Kellele toetus kuritegelik režiim?
Komparteilastest, KGB-lastest ja koputajatest

tekst: Jüri Pertmann
Ajalehest Memento, 1991

Tuleks võtta kindel ja selge seisukoht EKP kui kuritegeliku organisatsiooni kõigi nende liikmete suhtes, kes aitasid kaasa ning viisid ellu eesti rahva väljasuretamise programmi. Küsimus on meie eesti ühiskonna puhastumise ja uuenemise vältimatus vajaduses. Artikkel on avaldatud esmakordselt 1991. aastal ajalehes Memento. Jääb ainult tõdeda, et kolmekümne aastaga ei palju muutunud, samad probleemid on endiselt aktuaalsed.

Kirjutatakse november 1991. Ja nüüd võime lõpuks tõdeda, et Lenini-Stalini loodud kommunistlik süsteem on ajalooareenilt lahkumas. On vaja anda lahkunule omapoolne hinnang.
Kõigepealt peame küsima: KELLELE JA MILLELE toetus see režiim, mis meid 50 aastat okupeeris ja annekteeris?
See on hädavajalik arutelu nii meile endile kui ka neile, kes seda süsteemi tões ja vaimus teenisid, kuid nüüd häbelikult vaikivad ja hoopis muud juttu teevad, justkui polekski olnud Eestis pool sajandit sõda ja vägivalda meie rahva vastu. Enamik seda süsteemi aegade vältel analüüsinud sovetolooge on jõudnud küllaltki suurele üksmeelele, et see võim, mis kehtestati Venemaal 74 aastat tagasi – oli kuritegelik.
Püsis ja tegutses see võim, toetudes komparteile ja tema kurikuulsale käepikendusele: KGB-le (Tšekaale, NKVD-le jne) ja maailma suurimale sõjaväele. Seda võimu kehtestati, kinnitati ja hoiti totaalse terrori abil. Eri ajaperioodidel oli vägivald füüsiline, vaimne terror on aga iseloomustanud seda režiimi esimestest päevadest kuni tänaseni.
Seda ellu viinud komparteil ei olnud midagi ühist demokraatlikes riikides olevate parteide ja erakondadega. Nõukogude Liidu siseselt oli see omalaadne orduvendade ühendus, lähenedes maffiale, mis ei tunnistanud mingeid seadusi peale omaenda kirjutamata salaseaduste.
Väljaspool Nõukogude Liitu olid komparteid kommunistliku süsteemi luure- ja propagandaorganeiks, mida toideti Moskvast läkitatud rahadega.
Selle sisuliselt salaorganisatsiooni tegelik võimustruktuur ootab alles lõplikku paljastamist. Üritame nüüd lühidalt analüüsida kahte küsimust: kes olid (kom)parteilased ja milline oli nende tegevus eesti riigi ja rahva suhtes aastatel 1940–1990. Siin on võimalik kaks lähenemisviisi.
Esimene (eestikeskne): Alates 1940. aasta juunist valitsesid Eestis ebaseaduslikult võimu haaranud isikud, kes nimetasid end kommunistideks. Nad kõrvaldasid ja hävitasid (võõrriigi repressiivorganite ja sõjaväe toetusel) kõik võimalikud võistlejad ja vastased. Kuni 16. juunini 1940 Eestis kehtinud seaduste järgi on selline tegevus ebaseaduslik ja kuritegelik ning kuulub kohtulikule karistamisele. Tõestusmaterjali selle 50-aastase tegevuse kohta on kommunistid ise piisavalt publitseerinud.
Teine (rahvusvaheline lähenemine): Eesti vabariik okupeeriti Nõukogude Liidu poolt ja liideti vägivaldselt Nõukogude Liidu koosseisu. Eestis kehtestati stalinlik vägivallasüsteem ja selle edukaks funktsioneerimiseks tuli värvata käsilasi kohaliku elanikkonna hulgast.
Värvatud komparteilased olid vaenuliku võõrriigi otseses teenistuses, seega oma riigi ja rahva reeturid – s.o. kvislingid. Kvislingite suhtes on olemas rahvusvahelised, II maailmasõja aegsed ja järgsed mõõdupuud ning kogemused. Põhimõtteliselt võttes ei ole erilist vahet, kas okupatsioon vältab 5 või 50 aastat. Loomulikult on mõningaid erinevusi, sest pool sajandit on pikk aeg – kasvasid üles uued põlvkonnad ning muutusid arusaamad ja suhtumised.

Tuleb anda ajalooline hinnang EKP tegevusele viimase viiekümne aasta vältel

Esimesel okupatsiooniaastal 1940–1941 oli kommunistide tegevus ja roll selge kogu eesti rahvale, kaasa arvatud reeturid ise. 50 aastat hiljem oli aga neid parteilasi, kes oleksid andnud endale aru, et nad on oma riigi ja rahva reeturid, üsna vähe. Enamik eesti kommunistidest lohutas end kõikvõimalike õigustustega nii iseenda kui ka teiste ees. Vaja oli elus edasi jõuda ja paremini ära elada. Et see „paremini elamine” sisuliselt kaasõdede-vendade arvelt toimus, see neid ei huvitanud. Oma tegevuse õigustamiseks levitavad nad siiani tobedat ja demagoogilist müüti, et vaadake, kallid kaasmaalased, eesti rahvas kollaboreerus ju massiliselt, oleme ju kõik nii kommunistide ohvrid kui ka käsilased.
Tsiteerin Jaan Kaplinskit „Elati nagu osati, asuti kättesaadavatesse niššidesse ja maksti selle eest kuradilegi lõivu, mindi pioneeriks, astuti komsomoli, hiljem vahel ka parteisse.”
Praeguses Eesti ühiskonnas toimuvad ajuti üsna kummalised nähtused ja protsessid. Ajal, mil kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil peatatakse ja keelustatakse komparteilaste tegevus, vaikib meie ajakirjandus ja televisioon, justkui poleks seda probleemi Eestis üldse olemas. Isegi kompartei varade ülevõtmine toimus kuidagi komparteilikult – salaja ja üldsuse eest varjatult.
On lausa hädavajalik analüüsida poliitiliselt läbi ja anda ajalooline hinnang EKP tegevusele viimase viiekümne aasta vältel. Tuleb võtta kindel ja selge seisukoht kuritegeliku organisatsiooni kõigi nende liikmete suhtes, kes aitasid kaasa ning viisid ellu (nii või teisiti) eesti rahva väljasuretamise programmi.
Muidugi on meile kõigile selge, et selle ordu liikmete omavahelised erinevused oli väga suured. Ei saa võrrelda parteikoosolekul käinud ja kätt tõstnud lihtliiget EKP palgaliste töötajatega, selle keskkomitee ja büroo liikmetega. Seega on ka selge, et endistesse komparteilastesse tuleb suhtuda vastavalt nende tegelikule osakaalule selles kuritegelikus organisatsioonis ja süsteemis.
Siirdume nüüd faktide ja arv­andmete maailma. 1941. aastal oli Eestis ca 2000 kommunisti ja 1945. aastal 2409, mis moodustas 0,2–0,3% ­tolleaegsest rahvastikust. 1951. aastal oli neid juba 19 000, seega 1,5% elanik­konnast.
Poststalinistlikus sulas toimus murrang masside teadvuses – ka kompartei läbi ja abil loodeti midagi ära teha.
1961. aastal oli liikmeid 38 000 isikut, 1971. aastal 73 000 ja 1986. aastal 110 000 isikut, mis jäigi maksimaalseks. Sellest 110 000-st oli 50 000 eesti rahvusest kommunisti, seega ikkagi ainult 5% eesti rahvast.
Ja kuigi need inimesed ei ole siiani lõpuni teadvustanud oma reeturlikku rolli nii Eesti riigi kui ka rahva suhtes, loodame siiski, et nad seda lähitulevikus teevad. Meie ei kutsu üles ei kättemaksule ega karistamisele. Olgu see iga endise komparteilase arusaamise ja südametunnistuse küsimus, millal ta oma tegusid mõistma ja kahetsema hakkab.
Küll aga nõuame meie kõigi endiste palgaliste kompartei funktsionääride tagasiastumist mistahes riigivalitsemise juhtorganitest. Seda alates vallavolikogudest ja lõpetades vabariigi valitsusega. Kogu Ida-­Euroopas on seda mõistetud ja tehtud: sakslased, tšehhid, ungarlased, nüüd ka leedulased on keelustanud endiste kompartei funktsionääride ja salapolitseis töötanud isikutele töötamise riigi- ja valitsusorganites.
Rõhutan veel kord: küsimus ei ole karistamises ega kättemaksmises. Küsimus on meie eesti ühiskonna puhastumise ja uuenemise vältimatus vajaduses. Kommunistid on veenvalt tõestanud oma võimetust ja oskamatust ühiskondliku elu juhtimisel. Oleks eetiliselt vastuvõtmatu ja praktiliselt lausa ohtlik lasta neil jätkata.
Tõestab ju kogu nende senine ja praegunegi tegevus ainult seda, et nad jätkavad omandatud ja väljaõppinud viisil ja moel, vahetades vajaduse korral ainult silte ja loosungeid.

Küsimus KGB-st on küsimus meie minevikust, olevikust ja tulevikust

Liialdamata võib öelda, et küsimus KGB-st on küsimus meie minevikust, olevikust ja tulevikust. On mõeldamatu uurida ja käsitleda mistahes ajaloolist nähtust, sündmust või protsessi, mis on seotud meie rahva viimase viiekümne aasta ajalooga, vaatlemata arvutuid kuritegusid, mida okupatsioonirežiim ja selle käsi­lased siin Eestis korda on saatnud.
Kui meie oleme seisukohal, et taastatav Eesti Vabariik on 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud Eesti riigi õigusjärglane, siis tuleb meil seisukoht võtta ka eesti rahva suhtes tehtud kuritegudes. Ja kui keegi kahtleb, et kas need kuriteod ikkagi olidki olemas, siis on need kümned tuhanded mõnitatud, tõrjutud, sandistatud ja igal muul viisil represseeritud inimesed – valmis seda kõike tunnistama. Nendele küsimustele tuleb anda nii ajaloolis-õiguslik kui ka juriidiline hinnang. On juba selge, et praegune EV Ülemnõukogu pole selleks võimeline.
Röövlit tuleb aga nimetada röövliks, varast vargaks ja tapjat tapjaks. Ka siis, kui nad tegid oma musta tööd nõukogude õigusorganite sildi all. Kõik poliitilised repressioonid olid justiitskuriteod. Kurjategijad aga varjasid end pseudoseaduslikkuse toogaga, nimetades end tsiviliseeritud ühiskondades olevate nimetustega: uurijateks, kohtunikeks ja prokurörideks. Oma ohvreid meeldis neile nimetada bandiitideks, natsionalistideks ja „riiklikeks kurja­tegijateks”.
Ja mulle tundub, et ka selles küsimuses jõuavad nii Venemaa kui ka endised asumaad meist ette. 11. oktoobril 1991. aastal reorganiseeriti ja detsembri lõpus likvideerus Moskvas endine KGB. Küsimus kagebistidest on, nagu küsimus komparteilastestki, iga ühiskonna sisemise enesepuhastuse küsimus.
Seda on täielikult mõistnud kõik kommunistliku diktatuuri alt vabanenud rahvad: sakslased, tšehhid, poolakad ja ungarlased. Nüüd siis ka leedulased ja lätlased.
Esimesest jaanuarist näiteks on igal endisel idasakslasel, s.o „ossil” õigus tutvuda oma isikliku salatoimikuga. Miks ei tee midagi selleks Eesti Vabariigi valitsus ja Ülemnõukogu? Mida nad kardavad? Vastus on lihtne ja ühtlasi kurb: nad kardavad KGB-laste ja nende käsilaste (nuhkide, koputajate) paljastamist omaenese koosseisus.
SEE AGA TULEB NIIKUINII. Ja parem teha seda juba reglementeeritult ja ettenähtud korras, kui sensatsiooniliste süüdistuste ja paljastuste näol.
JA VEELGI TÄHTSAM! Paljastamata endiste juhtivate komparteilaste ning KGB töötajate ja koputajate jätkuvat osalust meie ühiskonnas toimuvates protsessides, pole lootustki, et need mingis meie rahvale vajalikus suunas areneks või muutuks.

Mida siis ette võtta, mida teha?

KÕIGEPEALT: maksimaalselt avalikustada! Moodustada autoriteetne komisjon ja asuda koheselt välja selgitama nii repressioonide ulatust, ohvreid kui ka teostajaid. On olemas andmestik kompartei, kohtuorganite ja KGB tegevuse kohta. See kõik tuleb viivitamatult koondada Eesti Vabariigi Riigiarhiivi. Rõhutan veel kord: kaasa arvatud kõik KGB-lt saadud materjalid ja dokumendid. Seda õigust ei tule meil enam kellegi käest küsida, kõige vähem endistelt juhtivatelt KGB töötajatelt.
On ajalooline tõsiasi, et ENSV Prokuratuur, Ülemkohus, Siseministeerium ja NKVD-KGB olid kuri­tegelikud repressiivorganid. Kõik nendes aastatel 1940–1990 töötanud isikud tuleb võtta eriarvele. Nende tegevus tuleb läbi uurida, analüüsida ja avalikustada. Tuleb avalikustada kõik endised KGB palgalised töötajad, sealhulgas nii kaadri- kui ka reservohvitserid. Nende üldarv ei ületa nelja tuhandet isikut. Võib arvata, et siia on elama asunud ja korteri saanud tuhatkond Nõukogude Liidu endist kagebisti. Küsimus julgeolekukomitee informaatoritest ehk teisisõnu end välisriigi okupantidele maha müünud koputajatest on tunduvalt keerulisem. Me teame, et igas veidigi suuremas asutuses-­ettevõttes oli vähemalt üks nuhk. Siis lisandusid kõikvõimalike eriülesannetega koputajad (süsteeme oli mitu). Haritlaste hulgas oli nuhke rohkem, rääkimata ideoloogia- ja ajakirjandustöötajatest.
(Moskvas selgus peale augustiputši näiteks, et Kesktelevisiooni infotoimetuses oli üheksa KGB palgalist töötajat!) Palju neid oli ja on praeguses Eesti TV-s, seda me täpselt ei tea, võime üksnes oletada. See, et Eesti Raadio ja Rahva Hääle peameesteks on tänaseni endised kompartei juhtivad ideoloogid, ei paista „vabas Eestis” kedagi häirivat. Veelgi enam – see tundub olevat võimul olevate isikute silmis täiesti normaalne. On tõsiasi, et nii Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kui ka valitsuse esimehe lähikonnas on endisi represseerijaid ja KGB-ga seotud isikuid.
Vahemärkusena lisan, et ma ei kirjuta neid sõnu ei rõõmu ega kahjurõõmuga – ennem küll vastupidi. Mul on suur mure kogu selle temaatika ülepolitiseerimise ja ebatervete spekulatsioonide suhtes. Kuid probleemi olemus pole üksnes pragmaatiline või juriidiline. Põhiküsimus on siiani toimiva nõukogude võimu likvideerimises ja lammutamises – desovetiseerimises.
Alternatiivi sellele kogu ühiskonda haaravale puhastusele ei ole. Sellega tuleb koheselt alustada, sest endised kompartei tuusad ja eilsed represseerijad on asunud oma tegusid õigustama ja seletama. Lausa hämmastav on lugeda nende „endiste” avalikke kirjutisi, et „Selliselt, nagu nemad talitasid, tegutsevad kõik valitsevad parteid ja salateenistused.”
Endise poliitvangina tundub mulle üsna tõenäolisena, et kaastöötajate koostöö oma endiste šeffidega jätkub (või ollakse sunnitud seda jätkama).
Meie, endised vabadusvõitlejad, samuti kogu tsiviliseeritud maailm, nimetab seda aga teisiti – need olid ja ON SIIANI kuriteod inimsuse vastu. Ja sellise otsuse langetab varem või hiljem ka Eesti Vabariigi kõrgem kogu, sest rahvas on selle juba langetanud.