Lõkkeloitsus lendlevad mälestused

tekst: Leho Männiksoo
fotod: erakogu

Andres Haamer mälestusteraamatut sirvimas.

Olen inimene, kellele lõkketule virvendused on kui mälestusteraamat. Vaatan tulle ja leekidest kerkivad mälestused. Seegi kord, kui hilisõhtul aias lõkke süütasin ja tuleleegid kõrgeks paisusid, hakkasid lõkkesuitsus keerlema üles taeva poole mälestused mehest, kelle surmast saab tänavu augustikuus viis aastat.

Eriti tõusis mällu tema jutustus oma elust tänaval pärast seda, kui Eestimaa oli sattunud „nõukogude paradiisi” ning algas perekondade lõhkumine ja Siberisse saatmine. Andres jäi imekombel küüditamisest kõrvale. Ta jäeti talle võõra inimese juurde, kes sai selle eest raha. Too oli aga vaene ja vana inimene, kellel oli iseendagagi raske hakkama saada ja mõne aja pärast viis saatus poisi tänavale, kolmeks ja pooleks aastaks. See oli elukool kõikidel tasanditel.
Andres rääkis, kuidas tänav õpetas talle tundma, mis on sõprus: „See oli Tartus Riia ja Aia tänava vahel, kus on Tartu 4. Keskkool. Mul oli ühe surnud vanapapi käest saadud tuulepluus ja selle taskus oli taskukella kapsel, ilma sisuta. See oli ketiga kinnitatud läbi nööpaugust ja see oli mulle hirmus tähtis asi. Läksin kooli juurest mööda teed ja seal seisis neli-viis vene poissi, kes tulid ja käskisid näidata, mis mul taskus on. Aga taskus oli ju minu kõige tähtsam asi! Muidugi ma ei näidanud neile seda. Nad võtsid mu kinni ja kukkusid tümitama. Olin seal pikali maas, sain jalgadega, hoidsin kinni kapslit ja pead, kui äkki käis üks müts minu selja taga. Kuulsin, kuidas keegi ütles eesti keeles, et pea vastu, nad on juba peaaegu tüdinenud. See oli täiesti võõras poiss. Ta oli viskunud minu ja nende vahele, võttes osa jalalööke enda peale. Siis sain ma aru, et suur sõprus tuleb sellest, kui minnakse appi kellelegi, kes on väga totras olukorras. Sa saad ise ka peksa, aga tuled appi, et natukenegi päästa või toetada selles meeletult ahastavas häbis!”

Tuli kohaneda ja ellu jääda

Nii lendaski mälestustetuli Andrese elu poisipõlve raskele perioodile, milles olemine ei olnud sugugi kerge. Ta pidi kohanema selle olukorraga ja selles ka ellu jääma.
Kindlasti annab pildi tema kindla­meelsusest veel üks mälestus elu raskeimast perioodist: „Tartus oli Pauluse kirik, mida kutsuti sünagoogiks. Läksin treppidest üles ja asutasin ennast koerte vahele magama. Kui hakkas külm ja ma hakkasin liigutama, vahetasin külge, siis vahetasid ka koerad külge. Üks oli Tobi ja teine oli Karu. Viimane kadus ära, ma ei tea, kuhu ta viidi. Tobi ma nägin linnas kogu aeg, oli must koer, krants, küllalt suur. Ükskord tulin kiriku juurest ja mul oli peos mulle antud maksatükk, mõtlesin, et lähen kuhugi, kus saan seda rahulikult süüa.
Siis tuleb Tobi mulle vastu. Iga kord, kui Tobi mind nägi, oli ta jube rõõmus ja kargles. Tegi seda seegi kord, tõusis kahele käpale üles, mina omakorda tõstsin maksatüki kõrgele, hoidsin kätt oma einega üleval. Ta käis oma kolmsada meetrit kahel käpal, sest tahtis seda tükki samamoodi saada kui mina. Siis hakkas mul Tobist hale ja ma andsin selle maksa koerale.”
„Kui tulid juba külmad ilmad,” on kirjas tema mälestustes, „siis ma avastasin enda jaoks Tartus Botaanikaaia kaktusemaja. Seal oli kaks kohta, kust sai sisse: üks läks trepist üles ja üle müüri, Herne tänava poolt sai üle värava. Kaktused vajavad sooja, seal kaktusemajas oli troopiline kliima. Ma teadsin, et tädid lähevad kusagil kell üksteist õhtul minema, tegin pargivahi juures aega parajaks. Kaktusemajas oli mul üks klaas, mille sai eest ära tõsta. Sealt sain sisse, panin klaasi uuesti ette, siis olin seal soojas ja teadsin, et hommikul enne kella kuut peab ära minema, sest kusagil kell kuus või pool seitse tulid mutid tagasi, mitte keegi ei avastanud, et ma seal olin olnud.”

Andrese isa skm Harri Haamer (1935).

Isa tuleb tagasi

Inimene, kelle juurde poiss jäeti, teatas ühtäkki Andresele, et isa saatis telegrammi, et sai lahti ja hakkab ära tulema. „Mäletan, et see oli kusagil sügisel, enne talve, kui ma sain tänavalt jälle elamise juurde. Isa tuli alles järgmise aasta suvel. Teenis enne sõiduraha. Esimene mees, kellega kohtusin, kes tuli Siberist tagasi sügisel enne isa ja kes oli temaga koos olnud, oli Peeter Sink, Tunne Kelami isa. See jäi hinge, sest tema oli esimene mees, kes võttis mind mitte kui uulitsapoissi, vaid kui inimest. Ta rääkis mulle naljajutte ja arutas maailmaasju.”
Lõpuks saabus ka isa. Andrese isa, Harri Haamer, oli olnud Eesti Vabariigis tunnustatud skaudijuht ja jumalamees, kes oma raamatu „Meie elu on taevas” tagakaanele on kirjutanud: „Olen oma elu elanud kolme sõja vahel. Seitsme valitsuse rahad on mul peos olnud leiva ostmiseks. Selle aja jooksul on inimeste meelsust püütud muuta nii paremale kui vasakule. Mina olen jäänud selle juurde, mida mulle on lapsepõlves sisendatud, et must on must ja valge on valge ning see, et Jumala silm ka siis sind näeb, kui ükski inimene nägemas pole, on mulle teinud lihtsaks tunnetada hea ja kurja vahet.”
Harri Haamerist, keda ka Taadiks kutsuti, kõneles Aleksander Lust:
„8. augustil 1987, kui Taat meie hulgast jäädavalt lahkus, möllas hirmus maru tema kodukandis Saaremaal. Torm ei suutnud hõõguvaid süsi kustutada, vaid puhus need lõkkele.
Arvan, et meie uus rahvuslik ärkamine ei alanud miitingul Hirvepargis ega Tartu muinsuskaitse päevadel, vaid sai alguse Tarvastust. 14. augustil 1987 aastal tulid sinna tuhanded erinevad inimesed Eestimaa erinevatest paikadest, erinevas vanuses, erineva sotsiaalse staatuse ja ellusuhtumisega, kõige erinevamatelt elu- ja tegevusaladelt, saatmaks Taati tema viimsel teekonnal. Üks vana skaut tõi hauale pärja, millel oli tagasihoidlik sini-must-valge lint. Esmakordselt sõjajärgsete aastate jooksul toodi välja meie rahvusvärvid. Ja nad jäid!”

Pärandus isalt

Siberist tagasi pääsenud, asus Andrese isa elama Mustlasse, sest Tartusse talle minna ei soovitatud. Usumehena asus ta teenima Tarvastu kirikus ja Andres oli kuni sõjaväkke minekuni tema juures. See oli aeg, mil tekkis vastuolu kooliga, sest Andres oli ainus mittekomsomol ja kuna direktor tahtis teha sajaprotsendilist komsomolikooli, siis oli vaja ka Andresest lahti saada. Ta visati koolist välja kümnendas klassis ja ta lõpetas Tartu V Keskkooli.
Andres meenutas, kuidas aastal 1962 sõitsid nad isaga jalgratastel Võrtsjärve äärde ja elasid viis päeva skaudielu: „Magasime telgis ja püüdsime kalu, keetsime kalasuppi ning filosofeerisime elu üle. Ühel hommikul oli minul kusagil kella nelja ajal uni läinud ja ma läksin kalale. Isa jäi veel magama. Sain mõned kalad. Kui isa tõusis, pani ta poti kivide peale tulele. Siis keetsime uhhaad ja arutasime maailma asju. Isa ütles: „Nüüd oleme me siin mitu päeva olnud ja ma vaatan, et sa oskad kõike isegi paremini kui mina. Sa tunned loodust minust paremini, ma pean su skaudiks vastu võtma!”
Nii saigi Andresest skaut veel sügaval „nõukaajal”. Ta kandis seda hinges ja kui seda sõna ning selles sisalduvaid rahvusvahelise haardega eluväärtusi sai avalikult ka elustiiliks tunnistada, hakkas ta otsima teostuse­võimalusi isalt päritud tõekspidamiste ja elustiili elluviimiseks juba laiemas ulatuses.
Tehnikamees ja ettevõtja
1962. aastal alustas Andres karjääri Tartu Aparaaditehases. Aastal 1975. anti Teaduste Akadeemias tema hoole alla esimene Canoni koopiamasin Eestis. Andres aitas töökorda seada ja töös hoida 1980-ndatel Eestisse humanitaarabina saabunud suurt hulka paljundustehnikat. Nagu ta ütles, kasutas ta selleks ainult oma pead ja kahte kätt. Nende abil lõi ta 1990. aastal Eesti suurima ja edukaima kontori­tehnika müügi- ja hooldusettevõtte KTK Overall, praeguse Overall Eesti eelkäija. Ta on tihti korranud ühe oma vana sõbra ütlust: „Olen tänulik Jumalale, et ta on andnud mulle kaks kätt, millega ma saan tööd teha!”
Andres Haamer oli ettemõtlejast ettevõtja, tal oli visioon, julgus, uskumatu töökus ja järjepidevus. Andres elas veendumuses, et igal kodanikul on nii vastutus kui ka kohustus ühiskonna ees. Nii osales ta aktiivses suhtluses riigi administratsiooniga Tööandjate Keskliidu ning Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu kaudu.
Andrese väljundiks noorte teenimisel ning keskkonna hoidmisel on skautluse taasrajamine Eestis ning töö Eesti Looduse Fondis. Andres on öelnud: „Kui minu mõtted ja tõekspidamised suudavad natukenegi kellegi teise elu paremaks muuta, siis on kõik hästi”.

Noor liikluseetser annab Andresele skaudivande.

Skautluse radadel

1988. aastal viis Tõnu Tepandi Andrese kokku siinse kirjutise autoriga, kes töötas sel ajal Eesti Raadio noorte-lastesaadete toimetuses ja toimetas poisteklubidega. Tekkis idee muuta tol ajal skautluse ümber toimunud kempluste tõttu skaudi nimetus eestipärasemaks ja panna uueks nimetuseks eetser, tuletatud sõnast „eetsi”. Nii sai Eesti Skautide Maleva kõrval tuntuks Eetserskautide Ühendus, mis hiljem ühines Eesti Skautide Ühendusega.
Eetserskautide esimene laager toimus Vormsi saarel, vana skaudi Uno Saarna suvekodu juures. Kohal oli 358 eetserit ja gaidi. Kirikuõpetaja Tiit Salumäe õnnistas sisse laagri ja lipu, kuid samuti oli Vormsi laagris ka lõkkevana, Rootsist saabunud skautmaster Endel Loo, kes laiendas usundite riitusevõimalusi, luues laagrisse ka püha hiie ning sellega ühenduse muinaseestlaste jumala Taaraga. Sellega oli laager vastavalt skautluse põhimõtetele avatud kõikidele usunditele ja nendega seostuvale maailmapildile. Skaut on puhas sõnas, mõttes ja teos ja on seda kogu eluks, juhib sind ka siis, kui ta tegutseb üksikskaudina.
Skautmaster Andres Haamer (7.09.1942 – 20.08.2014) oli üks neist, kelle eestvedamisel taastati Eesti skautlus, 1990-ndatel oli ta Eesti Eetserskautide Ühenduse peavanem, hiljem Eesti Skautliku Antoni Keskgildi ja Eesti Skautide Ühingu peavanem. Oleme tänulikud ehk veidi uhkedki, et meil oli võimalus jagada oma päevi tõeliselt mehega, kes toetas, innustas ja nakatas oma entusiasmiga kõiki talle lähedasi, nii vanu kui noori!. Andres jäägu kirkana meie mälestustesse, et ikka, nagu tal oli kombeks aeg-ajalt meile meelde tuletada: „Te olete fantastilised!”