Sakala mehed Lihulas aastal 2004. Foto: erakogu

Sõjamehed naljaninadele: Keda te esindate?

tekst: JAANIKA KRESSA,
ESSÜ pressiesindaja

Harald Mäepalu, ESSÜ esimees Lõpetasin 1943. aastal Lihula Gümnaasiumi X klassi, olin 19-aastane. Tunnistus näpus, olin koos teiste koolikaaslastega Saksa sõjaväe vastuvõtukomisjoni laua ääres. Kaks päeva hiljem olime juba Pärnus, kus anti selga sõjaväe vorm ja algasid õppused, mis kestsid üle kahe kuu. Järgmine õppelaager oli Paldiskis, sealt edasi Narva-­Jõesuhu, kus rinne oli juba väga lähedal. Ega sealgi saanud kaua olla: ees ootasid Sinimäed ja Kriva­soo soomülkad. Saksa ja eesti väeüksused olid seal juba suure töö teinud. Tolleaegsete andmete kohaselt oli seal üle 3000 punaarmeelase. Meie ülesanne oli seda suurt armeed kinni hoida. Pidevalt tuli roomata märja soo peal, sest püsti tõusmine tähendas juba eluga mängimist. Ei olnud meil aega arutada, kas meil on seljas õige või vale munder: me võitlesime Eesti eest ja paljud noored poisid jätsid oma elu Eesti eest. Samal ajal pääsesid tuhanded eestlased Läände tänu meile, „vales mundris” võidelnud eesti meestele. Ja nüüd vaikitakse meid maha, nagu meid poleks olemaski olnud.

Möödunud suvel viis EKRE nn Lihula samba Lihulasse tagasi. Ühel õhtul, mõneks tunniks. Muidugi saime aru, et see on valimiskampaania üritus, aga ilus oli ikka.
Vanad sõjamehed, kes olid käinud Lihulas ka 2004. aastal ning enne seda võtnud sama samba avamisest osa juba Pärnus, olid Lihulas liigutatud, et nende võitlusest räägiti, et nende vastu tunti huvi ning neile anti lootust, et aasta pärast pannakse see mälestusmärk Lihulasse juba jäädavalt tagasi.
Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu vanadele meestele oli teekond Viljandist Lihulasse pikk. Kuid pingutuse korvas rõõm näha üksmeelset rahvahulka ja kohtuda vanu leegionäre tänama tulnud Sinise Äratuse noortega. Üle 90-aastaste härrade südametes tärkas veel kord lootus, et mälestus nende relvavendade võitlusest jäädvustatakse avalikus ruumis.
Samal ajal tegid EKRE poliitikud vihjeid, et Sinimägede mälestusüritus tuleks paremini korraldada. Kuid võimule saades ei söandanud EKRE Isamaaliidult mänguasju käest võtta ehk neid pahandada sellega, et midagi Sinimägede asjus muuta. Ei siseministril ega Riigikogu esimehel olnud Grenaderimäele asja, see oli selge signaal, et midagi ei muutu.
Oma lubaduse Lihula sammas tagasi panna delegeeris EKRE aga hoopis suvalisele, antud juhul Lääne­ranna, vallavalitsusele. Miks üldse keegi teine peaks täitma EKRE antud lubadusi? Oleks neil tõesti olnud soov Saksa mundris sõdinud eesti mehe mälestust jäädvustada, tulnuks samba koopia panna eramaale ja rahu olnuks majas. Veel lihtsam oleks vabadussammastele, mis meil Eestis olemas on, kasvõi ühele neist, aastaarvude 1918–1920 alla raiuda ka Teise Vabadussõja aastaarvud 1941–1945. Seda aga ei soovi keegi, sest Saksa mundris sõdinud eestlased tahetakse unustada.
Päris naeru ajas aga peale uudis, et ka sel aastal viidi mängusammas Lihulasse mõneks tunniks tagasi. Pimeduse varjus, tõrvikute saatel, aga seekord ilma EKRE lippudeta. Arusaadav: pole ju valimiste-eelne aeg. Sõjameestele sellest tegevusest teada ei antudki – küllap arvati, et vanad mehed on selle aja peale juba surnud.
„Meie seisukoht on väga lihtne. Meil on neile ainult üks küsimus: keda te esindate?” võtab olukorra kokku Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu aseesimees Boris Takk.