Mõistuse ja südamega

tekst: Malle Pärn

Elus, ühiskonnas, niisama nagu looduseski, on olemas omad seadused. Neid ei saa kõrvale heita, ega oma suva järgi muuta. Kasvamine vajab aega ja hoolt. Ja tegelikku töötegemist. Seda ja mitmesuguseid muid mõtteid elust meie sees ja meie ümber...

Mesilane

Mesilane lendab madalal maa kohal. Mitme meetri raadiuses ei näe ma ühtegi õit, kust ta võiks mett saada. Miks ta siin lendab?
Ta otsib mett. Ise sealjuures napi toiduga. Ta täidab ülesannet, mis on talle antud. Varajasest hommikutunnist peale. Ja talle ei ole antud täpseid juhendeid: mine just sinna ja sa leiad sealt... Ta lendab ehk mõnikord päris pikalt ilma suuremat saaki leidmata.
Tal on üks ülesanne, mida ta teadlikult täidab – korjata mett – ning inimene võtab selle mee lõpuks temalt ära.
Ja ometi on tal looduse poolt ka teine ülesanne, mida ta mett otsides täidab – ta kannab edasi õietolmu, sellega aitab taimedel vilja kanda ja seemet luua. Kui mõelda sellele, kui palju üks väike mesilane inimesele kasu toob, siis peaks küll ütlema, et inimese parim sõber on mesilane, mitte koer.
Nõnda on ehk meilgi omad eluülesanded – teadlikud ja teadmatud. Kas me aga neid niisama püüdlikult täidame, meile oleks nagu mõistus selleks antud, et oma kohustustest kõrvale hiilida, et teadmatu kasu asemel teadmatut kahju külvata – meie kanname edasi siin oma kätel ja jalgadel kurjuse õietolmu ning aitame maailmas levida ja areneda kurjusel.
Mõistus allub väga kergesti kurjuse õpetustele, kui tal ei ole ühendust südamega. Ent tegelikult peaks ta olema rakendatud inimese surematu hinge teenistusse...

Inimene

Iga inimene elab omas maailmas. Ta ehitab selle endale elu jooksul, valides variandid pakutavatest kategooriatest, suhtumistest, eelistustest, tabudest.
Inimese valikutest sõltub, kas tema maailm on igav ja üksluine või kirev ja huvitav. Need, kelle maailm on igav, püüavad seda välispidiselt huvitavamaks muuta, vägivalla, lollustega…
Igal inimesel, nagu ka riigil, on mingi eetiline alus, sisemine eetiline skaala, filter, mis hoiab teda vastavuses oma maailma sisemiste reeglitega, millest lähtuvalt teeb ta oma elus valikuid.
Mõistus areneb vastavalt inimese valikutele, niisiis, ikkagi tuleb öelda, et inimese rumalus on tema enda valik. Tal on võimalus valida, uskuda ja kuulata tarkust, aga ta ei vali, ta valib rumaluse, sest rumaluse tee on lihtsam. Ta ei pea ISE mõtlema, talle öeldakse kõik ette, mida ta peab tegema ja millesse uskuma või mitte uskuma. Ja omakorda edaspidised valikud sõltuvad tema mõistuse arengust.
Arukas inimene saab aru, mida ta teeb, ja vastutab oma tegude eest, ta teab, et igal tegevusel on tagajärjed, tunneb huvi selle vastu, missugused on tema tegevuse võimalikud tagajärjed, ja arvestab ka mõistliku kriitikaga, sest kriitika on ju hoiatamine ohtlike tagajärgede eest. Mõistlik kriitika on seega pooldav, mitte vaenulik. Hariv, mitte solvav.
Targemad suudavad ette näha võimalikke ja loomulikke tagajärgi, nähtavatest rääkimata. Egoismist pimestatud inimene ei näe isegi nähtavaid tagajärgi, ta eitab neid, kui tema tähelepanu nendele juhitakse. Ta ei põhjenda, ta vaid ütleb: see ei ole nii. Ta ei vaevu seda isegi kontrollima, seda võimalust kaaluma.
Rumal ei mõtlegi tagajärgedele, ta on piiratud ja enesekeskne, hetkemõnu on talle olulisem kui mingi igikestev väärtus.
Kui tahate teada inimese või erakonna ühiskondliku tegevuse väärtust, siis vaadake, kes teda pooldavad ja kiidavad ning kes vihkavad ja laidavad. Ja KUIDAS nad seda teevad. Kas mõistlikult, põhjendades, või loobivad lihtsalt loosungeid ja kive. Igaüks valib poole vastavalt sellele, milline ta ise on, kumb on talle omasem – kas mõistlik analüüs või egoismist tingitud afekt.

Vabadus

Inimväärseks eluks vajab inimene teatud vabadust. Vabadus tähendab õigust oma elu üle ise otsustada, ise oma eluvalikud teha. Aga vabadusega kaasneb ka vastutus. Ori ei ole vaba, ja ta ei vastuta millegi eest. Ta täidab isanda käske, tema eest vastutab tema isand, kelle käske ta täidab. Tal ei ole õigust ühegi käsu vastu protesteerida.
Vaba inimene vastutab oma mõtete, sõnade ja tegude eest. Kes ei vastuta, see ei ole vaba. See on kellegi ori, ta täidab kellegi käske, ja lükkab vastutamise selle käskija õlule. Roboti eest vastutab see, kes robotisse programmi sisestas. Vastutamine eeldab südametunnistuse olemasolu, eeldab adekvaatset iseseisvat mõtlemisvõimet.
Vastutamine tuleneb eetikanormidest. Kui inimene on kogukonna ja ühiskonna liige, siis ta peab arvestama sellega, et tema mõtted, sõnad ja teod ei kahjusta terve kogukonna elu ja tervist. Sellisele inimesele, nii võib öelda, on vabadus JÕUKOHANE. Ta suudab vastutada, ta mõistab ühiselu olemust ja paratamatusi.
Kes ei mõista, kes sellega ei arvesta, kellele ühiskonna hüve ei lähe korda, kes alati ja igal pool nõuab ainult oma isiklikku õigust ja vabadust, see ei vääri vabadust, teda tuleb hoida käsu all. Tema käitumist tuleb kontrollida, tema isiksust tuleb kasvatada. Vabaduse saab ta alles siis, kui ta mõistab, et peab oma valikute eest vastutama.
Mis on vabadus? Kas inimene saab ühiskonna liikmena üldse olla täiesti vaba? Kellel on õigus endale vabadust nõuda, ja millist vabadust tohib inimene endale nõuda, kui ta elab teiste inimeste keskel?
Näiteks sõnavabadust ei ole vaja piirata seal, kus avalikult antakse sõna vastutusvõimelisele inimesele, kes austab kaasinimeste kultuuritraditsioone ja vaimseid väärtusi. Kes on piisavalt haritud, et õigesti mõista maailma ja inimesi. Kes oskab lugu pidada ka endast kui ausast ja haritud inimesest. Kel on piisavalt vajalikke teadmisi probleemist või nähtusest, mille kohta ta sõna võtab. Ent mõistmatute ja pahatahtlike laimajate sõnavabadust tuleb küll piirata, see ei ole tsensuur, vaid elementaarne lugupidamine lugeja vastu.
Kas kallas piirab vee vabadust? Või annab ta hoopis veele vormi, mille tulemusena meie maakeral on jõed, järved, mered, ookeanid, saared, mandrid? Kevadine üleujutus võib olla kõrvalt kena vaadata, aga inimese elukeskkonnale teeb see kahju.
Kas aednik piirab umbrohu vabadust, kui ta peenrale vaid porgandid alles jätab? Mis saaks meist siis, kui me kõigil taimedel oma peenardel vabalt kasvada laseksime? Kui me ühtegi taimekahjurit oma aias ei hävitaks?
Kui palju me vajame vabadust, kui palju tuleks meie vabadust piirata, et see meid ei hävitaks? Kui palju tohib meie vabadust piirata, et see meie elu arengut ei takistaks? Kas me tohime kaitsta inimese vabadust ennast hävitada? Miks me siis narkomaanidele politsei poolt konfiskeeritud narkootikume ei jaga?
Täieliku vabaduse lubamine kõigile kõigeks on võrdne hullumeelsuse seadustamisega. Sellega antakse võim riigis hullude või kaabakate kätte, sest nemad on agressiivsemad ja nad ei hooli oma tegude tagajärgedest. Arenenud inimene seab endale ise piirid ning suudab oma instinkte vaos hoida, teda pole vaja tsenseerida ega tema vabadust piirata. Kultuuri ja ühiselu piiride järk-järguline nihutamine kombelõtvuse ja väärituse suunas viib meid rahvusena kindlasse hävingusse.
Kõige olulisem vabadus, mida keegi piirata ei tohi, on iga sündinud lapse vabadus kasvada väärikaks inimeseks, kes oskab lugu pidada endast ja oma kaasinimesest. Piirata tuleb aga nende vabadust, kes seda igati takistada püüavad.

Loodusseadused

Meie elus eksisteerivad loodusseadused, mida me ei saa tähelepanuta jätta. Kui me tahame, et maa kannaks mingit vilja, siis peame kõigepealt pinnase ette valmistama ja seemne mulda külvama.
Peame hoolitsema taime eest, rohima ja kastma, kui vaja, alles siis võime loota, et me looduse seatud ajal saame saagi.
Me ei saa mitte kunagi lõigata vilja enne õiget aega, ja kui me midagi ei külva, siis ei ole meil ka midagi lõigata.
Needsamad loodusseadused valitsevad ka inimestevahelisi suhteid. Samuti ühiskonna ülesehitamist. Me ei pääse neist mitte kuidagi mööda. Seesama külvamise ja lõikamise protsess toimib meie igapäevases elus, meie plaanidest ja tahtmisest tegelikult sõltumata.
Needsamad loodusseadused valitsevad meie oma isikut, meie psühholoogiat, meie organismi, meie elu tegelikku edu või ebaedu. Meie vaimset arenemist.
Inimese vaim ei ole nõges, malts ega muu umbrohi, tema ei kasva iseenesest. Vaim vajab kasvamiseks sedasama, mida kõik kultuurtaimed: õhku ja vett, päikest ja tuult, armastust ja hoolitsust, tähelepanu. Usun, et vaimu seeme on olemas igaühes, ent kui ta jäetakse hooletusse, siis ei sirgu temast seda uhket puud, milleks ta on mõeldud sirguma.

Kahestunud maailm

Me elame kuidagi väga selgelt kahestunud maailmas. Neil kahel maailmal ei ole puutepunkti, need maailmad ei saa teineteise keelest aru. Pealtnäha sarnastel sõnadel on nende keeltes erinev tähendus. Justkui olekski käes aeg, kus sikud eraldatakse lammastest, põlluviljad lustest.
Eks selliseid vastuolusid ole alati olnud, ja on nende pärast sõdasid peetud. Inimlik ahnus ja rumalus on ikka püüdnud võimu haarata ja panna teisi oma tahtmist tegema. Ikka on ühel pool võimu- ja kasuahnus, õukonnaintriigid, petmine, vägivald. Teine pool aga püüab nende julmade mängude keerises oma elu, oma hinge ja inimlikud väärtused alles hoida, sest miskipärast peavad selle teise poole inimesed hetke omakasust olulisemaks ausust ja väärikust. Neid väärtusi, mida võiks nimetada igavesteks inimlikeks väärtusteks.
Mingis mõttes käib ju sõda alati tegeliku maailma ja mingi kamba konstrueeritud mudelmaailma vahel. Elusate inimeste ja justkui programmeeritud robotite vahel. Kui inimene teeb teisele ülekohut, siis on tema reaalsusetaju ju häiritud. Ta ei saa aru, et selle ülekohtu kõige suurem ohver on tema ise. Mõõka ei saa süüdistada inimese tapmises, aga inimene, kes mõõka hoiab, on ka siis süüdi, kui ta teeb seda kellegi käsul. Kui poleks kuulekaid käsutäitjaid, siis poleks ka vägivallavalitsejaid.
Kõik meie „debatid” ja arutelud on tegelikult erinevate monoloogide kompilatsioonid.
Ikka räägib üks pool oma mudelist, teine pool räägib päris-maailmast ja püüab neid mudeliste maa peale tuua. Võimalik, et need mudelistid usuvadki siiralt, et nemad on tõe ja ühiskondliku kasu poolel. Et nad isegi ei tea neid kõrgemaid plaane, mille elluviimises nad osalevad.
Ja mudeli piirides toimiv teadvus registreerib viirusena iga väljastpoolt tuleva mõtte, mis selle mudeliga kokku ei sobi. Ja viirusetõrje hakkab automaatselt tööle. Talle tehakse selgeks, mitmekordselt, lausa puust ja punaseks, et konservatiiv ei ole rassist ega natsionaalsotsialist ega äärmuslane, aga tema teeb suu lahti ja nimetab konservatiivi ikka rassistiks ja natsionaalsotsialistiks ja äärmuslaseks. ILMA ühegi tõendita, ilma ühegi argumendita! Sest tema programmis on konservatiivile sellised sildid külge kleebitud. Tema maailm on siltide maailm.
Kuidas saab selliselt programmeeritud inimesele usaldada seadusloomet või riikliku eelarve koostamist? Oluliste ja ohtlike rahvusvaheliste lepete allkirjastamist?

Poliitika

Poliitika on ühest küljest aktiivne osavõtt riigiasjade korraldamisest, teisalt on see seisukohavõtt üldiste ja avalike küsimuste kohta (VL, 1978).
Seega, laiemas mõistes on poliitika kõikide inimeste elu osa. Igaüks, kellele läheb korda see, mis tema riigis tema rahvaga toimub, kes mingisuguse suhtumisega reageerib sellele, mida toodab professionaalne poliitik, see juba tegeleb poliitikaga. Sageli on just see, parteiväline, isiklikul mõtlemisel põhinev poliitika objektiivsem ja otstarbekam, sest ta lähtub enam praktilisest kui teoreetilisest mõtlemisest.
Kas ei peaks hakkama korraldama parteitute kongresse ja istungeid, et Toompea poliitikuid maa peale tuua? Ja ette valmistada tulevasi riigikogusid. Sest teatud mõttes võiks öelda, et poliitika ja riigivalitsemine on iga kodaniku kohus oma kaasinimeste ees. Mida suurem osa rahvast tegeleb ühiskonnaelu korraldamisega, seda suurem on võimalus, et poliitika muutub rahvakesksemaks, iga inimesega arvestavamaks.
Kui poliitika lakkab olemast mingi väikese grupeeringu privileeg, tuluallikas, või kinnise klubi golfiväljak, siis võib sellest ka rahvale suuresti kasu tulla.
Inimühiskond on ju tegelikult selline kooslus, kus igaüks on oluline ja vajalik. Riigi ülesehitamisel tuleks arvestada kõikide inimestega ja inimgruppidega. Demokraatlikus süsteemis ei tohiks olla suuri eesõigusevahesid, igaüks teeb oma tööd, annab oma panuse n-ö ühisesse katlasse, vastavalt sellele, missugused on tema võimed ja anded, ja missuguse ameti ta endale valib, või missuguse teised talle usaldavad.
Võimu või sissetuleku poolest kõrgem ametikoht ei tohiks (demokraatias) anda inimesele eriliselt suuremaid eesõigusi, sest oma igapäevases elus sõltub see inimene teistest täpselt samapalju kui kõik teised. Ja kuna sellisel inimesel on rohkem võimalusi teistele kurja teha, teistele ebaõiglust või kannatusi põhjustada, siis peaks tema vastutus olema tunduvalt suurem.
Inimene on ekslik ja me ei oska oma tegevuse kõiki tagajärgi ette näha.
Iga inimene on oma vigade eest vastutav. Nagu kurjategija peab kandma teenitud karistuse, nii peab oma vigade eest vastutama igaüks. Ja tegelikult me ju vastutamegi, varjatult, sest iga halb tegu jätab inimesse jälje.
Oma vea tunnistamine ja selle heaks tegemine annab inimesele võimaluse seda jälge endast maha kustutada. Vastutustunne on seega terve inimese enesekaitserefleks. Vastutustundetu inimene on vaimselt haige. Ta on liiga palju halbade tegude jälgi endasse kinnitanud, ja sellega rikkunud oma vaimse tasakaalu.

Valed

Me elame ikka veel suure silmakirjalikkuse ajastul. Meile valetatakse – ühiskonna ümberkujundajad kleebivad oma inetutele soovidele võltsilt ilusad või vähemalt uduselt neutraalsed sildid, ja kuulutavad need vältimatu progressi elementideks.
Aina öeldakse, et „eluga tuleb kaasa minna”, ent meie ühiskonna „arengud”, „uuenemised” ja „reformid” ei ole vastuvõetavad normaalsele inimesele, kes on säilitanud mõtlemisvõime ja realiteeditunde.
Ja endiselt pekstakse neid, kes püüavad rahvale tõtt rääkida, küll sildistatakse nad populistideks, paremäärmuslasteks või kremlimeelseteks, küll tagurlikeks vihaõhutajateks, küll keskaegseteks usuhulludeks, küll lihtsalt virisejateks, kes millegagi rahul pole, küll mingiteks haigeteks foobideks, või koguni kurjuse kehastuseks. Demagoogia näib olevat meie „dem(ag)okraatia” peamine alustala ja väljendusvahend.
Mingis Shakespeare’i näidendis ütleb üks tegelane tähelepanuväärse lause: „Minu vale lämmatab sinu tõe!”
Vale on alati lärmakam kui tõde. Ta paistab mõistmatutele inimestele palju selgemini silma ja kostab kergemini kõrva. Inimene võib tõtt rääkida ja tõtt taotleda, aga kui keegi temast võimukam või agressiivsem tegelane tuleb välja mingi väga värvika, ent mõistmatule inimesele vastuvõtliku (või kohustusliku) valega, siis usutakse seda ning tõde jäetakse kõrvale. Ja tõerääkijat mõnitatakse.
Et eraldada valet tõest, on vaja tõetunnetust. Püüan selgitada nendele, kes enam ei tea, mis on tõetunnetus. See on niisugune puhas sisetunne, mis on inimeses talle väljastpoolt pealesunnitud ideoloogiast ja agressiivsetest moevooludest ja üldisest kambavaimust mõjutamatuks jäänud, mingil määral vabana, loomulikuna säilitatud. Võiks öelda ka: terve mõistus, terve realiteeditunnetus, eelarvamustest ja ideoloogide valedest ähmastamata silmad.

Enesetapp

On teada tõsiasi, et kõige rohkem kahju teeb inimene ikka iseendale. Keegi väljastpoolt ei saa teda nii palju lõhkuda ja rikkuda kui inimene ise. Jumal on andnud inimesele ometi mõistuse, enesekaitseinstinkti ja südametunnistuse. Ja õppimisvõime. Kui ta need kõrvale viskab, alla surub või hoopis hävitab, siis ei ole tal enam mingit kaitset. Siis ta hävitabki enda lõplikult.
Inimesed on ikka aeg-ajalt kummaliselt käitunud, aga nii kummalisele käitumisele (nii suures ulatuses) ei ole ajalugu vist kunagi tunnistajaks olnud nagu praegu. Euroopa kristlaste järeltulijad vallutavad ennast ISE, okupeerivad ennast ISE. ISE toovad sisse miljoneid moslemeid ja astuvad ISE vabatahtlikult nende teenistusse. Varem on teisi rahvaid ikka vallutatud sõdade ja vägivallaga.
Midagi nii jubedat on toimunud inimeste mõistuses, et nad on hakanud ise ennast hävitama, ise ennast tapma. On see mingi suitsidismi viirus, mis Euroopas ja loomulikult ka Eestis levib? Enesepiitsutamine, enesehäbistamine, oma laste vihkamine, oma tarkade hoiatajate sõimamine, ja rõõmsameelne alistumine vallutajatele ja okupantidele, kes isegi ei varja oma vaenulikke eesmärke.
See ei saa olla muud kui äge viirushaiguse epideemia. Kas meditsiiniteadlased tõesti ei ole sellele veel hakanud tähelepanu pöörama?
Me elame ju nagu mingis apokalüptilises ulmefilmis, kus küll järjest hoogsam vastupanuliikumine pead tõstab, ent kahjuks ei ole eri maade teadlaste vahel sellist sidet nagu nendes filmides, kus maailma tippteadlased pead kokku panevad ja planeedi kurjade tulnukate käest päästavad.
Ikka ja jälle tuleb mulle meelde lause piiblist: „Kurat käib ringi nagu möirgav lõukoer ja otsib, keda neelata.” Vahe on selles, et see lõukoer käib tänapäeval ringi uhkes klantsülikonnas, naeratava näoga, ja räägib ilusaid sõnu võrdsest kohtlemisest, vabadusest, halastusest, solidaarsusest, liberaalsest demokraatiast.

Sõnad

Aga justnimelt solidaarsust ja võrdset kohtlemist meil ei ole. Kõige kõrgemast ametnikust alates. Meil on ära märgistatud teatud eelis-eliit-inimesed, kellele on KÕIK lubatud, ja need, kes seda kampa eliidiks tunnistada ei taha, on jagatud gruppideks, pandud kastidesse, ja kastidele on sildid peale kleebitud. Kulunud, kehvad sildid.
Avatus, sallivus, solidaarsus, võrdne kohtlemine, demokraatia, vabadus. Ilusad sõnad. Ent ükski neist ei tähenda enam seda, mida ta algselt meie keeles peaks tähendama. Ka need on sildid, plakatid, mille taha varjatakse tunduvalt inetumaid TEGUSID ja kavatsusi.
Rumaluse kohta ei tohi midagi öelda. Tarka võib tänapäeval absurdsuseni sildistada, laimata, sõimata. See on ainus relv, millega rumal saab tarka jalust maha lüüa, ainus, milles rumal on targast tugevam. Millele tark ei saa isegi vastata, sest see tasand on tema jaoks võõras. Rumal tahab targa enda tasandile kiskuda, sest seal tunneb ta end kindlana. Seal saab ta välja öelda oma põhilise argumendi: „Sa oled loll.” Tark võib talle vastata ükskõik kui arukalt, ikka jääb ta rumala jaoks lolliks. Sest rumal ei näe midagi, mis tema pilgu ulatusest väljapoole jääb. Ta on omandanud programmi, mille piiridest ta iial välja ei lähe.
Need on uue, „tõejärgse” ajastu ideoloogia jüngrid ja kuulutajad. Nende kreedo on: „Mina tahan nii, ja kõik peavad tegema minu tahtmist. Kes ei tee, sellel ei ole eluõigust.” Nad ei analüüsi, ei arutle, ei loe ega kuula teiste arutlusi või analüüse, nad elavad oma väikeses mõttekaaslaste ringis ja õhutavad tuld oma ühises lõkkes.
Tarku ja ausaid inimesi tuleb kuulata ja uskuda, mitte rumalaid käsutäitjaid, mitte alatuid petiseid.