|
Sisenemise keelumärgi juures olevast sisekorraeeskirjast võis muu hulgas lugeda, et korraldaja jätab endale õiguse valida üritusele pääsejaid ja keelatud on ka lemmikloomad. Turvamehe sõnul sorteeritakse nii koeri kui ka omanikke nende näo järgi.
|
Sinimäed 2019 väliseestlase pilguga
tekst: Tamara Jegorov
|
Tamara Jegorov ja Flaami sõdurite mälestusmärk 1993. aastal Sinimäe kooli juures. Fotod: erakogu
|
Sel aastal külastasin esmakordselt Sinimägede mälestusüritust, kuna ei juhtunud varem kunagi sel ajal Eestis olema. Esimene asi, mis mulle seal silma torkas, oli suur keelumärk, mis ei olnud mõeldud mitte üksnes autodele, vaid ka inimestele.
Vaatasin üllatunult vaevaliselt treppidest üles ronivaid vanainimesi ega suutnud aru saada, miks ei leitud võimalust nende mäele transportimiseks. Oli see üritus ju mõeldud nende austamiseks?!
Sisenemise keelumärgi juures olevast sisekorraeeskirjast võis lugeda, et ürituse territooriumile ei pääse isikud, kellel on kaasas lipud, loosungid, plakatid jms, mis ei sobi ürituse meelsusega – kuidagi väga laialivalguv keeld. Seda võib igaüks erinevalt tõlgendada. Mäletan ühest ajaleheartiklist, et sinna ei lastud sisse ka meie vabadusvõitluse suurkuju Mart Niklust, kuna tal oli seljas Gulagi pildiga T-särk. Aga selle eest ju Sinimägedes võideldigi, et eestlased ei peaks Gulagi minema!
Koeraomanikuna lugesin suure üllatusena, et sinna ei lasta sisse ka inimesi lemmikloomaga. Edasi võis lugeda, et külastajal on õigus pöörduda probleemi lahendamiseks korraldava personali poole – seda ma siis ürituse lõppedes ka tegin, astudes ligi ühele ruuporiga mehele, kellelt sain vastuseks: „Mul ei ole aega Teiega rääkida.” Hiljem, õhtustest päevauudistest, sain teada, et selle mehe nimi on Heiki Magnus. Tahtsin talle öelda, et mulle kui flaami rahvuslasele oli väga solvav näha sisenedes lehvimas Belgia Kuningriigi lippu, samal ajal kui seal võitlesid flaamid oma Flaami Lõvilipu all. Nad olid kuningriigi vastased ja nad ei võidelnud seal mitte üksnes kommunismitondi vastu, aga ka seepärast, et Saksamaa lubas neile iseseisvat Flandria riiki. Kuna valloonid võitlesid Leon Degrelli juhtimisel Belgia kolmevärvilise all, siis ei oleks õige seda lippu seal ära keelata, aga flaamide oma oleks kindlasti pidanud kõrval olema.
Käisin ka esmakordselt Sinimägede muuseumis, mis jättis mulle sellise mulje, et seal püütakse meeldida nii venelastele kui ka uuele euroliidule, ainult mitte eestlastele. Lugesin Saksa okupatsioonist, aga mitte sellest, et tänu sellele okupatsioonile jäid paljud eestlased Siberisse küüditamata ning said põgeneda Läände.
1992. aastal Eestis viibides käisin ma Jõhvi linnapea juures, et saada luba Flandria sõjameeste mälestuskivi paigaldamiseks. Linnapea sõidutas mind ringi II maailmasõjaga seotud paikades ning otsustasime hiljem, et selle kivi õige koht on Vaivara kooli juures – koht, kus paljud flaamid on endale viimse puhkepaiga leidnud. Tegin kivile sobiva teksti ja Flaami sõjameeste ühing paigaldas kivi. Mu üllatus oli väga suur, kui sel aastal nägin, et mälestuskivi asukohta oli muudetud – nüüd seisis ta uue, vahepeal tehtud muuseumi juures. Olen nördinud, et meid pole sellest informeeritud ega saa ka aru, miks tuli selle kivi asukohta muuta? Oli ju flaamide viimne puhkepaik seal kooli juures! Surnutesse tuleb lugupidavamalt suhtuda.
|