Kindral-adjutant jalaväekindral
Karl Heinrich Georg von Bistram

tekst: Jüri Kotšinev

Karl Heinrich Georg von Bistram, George Dawe maalil. Fotod: wikipedia.org

Tulevane jalaväekindral ja keisri kindral-adjutant Karl Heinrich Georg von Bistram (1770–1838) sündis tuntud Eestimaa aadelkonda kuuluvate suguvõsade esindajate Hans Heinrich von Bistrami ja Charlotte Helene von Bistrami (neiupõlves von Tiesenhausen) pojana. Venemaa keisririigi teenistuses osales ta olulistes lahingutes ja jõudis välja kindrali kõrgeima auastmeni.

Hans Heinrich oli oma teenistusajal olnud Mogiljovi linna sõjakomandant. Algse hariduse sai Karl Heinrich koduõpetajatelt. 1784. aastal kanti noor Karl Heinrich Georg von Bistram kaardiväe Izmailovski polgu nimekirja ning 1787. aastal ülendati ta kaardiväeseersandiks. Samal aastal asus ta teenistusse Neeva musketäripolku, kus teenis välja kapteni auastme. Selle polgu koosseisus võttis von Bistram osa Vene-Türgi sõjast (1788–1790).
1796. aastal, kui Vene troonile tõusis keiser Paul I (1754–1801), viidi Karl Heinrich Georg von Bistram üle esimesse jäägripolku. 1803. aastal, kui riiki valitses juba Paul I poeg Aleksander I (1777–1825), määrati von Bistram 20. jäägripolgu komandöriks. 1805. aastal ülendati von Bistram polkovnikuks. Vahemikus 1806–1807 osales Karl Heinrich Georg von Bistram Napoleoni-vastases koalitsioonisõjas ning sai ilmutatud vapruse eest lahingus prantslaste vastu Tšarnovo all 1806. aasta detsembris Püha Georgi ordeni IV järgu risti. Lahingus Pultuski all sai von Bistram haavata vasakusse jalga.
1807. aasta jaanuaris sai ta uuesti haavata, seekord Preusisch-Eylau lahingus. Haavata sai ta vasakusse õlga. Preusisch-Eylau lahingus ilmutatud mehisuse ja vapruse eest autasustati von Bistrami Püha Vladimiri ordeni III järgu ristiga. Järgmine autasu tuli Karl Heinrich Georg von Bistramile vapruse eest Gudstadti lahingus 1807. aasta maikuus. Siis sai ta Püha Anna ordeni II järgu risti. Ordeniristil olid seekord kaunistuseks teemandid. See näitas erilist tunnustust – kaugeltki mitte iga selle ordeni saaja ei saanud ordenit koos teemantidega. Samal aastal määrati Karl Heinrich Georg von Bistram keiserliku kaardiväe jäägri­polgu pataljoni komandöriks ning juba 1807. aasta lõpus sai temast selle kaardiväepolgu komandör.
1812. aastal alanud Napoleoni sõjakäigu ajal Venemaale teenis von Bistram oma juhitud kaardiväe jäägripolgu eesotsas ja paistis silma Smolenski lahingu ajal, kui kaitses oma üksusega Dnepri jõe ületuskohti. Peagi toimunud Borodino lahingus, mis oli 1812. aasta sõja pealahing (7. september 1812), olid just Bistrami kaardiväejäägrid need, kes asusid esimestena prantslastega võitlema Borodino küla juures. Vapra vastupanu eest ülekaalukatele prantslaste üksustele Borodino küla kaitsel ülendati von Bistram kindral-majoriks. Järgnesid lahingud Tarutino all ning Malojaroslavetsi all. Seal juhatas von Bistram jäägribrigaadi. Eriliselt paistis von Bistram silma novembris 1812, kui toimus lahing Krasnõi all. Selles lahingus üles näidatud vapruse eest annetati talle Püha Georgi ordeni III järgu rist.
Kui venelased osalesid koos liitlastega Napoleoni vastases Euroopa sõjakäigus 1813–1814, võitles von Bistram Ltzeni all (aprill, 1813), Bautzeni all (mai, 1813) ja Kulmi all (august, 1813). Karl Heinrich Georg von Bistram osales kuulsas „rahvaste lahingus” Leipzigi all (oktoober, 1813). Selles lahingus juhatas von Bistram mitmest jalaväepolgust koosnevat eriüksust.
1814. aastal jõudsid venelaste väed koos liitlastega Prantsusmaa pinnale ja von Bistram osales 1814. aasta märtsikuus toimunud Pariisi vallutamises. Enne seda võitles ta Napoleoni vägedega Brienne'i all, Arais-sur-Auble'i all ning Fere-Champenoise all. Kõik nimetatud lahingud on sõjaajaloos hästi teada ja tuntud. Viimane sõjakampaania, mida 1813. ja 1814. aastal viis oma vägede eesotsas läbi prantslaste keiser Napoleon, oli kõige hiilgavam kampaania, mida ta juhtis sõjakunsti seisukohast. Kahjuks olid Napoleoni vastase koalitsiooni väed niivõrd suured, et sellest hiilgavast sõjakunstist ei olnud enam mingit kasu ja Napoleoni impeerium pidi paratamatult kapituleeruma Preisi-Vene-Austria koondvägede ja inglaste rahaliste subsiidumide ning kavala saareriigi (inglaste) merejõudude koostöö ees.
1814. aastal, peale Pariisi kapituleerumist, autasustati von Bistrami kuldmõõgaga, millel oli graveering „Vapruse eest”.
1825. aastal määrati von Bistram 2. kaardiväe jalaväediviisi komandöriks. Sama aasta detsembris sai Bistramist keisri kindral-adjutant, mis tähendas seda, et ta määrati keisri kaaskonda.
Edasi sõdis von Bistram Vene-Türgi sõjas 1828–1829 ning osales Poola mässu mahasurumisel 1830–1831. Selle operatsiooni ajal juhatas von Bistram venelaste kaardi­väekorpuse eelvägesid. 1831. aasta maikuus sai Bistram Otsrolenka all jalga põrutada. Peale Varssavi langemist ja Poola ülestõusu mahasurumist annetati von Bistramile vapruse eest Püha Georgi ordeni II järgu rist ja ülendati jalaväekindraliks – see oli kindralite kõrgeim aste.
Alates 1832. aastast oli von Bistram kaardiväe erikorpuse juhataja suurvürst Mihhail Pavlovitši abi.
Karl Heinrich Georg von Bistram suri 68-aastasena Baierimaal Kissingenis ravil viibides ning ta maeti talle kuuluvasse mõisa Peterburi kubermangus Jamburgi lähistel.