PRO PATRIA
Mälestusi

tekst: Jüri Pertmann

Jüri Pertmann – noorpõlve foto. SAATESÕNA Ootamatult meie seast lahkunud Jüri Pertmann (1938–2019) oli meeldejääv, elu lõpuni nooruslik inimene, kes pühendas suure osa oma huvitavast elust ja tegevusest isamaa-aate elushoidmisele aegadel, mil iseseisvasse Eestisse uskumine nõudis suuremat vaimujõudu, kui praegu ehk ette kujutada oskame. Meie omavahelistes vestlustes mainis Jüri läbi aastate korduvalt kavatsust panna kirja ja avaldada põhjalikumad memuaarid. Tema märkmetest ja muudest tekstidest, mis pärast Jüri surma minuni jõudsid, on näha, et ta oligi sellega, alates 1990. aastatest kuni 2019. aasta suveni mingil määral tegelnud. Temast jäi järele hulk kirjutatud mälestusi artiklites, lõpetamata tekstikatketes (pealkirjaga „Pro patria”), märkmetes ja kirjades. Järgnevasse olen püüdnud koondada Jüri avaldamata mälestustekste ja -katkeid, aga võimalikult terviklikuma pildi huvides ka osi tema kirjutistest, mis ilmusid Memento teabelehes: „Mordvas – metsaülikoolis” ja „Kirjutati veebruar 1955”; Jaan Isotamme ja Jüri Pertmanni koostatud raamatus „Mees, keda ei murtud: raamat Erik Udamist” (2001) ning ajakirjas Kultuur ja Elu „Kuperjanovlaste salaorganisatsioon 1955. aastal”. Jüri oli hea rääkija ja kirjutaja ning sellepärast sain järgnevas koondtekstis peaaegu kogu ulatuses kasutada tema enda lauseid tema enda sõnastuses, sekkudes vaid minimaalselt, keskendudes eeskätt eri tekstide ühendamisele ja ühtlustamisele. Ent tean, et veel rohkem jäi tal kirjutamata, mistõttu ei saa järgnev asendada kahjuks sündimata jäänud terviklikku memuaarteost ega pretendeeri ka sujuvusele, mille oleks saanud lõplikult viimistleda vaid Jüri ise. Andres Aule

Täna, 27. märtsi õhtul [2010] kärgatas väljas kevadine äike ja akna taga kukkusid esimesed rasked piisad. Kümne minuti pärast kattis lausvihmast tekkinud kardin mu vaate aknast ja läbi aknaklaasi paistva vene kiriku kontuur muutus häguseks. Ja äkitselt meenusidki mälupildid kaugest lapsepõlvest.

Istun oma kõrgel söögitoolil ja vaatlen vene kiriku päikeses säravaid sibulkupleid. Siis äkki tuli vihm ja mis veelgi imelisem: kõrgel taevas, üle kiriku kuplite hakkas särama värvides kaar – vikerkaar. Olin umbes nelja-viieaastane ja toimunu vajutas mu mällu unustamatu vaatepildi. Päike paistis, vihma sadas ja vanaema lausus, et see on vaeslapse silmavesi. Lapsele avaldas see samasugust mõju, nagu see oli avaldanud meie kaugetele eellastele sadu tuhandeid aastaid tagasi. Seletamatu ja imeilus looduslik nähtus.
Varakevadine äike oma vabastava vihmahooga pani mind mõtisklema meie eluea lühiduse ja piiratuse üle. Sellest, kui nägin oma elu esimest vikerkaart, on möödunud aastakümneid, kuid vaade aknast üle aedade kirikule on sarnane kui siis ja majagi, kus ma kasvasin ning nooreks meheks sirgusin, on väliselt sama, võib-olla pisut kulunum ja luitunum. Rohkem muutunud ja vananenud olen ma ise, kes ma olen suure ringiga tagasi jõudnud siia, Karlovasse, oma elu alguspunkti.
Hommikul käisin väljas ja ostsin endale August Rei memuaarid. Et saada ergutust ja äratust omaenese mälestuste kirjapanekuks. Riigivanem on oma mälestuste pealkirjaks pannud „Tormised aastad”.
Kahjuks ei lõppenud tormid meie maal Vabadussõjas välja võideldud iseseisvuse ja 2. veebruaril 1920 alla kirjutatud Tartu rahulepinguga, kus on kirjas, et Venemaa loobub igaveseks ajaks meie riigi territooriumist. Kommunistlik impeerium kogus jõudu ja lubatud igavene aeg ei kestnud meie jaoks rohkem kui kakskümmend aastat.
Aastaid 1940–1953 võib Eesti maa ja rahva jaoks nimetada tormi ja raju aastaiks, mil püüti hävitada kõike, mis meie maa ja rahvas oli lühikese, kuid viljaka omariiklusperioodi vältel saavutanud. Ainuüksi inimkaotused olid katastroofilised: kuuskümmend kuus tuhat arreteeritut, kolmkümmend tuhat Siberisse nälga surema saadetut ja viiskümmend tuhat Läände põgenenut. Aga lõhki kistud perekonnad, kaotatud kodud ja hirmu läbi muutunud inimsuhted?
Olin peaaegu kaheaastane, kui see hävitus algas, ja viiekümne kuuene, kui viimane võõrriigi sõdur pidi meie maalt lahkuma. Olen kogu oma teadliku elu teinud ülestähendusi ja märkmeid ning püüan nüüd seda kõike paigutada jooksvale ajalisele teljele.
Olen olnud üks neist vähestest, kes tänu oma vanaemale, eluaegsele politseinikuprouale, on uskunud kogu oma elu, et see vägivallaga meile rahvale peale surutud võim ei saa siin igavesti kesta, sest vabadus ei saa surra. Olen jaganud seda usku paljude oma sugulaste ja sõpradega ning püüdnud selles vaimus ka elada.
Tulles tagasi August Rei mälestuste juurde, tahan rõhutada, et see tunnetus, millest kirjutab kahekordne riigivanem, mitmekordne minister ja edukas diplomaat – armastus oma isamaa ja rahva vastu – on olnud meile ühine ja see oli omane ka paljudele minu põlvkonna liikmetele. Sellepärast pühendan need mälestused oma põlvkonnale, kes oli valdavas enamikus saanud kasvatuse ja kogemuste kaudu samasugused arusaamad nagu nende ridade kirjutaja. Ja isegi kui nad neid arusaamu reetsid, jäi neile teadmine, et nad on valesti teinud.

Lapsepõlv ja perekond

Lapsena on meil need asjad selged: meie perekond on isa ja ema, vennad ja õed, vahest ka vanaisad ja vanaemad.
Noorukieas mõisted muutuvad, kuigi me ise enamasti sellele eriti ei mõtle. Formaal-juriidiliselt jääb kõik nii, nagu oli, aga tegelikult tekivad meil uued sidemed uute inimestega, kes sageli muutuvad meile tähtsamaks ja olulisemaks kui meie senine perekond. Nad muutuvad meile justkui uueks perekonnaks.

„Kuuse ülikoolis”: kuidas kõik algas

Kevadel 1950 olin kopsudega haige ja lõpuks paigutati mind Taevaskoja lastesanatooriumi, kuhu jäin augustikuu keskpaigani. Samal suvel nägin seal oma silmaga selliseid asju nagu haarang metsavendadele ja kohaliku poe uksele pandud kuulutus, kus lubati 10 000 rubla sellele, kes teatab ühe rahva hulgas ülimalt tuntud metsavenna (Parmas) asukoha. Suve lõpus leidsime ka ise ühe tühjaks jäänud metsavendade punkri. Samuti käisime mängimas rüüstatud ja tühjalt seisvas Jaan Vahtra majas, kus kõik seinad olid täis joonistatud ja kirjutatud isamaalisi tekste ning Eesti lipu ja vapi kujutisi. Kui ma ei eksi, oli sinna joonistatud ka Võrumaa kaart Suure Munamäe torniga.
Meie toas oli neli 12–14 aasta vanust poissi, igaüks ise asukohast. Aga arusaamad olid meil küllaltki ühised ja nii kujunes meist omaette väike grupp. Arutasime sageli Eesti peatset vabanemist ja seda, kas ja kunas tuleb sõda. Lubasime üksteisele, et kui läheme igaüks oma koju, s.o Tallinna, Tartusse, Viljandimaale ja Virumaale, asutame kodus põrandaaluse noorterühma ja võtame omavahel ühendust.
Meenub aasta 1951, kui ma 13-aastase jõmpsikana pihtisin oma päevi­kusse, mida keegi härra Nõges Ameerika Hääles oli pajatanud.
Eestis oli Vene võim ja sügav reaktsiooniaeg. Meie rahva paremad pojad ja tütred olid kas langenud, tapetud, vangis või asumisel või kusagil kaugel üle mere. Isakese Stalini surmani oli jäänud veel kaks aastat ja õhkkond oli masendavast masendavam: linnas ja maal oli likvideeritud eraomand, mitukümmend tuhat eestlast oli küüditatud Venemaa põhja ning järelejäänud olid kes kolhoosis, kes proletaarlased. Vanemad inimesed hoidsid suud kinni, sest valitses üleüldine nuhkimine ja kahtlustamine.
Meie aga, 13–14-aastased koolipoisid, lugesime ja levitasime eestiaegseid raamatuid, kuulasime Ameerika Häält ja olime veendunud, et kohe-kohe saab Eesti jälle vabaks.
Selleks et lugeja mõistaks paremini tolleaegseid koolinoori ja meie noorusaega, peatun mõne sõnaga meie noorusmail. „Kuuse ülikool”(2), kus me õppisime, oli Tartus Karlova ja Ropka linnaosa ainus poistekool. Selle mittetäieliku keskkooli vanemates klassides kõikus poiste vanus neljateistkümnest kuni kaheksateistkümne eluaastani. Need erinevused vanuses olid sõjaaegne pärand – raskused õppetöös ja vahelejäänud kooliaastad. Olime elanud üle sõja ja sõjajärgse viletsuse aja. Igas peres oli keegi sõjas haavatud või langenud, oli vangistatuid ja teadmata kadunuid. Meie klassis ei olnud pooltel poistel kodus isa.
Suhtumine nõukogude võimu oli meil üsna ühene. Igas klassis oli üksikuid pioneere, kuid enamik meist hoidus sellest kõrvale. Meie kodudes oli palju säilinud Eesti Vabariigi aegseid asju, kirjandust ja ajakirju. Kogusime, lugesime ja vahetasime neid omavahel. Eriti hinnatud olid teosed Vabadussõjast ja sõjandusest üldse.

Must Kolmik

Salaorganisatsiooni Must Kolmik üks kolmest liikmest – Vello Veende.

Kuuendas klassis tekkis meil uus kollektiivne protestivorm. Kui mõni õppetund või õpetaja meile ei meeldinud, lahkusime tunnist kogu klassiga. Olime täis trotsi ja võitlusvaimu ja andsime seda tunda ka õpetajatele. Minu koolikaaslane Enn Voika mäletab, et ükskord kirjutasime otse õpetajate toa uksele suure sildi: „Täna on üldine popipäev!”.
Loomulikult ei saanud kogu klassi karistada ja seetõttu otsiti organisaatoreid. Kui aga leidus pealekaebajaid, sattusid need üksmeelse põlguse alla. Nii juhtuski, et ühel ilusal 1952. aasta kevadpäeval otsustasid kolm koolivenda – mina paari sõbraga – luua „kaevupunnide” karistamiseks salaorganisatsiooni Must Kolmik.
Need koolivennad olid 15-aastane Eino Neerot, 14-aastane Vello Veende ja 13-aastane Jüri Pertmann. Igapäevases koolielus sai meie missiooniks võitlus pealekaebajate ja „kittujatega”, tänapäevases kõnepruugis lihtsalt „koputajatega”. Ning kui seletamine ja veenmine ei õnnestunud, siis anti nurga taga lihtsalt naha peale. Järgmisel koolitalvel õnnestus meil värvata veel paar poissi, kelle seast mäletan Oivo Püttseppa.
Seitsmeklassilise kooli lõpetasime 1953. aasta kevadel ja läksime kes kuhu. Kuna mul ei olnud majanduslike põhjuste tõttu võimalik keskkooli minna,3 tegin sama aasta sügisel sisseastumiseksamid Tartu Ehitustehnikumis, kus juba eelmisest aastast õppis ka mu tädipoeg Vello Veende. Hakkasin saama stipendiumi 120 rubla kuus, mis oli esimene sissetulek minu elus ja muutis nii minu arusaamasid elust kui ka seisundit perekonnas.
Niisiis õppisid meie algkooli (s.t praeguses mõttes põhikooli) salaorganisatsiooni liikmed nüüd Tartu Ehitustehnikumis ja Tartu I Keskkoolis.

Kuperjanovlased

Kuperjanovlaste tuumiku moodustasid Eino Neerot, Jüri Pertmann, Tõnu Raid ja Kaarel Tuvike (alumisel fotol).

Nende vanade sõprade kokkutulekul moodustasimegi 26. märtsil 1954 nende kahe kooli õpilastest uue põrandaaluse organisatsiooni. Kuna meie tollaseks suureks eeskujuks oli Julius Kuperjanov, sai meie nimeks Kuperjanovlased.
Suvel 1954 pidi minu noorem vend Mati minema kuuks ajaks Vellavere pioneerilaagrisse, aga keeldus seda tegemast. Kuna ema ei saanud temaga hakkama ja tuusik oli emal välja ostetud, tuli minul minna Mati asemel – kuigi ma ei olnud pioneer. Selles laagris sain tuttavaks ja sõpradeks vendade Raididega. Nende ema Niina Raid oli kunstiajaloolane, töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis ja elas koos oma kolme pojaga samuti Karlovas, üsna meie lähedal. Värbasin Tõnu Raidi4 meie organisatsiooni ja tema omakorda koos Eino Neerotiga värbas Kaarel Tuvikese5.
Kuperjanovlaste tuumikuks said ja jäid Eino Neerot, Jüri Pertmann, Tõnu Raid ja Kaarel Tuvike.
Leidsime kusagilt pööningult suure puitkasti eestiaegsete dokumentidega: seal olid ka omaaegse karskusseltsi programm ja mingi Tartumaa valla volikogu põhikiri. Nende põhjal koostasime oma organisatsiooni programmi ja põhikirja.
Organisatsiooni põhieesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine. Selleks tuli värvata uusi liikmeid, koguda relvi, korraldada konspiratsiooni ja salategevuse õppusi, selgitada välja võimalikke liitlasi ja fikseerida ka eesti rahva reeturid ja äraandjad.
Saime kusagilt kätte omaaegse „Riigikaitse õpetuse käsiraamatu”, mille abil õppisime topograafiat, varjumist maastikul ja lihtsamaid enesekaitse võtteid. Sooritasime kehalisi katseid ja isegi taktikalisi õppusi maastikul. Koostasime konspiratiivsuse eeskirjad ja pidasime neist kinni. Loomulikult kuulus meie tegevuse hulka ka relvade kogumine ja remont.
Organisatsiooni laiendamist alustasime viisikute põhimõttel. Igaüks meist pidi ette valmistama ja värbama veel kaks isikut, keda aga teised ei tohtinud teada. Arvasime oma naiivsuses, et see päästab teised mõne lüli vahelejäämise korral. Kevadeks 1955 oli meil 7 liiget ja 5 liikmekandidaati.
Kui ühest küljest võis tunduda, et eestlaste seas on kadunud vähimgi protest ja vastupanu, ei olnud vastupanu kommunistide võimutsemisele veel lõppenud. Veel räägiti kitsas koduses ringis heast Eesti ajast, ikka veel jätkus panipaikades iseseisvusaja kirjasõna ja säilinud oli ka muid dokumente ning esemeid. Mäletan, et minu tolleaegsete sõprade kodudes olid alles meie esimese presidendi ja vägede ülemjuhataja seinapildid, vanaemal oli pööningule peidetud suur Eesti lipp, onul alles politseist ja Kaitseliidust saadud au‑ ja tunnusmärgid. Ainuüksi meie omavahelises raamatukogus oli mitukümmend teost Eesti Vabadussõja kohta, mida me ka üsna agaralt lugesime ning levitasime.
Meie organisatsiooni suurimaks meheteoks oli lendlehtede valmistamine ja levitamine Tartu linnas 1955. aasta veebruaris, mõni päev enne Eesti Vabariigi 37. aastapäeva.
Ettevalmistusi alustasime varakult. Hektograafi valmistamise ja selle abil paljundamise õpetuse leidsime vist eestiaegsest noorsooajakirjast Vikerkaar. Liikmemaksudest saadud rahaga ostsime vajalikud vahendid, keetsime valmis vastava segu ja asusime koostama lendlehe teksti, mis valmis ühistööna pikkadel sügisõhtutel minu Kuu tänava kodus. Juhatus kiitis teksti heaks detsembris 1954.
Jaanuari jooksul maalisime tindi­pl­iiatsitest saadud lilla tindiga (tinti ostma minna me ei julgenud) trükitähelisi algeksemplare ehk matriitslehti. Trükkimine, s.t tõmmiste tegemine toimus veebruari alguses. Tindiga kirjutasime alusteksti üle ja ühest matriitstekstist sai 20–25 loetavat koopiat. Kõik need tööd tegime apteegist ostetud kummikinnastes, palja käega ei tohtinud puutuda ühtegi paberilehte. Matriitslehti oli 50 ja kui mälu mind ei peta, tuli lendlehti kokku 960, mis oli minu teada üks arvukamaid seesuguseid levitamisi tol ajal.
Hankisime täpse linnaplaani ja jaotasime linna neljaks osaks: igaüks pidi enne levitamist mitu päeva oma piirkonda hästi tundma õppima, tegema kindla tegevusplaani, koostama täpse marsruudi ja vaatama valmis varjumiseks või põgenemiseks sobivad teed ja käigud. Levitamise ajaks valisime viimase pühapäeva enne Eesti Vabariigi aastapäeva, s.t 20. veebruari öö. Eeldasime, et pühapäeval lähevad inimesed varem magama ega longi ringi. Ka külma oli 10–15 kraadi.
Alustasime oma tegevust peale keskööd. Levitasime kogu põhikoosseisuga, s.o Eino Neerot, Tõnu Raid, Kaarel Tuvike ja Jüri Pertmann: majast majja ja lendlehed kirjakastidesse.
Kõik läks edukalt. Kella poole kaheks öösel olid lendlehed laiali jagatud ja me kohtusime uuesti Karlova linnaosas kokkulepitud kohas. Seejärel läksime koju.
Esmaspäeva, 21. veebruari hommikul leidsid sajad Tartu linna elanikud oma postkastist lendlehe, mis algas sõnadega: „Üles, eestlased! Võidelgem oma isade maa eest!” ja lõppes allkirjaga „Kuperjanovlased”.
Järgmistel päevadel kuulasime suure huviga, kuidas inimesed sellest rääkisid. Loomulikult oli see tekst lapselik ja naiivne, kuid meile endile oli see vajalik tõestamaks, et me pole nõus oma riigi anastamisega võõrvõimude poolt. Sundmõtteks oli sealjuures, et kui keegi Eesti vabanemise heaks midagi ei tee, siis peame selleks, kes teevad, olema meie. Teadsime, et me ei ole üksi. Olime näinud organisatsiooni Sini-Must-Valge levitatud lendlehti ja kuulnud punaarmeelaste samba õhkulaskmisest Raadil.
Koolis räägiti meie lendlehtedest suure õhinaga. Järgnenud kuude jooksul pakkusid kaasõpilased meile korduvalt seda lendlehte lugeda. Tegime loomulikult näo, et meid ei huvita sellised asjad. Olime otsustanud, et keegi meist ei jäta enda kätte ühtegi lendlehte, mille nägemine või leidmine meie juurest oleks tõendanud meie seotust levitamisega. Ajaloo jaoks peitsime mõned allesjäänud eksemplarid minu Kuu tänava maja pööningule. Olime arvestanud ka vahelejäämise ja vangiminekuga. Selleks puhuks lõime legendid, mida igaüks rääkima pidi.
Kuna selleks ajaks oli meie hulgas kolme Tartu ja ühe Tallinna kooli õpilasi, leidsime olevat loomuliku, et peame arenema üle-eestiliseks organisatsiooniks. Meie läkituses oli ka järgmine üleskutse:
Noored maal ja linnas! Hoolimata kommunistlikust terrorist, muretsege relvi, organiseerige põrandaaluseid lööksalku ning astuge meie ridadesse!
Sama esmaspäeva hommikul toimus Riikliku Julgeolekukomitee Tartu osakonnas erakorraline nõupidamine, kus arutati operatiivmeetmeid levitajate avastamiseks ja tabamiseks. Järgnenud päevade jooksul tõid kümned agendid ja komparteilased KGB-sse avastatud ja ära võetud lendlehti. Masinavärk läks tööle.
Eesti Vabariigi Siseministeeriumi eriülesannetega töötajana õnnestus mul 1993. aastal näha Riikliku Julgeoleku Komitee 4. osakonna aruandeid 1955. aasta kohta, kus kahetsusega mainiti, et nad pole meie organisatsiooni veel avastanud, kuid et meie kohta on avatud toimik nimetusega „Mahajäänu”.
Moskvale saadetud aruande sisu oli järgmine:
ANONÜÜMI OTSIMISTOIMIK PSEUDONÜÜMIGA „OTSTALÕI”
Ööl vastu 21. veebruari 1955. a. avastati Tartu linna tänavatel n/v mässulise sisuga lendlehed allkirjaga „Kuperjanovlased” (KUPERJANOV oli üks nn. „vabadussõja kangelasi”, kes langes 1918. a. võitluses Nõukogude võimu kukutamiseks Eestis).
Tarvitusele võetud abinõude tulemusena korjati mõne päeva jooksul kokku 138 eksemplari lendlehti, mis olid teostatud käsitsi trükitähtedega eesti keeles ja paljundatud hektograafiliselt 25 originaalilt trükipaberil formaadiga 156 ´ 103 mm.
Kõik 25 originaali on kirjutatud ühe isiku poolt. Lendlehtede valmistamis‑ ja levitamisviisi põhjal võib oletada, et nende autoriks on keskharidusega natsionalistlikult meelestatud isik.
Otsimise käigus pööratakse erilist tähelepanu vangistusest tagasipöördunud isikutele, kes on väljendanud natsionalistlikke vaateid ning keda jälgitakse kahtlustatuna n/v kuri­tegudes.
1955. a. märtsi ja aprilli jooksul kõrvu „PK” abinõudega käekirja alal teostati kogu sissetuleva ja väljamineva posti avamist ja lugemist.
KGB voliniku aparaadile Tartu linnas praktilise abi osutamiseks sõitsid korduvalt kohale jälitusjaoskonna ja 2. eriosakonna kaastöölised, 3. erijaoskonna ekspert ning „PK” töötajad.

Koolides lasti õpilastel anda käekirjaproove ja maalida tekste trükitähtedega. Meie jäime tabamata. Julgeolek aga tegutses ja neil õnnestus avastada mitu meietaolist grupeeringut. Edasi lasen taas rääkida julgeolekukomitee operatiivtoimikutel.
Otsingute käigus saadi hulk agentuurisignaale Tartu linnas mitmesuguste illegaalsete nõukogudevastaste, huligaansete ja sportlike noorsoogruppide olemasolu kohta, milliste kontrollimise tulemusena pole saadud andmeid nende osalemise suhtes lendlehtede levitamises.
Avastatud gruppidest profülakteeriti 16 inimesest koosnev illegaalne spordigrupp „Areng”. Profülaktika tulemuste ülekontrollimiseks teostati šifreeritud aktsioone ja operatiivjälitust.
On profülakteeritud Tartu II Keskkooli õpilastest koosnev noortegrupp, mis oli koondunud kooli endise õpilase, natsionalistlikult meelestatud Henno Helmuti p. KUIGO (sünd. 1936. a.) ümber. Profülaktika tulemusi kontrolliti üheaegselt agentuuri kaudu ja operatiivjälitusega.
Paljastatud grupp n/v meelestatud isikuid vangistusest tagasitulnud Lembit MITTi sidemete hulgast on võetud agentuurjälitusse agentuurtoimik nr. 25 „Neispravimõje” põhjal.
Lendlehtede levitajate otsimisele on suunatud kogu Tartu linna KGB voliniku aparaadi kontrollitud agentuur. On teostatud kõigi kõrgemate õppeasutuste üliõpilaste ja Tartu rajooni üldhariduslike ning erikoolide vanemate klasside õpilaste käekirjanäidiste läbivaatus.
Teostatud aktsioonide tulemusena kahtlustatakse praegu lendlehtede levitamises 1950. aastal likvideeritud põrandaaluse n/v organisatsiooni „SKO” („Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon”) liikmeid.

21. veebruari hommikul 1955 leidsid sajad Tartu linna elanikud oma postkastist lendlehe, mis algas sõnadega: „Üles, eestlased! Võidelgem oma isade maa eest!” ja lõppes allkirjaga „Kuperjanovlased”.

„Profülakteerimine” tähendas asjaosaliste ja nende vanemate totaalset hirmutamist, agendiks värbamist või salajast jälitamist (ja/või) musta nimekirja kandmist, mis omakorda välistas kõrghariduse, välismaa-sõidud ja nõukogulikud olmeboonused.
Sama aruanne räägib ka Nõo alevi keskkoolis 1955. aasta septembris loodud nõukogudevastasest organisatsioonist „Kuperjanovlaste salk”, kuhu kuulus kaheksa Nõo kooli õpilast. Villu Kibena ja Evar-Heino Rebane kui selle salga organiseerijad ja aktiivsed tegutsejad arreteeriti ning ENSV Ülemkohus mõistis Kibenale 13 aastat ja Rebasele 7 aastat parandusliku töö laagrit. Rühma ülejäänud kuue liikmega viidi läbi profülaktiline töö.
Nagu näeme, oli meil mõttekaaslasi ja vahest leidis ka meie lendlehtedes väljendatud üleskutse järgijaid. KGB tegevuse tulemusel fikseeriti ja profülakteeriti Tartu linnas mitukümmend noort inimest. Tahaks aga südamest loota, et nii, nagu ei suutnud „võitmatu KGB” avastada meid, ei saanud ta jälile ka mõnele teisele meietaolisele isamaaliselt meelestatud noortegrupeeringule.
Olime üks nendest koolinoorte gruppidest ja organisatsioonidest, mis olid tekkinud kõikjal üle Eestimaa kõiksugustes koolides: kõrgkoolides, kutse- ja tehnikakoolides, keskkoolides ja isegi miilitsakoolis. Ainuüksi 1955. aastal levitati Eestis nõukogudevastaseid lendlehti 19 korral ja avastati 21 nõukogudevastast dokumenti. Nõukogude võimu dokumenteeritud kohtutoimikute põhjal anti aastatel 1945–1954 nõukogudevastaste kuritegude eest kohtu alla 82 noorsoo-organisatsiooni 657 liikmega. 47 grupil-organisatsioonil avastati ka relvad, mis kuulusid üsna loomulikult pealesõjaaegse poistepõlvkonna mänguasjade hulka. Jaan Isotamm ütles oma Korp! Filiae Patriae konverentsikõnes 29. novembril 2003: „Laias laastus võitles Eesti vabaduse ja iseseisvuse taastamise eest kakskümmend aastakäiku eesti poisse ja tüdrukuid, see on täpselt sama palju kui kestis meie ainus ja õige Eesti Vabariik.”
Suur rõõm oli mul lugeda tšekistide täpseid aruandeid, kust ilmneb, et meie peamiselt elanike kirjakastidesse pandud läkitustest jõudis nende kätte ainult 138 tükki. Ka sellest nähtub, et polnud neid koputajaid ja pealekaebajaid ühtigi nii palju kui endised kagebistid ja komparteilased nüüd kinnitavad. Samasuguseks müüdiks on osutunud ka nende kõikvõimsus ja kõiketeadmine. Olen täiesti veendunud, et taolisi organisatsioone oli eri aegadel tunduvalt rohkem kui KGB arhiividest välja võib tugeda. Samuti on kindel, et ka nende avastatud grupeeringutest õnnestus piisavalt hea konspiratsiooni puhul mõningatel pääseda.
Väga sümptomaatiline oli Noorte Partisanide Põrandaaluse Komitee avastamine märtsis 1955. Komitee 24 liikmest ja toetajast-kaasteadjast arreteeriti ainult kaks. Avastamata jäi minu teada vähemalt kaks noorteorganisatsiooni, millest üks oli „Kotkad”.
Ka meie olime isegi poolteist aastat hiljem ikka veel avastamata ja kavandasime juba uusi ettevõtmisi.

Operatsioon „Tribüün”

Asusime Kuperjanovlastega järgmisel sügisel välja töötama operatsiooni „Tribüün”. Nimelt sunniti kõiki kooliõpilasi kaks korda aastas – mai‑ ja oktoobripühade ajal – kesklinnas asuva tribüüni eest punaloosungitega läbi marssima ja karjuma „hurraa!” seal toretsevatele kohaliku kompartei funktsionääridele. Meile oli see tegevus vastik ja alandav. Kuna tolleaegne tribüün oli puidust, otsustasime ta bensiiniga üle kallata ja põlema panna.
Selle planeerimiseks kulus palju aega ja arutamist. Praktiliselt olime koos 3−5 päeva nädalas, kogu oma vaba aja. See kõik ligindas meid üksteisele, liitis kokku ja tekitas ainulaadse „meie” tunde.
Selleks puhuks olid meil valmis proovieksemplarid lendlehtedest. Hilisem kuldsuu Kaarel Tuvike pani ette trükkida vemmalvärsid, mis algasid nii:
Tuli, tuhk ja tukiving,
kommunistil täis on hing.
Tribüün, mis seisis kindlalt seni, nüüd öösel leegitsema lõi!
Ei, eestlane ei taha näha
neid vihat punaloosungeid,
ei hooli kommunisti kisast,
et elagu see kompartei!

Lisaks lõikasime papist välja trafaretid, mille abil sai õlivärviga kiiresti seinte peale maalida loosungi „VABADUS EI SAA SURRA.” – „vabadus” sinise, „ei saa” musta ja „surra” valge värviga.
Meie õnneks või õnnetuseks jäi see efektne operatsioon siiski ära, sest selgus, et vähemalt viis päeva enne demonstratsioone valvasid tribüüni relvastatud sõdurid. Võimalik, et see oli põhjustatud ülestõusust Ungaris. Arutasime isegi sõdurite mahavõtmist, aga neid oli kaks, neil olid automaatrelvad ja nad olid ülimalt valvsad.
Sama aja KGB operatiivtoimikutest aga on lugeda:
Lubamatult kaua on veninud Tartu linnas 1955. a. veebruaris levitatud nõukogudevastaste lendlehtede, kui võeti ära 136 eksemplari lendlehti, autorite otsimine.
Selles kõigile tuntud asjas on teostatud nii Tartu aparaadi kui ka 4. osakonna töötajate poolt suur ja keeruline töö, kuid lõpptulemusi pole siiani saavutatud.
Järgnenud aastatel meie sõpruskonna tegevus soikus. Olime ennast ammendanud ja hakkasime aru saama, et Eestis ei ole enam pinda ega võimalusi aktiivseks võitluseks. Oma osa mängisid siin ka vangist ja asumiselt tagasi tulnud kaasmaalased, keda kohtasime igal sammul ja kes kõik olid meelestatud hoopis teisiti: enamik neist olid seisukohal, et eesti rahval on aeg kosuda ja haavu lakkuda, aru pidada ja jõudu koguda. Praegu tundub, et neil oligi tuline õigus. Olime kaotanud kümneid tuhandeid sõjaväljal ning veel rohkem vanglates ja laagrites. Kui lisame siia nende inimeste perekonnad, kelle omaksed olid vangistatud või välja saadetud, saame sajad tuhanded eestlased.

Teelahkmel

Oli tõepoolest aeg aru pidada, mida teha ja kuidas edasi elada. Ka meie põrandaalune vennaskond seisis teelahkmel.
Eino Neerot võeti 1956. aasta sügisel Nõukogude armeesse ja teenis oma aega kusagil Udmurtias. Kaarel Tuvike pidi 1956. aasta sügisel Tartu I Keskkoolist lahkuma ja läks Järva-Jaani elektrikuks õppima. Tõnu Raid lõpetas 1958. aastal Tartu I Keskkooli ja läks õppima EPA-sse. Mina olin 1955. aasta kevadel tehnikumist välja arvatud ja töötasin ehitustöölisena Tartu aparaaditehase uue peahoone ehitusel.
Suvel 1957 õnnestus mul koos Tõnu Raidiga panna end kirja juulikuus toimuvatele turismiinstruktorite kursustele. Õppused peeti Viljandi järve ääres ilusas turismibaasis ja päädisid 500-kilomeetrise jalgrattamatkaga Lõuna-Eestis.
Sellel kursusel oli noori üle Eesti ja me olime spordiseltsi „Kalev” ülalpidamisel. Olid ka mõned vanemad üliõpilased Tallinnast, meelde on jäänud praegune tuntud arhitekt Tiit Masso.
Matk kestis kümme päeva ja ööbisime peamiselt telkides. Mina sattusin ühte telki noormehega, kes oli just tulnud Vene sõjaväest ja teeninud Soome – Nõukogude Liidu piiril. Sain temalt üksikasjalist informatsiooni piirikindlustuste ja valvamise kohta. Selgus, et Soome lahest kuni 30–35 km põhjal poole pole praktiliselt võimalik piiri ületada, sest piirivalvetsoon on seal laiem ja kaetud kolme meetri kõrguste rullokastraadist tõketega (nn kaevikutõkked). Maapinna ligiduses aga asuvad risti-rästi paigaldatud juuspeened traadid, mille katkemine käivitab automaatselt hoiatusraketid.
Ka on piirivalvureid seal rohkem ja nad patrullivad kogu aeg. Sealt edasi aga tulevad inimtühjad alad, kus asustus on likvideeritud ja piirikindlustus teistsugune: tavalised okastraataiad ja kahemeheline valvekoeraga patrull iga viie kilomeetri kohta. Selle okastraataia saab tangidega läbi lõigata ning ka patrulliga kohtumise tõenäosus on väike. Maastik on metsane ja ülesküntud riba talvekuudel ei hooldata.
Hankisin omale ka parimad kaardid, mis tollal võimalikud, ja kusagilt olin saanud Saksa sõjaväekompassi. Nüüd oli vaja veel Helsingi linna plaani ja Soome raha.
Sama 1957. aasta sügisel toimus Tartu ülikooli kohvikus soome üliõpilaste kohtumine Tartu tudengitega. Kuna see oli tollal suur ja ennekuulmatu sündmus, pidasime Tõnu Raidiga plaani, kuidas sinna sisse saada. Sisse lasti loomulikult valitud nimekirjade alusel, kuid kuna Tõnu ema töötas ülikoolis, olid meile tuttavad ka tagauksed. Tõnu läks sisse, kui pidu oli täies hoos, ja kuna ta oskas veidi soome keelt, õnnestuski tal soome poistega jutule saada. Kuid ta hakkas silma, ta kutsuti kõrvale ja kui saadi aru, et tal puudub luba, visati ta viisakalt välja.
Kuna üks soomlane oli lubanud talle kinkida Helsingi plaani – see aga oli garderoobis mantli taskus –, läks Tõnu enne ürituse lõppu veel kord sisse ja sai selle soomlasega kokku. Garderoobi ja välisukse vahel pidasid kaks kontrolli Tõnu kinni ja lubasid ta julgeolekusse viia, kuid kuna ümber olid välismaalased, piirduti teistkordse väljaviskamisega. Ent kaardid ja Helsingi linna plaan olid tal juba taskus.
Oktoobri lõpus 1957 kutsuti mind kui kutsealust Tartu sõjakomissariaati arstlikku komisjoni. Seda komisjoni nimetati schwanz-paraadiks ja paraad seisnes selles, et kutsealused pidid alasti ja hanereas eriarstide eest läbi marssima, kes siis uurisid silmi ja kõrvu, lasid pead pöörata ja kükki teha. Mind tunnistati kõlblikuks teenima Nõukogude armees ja anti üle kutse kogunemisele 15. novembril 1957 sõjakomissariaadis. Kaasa võtta paar pesu, soojad riided, käterätt, lusikas ja kruus.
Tolleaegsesse vene kroonusse võeti 18-aastaselt, kui kutsealune ei õppinud. 19-aastaselt päästis kutsealust ainult õppimine kõrgkoolis või keskkooli viimases klassis. Mina õppisin töölisnoorte keskkooli kümnendas klassis ja see armeeteenistusest ei päästnud. Vene armees tuli teenida 3–4 aastat olenevalt väeliigist, kuhu sind määrati.
Võtsin vastu otsuse põgeneda Nõukogude Liidust välismaale. Teatasin tööl, et pean minema aega teenima, võtsin lõpparve ja asusin tegema ettevalmistusi piirile minekuks.
Kõik meie salaorganisatsiooni puutuvad paberid, nagu põhikiri, koosolekute protokollid ja päevakäsud, panime suurde tinutatud plekist anumasse ja matsime sõbra puukuuri nurka maha. Kuna olin alates 1950. aastast päevaraamatut pidanud, lisasin sinna viimase sissekandena lause „Alea jacta est” (liisk on langenud – toim.), mille oli öelnud Julius Caesar kaks tuhat aastat tagasi Rubico jõge ületades, rebisin päeviku kaaned ära ja toppisin ka päevaraamatu maha maetavasse plekkpurki.
Oma Nõukogude passi ja kõik isiklikud fotod panin teise plekk-karpi ja peitsin Kuu tänava maja pööningule. Teadsin, et kui jään piiril vahele, tuleb kindlasti läbiotsimine ja need võetakse ära. Siis kirjutasin hüvasti­jätukirjad oma endisele kallimale ja ettelükatud kuupäevadega kirjad emale, mida sõber Tõnu lubas Aegviidu turismibaasist läkitada paarinädalaste vahedega. Kodustele ütlesingi, et sain tööle Aegviidu turismibaasi ja olen paar kuud seal.

Retk Soome piiri poole

6. novembril 1957, oma õe 16. sünnipäeval ostsin Tartu bussijaamast pileti järgmisel õhtul väljuvale Leningradi autobussile. Mul oli kaasas Soome markasid ja maakaardid ning taskus revolver „Nagan”. Leningradi jõudsin 8. novembri hommikul. Kuna sõber Tõnu oli Aegviidus ja ma ei saanud talle kirju isiklikult kätte anda, postitasin need pitseeritult Leningradist. Tema pidi need siis adressaatidele kätte toimetama.
Leningradi peapostkontoris olid müügil suured jõupaberist ümbrikud ja sealsamas oli võimalik neid sulatatud kirjalakiga pitseerida. Mingil romantilisel ajendil olin kaasa võtnud Tartu Ülikooli pööningult leitud vanaaegse metallpitsati, millega seda tegin. Selle toimingu eest tuli maksta eritasu ja naljakas oli, et kedagi ei huvitanud, miks ma seda ümbrikut nii pidulikult pitseerin.
Siis otsisin üles Soome vaksali ja sain osta pileti umbes poolele teele Leningradi ja Viiburi vahele. Sealt edasi algas piiritsoon ja pileteid müüdi ainult passis oleva piiritsooni loaga.
Jaama nime ei mäleta, kuid see piirkond kuulus veel Leningradi suvitusrajooni, kus olid põhiliselt väikesed ühepereelamud. Oli hilisõhtu ja Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäev. Reisirongilt tuli maha vähe inimesi ja needki kadusid kiiresti majade varju. Märkasin inimtühjal perroonil seisvat vedurita kaubarongi ja kuigi mul polnud tollal aimugi James Bondi filmidest, otsustasin bondilikult, et sõidan edasi kaubarongiga. Kuid rong oli kinniste kaubavagunitega ja neil puudusid inimest mahutavad platvormid.
Pugesin rongi alla ja otsisin sellise vaguni, mille põhja all olid ristatud raudtalad. Nende talade ja vaguni põhja vahele jäi umbes 30-35sentimeetrine vahe. Sidusin kaasavõetud varustusega koti endale külge ning pressisin end talade ja põhja vahele – selg ühe ja jalad teise tala peal. Umbes tunni aja pärast haagiti külge vedur ja sõit läks lahti. Vahepeatusi ei olnud ja kella ühe paiku öösel jõudsime Viiburi kaubajaama.
Seisvaid ronge oli palju, aga valvet polnud märgata. See oli suure prazdnik’u teine päev ja valvsus oli ilmselgelt vähenenud. Asusin sammuma piki rööpaid põhja suunas. Öö oli külm ja selge, tähed särasid ja Suur Vanker ning Põhjanael oli orientiirideks. Sain juba Viiburi linnast välja, kui tulid mingid valgustatud majad. Kuna mõlemal pool raudteed oli madal võsa, otsustasin minna ringiga läbi võsa sellest valgustatud kohast mööda.
Kuid siis hakkas mu õnn vist lõppema ja kohal, kus väike jalgrada tegi järsu käänaku, jõudsin vastamisi ühe ilmselt töölt tuleva raudteelase vormis ebamäärases eas naisterahvaga. Naine pidas mu kinni ja hakkas pärima, kuhu ma nii hilja lähen. Teades oma kehva vene keele oskust, ei hakanud ma varjamagi, et olen võõras. Ütlesin, et olen Narvast ja lähen oma onu Vasja juurde, kes mind pühadeks külla kutsus. Tädike tahtis veel pärida aga mina ütlesin, et olen väsinud, aeg on hiline ja mul on veel palju maad minna. Jätsime hüvasti ja ma panin minema.
Läksin umbes pool kilomeetrit raudteest eemale, määrisin kingatallad kaasavõetud nuuskpiiritusega ja panin siis jooksujalu tagasi raudteele, kus oli parem ja ohutum kõndida. Maa oli külmanud ja härmas, võsa oli tihe ja ümberringi oli pikk rohi niitmata. Vandusin mõttes oma halba õnne ja seda tädikest, teadmata, et mul tuleb temaga veel hiljem kohtuda kui väga tähtsa tunnistajaga. Hiljem kuulsin, et ta oli tormanud kohe esimese telefoni juurde ja teatanud kahtlasest isikust kolme kohta: KGB-sse, piirivalvesse ja miilitsasse.
Vahepeal sõitsid mööda paar pikka kaubarongi ja mina varjusin pikali kraavi. Kuna need olid veel aururongid ja ülearune aur lasti vastu rööpaid, siis ilmselt hävitas see ka minust jäänud jäljed. Astusin piki raudteed ja mõtlesin omi mõtteid. Proovisin tõrjuda kõike, mis jäi tulevikku. Sisendasin endale, et tähtis on eelkõige tänane päev: varjatult liikuda, päeval varjuda ja puhata, sest teekonna raskemad lõigud on veel ees.
Ikka nii, et elada üks päev korraga.­ Imetlesin säravat tähistaevast ja tunnetasin mind ümbritsevat vaikust. Vastu hommikut arvestasin, et olen kõndinud umbes 15 kilomeetrit põhja, ja läksin raudteest vähe eemale. Mul õnnestus leida üks väike mahajäetud heinakuhi, pugesin sinna üleni sisse ja viibisin seal poolunes kogu lühikese novembripäeva. Õhtul, kui hakkas pimenema, sõin ja asusin liikuma. Sellel ööl sõitis must mööda rohkem ronge ja igakordne varjumine võttis mul rohkem lisaaega. Ka raudteega ristuvaid ojasid oli rohkem ning silla­kestest ringiga möödumine tekitas lisakadu.
Õnneks oli ojad kaetud jääga ja neist sai kergesti üle. Viiekümnendatel aastatel oli Nõukogude Liidus suurematel raudteesildadel relvastatud valve. Teadsin seda ja pidin olema väga ettevaatlik. Hommiku saabudes otsisin heinakuhjasid, kuid ei leidnud. Siis kogusin raudteeäärsetest kraavidest sinna kukkunud heinasületäied kokku, tassisin need eemale kahe suure põõsa vahelisse lohku, hävitasin kõik võimalikud jäljed ja keerasin end magama. Ka sellel ööl piinasid mind segased unenäod ja nägemused. Mäletan, et ärkasin mitu korda ja ei saanud aru, kas on uni või ilmsiolek. Sõin ära oma viimased toiduvarud ja asusin teele. Minu arvestuste järgi oli vaja liikuda veel paarkümmend kilomeetrit põhja suunas, et siis läände piirile suunduda. Tajusin hirmuga oma viletsat füüsilist seisundit ning mõistsin, et olen liiga vähe söögikraami kaasa võtnud.
Otsustasin sellel ööl vähem kõndida, et jõudu kokku hoida. Koidikul läksin raudteest eemale ja leidsin sobiva lohu. Heinu ei õnnestunudki seekord leida. Lohutasin end mõttega, et sõjas oli sõduritel mitu korda hullem ja sättisin end magama. Külm ja nälg lõpetasid enneaegselt mu magamise. Algasid külmavärinad ja sain aru, et mul on palavik. Olin kaasa võtnud aspiriinitablette, mida nüüd koos vähese lumega alla kugistasin. Täielikku pimedust ära ootamata alustasin liikumist ja mu enesetunne paranes. Igal inimesel on olemas ­sisemisi reserve, mida ta on võimeline ekstreemsetes oludes kasutama.

Arreteerimine

Umbes neljatunnise liikumise järel jõudsin paralleelrööbastega raudteejaamani, kus seisid kaubarongide vagunid. Mul tekkis idee, et kui mul juba korra rongisõit nii hästi õnnestus, miks mitte veelgi katsetada. Põõsaste ja puude taha varjudes tegin ettevaatlikult ringi ümber valgustatud Gvardeiskaja raudteejaama. Kell oli kaheteistkümne peal öösel ja kedagi ei olnud liikumas näha. Läksin väga ettevaatlikult kahe seisva kaubarongi vahele, et leida endale sobiv vagun. Äkki, endalegi mõistmatult, tundsin mingit teravat ohutunnet. Kükitasin kiiresti vagunirataste varju ja piilusin kahele poole, rongide alt läbi. Midagi ohtlikku ma ei avastanud ja rahunesin veidi, kuigi seletamatu ohutunne jäi.
Samal ajal asus kolmandal kõrvalteel olev auruvedur manööverdama, et end vagunite külge haakida. Läksin tagasi vagunite rea teise otsa ja otsustasin ära oodata, kuni selgub, milline rong liikuma hakkab. Kuna need viimased vagunid asusid jaamahoonest üsna kaugel, asusin üsna julgelt nende taha minema ja seisin äkki vastamisi relvastatud sõduriga. Tal oli automaat rinnal, ta sihtis selle minu peale ja röögatas: „Stoi, ruki karmane!” Läbi pea käis välguna mõte: Ja ongi kõik. Edasine toimus justkui unes ja aegluubis. Paarsada pehmet sammu jaamahoone juurde, automaat selga torkimas, siis mingi spetskomnata ja trobikond sõjaväelasi, kes kõik midagi karjusid. Jäin seisma peaaegu keset tuba, kõik vaatasid minu peale.
Tegin suu lahti ja ütlesin vene-eesti segakeeles: „Sto vam nada, pistol või?” Silmapilkselt hüppasid nad nagu hästitreenitud lõukoerad mu juurde, nii et igat mu kätt ja jalga hoidis vähemalt üks mees. Hobuse­näoga ülemus astus ligi, rebis mu mantlihõlmad lahti ja haaras professionaalse osavusega minu põuest laetud nagaani. Siis kukkus uuesti vene keeles lõugama ja nagaaniga mu nina all vehkima. Ütlesin talle eesti keeles, et ole ettevaatlik, see relv on laetud ja võib lahti minna. Situatsioon oli nagu tummfilmis: ei saanud mina nendest ega nemad minust aru. Edasi tuli kõik nii, nagu vastavad eeskirjad ette nägid: dokumentide küsimine, põhjalik läbiotsimine, kõigi esemete äravõtmine, jõuga sõiduautosse surumine ja sõit piirivalvekordonisse.
Ilmselt oli voodist välja aetud kohaliku garnisoni ülem, kelle kabinetti mind siis pidulikult viidi. Operatiivtöötajad, kes mind tõid, andsid mu ülemusele üle ja tema käskis neil lahkuda ning meid kahekesi jätta. See ei paistnud neile üldsegi meeldivat.
Ülemusel olid kindralipagunid ja ta esimeseks küsimuseks oli, et kas ma tahan juua. Mina olin juba otsustanud, et ma ei mõista vene keelt, ja vastasin, et neponimaju. Ülemus naeratas sõbralikult ja ütles, et ta ei usu, et ma vene keelt ei oska. Ilmselt otsustas ta head onu mängida ja asus mind sõbralikult noomima. Kahjuks läks enamik sellest jutust tõepoolest kaduma, sest minu vene keel oligi liiga vilets.
Niipalju ma ta jutust aru sain, et olin sellel aastal juba neljateistkümnes eestlane, kes tema piirkonnas kinni on peetud.
Ka lubas ta mu kohe koju lasta, kui ma kõik ilusasti ära räägin. Minu üllatuseks otsis ta kapist pudeli konjakit, valas klaasid täis ja lükkas ühe minu ette. Tema kurvastuseks raputasin pead. Siis valas ta endale paar klaasi sisse, naeratas veelgi sõbralikumalt ja rääkis midagi sellist, et homme räägid nagunii kõik ära. Kuna meie jutust ei tulnud midagi välja, kutsus ta konvoi ja mind viidi piirivalve hauptvahti puhkama.

Viiburi vanglas, Leningradi „Valges majas”, Tallinna Patareis ja ENSV Ülemkohtus

Järgmisel päeval viidi mind Viiburi vanglasse ning KGB uurijatel hakkas pikk ja piinarikas tegevus. Esimesel kahel päeval olid põhiküsimused: „Kes sind piiri ületama saatis?” ja „Kuhu sind saadeti?”
Minul oli pähe õpitud kindel legend, mida kordasin nagu papagoi: Mu nimi on Lembit Mägiste, olen sündinud ja üles kasvanud Eestis Kilingi-Nõmmel. Isa langes punaarmees Velikije Luki all, ema suri eelmisel aastal tuberkuloosi. Kuulasin Ameerika Häälest, et neil on seal palju parem elada ja otsustasingi sinna põgeneda.
Tõlgiks oli meile toodud mingi karjalane, kes oli ka Eestis elanud ja rääkis eesti ja karjala keele segu. Läks nädal aega, uurijal paisusid protokollid ning siis lõi välk sisse. Järjekordsele ülekuulamisele tuli mingi kõrge ülemus ise, väiksemad vennad seisid valvel ja tõlk värises, kui ta teatas mulle parajalt röökides, et olen kogu aja ainult pada ajanud. Eesti KGB oli kõik ära kontrollinud ja sellist isikut ei olevatki Eesti NSV-s olemas. Lõugas ja ropendas, millest ma tollal õnneks midagi aru ei saanud ja ega tõlk seda tõlkinud ka. Siis äkki tegi tõsise näo ja käskis tõlgil mulle öelda, et nüüd saadetakse mind ülekuulamisele Moskvasse ja mind hakatakse seal edasi töötlema. Tõlk ei osanud seda edasi töötlemist tõlkida ja mina ei saanud jälle vene keelest aru.
Siis tuli uurijate ülemus mu nina alla ja ütles viletsas saksa keeles: „Du bist ein Faschist und jetzt vollen Sie mit dir ein Sonderbehaltung machen!” Olin saksa keelt juba algkoolist peale hästi omandanud ja sain silmapilk sellest aru. Jäin seda juttu uskuma ja mõtlesin, et kui nüüd laulma hakkan, siis nad vast ei saada sinna Moskvasse, kus teadagi nalja ei mõisteta. Sest mis see „eritöötlus” ikka muud olla saab kui peksmine ja piinamine. Avalikustasin siis oma isiku, kuid loomulikult mitte meie salaorganisatsiooni.
Edasi taibati Viiburis vist, et minuga peavad siiski kõvemad uurijad tegelema, ja mind saadeti sõiduautos Volga erikonvoiga Leningradi. Seal oli kolm või neli ülekuulamist juhuslike tõlkidega ja siis, kui nad olid tõlgiks toonud ühe Leningradis füüsikat õppiva eesti üliõpilase, kes kõigepealt teatas, et ta toodi tõlkima vastu tema tahtmist ja asus minu kasuks tõlkima, saatsid nad mu jällegi erikonvoiga magamisvagunis Tallinna. Erikonvoid kasutati tolleaegses Nõukogude Liidus ainult väga tähtsate või eriti ohtlike kurjategijate puhul, kuid kahjuks ei tea ma siiani, kumba liiki ma nende arvates kuulusin.
Tallinna saabus reisirong pool kaksteist õhtul, seal oli vastas konvoi koertega ja „Musta rongaga”. Poole tunni pärast lamasin Patarei vangla vastuvõtukambri puupõrandal ja asusin endale sisendama, et olen osa sellest vanglast, et mul puuduvad nüüd ja veel palju aastaid rõõmud ja mured, et pean olema ükskõikne, rahulik ja tuim. Arvasin, et ees seisab 25+5 ning minust ja minu arvamustest ei olene palju aastaid mitte midagi.
Järgnesid ülekuulamised Pagaris. Alul oli uurijaks major Ussov, kuid kuna ta eesti keelt ei osanud, vahetati ta kapten Randar Hiire vastu välja. Uurija Hiir oli tulnud KGB-sse peale Stalini surma ega olnud oma jutu järgi hambaid sisse peksnud. Ta oli luuletaja Erni Hiire ja TRÜ raamatukogu direktori (erifondide looja) Aimi Hiire järeltulija.
Randar Hiire arvates oli minu tegu lapselik ja Nõukogude võimule ohutu. Toimik lõpetati tähtaegselt 11. jaanuaril 1958. Selleks viidi mind Patareist Pagarisse ja lubati kogu toimikuga tutvuda. Sellel seisis: „Kriminaalasi nr. 010/58. Salajane.” Lugesin seda umbes tund aega ja minuga oli tutvuma tulnud prokurör Bernhard Jakobson isiklikult, kes vahtis mind põlastavalt ja ütles mulle ainult ühe fraasi: „Ah soo, kodanlikul ajal sündinud, tahab kodanlikku korda tagasi.”
ENSV Ülemkohtu istung peeti 28. jaanuaril 1958 ja kohtuotsus oli venekeelne, kahel masinakirjalehel. Kuna keeldusin sinna keele tõttu alla kirjutamast, tehti mulle sealsamas kohtumajas eestikeelne käsikirjaline tõlge, mille olen säilitanud läbiotsimistest ja äravõtmistest hoolimata tänase päevani. Juhin lugeja tähelepanu ka sellele, et kuigi meie riigi taasannekteerimisest oli möödunud juba kaksteist aastat, olime juriidilises mõttes nagu Venemaa osa, sest kohut Eestimaa elanike üle peeti Vene NFSV Kriminaalkoodeksi järgi.

* * *
Ma olin sellel momendil neile peaaegu tänulik: ainult kuus ja ei mingit 25+5-t.
Nii arreteeriti mind 11. novembril 1957 Soome piiril ja edasi kulges mu elukene kuus aastat Mordva metsaülikoolis. Kõik läks, nagu oli ette nähtud: kuus aastat istusin ära „kellast kellani”. Muljeid ahmisin ja salvestasin mällu analoogselt Solženitsõniga – kuus aastat, kuus laagrit ja (koos tapivanglatega) 12 vanglat.

* * *

Salajane.(Tõlge vene keelest)

Kriminaalasi nr. 010/58. a
Otsus.
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel
ENSV Ülemkohtu Kriminaalasjade Kohtukolleegium koosseisus:
eesistuja Afanasjev, kaasistujad Loit ja Maasing, sekretäri Räämets juuresolekul,
prokuröri Jakobsoni ja advokaadi Glikmani osavõtul, arutas 28. jaanuaril 1958. a. kinnisel kohtuistungil Tallinna linnas ja vaatas läbi kriminaalasja

Pertmann, Jüri Eduardi p. sündinud 13. juulil 1938. a. Tartu linnas, eestlane, NSVL kodanik, parteitu, vallaline, elukoht Tartus; Kuu tn. 11‑6
süüdistuses kuriteos, mis ettenähtud VNFSV KrK §§ 19‑58‑1 «a», 58‑10 lg. I ja 182 lg. I.

Kohtuliku uurimusega – tuvastas:
Pertmann, elades Tartu linnas, olles vaenulikult meelestatud Nõukogude tegelikkuse vastu, ei tahtnud teenida Nõukogude Armees, 1957. a. kavatses põgeneda välismaale.
Kuritegeliku kavatsuse teostamiseks Pertmann muretses endale kompassi, teejuhi Soome kaartidega ja muud varustust ning 7. novembril 1957. a., olles relvastatud revolvriga süsteemi „Nagaan”, millist ta ebaseaduslikult hoidis enda juures 1955. a. alates; sõitis välja Leningradi, kust edasi suundus NSVL-i ja Soome piiri äärde.
11. novembril 1957. a. Pertmann oli kinnipeetud piirivalvetsoonis Gvardeiskaja jaama läheduses Karjala kitsuses ja arreteeritud. Kinnipidamisel Pertmannilt oli ära võetud relv ja muu varustus. Enne väljasõitu 7. novembril 1957. a. Tartust Pertmann kirjutas kirja, millise postitas Leningradist oma tuttavale Tartu linna. Selles kirjas Pertmann väljendas lootust kodanliku korra kehtestamises Nõukogude Eestis.6 Pikema aja kestel Pertmann hoidis oma kodus kaht nõukogudevastase sisuga köidet „Eesti rahva kannatuste aasta”, millist andis vaatlemiseks ja lugemiseks oma tuttavatele. Pertmann temale esitatud süüdistuses tunnistas end süüdi, kuid seletas, et riigipiiri kavatses ta ületada ilma kontrrevolutsioonilise sihita. Kontrrevolutsioonilise sihi olemasolu Pertmannil on kindlaks tehtud tunnistaja Raidi seletustega, kes kinnitas Pertmanni nõukogudevastast meelestust, samuti on see tõendatud nõukogudevastaste arvamuste avaldamisega kirjas, millise ta saatis Leningradi linnast, ja ka äravõetud nõukogudevastase kirjandusega.
Oma tegudega Pertmann sooritas kuriteo, mis ettenähtud VNFSV KrK §§ 19‑58‑1 «a», 58‑10 lg. I ja 182 lg. I järgi. Võttes arvesse toimepandud kuriteo suurust ja seda, et Pertmann kahjatseb oma tegu, ta vanust, esmalt karistatavust – kohus leiab võimaliku olevat karistusmäära valimisel kohaldada VNFSV KrK § 51‑e. Lähtudes ülaltoodust ja käsitades VNFSV KrPK §§ 319 ja 320

Otsustas:
Pertmann, Jüri Eduardi p. VNFSV KrK § 19‑58‑1 «a» põhjal karistada 6 (kuue) aastase vabaduse kaotusega paranduslike tööde laagris ilma õiguste kaotuseta ja varanduse konfiskeerimiseta, VNFSV KrK § 58‑10 lg. I järgi teda karistada 5 (viie) aastase vabaduse kaotusega ilma õiguste kaotuseta ja KrK § 182 lg. I järgi 3 (kolme) aastase vabaduse kaotusega ilma õiguste kaotuseta.
Lõplikuks karistusmääraks Pertmannile vastavalt VNFSV KRk § 49 valida VNFSV KrK § 19‑59‑1 «a» järgi vabaduse kaotust paranduslike tööde laagris tähtajaga 6 (kuus) aastat, ilma õiguste kaotuseta ja varanduse konfiskeerimiseta.
Asitõendid antud asjas – relv, võtta arvele, äravõetud kompass, taskulamp, nuuskpiiritus ja muud esemed hävitada, nõukogudevastane kirjandus hävitada, äravõetud kirjad jätta asja juurde. Sisse nõuda Pertmannilt riigi kasuks kohtukulu 532 rubla ja 10 kopikat. Karistuse kandmise aega Pertmannile otsuse järgi arvata 11. novembrist 1957. a. Otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

* * *

Mordva metsaülikoolis

Tänu suure vene kirjaniku Aleksandr Solženitsõni teosele „Gulagi arhipelaag” on igal soovijal võimalus põhjalikult tutvuda selle hiiglasliku sunnitööimpeeriumi ajaloo ja olemusega. 70 aasta jooksul käisid sellest puhastustulest läbi kümned miljonid eri rahvusest inimesed.
Gulag oli kommunistliku süsteemi lahutamatu osa: siin tehti sunnitööd ja ehitati kanaleid, kaevandusi ja uusi linnu. See oligi mõeldud suureks sulatuskatlaks, kus pidi formeeritama uus, nõukogulik inimtõug. Kuid samal ajal oli see süsteem ka elukool ja õppetund nii üksikisikutele kui ka rahvastele.
Aastatel 1954–1957 vabastati valdav enamik Nõukogude Liidu ­poliitvange. Tohutu sunnitööimpeerium vähenes, tühjenes ja formeerus ümber. Vangide sunnitöö oli muutunud mõttetuks.
Ka kümned tuhanded eestlased vabanesid ja tulid tagasi kodumaale. Elu Eestiski muutus inimlikumaks. Oli alanud nn suur sula. Vähesed aga teadsid, et kõiki siiski ei vabastatud. Tuhandetel § 58 alusel süüdi mõistetud meestel tuli istuda edasi – kel prokuröri karmuse, kel süüasja rumala tõlgenduse, kel lihtsalt selle pärast, et oli relv käes vastu astunud oma kodu ja perekonna röövijatele, tapjatele või vägistajatele.
Nii tekkis viiekümnendate aastate lõpul, samal ajal kui enamik endisi vange naasis koju, Mordva ANSV-s allesjäänud poliitvangide reservaat. 35 aastat varem Moskvas välja antud Mordva ANSV kaardilt võisime lugeda, et Zubovo-Poljanski rajoonis asub suur looduskaitseala. Sellel „looduskaitsealal” säilitatigi järelejäänud osa Nõukogude Liidu poliitvangidest. Ööpimeduse katte all saabusid vangitapid siit ja sealt, nii Kaug-Idast, Kesk-Aasiast kui ka Põhja-Jäämere äärest.
Selle kokkuvedamise tulemusel said uuesti kokku Eestimaa mehed Harjust, Virust, Võrust ja mujalt. Nendega tulid nende kogemused ja teadmised Gulagi kui terviku kohta. Aga selle eest, et eesti vangid kodumaa uudistega kursis oleksid, hoolitsesid juba julgeolekuorganid, kes alates 1956. aasta lõpust hakkasid jälle tasapisi õigustama oma olemasolu. Sest ikka veel leidus Eestis noorukeid, kes unistasid oma Eesti riigi taastamisest.
Ja nii juhtuski, et kui viiekümnendate aastate alguses arreteeritud eesti noorsoo-organisatsioonide liikmed vabanesid, tulid tagasi Eestisse ja astusid aastatel 1955–1958 isegi ülikooli, paljastasid julgeolekuorganid samal ajal vähemalt pool tosinat põrandaalust salaorganisatsiooni. Paljastamine tähendas enamikule neist aga juurdlust ja kohtupidamist. Nii saadeti need naiivsed noorukid, kes aina unistasid sini-must-valgest Eestist, ümber kasvama Mordva vangilaagritesse.
1958. aasta kevadel jõudis Piiteri ja Moskva tapivanglate kaudu Mordvasse Sosnovka asulasse töölaagrisse nr 7 ka nende ridade kirjutaja.
Laagri rahvuslik koosseis oli mitmekesine: kahest tuhandest vangist oli umbes pool venelased, 500–600 oli Baltikumist, 300–400 Ukrainast, ülejäänud kõikvõimalikest muudest rahvustest. Esindatud olid kõik Ida-Euroopa rahvad, oli isegi Prantsuse, Saksa, Hollandi, Iraani ja USA kodanikke.
Eestlasi oli umbes paarisaja ringis, nende seas paarkümmend noort. Tänu vangide Mordvasse koondamisele said seal kokku eri generatsioonid. Seal oli inimesi Eesti politseist ja Kaitseliidust, oli vallavanemaid ja ülikooli õppejõude. Paljud neist olid võidelnud, relv käes, alates 1941. aasta suvest ja oli neidki, kes tegid seda metsas veel kuni 1953. aastani. Nende meeste jutud ja mälestused olid elav ajalugu ja väärtuslik informatsioon meile, noortele. Õppisime seal tundma nii oma rahva kui ka kogu impeeriumi ajalugu. Meil oli au istuda koos nii Moskva professorite kui ka Peterburi akadeemikutega. Mordva metsaülikool andis meile esimese tõeliselt kõrgema hariduse.

Hea sõber ja võitluskaaslane Jaan Isotamm 1959. aastal Mordva 7. laagris, kus noored eestlased lõid põrandaaluse laagri-organisatsiooni Eesti Uusrahvuslaste Liit. Arhiivifoto

Eesti noorte tuumikuks kujunes Tartust pärit noortegrupp – Eesti Noorte Malev –, mille juhtideks olid Jaan Isotamm, kes oli minu jaoks läbi edasise elu rohkem kui sõber, ja Enn Tarto. Tolleaegses laagris valitsesid võrreldes eelnenud ja järgnenud perioodidega küllaltki liberaalsed tingimused. Piirduti 8-tunnise tööpäeva ja ühe puhkepäevaga. Sisemised karistused olid malbed: alles kategooriline tööst keeldumine tõi kaasa sattumise kartsa, mingi suurem korrarikkumine aga saatmise trahvilaagrisse või vanglasse. Oli küllaltki palju vaba aega. Tegime õpiringe ja tellisime Eestist ajakirjandust ning raamatuid. Tänu vene keelele tutvusime ka selliste autoritega, kellest me eestikeelses kirjanduses kuulnudki polnud. Enamik meist õppis võõrkeeli, uurisime loodusteadusi, loogikat ja psühholoogiat.
Meie noorte grupp kasvas 25-meheliseks. See võimaldas meil tegutseda täielikult oma mikroühiskonnas. Võõrastes ja sageli vaenulikes oludes oskas grupp Eesti noori luua sellise mõttekaaslaste rühmituse, mis aitas kohaneda ja areneda hoolimata välisest sunnist. Me muutusime sisemiselt vabaks ja omaette olevaks perekonnaks. See oli eriti huvitav seetõttu, et siin ei mänginud niivõrd rolli sümpaatiad (nagu vabas maailmas), kuivõrd ühine saatus ja sellest johtuv paratamatus. Kui võrrelda seda kooslust abieluga, võiks seda nimetada mõistusabieluks, sest nii, nagu üksikule saarele sattunud mere­hädalised peavad leppima üksteise seltsiga, käitusime ka meie Vene vangilaagris. Oli endastmõistetav, et selle koostegevuse käigus muutusid ka meie arusaamad üha sarnasemaks.
Kirjutasime ja palusime abi sugulastelt ja tuttavatelt. Eestis valitses ju „sula”. Kõik lootsid, et elu norma­liseerub. Paljud inimesed toetasid meid, isegi võhivõõrad. Meile saadeti panderolle ja pakke. Oli ilus traditsioon, et vabanejad jätsid oma raamatud laagrikaaslastele. Laagris oli ka ametlik raamatukogu, kuid meil oli oma – mitmesajast teosest koosnev kogu.
Suveõhtud olid Mordvas soojad ja pikad. Tegime väljas lehtlates ühisõhtuid tee ja kuivikutega. Olid loengud, seminarid ja muud õppused. Koostasime oma lauluvara, kuhu panime kirja laulud „Kungla rahvast” „Eesti leegionäride marsini” – need on mul siiani peas.
Väga tihe oli meil suhtlemine leedulaste ja lätlastega. Ka neil oli seal palju noori. Suurteks sündmusteks kujunesid jaanipäeva ja jõulude pidamised. Siis olid koos kogu laagri eestlased, lätlased ja leedulased. Minu laagrisoleku ajal laagri administratsioon seda ei takistanud. Kuna meie rahvad moodustasid laagriasukatest tubli kolmandiku, olid need väga meeldejäävad ja ülevad hetked.
Ja muidugi sport. Põhiliselt olid spordis eestvedajaks leedulased. Nende ja meie mõjul asusid isegi vene ja ukraina noored vähehaaval looma oma mitteformaalseid rühmitusi. Laagrites olid ka oma koorid ja orkestrid, need küll rohkem laagri juhtkonna õhutusel ja heakskiidul. Oli paratamatu, et kui olime grupeerunud, tekkisid poliitilised teemad ning vaidlused. Arutasime koos vanemate meestega palju ka seda, mida oleks pidanud meie rahvas ja valitsus tegema 1939. aasta sügisel või 1940. aasta juunis ning mida tehti siis valesti.
Eksisteerisid ka laagrisisesed ja laagritevahelised salaorganisatsioonid. Oli ju selge, et see vaimne hoiak, mis meid sinna viis, ainult süvenes ja jätkus, leides mõttekaaslasi ja koostegutsejaid. Enamik meist olid kindlalt veendunud, et Eesti vabaduse eest tuleb seista ja võidelda. Aastatel 1957–1963 pandigi Mordva laagrites alus uuele nõukogudevastasele võitlusorganisatsioonile Eesti Uusrahvuslaste Liit.
Lisaks eneseharimisele oli võimalik õppida vene keskkoolis: kõigis suuremates laagripunktides tegutsesid kohalike koolide õhtused osakonnad. Kevadel 1959 lõpetasid 7. laagripunkti kohaliku õhtukeskkooli paarkümmend vangi, nende seas kuus eestlast. Sellest sündmusest lubati teha isegi pilti. Tõsi küll, saadud lõputunnistusega polnud hiljem kodumaal midagi peale hakata — ülikooli sellise minevikuga ei võetud. Et saada „puhtad paberid”, tuli mul lõpetada õhtukeskkool Tartus.
1959. aasta suvi jäigi meie grupi koosolemise viimaseks. Osa meist vabanes ennetähtaegselt (tõsi küll – et mõne aasta pärast uue karistusajaga tagasi tulla: Enn Tarto, Taivo Uibo ja Jarmo Kiik), ülejäänud lahutati ja paisati teistesse Mordva laagritesse. Meie algatatud vaimne ja organisatoorne tegevus jätkus aga ka mujal. Seeme oli külvatud, viljad küpsesid ja jõudsid meie tollaste laagrikaaslaste Erik Udami, Endel Ratase jt eestvedamisel 1987. aasta 23. augustil ka Hirveparki ja Eesti avalikkuse ette.

Mälupilte Erik Udamist (1938–1990)

Erik Udam pühendas oma elu Eesti vabaduse eest võitlemiseks. Taasiseseisvumist ei olnud antud talle näha. Arhiivifoto

Kunagi kauges minevikus esitas üks minu Tallinna tuttav mulle sellise küsimuse: „Kui sa peaksid ühe lausega iseloomustama Erik Udamit, siis mida sa tema kohta ütleksid?” Mõtlesin viivu ja vastasin täiesti spontaanselt: „Ta on mees, kelle peale võid sa alati kindel olla.” Ja ka täna, istudes oma kirjutuslaua taga ja vaadates üle aastatetaguseid märkmeid, dokumente ja fotosid, saan öelda ainult sedasama: „Ta oli mees, kelle peale võisime alati kindlad olla.”
Selle lihtsa lause tähendust mõistavad ehk kõige paremini need, kellel on seljataga nii aastaid kui ka elukogemust, aga eelkõige need, kes koos meiega traataedade taga istusid või meid sealt ootasid, ning lõpuks ka kõik need, kes parema osa oma elust pidid elama ja kohanema eluga „suures tsoonis” (vabaduses).
Olime Erikuga tuttavaks saades mõlemad peaaegu kahekümne viiesed – ja rohkem kui viiekümnesed, kui Eriku aeg siin maises elus täis sai.
Täna on sellestki sündmusest möödas aastaid ja mul on huvitav mõelda, kus oleksid ja mida teeksid Sa, sõber Erik, tänases päevas kui Sa elaksid. Oleksid Sina, üks ERSP asutajatest ja loojaist, ikka veel poliitikas, istuksid Sa Riigikogus või mõnel ministritoolil? Ja kas teeksid Sa kaasa kõik need poliitilised mahhinatsioonid, mida Sinu tollased aatekaaslased nii edukalt tänapäevases Eesti poliitikas demonstreerivad? Kuid mulle meeldiks väga uskuda, et kui Sa elaksid, oleksid Sa siiski rohkem see Erik, keda meie tundsime – või kes teab?
Nüüd aga meie tutvuse alguse juurde. Oli 1963. aasta jaanuar. Olin viis aasta ära istunud ning seega üsna vana „laagernik”. Istusin sel ajal Mordva 11. vangilaagris, valmistasin vabadele inimestele minevat mööblit ja lugesin allesjäänud kalendrikuid.
See laager oli tollal üks suuremaid Mordvas: umbes paar tuhat meest, neist omakorda vähem kui sada eestlast. Tean seda üsna täpselt, sest hiljem vabanedes õnnestus mul selle laagri eestlaste nimekiri vabadusse toimetada. Üldiselt võib aga öelda, et tollel ajalooperioodil vähenes eestlastest vangide arv pidevalt, sest lahti saajaid oli rohkem kui kinni tulejaid. Seda enam oli uute meeste saabumine Eestist suureks sündmuseks. Ja just selline sündmus toimuski ühel imeilusal külmal ja päikselisel jaanuaripäeval. Mäletan seda päeva kuidagi eriti hästi, sest mul oli õnnestunud hommikul ambulantsis käia, haiget simuleerida ja elutsooni jääda. See aga oli küllaltki suur vedamine, sest vangist velsker, kellele see tööst vabastamise õigus oli antud, oli tegelikult loomatohter, koputaja ning paras tõbras.
Kuna eksisteeris päevalimiit ja vabastus anti ainult viiele-kuuele vangile laagri peale, siis tuli minna „santsasti” ukse taha juba kella kuue ajal ja teeselda, palaviku saamiseks kaasa võetud tulise veega räbal kaenlaaugus, piisavalt loomutruult haigestunut. Tavaliselt õnnestus see mul umbes suhtega üks viiele. Ülejäänud kordadel tuli kiiruga barakki tagasi joosta, sõbramehe poolt sööklast ära toodud hirsipuder alla kugistada ning kiiresti-kiiresti töötsooni väravasse rutata, kus üle loeti ja brigaadide kaupa läbi väravate töötsooni lubati. Sinna hilinemisel ähvardas kartser. Töövaba päev oli aga tõeline pidupäev: said raamatuid lugeda, kirju kirjutada ja suhelda.
Alustasin just kirja kodustele, kui tuli leedulasest päevnik ja lausus: „Kuule, sina kurat, tapp saabus ja lätlasi ning sinu kaasmaalasi tuli ka. Panin padavai „buslati” selga ja ­värava poole. Mulle tuli vastu viieteistaastaselt Saksa sõjaväkke läinud Luige Ants ja viipas söökla poole – poisid olevat sinna viidud. Poisteks osutusid Enn Tarto, Erik Udam ja Priit Silla ehk needsamad mehed, kellega ma äärepealt oleksin 1962. aastal ühte süüpinki kukkunud.
Nende meeste kinni tulemise lugu algas tegelikult 1959. aasta suvel Mordva 7. laagris, kus noored eestlased lõid põrandaaluse laagriorganisatsiooni Eesti Uusrahvuslaste Liit. Aastail 1958 kuni 1962 vabanenud mehed alustasid tegevust Eestis. Kuna uusrahvuslaste ideed olid tollases Eestis liialt vastuvõetamatud, nimetati organisatsioon ümber Eesti Rahvuslaste Liiduks ja alustati uute liikmete värbamist.
KGB‑l omalt poolt õnnestus värvata Ülo Niinemets Eestis ja Illar Avik Mordvas. Juunis 1962 arreteeriti enamik organisatsiooni liikmeid ja kuna oli selgunud nende seos veel vangistuses olevate isikutega, toodi ka nemad tapikorras laagritest Eestisse Patarei vanglasse. Need isikud olid Enn-Kaupo Laanearu, Jaan Isotamm, Voldemar Kohv, Jüri Pertmann ja Illar Avik. Kõik peale Isotamme ja Pertmanni andsid tunnistusi ja võtsid organisatsiooni kuulumise omaks. Nagu hiljem selgus, oli selle süüasjaga seotud paarkümmend isikut, kelle seast enamik määrusega vastutusest vabastati.
Tänase päeva tarkusega võime öelda, et KGB‑le oli see operatsioon nii edukas kui ka õpetlik ning ilmselt oli muutumas kinni panemise taktika. Vangistati ainult kuus isikut ja nendest kolm tuli meie laagrisse ja kolm saadeti 7. laagrisse. Kuna olin selle asjaga sisuliselt seotud, huvitas mind eriti kogu sisse kukkumise lugu. Pealegi oli meil põhjust uskuda, et ära rääkijaid oli rohkem, kui algul arvasime.
Kuna Enn Tarto oli mu vana laagrikaaslane aastatest 1958–1959, lootsin ma just temalt saada täieliku ülevaate toimunust. Peab ütlema, et kogu see lugu purustas väga tugevalt meie ideelisi tõekspidamisi ja sundis meid nii mõndagi oma arusaamades muutma ning ümber hindama. Olime ju kõik, kes me organisatsiooni astusime, andnud vandetõotuse ja lubanud mistahes ähvarduse puhul mitte rääkida. Nüüd olime aga näinud, et protsessiosalistest ainult üks pidas sellest lubadusest kinni – ja see oli Erik. Loomulikult oli Erik seetõttu meie silmis kuidagi eriline. Erik oli ka ainus, kes oli teinud lehekülgede kaupa märkmeid uurimistoimikutest, kus oli lausa kuupäevaliselt ja kellaajaliselt kirjas, kes, kunas ja mida oli rääkinud. Mäletan, et olin lausa võlutud sellisest dokumentaalsest materjalist ja me kulutasime Erikuga palju tunde seda materjali süstematiseerides ja ümber kirjutades. Uskumatul kombel on see minu poolt ümber kirjutatud kronoloogia mul siiamaani säilinud.
Kuna Enn Tarto oli eelmisel aastal abiellunud ja just arreteerimise ajal oli neile tütar sündinud, olid tema üleelamised loomulikult valusamad, liiatigi oli teda reetnud inimene keda ta oma sõbraks ja kaasvõitlejaks oli pidanud. Seega oli üsna loomulik tema esialgne reaktsioon minu sellekohastele ­pärimistele. Nimelt teatas ta esimeste nädalate jooksul laagris, et tema ei vestle minuga mitte mingisugustel nõu­kogudevastastel teemadel.
Seda enam pärisime Erik Udamilt ja Priit Sillalt. Muidugi sai ka Enn nädalate möödudes ise aru, et sellel lool on kriips all ning et laager on laager ja vähemalt tollel ajal seal mikrofone meiesuguste jaoks ei kasutatud.
Kevadtalvel 1963 tuli meie laagrisse veel tosinajagu noori Moskvast, Leedust, Lätist ja Eestist ning tekkis tugev Balti noorte grupeering, kus käidi koos ning arutati meie rahvaste ja riikide poliitilist tulevikku. Eestlastest kuulusid sinna Erik, Enn ja mina.
Meie poisid taastasid ühiste sünni­päevade tähistamise koos vanade laulude laulmisega, samuti loodi uued korvpallimeeskonnad. Erik oli nende ettevõtmiste loomulik eestvedaja ja läbiviija. Mäletan, et mind lausa hämmastas tema tahtmine tegeleda jätkuvalt igapäevase sporditreeninguga ja seda kesisest laagritoidust hoolimata. Loomulikult teadsime siis ka seda, et ta oli maadleja ning et ta vahetult enne kinni kukkumist oli võitnud omas kaalus Lurichi karika.

Jälle kodus ja võõrana kodumaal

Peale vabanemist pühitsesin igal aastal 11. novembrit. Koos laagrisõpradega aastatel 1968, 1973, 1978, 1983 ja 1988, siis kui ise olin viiekümneseks saanud. Oli see 25-aastaselt vabanemine 11. novembril 1963 ju justkui uus sündimine.
Tagasi oma kodu‑ ja sünnilinna Tartusse saabusin 15. novembri keskhommikul Moskva–Tallinna rongiga.
Kahe suure kompsu ja tohutu lapitud kartongist kohvriga olin ma vististi küllaltki ebaharilik vaatepilt. Sellele pildile lisasid kenasti kontrasti vähemalt kaks mõõtu suurem lambanahkne kasukas ja sügavalt silmile tõmmatud Austria mägiküttide müts. Mida ma aga ei mäleta, on see, kas mulle oli kedagi vastu tulnud või mitte.
Järgmises mälupildis seisan ma Kuu tänaval kodumaja ees ja tunnen imestust selle üle, kuidas see kahekordne maja nii väikseks on muutunud. Siis olen oma kompsudega juba köögis, kätlen venda ja kallistan ema. Naljakas on mõelda, aga minu esimene argine küsimus oli: „Kas vasikapraad on valmis?”
Oli see tingitud kuueaastasest alatoitlusest või minu alateadlikust orienteeritusest Egiptuse lihapottide järele? Täna arvan, et nii seda kui teist. Oli ju vasikalihahautis värskete kartulitega olnud mu lapsepõlve piduroogi. Ning olin seda oma koju kirjutatud kirjades mitugi korda meenutatud.
Kodu, kallis kodu! Aastaid olin ta järgi igatsenud ja omastele mõelnud. Ei taibanud ma esimestel päevadel seda, et mina olin selle kuue aastaga muutunud ühes suunas ja mu kallid kodused ning ka lapsepõlvekaaslased teises suunas. Enamik neist oli juba abielus, mõni juba teistki korda, ja noorpõlve ideaalidest oli nendega mõttetu rääkida. Sama anti mulle mõista ka mu lapsepõlvekodus Kuu tänavas. Aeg-ajalt oli tunne, nagu oleksin tulnukas teiselt planeedilt.
Kõigepealt hakkasid need erinevused pisiasjades välja lööma. Olles kodusoojuses piisavalt mõnulenud, otsustasin minna vähe linna peale. Selle peale teatas mu kallis mamma, et kõigepealt tuleb mul see kole härmatis, mis mu näolappi ümbritseb, koheselt ära ajada. Minul oli sellest aga kahju, olin teda nii hoolega viimaste Mordvas olnud kuudega kasvatanud ja silunud.
Loomulikult oligi ta kole: umbes pooleteistsentimeetrised karvad keerdusid igas võimalikus suunas ja andsid mu kõhnale näole sunnitöölise ilme. Kuigi olin alles kahekümne viiene, olid habemekarvad üllatavalt kirjud, esindatud olid terve kaskaad värvitoone, süsimustast lumivalgeni, sekka halli, pruuni ja punastki värvi. Seega seisin oma habemehakatise eest ja nõudsin, et see enne maha ajamist vähemalt jäädvustataks. Vennas Mati sättis kööki üles suurema valgusti ja plõksutas mingi tolleaegse ja piisavalt primitiivse fotoaparaadiga mõned pildid. Nagu hiljem selgus, õnnestus neist ainult üks. Tumedavõitu foonil tumeda habeme, suure kasuka ja mägiküttide mütsiga koju saabunud kadunud poeg.

Spravka Jüri Pertmanni vanglast vabanemise kohta.

Paralleelmaailmad ja KGB

Ma ei tea kuidas, aga olin juba viieselt teadnud ja öelnud, et lähen Tartu Ülikooli ja saan professoriks. Ülikool osutus tõeseks, professoriks saamine valeks. Ma ei kahelnud selles ka noorukieas, kuigi olin juba taibanud, et mu vilets vene keele oskus võib seda oluliselt takistada. Oli ju viiekümnendatel teada, et enamikul erialadel on kohustuslik vene keele sisseastumiseksam. Selle takistuse likvideerisid mu Mordva eluülikoolis veedetud aastad, mil omandasin olmelise vene keele. Kirjanduslik ja teaduslik sõnavara tuli hiljem: sellele aitasid kaasa nii venekeelsed õpikud ja erialane kirjandus kui ka seitsmekümnendail kättesaadav sam‑ ja tamizdat.
Suveks 1967 olin „suurde tsooni” tagasijõudmise šokist parasjagu toibunud ja otsustasin katsetada, kuigi olin selles suhtes juba ette skeptiline. Tollel perioodil nõuti ülikooli astujalt veel omakäelist elulookirjeldust, hiljem säilis see nõue aspirantuuri ja doktorantuuri astujatele. Kuid sain ka kohe tunda, et nõukogude võim on endiselt olemas ning pole mindki unustanud.
Lugu ise oli järgmine. Nagu eespool öeldud, tuli ülikooli astumisel kirjutada omakäeline elulookirjeldus. Elulooliste andmete varjamise või moonutamise eest nägi seadus ette üliõpilase eksmatrikuleerimise. Seega olin valiku ees: kas jätan oma vangla ja laagriaastad kirja panemata ja riskin edaspidi eksmati saada või panen kõik ausalt kirja ja mulle öeldakse juba sisseastumisel ei.
Valisin seaduskuuleka variandi, et näha, mis juhtub. Kirjutasin täieliku biograafia ja esitasin haridust tõendava dokumendina vangilaagri venekeelse keskkooli lõputunnistuse (atestat srelosti), mille olin saanud 1959. aasta kevadel Mordvas seitsmendas laagris. Läksin siis oma dokumentidega vastuvõtuametnike juurde (neid oli kolm või neli) ja valisin välja kena ning paremas eas daamikese, kes oli alguses mu vastu väga lahke ja ka (nagu hiljem selgus) väga hästi instrueeritud.
Naisterahvas lehitses mu paberid läbi ja küsis siis, et kus on mu eesti keelt tõendav dokument. Selgitasin kannatlikult, et omandasin keskhariduse Venemaal. Daamike naeratas mulle mõistvalt ja lausus, et siis on meil väike probleem, sest vastuvõtueksamitel on eesti keele kirjalik eksam ja vastuvõetavatel paberitel puuduvad andmed minu eesti keele kohta. Jätkuvalt naeratades ütles ta: „Teate, olge nii kena ja tulge paari tunni pärast tagasi, ma selgitan vahepeal neid asju.”
Jalutasin siis peaaegu kaks tundi Tartu südalinnas, sõin Emajõe ääres ühe jäätise, jõin kohvipoes paar tassi kohvi ja marssisin peahoonesse tagasi. Minu paberid vastu võtnud daam oli kohal ja teatas mind nähes ilmse kergendusega, et kohe vestleb minuga vastuvõtukomisjoni esimees.
Mind juhatati edasi ühte eraldi asuvasse ruumi, kus ootasid kaks meest. Esimene esitles end eksamikomisjoni esimehena ja teatas siis, et tema lahkub nüüd ruumist ning et minuga tahab rääkida hoopis teine seltsimees. Seltsimees oli loomulikult KGB-st ja palus mul istuda. Järgnes venekeelne lühike ja temapoolseid küsimusi sisaldav vestlus. Ikka nii, et kuidas siis elu läheb, millega tegelen, kuidas end vabaduses tunnen ja nii edasi. Kuna olin tõrjuvalt kidakeelne ja andsin peamiselt ühesilbilisi vastuseid, tüdines ta sellest jutuajamisest ruttu ära, võttis laua pealt mu paberid ja andis need mulle tagasi öeldes: „Ehh, Juri Eduardovitš, ranovato u vas universitet postupat, ranovato.” Lisas siis lohutavalt juurde, et vaatame veel paar aastat ja otsustame siis, et kas laseme teil edasi õppida või mitte. „Kõik saab olenema teist ja teie käitumisest, Juri Eduardovitš!”
Läksin koju, kratsisin kukalt, viskasin siis oma täidetud paberid ahju ja katsusin kogu seda lugu ära unustada. Kogemus oli nii negatiivne, et ei rääkinud sellest sugulastele ega sõpradele. Ja ausalt öeldes, ega neid sõpru enam eriti polnudki. Kolme-nelja aastaga vabaduses (loe: „suures tsoonis”) oli igaüks meist oma elukese kujundanud. Enamik mu laagrikaaslasi olid põdenud sedasama šokki mis minagi. Olime läinud vangi ühest sootsiumist ja tulnud tagasi hoopis teise ühiskonda.
Olin Eestist kuus aastat eemal olnud ja tundus, nagu oleks möödunud kuuskümmend. Olin masendatud sellest, kuidas eesti rahvas ja ühiskond oli muutunud. Oli tunne nagu oleksin võõra rahva hulgas: teised arusaamad, teised jutud, see kõik tekitas tunde, nagu oleksime meie, endised laagrimehed, need võõrad. Kahekümnenda sajandi lõpu terminoloogiat kasutades läbisime kolme-nelja aastaga oma­pärase šokiteraapia, kuid selle käigus püüdsime muganduda ja kohanduda selle muutunud ühiskonnaga ning võõrandusime ka üksteisest. Rõhuv enamik meie sõpruskonnast oli olnud naisteta vähemalt viis-kuus-seitse aastat ja leidnud nüüd sadama ja varju­paiga naisterahvaste kaisus. Oli ka neid, kes lõid kõigele käega ja uputasid end viinapudelisse.

Tööl projekteerijana

Kuid jätkan oma lugu. Paar aastat hiljem lugesin Tartu ajalehest Edasi, et Tartu Riiklikus Ülikoolis avatakse vastuvõtt psühholoogiks taotlejatele. Töötasin sel ajal kolhoosikontorite baasil moodustatud projekteerimis­organisatsioonis EKE Projekt. 1969. aastal olin olnud juba viis aastat projekteerija ja üsna hästi sellesse seltskonda sisse elanud.
Laagrimehe kohta oli mul „suures tsoonis” vedanud. Taipasin juba tollal – ja olen ka hiljem saatusekaaslastega kohtudes arutanud –, et projekteerimis­organisatsioonid Eestis koosnesid väga arukatest ja eestimeelsetest inimestest ning sisemine suhtlemine ja omavaheline läbisaamine oli suhteliselt vaba. Polnud vist seegi juhus, et pärastised tuntud dissidendid Lagle Parek, Viktor Niitsoo ja Erik Udam töötasid projekteerimisorganisatsioonides.
Nõukogude Liidus olid need organisatsioonid kas riiklikud või kohalike omavalitsuste alluvuses. Kõik ENSV-s olnud projekteerimisinstituudid olid riiklikud, välja arvatud EKE Projekt, mis kuulus Eesti Kolhoosiehituse alluvusse. See oli moodustatud alles 1968. aastal ja Tartu osakond koosnes kolhooside ehituskontoritest ja teistest, riiklikest projekteerimisorganisatsioonidest parema palga peale värvatutest. Poliitiliseks kurioosumiks võib lugeda ka seda, et meie osakonna juhataja Paul Kangur ei olnud kompartei liige ja üldse oli meil sel ajal osakonnas ainult kaks kommunisti. Kommunistlikuks rakukeseks oli aga teatavasti vaja kolme. Seega tavatult ideoloogiavaba õhkkond.
Muide, meie Elvas asunud projekteerimisgrupis oli peale minu veel kolm endist poliitvangi. Tulime keskhommikul tööle, arutasime läbi päevasündmused ja mida keegi välis­raadiost kuulnud oli. Olime selles mõttes peaaegu nagu perekond.
Aastatel 1964–1969 olin tööraamatu põhjal töötanud tehniku, vanemtehniku ja inseneri ametikohal. Vastavalt ametinimetustele olid tõusnud ka mu tööoskused ja sissetulek. Kuna me ei olnud kuupalgalised töötajad, vaid meil olid lepingulised projektid ja tükitöö, teenisime umbes kaks kuni kaks pool Nõukogude Liidu keskmist palka. Lisaks sellele töötasime mitte kellast kellani, vaid vastavalt vajadusele. Kuna meie töö väljundiks olid ehituste projektid, tuli meil sageli joonestada lisaks tööprojektidele täiendavaid tööjooniseid, mida oli lubatud teha ka kodus. Ühesõnaga, küllaltki vaba tööaeg ja ‑režiim. See oli suur erinevus võrreldes mu endiste laagrikaaslastest sõpradega, kellest enamik töötas katlakütjana, öövahina, treialina, maaparandajana, autojuhina või tööstustöölisena.
Minu nüüdseks manalateele läinud sõbral ja laagrikaaslasel
Jaan Isotammel on sellest perioodist minule pühendatud luuletus, mis kõlab järgmiselt:
mina pole projekteerija
vaid olen hoopis sibivedaja
sitta kokku ei keera
ei kombineeri ei planeeri
vaid villkopaga ammutan paska
ja vean seda
põldude ning aedade väetuseks
kus kasvavad kurgid redised õunad
suupisteks projekteerijatele

Tartu Ülikoolis ja töö psühholoogina

Aastal 1970 olin lõpetanud Elvas eestikeelse keskkooli. Samal aastal võttis ka ülikool mu lõpuks vastu ning aastatel 1970–1975 õppisin ma Tartu Riikliku Ülikooli psühholoogiaosakonnas, jätkates ka EKE süsteemis tööd projekteerijana.
Samal ajal lävisin oma endise laagri­kaaslase Jaan Isotammega, kelle kaudu oli mul ligipääs nii venekeelsele tam- kui samizdat’ile. Solženitsõn, Sahharov ja Avtorhanov laiendasid oluliselt mu maailmapilti.
Jaani kaudu sain Moskvas väljaantavat Kroonikat ja Enn Tarto kaudu meil väljaantavaid Lisandusi. Peale ülikooli lõpetamist sisustasin omale maale fotolabori ja asusin paljundama positiivfilmidel olevaid materjale, sealhulgas ka Lisandusi.
Ülikoolis õppides paelus mind sotsioloogia, aga TRÜ sotsioloogialabori õhkkonna ja tööga tutvudes sain aru, et minusugune peab ennast sellest eemal hoidma. Mu kõhutundel oli õigus. Meie kursus lõpetas ülikooli 30. juunil 1975 (mina TRÜ ajalooteaduskonnas psühholoogia eriala) ja samal päeval likvideeriti Arnold Koobi käskkirjaga TRÜ sotsioloogia laboratoorium.
Õppejõud Ülo Vooglaid, kes luges meile sotsioloogiat ja süsteemiteooriat, visati välja komparteist ja seejärel ka ülikoolist. Meie kursuse tüdrukud, kes olid määratud sinna tööle, jäid hoobilt ilma kohata.
Mina olin käinud oma vana KEK-i ülemuse Harri Jõesaare jutul ja tema tegi mulle suunamise Tartu KEK-i psühholoogi ametikohale. Tema plaan oli väga lihtne: tema, Tartu Ehitustehnikumi poiss oli alustanud tööd Tartu KEK-i juhatajana 1958. aastal 30 töömehe, kolme veoauto, kahe traktori ja mõne hobusega. 1975. aastal oli KEK-is 800 töötajat, paarsada autot ja hunnik lahendamata probleeme. Jõesaar ei saanud ega osanud neid probleeme enam lahendada ja ta lootis, et äkki ongi väljaõppinud psühholoogist abi, teades samal ajal suurepäraselt mu minevikku ja seda, et tema kohta ma ohustada ei saa.
Eestis oli veel üks koht, kus üritati sotsialismi parandada (NB! kümmekond aastat enne Gorbatšovi). See oli Kergetööstuse Ministeeriumi Õppekombinaat, kus korraldati üle-eestilisi keskastme juhtide täienduskursusi, mida juhtis Ülo Pärnits.
EKE süsteemi juhtkond oli sinna teinud tellimuse ja nüüd tuligi KEK-i juhatajal sinna kedagi saata. Kuna tootvalt töölt kedagi saata ei tahetud, saadeti mind. Juhtus nii, et need kursused kestsid poolteist aastat – iga kuu üks nädal Tallinnas – ja seal oli kergetööstuse tsehhijuhatajaid üle Eesti. Jälle süsteemiteooria, sotsialismi parandamine ja üle-eestiline mitteametlik informatsioon, kuna osavõtjad olid üle Eesti eri majandusringkondadest.
Olles iga kuu üks nädal Tallinnas, suhtlesin ma vanade laagrikaaslaste Erik Udami ja Endel Ratasega, nägin ja kuulsin seda, mida nemad tegid.
Kuna minu kursusekaaslane Anne Märtin tutvustas mind oma õe Malle Kiirendiga, siis sain ettekujutuse ka nn Eesti Demokraatlikust Liikumisest. Niiviisi sain hea ettevalmistuse selleks, millega asusin tegelema.

Sotsioloogilised Vihikud ja töö sotsioloogina

Mul oli tekkinud arusaam, et peame asuma lahkama oma ajalugu perioodide kaupa. Kuna Valdo Pant oli seda teinud Teise maailmasõja teemal ja tema telesaade oli olnud väga vaadatav, otsustasin ka mina lahata ajalugu kümne aasta kaupa.
Sellega 1979. aastal alustama ajendasid mind kaks sündmust: eesti filoloogiat õppinud Hubert Jakobsi toimetatud Poolpäevaleht (mida sain Jaan Isotammelt ja paljundasin oma venna abiga EKE Projektis) ning Tartus Narva maanteel bussipeatuses loetud kriidiga kirjutatud plangukuulutus: „Täna 28. novembril 1918 algas Vabadussõda.”
Siis mõtlesin: kurat võtaks, aitab suu kinnihoidmisest! Me peame oma noortele lahti kirjutama oma ajaloo ja ning näitama seda kolmes plaanis toimuvate protsesside kaudu: poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud protsessid – ja seda nii Eestis, Nõukogude Liidus kui ka ülejäänud maailmas. Sest need protsessid on seotud omavahel ja paljude teiste protsessidega. Loomulikult mõjutas mind ka mälestus meie põrandaalusest noorsoo-organisatsioonist Kuperjanovlased, kuna meil õnnestus tegutseda ja KGB jaoks tabamatuks jääda.
Nii sai minust väljaande Sotsioloogilised Vihikud koostaja. Põhiartiklid – igas numbris kümne aasta kaupa – kirjutasin Jaan Isotamme juhendamisel suhtlusringkonnast saadud kirjanduse ja Vabadusraadio venekeelsete saadete abil, mis olid eestikeelsetest „raadiohäältest” tunduvalt sisukamad. Selleks et regulaarselt Vabadusraadiot kuulata, õnnestus meil mõlemal Jaaniga osta 15‑lambiline raadiovastuvõtja „Kazahstan”, mis oli mõeldud eriasutustele ja millel oli võime osaliselt elimineerida segajaid. Tänu Uno Veismani Saksa FV-st toodud minilintidega magnetofonile salvestasin mind huvitavaid saateid ja kirjutasin pärast üles. See kõik võttis mult palju vaba aega, kuid aitas käsitlevatesse probleemidesse sisse elada.
Sisuliselt oli Sotsioloogilised Vihikud ühemeheväljaanne. Ajastute iseloomustused kirjutasin Jaan Isotamme abiga. Samuti oli ta abiks keelelise külje parandamisel. Lisade autorid tulid ajaloolistest väljaannetest ja teistest põrandaalustest trükistest. Kuna olin samal ajal ka Lisanduste põrandaalune paljundaja, lisasin sinna sealt paremad ja olulisemad palad. Nii olid Lisanduste autorid Sotsioloogiliste Vihikute tahtmatud kaastöölised.
Mõningad materjalid sain hilisemasse Kuku klubisse kuulujalt Arvo Jaamalt, Aime Kangurilt, Malle Kiirendilt, Uno Veismanilt. EKE-s varustasid mind salajaste materjalidega minu ülemus Jaak Sakla ja üks juudi rahvusest noorhärra, kes töötas eriosakonnas ja kelle nime ma ei mäleta (näiteks TASS-i salajased väljaanded, ja sain ka Johannes Hindi toimikuga tutvuda).
Sotsioloogilised Vihikud valmisid kirjutusmasina abil. Trükkisime mina ja EKE Projekti masinakirjutaja Elli Soo. Kõiki lehti ja kopeerpabereid käitlesime ainult kinnastega. Siis tegi Urmas Märtin (töötab tänaseni Rahvusarhiivis) neist positiivfilmi ja mina tegin fotokoopiad (samuti kinnastega). Paljundamiseks sobis eriti hästi suure kontrastsusega fotopaber, mida sain TA Füüsika‑ ja Astronoomiainstituudi sektorijuhatajalt Uno Veismanilt. Masinkirjas oli viis koopiat ning SV-1-st ja SV-2-st tegin kümme fotokoopiat.
Levitamist ei toimunud ja minu koostatud numbreid luges ainult tosinajagu tuttavaid. Mingist välismaale toimetamisest ma isegi ei mõelnud. Ootasin, et äkki ajad muutuvad (Sotsioloogiliste Vihikute esimeses numbris olid saatesõnad: „Maailm seisab uute ümberkorralduste lävel. On alust arvata, et nn sotsialismileeris toimub lähemal ajal rida sotsiaalseid ja poliitilisi eksperimente.”).
Üllitamata need vihikud jäidki, kuigi jätkasin nende koostamist 1984. aasta lõpuni. (Kuna töö oli tehtud ja koopiad alles, olen neid hiljem, kui KGB oli juba likvideeritud, mõnele huvilisele kinkinud.) Sealt edasi läks elu huvitavaks ja tekkis legaalne asendustegevus, sest mulle anti tööalaselt täiesti vabad käed EKE süsteemi sotsioloogiliste uurimustega ning see töö haaras mind täielikult. EKE süsteemis töötas tollal 22 000 töötajat ja oli 24 erinevat organisatsiooni. Sotsioloogilised uuringud viidi läbi aastatel 1976, 1978, 1980, 1982 ja 1984. Kuna olin olnud ehituse ja inseneritööga kakskümmend aastat seotud, loeti mind kõige sobivamaks neid lausuuringuid interpreteerima ja kokkuvõtteid tegema, seda nii organisatsioonide võrdluses kui ka EKE süsteemis tervikuna.
Meie peale kaevati EKP Keskkomiteesse ja mina käisin ideoloogiakomisjonis (mida juhatas Galina Sillaste) neid uuringuid kaitsmas. Meie uuringud päästis selle komisjoni liige Marju Lauristin, kes ütles resoluutselt, et EKE süsteemi uuringud on teostatud väga professionaalsel tasemel, seda nii läbiviimise kui analüüsi poolest. Ja lisas, et teistel tegijatel tuleks meist eeskuju võtta.

Jüri Pertmanni õnnitleb Vabariigi President riikliku teenetemärgi kättesaamisel 21.02.2018. Foto: Tartu seeniorimeeste klubi

Lühidalt minu edaspidisest elust

Kuni 1990. aastani olin Tartu KEK-i esimehe nõunik sotsiaalpsühholoogia ja infotöö alal, sealhulgas 1982–1990 EKE süsteemi juhtimislaboris juhtiv spetsialist sotsioloogiliste uurimuste, ettevõtte tegevuse analüüsi, kaadri reservi ja atesteerimise alal. Aastatel 1991–1992 töötasin sotsioloogina EKE Arikos.
Kuulusin ka represseeritute liidu Memento asutajate hulka ning olin aastatel 1990–1994 selle liidu esimees. Samuti kuulusin oma vana­vanaisa poolt Karlova mõisa maadele ehitatud maja – minu praeguse kodu – pärijana 1990. aastate algul Eesti Õigusjärgsete Maaomanike Foorumi eestseisusesse.
Pärast EKE süsteemi töötasin Eesti Vabariigi siseministeeriumi süsteemis: 14. jaanuarist kuni 7. märtsini 1993 siseministeeriumis vanemreferent-psühholoogina, seejärel kuni 30. aprillini 1994 sealsamas eriülesannetega vanemreferendina. Funktsionaalselt allusin otse siseministrile. Minu töö sisu ja tegevusvaldkond olid määratletud siseministri korralduste ja käskkirjadega. Põhilisi töövaldkondi oli kolm: töö ministeeriumidevahelises Kagu-Eesti valitsuskomisjonis, atesteerimisalane tegevus (kõrgemate politsei‑ ja vanglaametnike atesteerimine) ja töö represseeritute probleeme arutavas komisjonis. Peale selle kõikvõimalikud ühekordsed ülesanded.
Maikuus 1994 tulin tagasi Tartusse, õieti hakkasin elama Tõraveres. Pärast suurt ja rahvarikast Tallinna oli looduses elamine meeldiv ja kosutav. Olin kuni 2004. aastani Kodakondsus‑ ja Migratsiooniameti Tartumaa osakonna juhataja. Kümne aasta jooksul tegelesin kuni 32 riigiametniku juhtimisega.