In memoriam Jüri Pertmann
1938–2019

tekst: Viktor Niitsoo

Jüri Pertmann 90ndatel.

11. juulil lakkas tuksumast vabadusvõitleja Jüri Pertmanni süda. Kahe päeva pärast oleks ta saanud 81-aastaseks. Liiva-Annus viis endaga täies elujõus energilise mehe, kellel jäid pooleli paljud tegemised.
Teda jäid leinama abikaasa, lapsed,
endised poliitvangid ja arvukad sõbrad.

Pertmanni pikk ja sündmusterohke elu on ilmekaks tõestuseks, et ka okupeeritud Eesti oludes oli võimalik elus edasi jõuda, omandada kõrgharidus ja töötada suhteliselt kõrgel ametikohal kuradile veretilka andmata, komparteisse astumata, okupantide kaasajooksikute kintsu kaapimata ja ligimeste peale koputamata.
Tema biograafia on aabitsanäide sellest, kuidas endine poliitvang, tegemata mingeid kompromisse südametunnistusega, sai töötada projekteerijana Eesti Kolhoosiehituse (EKE) süsteemis, omandada kõrgharidus psühholoogias Tartu Riiklikus Ülikoolis ning seejärel töötada erialaselt projektijuhi ja juhtimiskonsultandina EKE Tehnokeskuses (hilisem EKE Ariko). Seejuures ei katkestanud ta suhteid endiste poliitvangidega, osutus palju abi avalikule vastupanuliikumisele ning osales aktiivselt võimude poolt keelatud kirjanduse ja omakirjastuslike väljaannete levitamisel ja koostamisel. Nii näiteks andis Pertmann aastail 1979–1980 välja kaks numbrit põrandaalust almanahhi „Sotsioloogilised vihikud”.
Lisaks sellele korraldas ta aastatel 1968, 1973, 1978, 1983 ja 1988 oma vabanemiskuupäeval Tõravere lähistel Meeri külas paiknevas maakodus laagrisõprade kokkutulekuid, mille meelsust, seal peetud kõnesid ja lauldud laule oleks KGB hinnanud kui nõukogudevastast sborištšet (oleng).
Kuigi avalikus vastupanus Pertmann otseselt ei osalenud ja kollektiivsetele protestikirjadele alla ei kirjutanud, hoidis KGB tal pidevalt silma peal. Aastail 1967–1988 kutsuti teda korduvalt välja ja tehti mitteametlikke hoiatusi. Kuni 1991. aastani ei lubatud viibida piiritsoonides ega sõita välja Nõukogude Liidust. KGB sekkumise tõttu jäid lõpetamata ka õpingud psühholoogia aspirantuuris.
Vabadusvõitlejaks sai Pertmann võrdlemisi noorelt. Moodustati põrandaalune vastupanuorganisatsioon, mis sai Vabadussõja legendaarse kangelase ja noorukite suure eeskuju auks nimeks Kuperjanovlased. Kuperjanovlaste suurimaks aktsiooniks oli moonutatud käekirjaga kirjutatud ja hektograafil paljundatud lendlehtede levitamine Tartus 24. veebruaril 1955. Eesti Vabariigi 37. aastapäevale pühendatud lendlehti oli kokku 960 eksemplari, neid poetati üle linna kirjakastidesse.
Gulagi vangilaagrisse sattus Pertmann hoopis teisel põhjusel. Saanud 1957. aasta oktoobris sõjaväekutse, polnud tal mingit soovi asuda teenima okupandi relvajõududesse. Pertmann otsustas põgeneda välismaale. ­Paraku lõppes see fiaskoga, sest
11. novembril 1957 arreteeriti ta Nõukogude–Soome piiril ning 28. jaanuaril 1958 mõistis ENSV Ülemkohus talle kodumaa reetmise eest kuus aastat vangilaagrit.
Karistuse kandis Pertmann Mordva ANSV-s eriti ohtlike riiklike kurjategijate laagrites. Ise on ta seda nimetanud Mordva metsaülikooliks. Seal kohtas Pertmann arvukalt mõttekaaslasi, kes pidasid plaane võitluse jätkamiseks Eestisse tagasi jõudes. Ent vangilaagrist vabanenutele valmistas 1960. aastate Eesti tegelikkus tõsise pettumuse. Igal sammul hakkas silma, et eesti rahvas oli selleks ajaks lakanud uskumast peatse vabanemise võimalusse.
Eesti taasiseseisvumise ajal keskendus ta endiste poliitvangide ja represseeritute tegevuse organiseerimisele. Aastail 1990–1994 oli ta Memento Liidu esimees. 1993. aastal asus Pertmann eriülesannetega vanemreferent-psühholoogina tööle siseministeeriumisse. Seal tegeles ta kõrgemate politsei- ja vanglaametnike atesteerimisega, mida kasutas ministeeriumis pesitsevate KGB koputajate paljastamiseks. Aasta pärast suunati kodakondsus- ja migratsiooniameti Tartumaa osakonna juhatajaks.
Suure hilinemisega leidis Pertmanni vastupanuvõitlus ka riiklikku tunnustust. Vabariigi presidendi otsusega 5. veebruarist 2018 omistati talle kui vabadusvõitlejale Riigivapi V klassi teenetemärk.