke. Sealt pärinevad ka Nils von Ungern-Sternbergi esiisad.
Erastverest pärinev II sugupuu liin algab „Postumuse” poeg Otto Reinhold Ludvigiga (1744–1811), keda tema vaenlased on ka mere- või siis rannaröövliks laimanud. Tema lapselapse rajatud on Ungern-Stern­bergide palee Toompeal ja Ungru loss Läänemaal, mis seisab praegu varemetes.
Kolmas vend Christian Renatus (1746–1808) oli tulevase Mongoolia kõrbekuninga Romani esiisa. Seda onu Romani on väike Nils lapsena Amblas näinud. Neid ühendas Rootsi kivirist, mille nõukogude maaparandajad nüüdseks hävitanud on.
 
Erastvere kalmistud ja kabelid

„Erastvere raamat” on tänuväärne ja põhjalik ühe paiga lugu. Kõik paigad Eesti- ja Liivimaal oleksid väärt selliseid südamega uurijaid. Milvi Hirvlaane on aastakümneid olnud sild Erastverest pärit von Ungern-Sternbergide perekonna esindajate ja Kanepi tänaste kohalike võimukandjate vahel ning vahendanud tegevusi nii tulemusrikkalt, et koristatud ja osaliselt taastatud on kaks perekonnakalmistut ning ehitatud kaks kabelit.
Kanepi Mäe kalmistu keskmes asub vanem Ungern-Sternbergide perekonnakalmistu, mida kohalik rahvas talgutel korrastas ja kuhu Gerd ja Martha von Ungern-Sternbergid 1997. aastal Võrust mälestuskivi tellisid. Kaks aastat hiljem paigaldas Milvi Hirvlaane sinna ka nimekirja kalmistule maetute kohta.
Teine perekonnakalmistu asub Erastvere mõisapargis ja selle rajas 1883. aastal Gerdi vanavanaisa August Paul von Ungern-Sternberg (1816–1887), kel oli kolm poega ja kolm tütart. Tütar Marie oli haigestunud noores eas ja tema kaasavarast ehitati kirik-kabel Marienkapelle, mida rahvas Maria kirikuks hüüdis. 1948. aastal see hävitati. 1997. aastal püstitasid Gerd ja Martha sinna uue kabeli, mis nüüd hakkas Gerdi isa järgi Gerhardi kabeli nime kandma.
2004. aastal restaureeriti Gerd ja Martha von Ungern-Sternbergide finantseerimisel ja kohandati hooldekodu personali ja patsientide jaoks palvelaks 1750. aastal ehitatud keldriga kivihoone, mida hooldekodu seni oli kasutanud laona. See ehitis sai viimase mõisaomaniku järgi nimeks Conradi kabel.

Gerd von Ungern-Sternberg Erastvere mõisapargis perekonnakalmistul Gerhardi kabeli juures. Milvi Hirvlaane ja „Ränduri” tõlkija Ülle Pillaroo Kanepi Mäe kalmistul asuva von Ungern-Sternbergide vanema perekonnakalmistu juures. Fotod: erakogu

Nilsi vanavanaisa oli sündinud Erastveres

Milvi Hirvlaane piirdub oma „Erastvere raamatus” von Ungern-Sternbergide Erastveres elanud liikmete lähema tutvustamisega ja nii pole tema raamatus pikemalt peatutud Nilsi esiisadel, kes tegutsesid Harju- ja Järvamaal.
Kahte raamatut ühendab mõlemas põgusalt mainitud 1813. aastal Erastveres sündinud Constantin August von Ungern-Sternberg, Anija, Alavere ja Pikva mõisnik, Revali Rüütli- ja Toomkooli kuraator, kes sulges silmad 1889. aastal Tartus ega näinud kõiki neid punaseid hommikuid, millega järgmine sajand oli rohkesti varustatud. Nimetatud Anija mõisnik, keda usin ajalehe joonealuste kirjutaja Eduard Vilde oma venestamisaegsete vaenuõhutavate tellimustööde keskmises osas „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ka meeles on pidanud, oli Nilsi vanavanaisa.
Tema noorem vend August Paul valitses Erastveret pikka aega (1837–1887), ostis 1860. aastal oma vanimale pojale Oswaldile Viljandi mõisa, mille tulemusena Viljandi kasvas ja õitses. August Pauli poeg Leonhard majandas Kuramaal Pormsatenis ja Erastveret pidi jääma valitsema tema noorim poeg Conrad. Tema poeg Gerhard oli Erastvere viimane mõisa­omanik, kelle tee viis üsna kiiresti Lõuna-Saksamaale: Erastvere loss riigistati ja 1926. aastal avati seal vanadekodu. Täna asub „Kanepi kodu” küll samas loodukaunis paigas, kuid juba uues, ajastule vastavas hoones...

Härraslaps punasel hommikul

Onu Romani (1886–1921) oli Nils väikese poisina Amblas näinud. Rootsiaegne kivirist jutustas, et ta oli taassündinud sõjajumal, väljavalitu, keda kolm ja pool sajandit oodati.

Ambla Koigis Järvamaal elas Nils von Ungern-Sternbergi isa Hermann oma häärberis kuni 1939. aasta sundlahkumiseni. Tänaseks pole Koigi mõisast alles midagi muud kui vaid Nilsi mälestused. Kuid need on veel palju enamat.
Nils von Ungern-Sternbergi mälestusteraamat „Rändur vastu tahtmist” on tema laste lahkel loal tõlgitud saksakeelsest käsikirjast ja pakub nüüd eestikeelsele lugejale ülevaate, milline oli baltisakslaste saatus XX sajandil. Osake sellest, mille kohta Saka mõisa omanik Tõnis Kaasik nii tabavalt on öelnud, et „Baltisakslaste traagika jäi teiste ajaloosündmuste varju”, on Nils von Ungern-Sternbergi köitvas keeles ja Ülle Pillaroo heas tõlkes nüüd päevavalgele toodud.
Järvamaal Ambla kihelkonnas Koigi mõisas 1909. aastal sündinud autor ei näinud rahulikke aegu. Tema saatus oli olla „härraslaps punasel hommikul”, kes juba lapsena kuulis ohtrasti lugusid sellest, kuidas varem oli kõik olnud palju parem. 8-aastasena oli ta tunnistajaks 1917. aasta punase terrori sündmustele, kuid ta ei kirjuta ainult oma mälestusi, vaid põimib raamjutustusena sisse ka oma abikaasa ja tolle vanemate samaaegsed üleelamised, tänu millele satume lugedes Eestimaa kubermangust ka välja, teisele poole Peipsit, Oudovasse.
Omaette roll on raamatus vanal Revalil ja Toompeal, sest vanaisa elas Ungern-Sternbergide palees Kohtu 8. See raamat paneb mõtlema, et kui vanasti olid kõikidel Toompea majadel omanike nimed, siis miks me tänapäeval teame nimepidi vaid ühte – Stenbocki maja?
Hea sulejooksuga Nils, kes ajaloo ja pärimuste vastu tundnud huvi lapsest saadik, on oma elu mälestustesse põiminud sisse palju seiku, mis käivad tema kodukandi ajaloo kohta, teisalt on ta tahtnud selgitada ka vanemat perekonnalugu. Eesti lugejale on küllap tundmatu, et „rannaröövlina” ajalukku läinud Otto Reinold Ludvig polnud röövel ning et selle väärika mehe saatis Siberisse vääritu naabri kadedus.

Heino Rossi mälestuseks

Kahetsusväärselt ei olnud kirjastusel Väike-Viru vahendeid, et tõlkida kogu mahukas käsikiri, mis oli kolmes osas ja viies köites. Väike-Viruoli Heino Rossi ühemehekirjastus ja Nils von Ungern-Sternbergi „Rändur vastu tahtmist” oli viimane töö, millega Heino alustas, kuid mille ilmumist ta ise enam ei näinud. Viisime koos Heino venna Antsuga selle töö Heino mälestuseks lõpuni. Tegime nii, nagu Heino tööd alustades oli otsustanud: kui leiame mingit ainelist toetust, anname välja kogu terviku, kui sellist imet ei juhtu, peame tegema kärpeid ja valikuid. Nii lõpetasime „Ränduri” loo pere lahkumisega Euroopa pinnalt, raske südamega on välja jäetud ka põikeid kaugemasse minevikku.
Heino Ross oli kodu-uurijana andnud välja palju raamatuid eelkõige oma kodukandi, Simuna kihelkonna kohta. Vabadussõjalase pojana, ausa ja õiglase inimesena, soovis ta, et eestlased saaksid rohkem teada oma kodumaa tegelikust ajaloost ning loobuksid lõpuks ometi venestamisaegsete muinasjuttude igavesest ülessoojendamisest.
Nils von Ungern-Sternbergiga oli Heino Ross isiklikult kohtunud ja nad mõistsid teineteist hästi. Raamatus „Rändur vastu tahtmist” kohtab eesti lugeja uusi, senitundmata vaatenurki, mis ometi on meie maa ajalugu. Loodetavasti julgevad edaspidi teisedki baltisakslaste järeltulijad avalikkusele tõlkimiseks ja lugemiseks usaldada oma esivanemate mälestusi, sest eks ju need kõik on sündinud ja kirja pandud austusest selle maa vastu ja soovist, et neid meenutataks. Inimene sureb kaks korda: esimene kord kui ta lakkab hingamast ja teine kord, kui teda enam ei mäletata.