Parem hilja kui mitte kunagi: Välisminister Urmas Reinsalu pidas Balti Apellile allakirjutanuid meeles. Lisaks Mart-Olav Niklusele ja Enn Tartole võtsid oma isa tänukirja vastu Endel Ratase tütar ja Erik Udami poeg.

Balti Apell - esimene signaal okupeeritud kodumaalt

tekst: JAANIKA KRESSA

40 aastat tagasi pöördusid eesti, läti ja leedu vabadusvõitlejad maailma poole sõnumiga, et Balti riigid on okupeeritud. Pöörduti sõjast osa võtnud riikide valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole, nõudes MRP ja selle lisaprotokollide avalikustamist, tühistamist ja nende tagajärgede likvideerimist. Vaimusilmas nägid allakirjutanud oma tegevuse lõppeesmärki: Balti riikide iseseisvuse taastamist.

Täna on ehk juba raske mõista, millist erakordset julgust see inimestelt tookord nõudis. Kuigi eestlased, lätlased ja leedulased olid eksiilis varemgi asutanud mitu rahvusorganisatsiooni, tegid omavahel koostööd ja suhtlesid asukohariikide poliitikutega, tegutsedes sünnimaade vabanemise nimel, oli just Balti Apell eriline, sest see oli esimene signaal okupeeritud kodumaalt.
Apelli tekkimisele oli eelnenud õiguskaitsealane liikumine. 1975. aastal Helsingis toimunud julge­oleku- ja koostöökonverentsi järel moodustati kodanikualgatuse korras nn Helsingi gruppe, mis seadsid endale ülesandeks konverentsil vastu võetud otsuste, eriti mis puudutas inimõigusi, kõrvalekaldumatu elluviimise.
Idee märgukiri koostada sai alguse Leedust, kus juba 1976. aastal asutati Helsingi grupp. Balti Apelli nimelise märgukirja lõplik tekst kooskõlastati Mart-Olav Nikluse kodus Tartus ­Vikerkaare tänaval, kuhu saabusid külla apelli põhiautorid Antanas Terleckas ja Julius Sasnauskas. Lisaks majaperemehele kirjutasid alla veel kolm eestlast: Enn Tarto, Endel Ratas ja Erik Udam. Tagasiteel koju külastasid leedulased viit läti vabadusvõitlejat, kellest oli kindlalt teada, et nad apelliga ühinevad. 45 allakirjutanu hulgast lõviosa olid leedulased.
Tegutseda tuli kiiresti ja eksimatult. Märgukirja koopiad toimetati Moskva kaudu Lääne ajakirjanikele ja Soome kaudu Stockholmi. 23. augustil 1979 loeti see ette nii Ameerika Hääles kui ka raadiojaamas Vaba Euroopa. Välisbaltlased levitasid edasi ikestatud kodumaalt saadetud sõnumit, kasutades oma võimalusi ja kogemusi. Nõukogude okupatsiooni kokkukukkumiseni Balti riikides oli jäänud veel 10 aastat, suur osa apellile allakirjutanutest pidi veel kannatama nõukogude repressioonide käes.
Mart-Olav Niklus on kirjutanud: „Ikkagi pidi mööduma veel vähemalt kümme aastat enne kui siinsed staažikad ja režiimitruud kommunismiehitajad, „teadusliku kommunismi” lektorid, KGB-lased ja koputajad, poliitilised seiklejad ja „tuulelipud” järsku avastasid, et saabunud on aeg hakata silte ja värve vahetama, sinimustvalgeid lippe lehvitama, isamaakõnesid pidama, kirikus käima, kollaboratsioniste
heroiseerima, süümevange vabastama, „prominentidena” avalikku arvamust kujundama...”
Mart Niklusel on palju aatekaaslastest sõpru ja sageli tundub, et teda austatakse väljaspool Eestit rohkem kui siin, maal, mille vabaduse eest ta eluaeg on sõnarelvaga võidelnud. „Miks me ennast siis juba pärisorjusest vabaks ei laulnud?” on tal GULAG-i endise kommunismivangina tuline õigus irooniliselt suhtuda nn komsomoligeneratsoonide mängudesse, mis kahjuks kestavad tänase päevani.
Kultuur ja Elu soovib Mart Niklusele tugevat tervist ja palju õnne 85. sünnipäevaks!