Sõjahaudade ekspeditsioonid

tekst: Jaan Tamm
Toimetanud: Ain Krillo ja Mati Strauss

Võttes kokku aastate 2010–2018 ekspeditsioonide tulemused võib öelda, et toimunud välitööde käigus tehtu oli suur samm edasi jäädvustamaks ja mälestamaks neid eesti sõjamehi, kes langesid Vabadussõjas – Eesti Vabariigi loomise eest. Pilt on eriti kirju just punaarmee matmispaikade ja nõukogude perioodist ülevõetud ajaloomälestiste osas.

Üleskutse Vabadussõjas langenute haudade jäädvustamiseks tegi Vabadussõja ajaloo, selle sõja ja seal langenute mälestuseks püstitatud mälestusmärkide ning Eesti Vabadusristi kavaleride elulugude uurija Mati Strauss kahel järjestikusel (2010.–2011.) aastal. (1)
Üleskutse peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et vaatamata Vabadussõjast möödunud üheksale aastakümnele, ei olnud meil lõplikku selgust Eesti ajaloo ühel murrangulisemal perioodil, mille krooniks oli Eesti Vabariik, toimunud võitluste käigus hukkunute arvus. Ainsate autoriteetsete numbritena ringlesid 1939. aastal ilmunud koguteoses „Eesti Vabadussõda” II osas toodud andmed, mille järgi langenute üldarvuks peeti 3588, neist 233 ohvitseri ja 3355 sõdurit. Peagi alanud Nõukogude okupatsioonist tingituna jäidki eeltoodud arvud pooleks sajandiks kasutusele.
Muudatusi nendesse andmetesse tõi alles 1980. lõpus alanud muinsuskaitseliikumine, mille käigus hakati taas tegelema ka Vabadussõjas langenute nimede ja matmiskohtade väljaselgitamisega. 2009. aasta vahekokkuvõttes tõdes Mati Strauss, et nimetatud aasta juuniks oli arhiiviandmete jms abil tuvastatud vähemalt 5865 Vabadussõjas langenu, haavadesse ja haigustesse või mingil muul viisil sõjateenistuses surma saanud sõjamehe nimi. Neile lisandusid veel 665 tsiviilohvrit, kellest 643 lasid maha punased, 14 vene valgekaartlased ja 8 soome vabatahtlikud. Eelnenud 20 aasta jooksul leiti vabatahtlike abiga veidi üle tuhande Nõukogude okupatsiooni purustused üle elanud sõjahaua.

Vabadussõja mälestusmärk ja matusepaik Viljandi Vanal kalmistul. Nõukogude võimude poolt 1945. aastal purustatud monument ja hauatahvlid taastati endisel kujul 1991. aastal.

Sõjaohver ja sõjahaud

Eestis kehtiva Sõjahaudade Kaitse Seaduse (2) järgi on sõjaohver isik, kes
1) langes relvastatud võitluses või suri sellest saadud haavadesse või haigustesse ühe aasta jooksul pärast võitluses osalemist....;
2) langes või hukkus sõjaväeteenistuses või sellega sarnases teenistuses sõjategevuse ajal saadud tervisekahjustuse tõttu ühe aasta jooksul pärast tervisekahjustuse tekkimist;
3) suri otseses sõjategevuses või otsese sõjategevuse ajal saadud vigastustesse ühe aasta jooksul pärast vigastuse saamist.
Sõjahaud on nimetatud isikute säilmete matmispaik, mis tähistatakse ja selle õiguslik kaitse kestab tähtajatult või välislepingutega sätestatud tähtajani. Seaduse kohaselt on selle kinnisasja omanik, millel on sõjahaud, kohustatud tagama sõjahaua ja selle tähistuse säilimise.
Formaalselt võttes oli 2007. aasta seadusega Eesti Vabariigis seaduslik alus sõjahaudadega tegelemiseks loodud, kuid selle täitmine oli lõpuni läbi mõtlemata.(3) Eriti see osa, mis puudutas sõjahaudade kandmist vastavasse nimekirja ning kalmistute ja territooriumide omanikke, kelle territooriumil sõjahauad asusid, teavitamine. Nii nagu muinsuskaitseseaduse järgi kultuuriminister pidi kaitse alla võtmist sõjahaudade puhul tegema kaitseminister, kuid seda sõjahaudade komisjoni ettepanekul. Viimase tööd ei õnnestunud kaitseministeeriumil pädevate spetsialistide vähesuse tõttu efektiivselt käivitada, hoopiski vaeslapse ossa jäi aga kohalike omavalitsuste ja kalmistu omanike teavitamine nende territooriumile jäävatest Vabadussõja haudadest. Seetõttu tegi Eesti Muinsuskaitse Selts kui aastakümneid sõja­haudadega tegelenud vabaühendus kaitseministeeriumile omapoolse abistamisettepaneku sõja­haudade inventeerimiseks. Minister Jaak Aaviksoo võttis selle ettepaneku tänuga vastu ning 2010. aasta mais kaitseministeeriumi ja muinsuskaitse seltsi vahel sõlmitud lepingus oli esimese sõjahaudade (1918–1920 Vabadussõja ning 1924. 1. detsembri kommunistliku mässukatse ohvrid) ekspeditsiooni rahastus juba sees. (4)

Ekspeditsioonid Vabadussõjas langenute matmispikadele

Mais-juunis toimunud kolme inventeerimisekspeditsiooniga (Põhja-, Kirde-, Ida- ja Kagu-Eestisse ning Tallinna Rahumäe kalmistule), mis kestsid kokku 16 päeva, leidsid Ain Krillo ning Mati Strauss 444 mälestise asukoha (458 Vabadussõjas langenut ning punase terrori ohvrit, lisaks 1924. aasta mässukatse 10 ohvri matmispaigad). Koostatud hauakirjeldused koos kõigi vajalike andmetega kanti Exceli tabelisse ning prinditi GPS-iga saadud aadresside alusel maa-ameti kodulehelt kalmistukaardid haua asukoha märkega välja. Lisaks valmistas Ain Krillo 855 fotot ja fotode slaidilehed. Taoliselt koondatud materjal anti üle tellijale – kaitseministeeriumile.
2011. aastal toimus sõjahaudade kaitse seaduse rakendamises oluline muudatus, nimelt delegeeris kaitseministeerium sõjahaudade registri pidamise Eesti Sõjamuuseumile ning sellega seoses võeti sõjamuuseumi tööle ka registripidaja Ülle Kraft. Vastavalt ESM-iga sõlmitud lepingule korraldati kaks ekspeditsiooni (Kesk-, Lõuna- ja Edela-Eestisse), mille käigus pildistati, kirjeldati ning fikseeriti GPS-iga 456 Vabadussõjas langenud ning kaks 1924. aasta mässukatse ohvriga seotud 454 objekti. Registreerimata jäid ühismatmispaigad, mille muinsuskaitseamet on niigi kaitse alla võtnud (Tartu Pauluse, Valga Priimetsa, Pärnu Alevi ja Viljandi Vana kalmistu ning Rakvere Linnakalmistu). Saadud materjali edasine töötlemine toimus eelneval aastal järeleproovitud metoodika alusel.
2012. aastal toimus kaks ekspeditsiooni, mille käigus jõuti Lääne-Eesti saartele, Lääne, Rapla ning Harju maakonda. Lisaks käidi läbi kõik teadaolevalt säilinud, kuid varasemalt leidmata jäänud hauad mujal Eestis ning eelnevalt mitte külastatud Tallinna Kaarli, Nevski ja Hiiu Rahu kalmistu (5). Ühtekokku saadi andmeid 213 Vabadussõjas langenu, 1924. aasta mässukatse ohvri ning punase terrori ohvrite matmispaikadest.
Kolmel suveperioodil (2010–2012) toimunud seitsme ekspeditsiooni käigus saadi ühtekokku uut informatsiooni 1117 Vabadussõjas langenu ja punase terrori ohvri, lisaks 1924. aasta mässukatse 19 ohvri matmispaiga kohta.
Seega võib öelda, et aastatel 2010–2012 tehtud välitööd olid suur samm edasi jäädvustamaks ja mälestamaks neid eesti sõjamehi, kes langesid Eesti Vabariigi loomise eest. Kuigi enamik ekspeditsioonide käigus inventeeritud nn uusi matmispaiku oli tähistatud nimelise või perekonna hauatähisega, mis olid põhiliselt paigaldatud juba Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal, tuleb samas kurbusega tõdeda, et sõjahaudade ja nendel olevate tähiste olukord oleks oluliselt parem, kui omavalitsustel ja kogudustel, kellele kalmistud kuuluvad, oleks selle perioodi sõjahaudadest rohkem infot ning toimiks ka õiguslik regulatsioon. Vaatamata sellele, et on olemas nii kultuuri­mälestiste kui ka sõjahaudade register, näitas Vabadussõja alguse 100. aastapäeva tähistamisega 2018. aasta 28. novembril seotud info kogumine nende haudade paiknemisest kas või Tallinna kalmistutel, mida enamikus haldab Tallinna Kalmistud, et ka viimasel puudub igasugune info selliste haudade asukohast. Küll on aga nende kodulehel üleval osa kultuurimälestiste registris olevatest mälestistest ehk kalmistutel paiknevad kabelid.
Ebakõla tõttu sõjahaudade kaitse seaduse rakendamises, eriti sõjahaudade nimekirjade osas ja tähistamisega maakohtades, on osutunud võimalikuks, et vaatamata Vabadussõjas langenud haudade seadusest tulenevale kaitsele, olid paljud juba varasemalt teada olnud Vabadussõjas osalenute hauad hooletusse jäetud ning, mis veelgi hullem, pärast taasiseseisvumist toimunud peale­matmistega likvideeritud. Kuna puudub kohapealne pidev järelevalve mälestiseks (sõjahaud) olevate haudade kohta, siis avastatakse taolised pealematmise juhtumid suure hilinemisega.

Tartu Garnisoni kalmistu. Isetegevuslikus korras on hakatud matma tsiviilkodanikke Tartu Garnisoni kalmistu Vabaduse Risti kavaleride ossa. Nii on 2000. aastate alguses hävitatud Eesti Vabadussõjas võidelnud 5. jalaväepolgu ülema ja Vabaduse Risti kavaleride Tartu osakonna esimehe Siegfried Pindingu (VR I/2 ja VR II/2) haud. Urnimatuste kontrollimatu pealetung ohustab mõne aja pärast ka teiste Vabaduse Risti kavaleride ja ka 1924. aastal langenud kadett Tederi matmispaika. Foto: Ain Krillo, tehtud 2012 ja 2014

Segadus punaarmee sõdurite matmispaikadega

Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2011–2015 nägi ette mälestiste inventeerimise ja kaitse alla võtmise kriteeriumide ülevaatamise, mis tähendas, et samalaadsete kaitstavate mälestiste puhul oleks tulnud vaadata, millised neist väärivad rahvusvahelist, millised riiklikku ja millised kohalikku kaitset. Kuigi taoliste kriteeriumide ülevaatamine eelkõige ehitusmälestiste puhul nende arvu vähendamise suunas oleks võimaldanud teatud inim- ja rahalise ressursi kokkuhoidu, tegelike sellesuunaliste tegudeni siiski ei jõutud. Küll andis see aga võimaluse ajaloomälestiste ühe kitsama lõigu – sõjahaudade inventeerimise temaatikaga edasi minna. Selleks saigi samale Eesti Muinsuskaitse Seltsi töörühmale (Mati Strauss, Ain Krillo) sõjamuuseumi tellimusel järgmiseks kuueks aastaks (2013–2018) inventeerida „Aastatel 1918–1920 ning 1941–1944 langenud Punaarmee sõdurite matmispaiku ja tähiseid”. Mitmes maakonnas tuli teemat nii ajaliselt kui ka sisuliselt laiendada, tuues sisse Vene tsaaririigi 1905.–1906. aasta karistussalklaste terroriohvrite, I maailmasõjas langenud vene sõdurite, II maailmasõja aegsete natsismiohvrite ning 1941. aasta suvesõja natsismi ja punase terrori ohvrite matmispaigad-tähised.
Kuna iga-aastase ekspeditsiooni kohta on koostatud ka ülipõhjalik, statistiline ja kalmistute ning aastate kaupa ka nimeline fotodega varustatud aruanne (6), siis nendel pikemalt ei peatuta. Küll aga tooksin esile inventeerimise käigus selgunud murekohad ja problemaatika. Eelkõige puudutab see Vabadussõja lahingutes langenud punaarmeelaste matmispaiku.
2014. aastal toimus sõjahaudade inventuur Jõgeva ja Tartu maakonnas. Selle käigus selgus, et kõik Tartus olevad punaarmeelaste matmispaigad ei ole tegelikkuses sõjahauad, vaid tsiviilis surnud sõjaväelaste viimsed puhkepaigad. Nüüd on kaitsekohustused küll maha võetud, kuid muinsuskaitseameti registris on need veel mälestistena kirjas. Vene Föderatsiooni saatkonna rahalisel toel on asutud endisi hauatähiseid ümber vahetama. Sageli ongi hauatähised küll ümber vahetatud, kuid nendele on alles jäetud Eesti riiki solvavad tekstid. Isetegevuslikus korras on hakatud matma tsiviilkodanikke Tartu Garnisoni kalmistu Vabaduse Risti kavaleride ossa. Nii on 2000. aastate alguses hävitatud Eesti Vabadussõjas võidelnud 5. jalaväepolgu ülema ja Vabaduse Risti kavaleride Tartu osakonna esimehe Siegfried Pindingu (VR I/2 ja VR II/2) haud. Urnimatuste kontrollimatu pealetung ohustab mõne aja pärast ka teiste Vabaduse Risti kavaleride ja ka 1924. aastal langenud kadett Tederi matmispaika. Õnneks on senini sellel kalmistul alles veel vähemalt viie 1941. aasta suvesõjas langenu hauad.
2015. aastal tegutseti Eesti kagunurgas Valga, Võru ja Põlva maakonnas. Põhiliselt Valgamaal leidsid inventeerijad meeldiva üllatusena II maailmasõjas langenute tähistel uued (neutraalsete) tekstidega tahvlid, millega on kinni kaetud nõukogudeaegsed desinformeerivad tekstid.
Kuna 1941.–1944. aastal ei võidelnud Eesti pinnal ühtegi Itaalia fašistide sõjaväeüksust, tekitas küsimusi „fašismiohvrite” mälestistel sellise teksti kasutamine.
2016. aastal jõudsid sõjahaudade inventeerijad Pärnu, Viljandi ning Järva maakonda, kus lisaks 1941.–1944. aastal langenute haudadele inventeeriti ka kaks 1906. aasta terroriohvrite matmispaika Viljandis. Samas tekitas küsimusi Pärnu Vanapargi ühishaud, mis rajati omal ajal propagandistlikel eesmärkidel ning sinna pole tegelikult kedagi maetud.

Kultuurimälestisena arvele võetud Pärnu Vanapargi mälestusmärk rajati propagandistlikel eesmärkidel, teatavasti pole kedagi sinna maetud. Foto: Ain Krillo, 2016

Samuti ei ole Viljandi Uueveski samba asemel juba taasiseseisvunud Eesti ajal paigaldatud eksitava tekstis viidatud haua puhul tegemist sõjahauaga (1953. aastal ei toimunud mingit sõjategevust), vaid sellega mälestatakse punaaktiviste. Ka Amblas paikneval II maailmasõjas hukkunute ühishaual (nr 3993) paiknev tähis on pigem kenotaaf. Sõjahauad ei ole ka Paides Reopalu kalmistul paiknevad ühishauad. Neist nr 4018 all olevat, millele MKA registris oleva kirje alusel 1986. aastal või hiljem paigaldatud mälestuskivil olev tekst „1941–1944. a. Paide linnas fašistliku terrori ohvriks langenud nõukogude inimesed: kolm naist, kuus meest” ei luba seda kuidagi sõjahauaks pidada. Sõjahauaks ei saa pidada ka samal Reopalu kalmistul paiknevat ning pärast 1987. aastat või hiljem asetatud mälestuskivil asuvat teksti „II maailmasõjas hukkunute ühishaud” (nr 4017). Ütleb ju samal hauaplatsil asetseval mälestuskivil olev tekst „1944.–1950. a. Järvamaal võitluses bandiitidega langenud üheksa tundmatut nõukogude armee võitlejat” selge sõnaga, kelle hauaga on tegemist. Samal hauaplatsil on veel teinegi, mustast marmorist mälestuskivi, mis on paigaldatud 1948. aastal hukkunud Järvamaa julgeoleku osakonna ülemale kapten Vassili Sidorovile
2017. aastal inventeeriti Hiiu, Saare ja Lääne maakonna sõjahaudu, mille käigus selgus, et mitmel puhul ei asu mälestise tähis ja tegelik mälestis ehk haud ühes kohas. Nii näiteks on Kuressaare lossihoovis paiknenud, Suures Isamaasõjas Sõrves ja Tehumardis langenud punaarmee ohvitseridele 1976. aastal püstitatud mälestusmärk üle viidud küll Kudjape kalmistule, kuid tegelik haud asub endiselt Lossihoovis kunagi paiknenud tsaariaegse kasarmuhoone keldris. Samas on aga kaitse alla võtmata 1941. aastal Lossihoovi 90 punaterrori ohvrite hauad Kudjape kalmistul.
Läänemaal Pälli külas Taebla koolimaja juures olevasse ühishauda selle praeguses kohas pole kedagi maetud, mistõttu on eksitav ka sellel kohal olev tähis.
Uuest tendentsist Eestis paiknevate nõukogulike sõjahaudadega seotud tegevuses annab tunnistust Saaremaal Lõmala ja Iide ühishaua piirdele kinnitatud metalltahvel tekstiga: „Sõjahaudade korrastustööd tegid rahvusvahelises Vene-Eesti vabatahtlikus üliõpilasprojektis osalejad Vjatka riikliku ülikooli (Venemaa, Kirovi linn) toetusel. August 2012”.
Kirjeldatud ekspeditsioonide toimumise viimasel, 2018. aastal inventeeriti Harju ja Rapla maakonna sõjahaudu. Selle käigus torkas eriti silma, et mitme ajaloomälestiste registris oleva kirjelduse eri ridadel olevad andmed erinevad oluliselt neis sisalduva informatsiooni poolest, kohati on aga lausa vasturääkivad. Näitena võiks tuua Rapla maakonnas Iira külas Männikul paikneva ühishaua, mille registris nr 8399 all oleva mälestise nimetuseks on MKA vastavas andmebaasis seda tüüpi mälestistel enamikul juhtudel kirjas olev „II Maailmasõja ühishaud”. Sama infovaene on ka sama mälestise tunnusena kirjas olev „Sõjategevuse käigus hukkunute matmispaik”. Mälestise olemuse sisu ehk kellele see on püstitatud avab mälestise 2007. aastal koostatud mõnerealises kirjelduses sisalduv: „Au ja kuulsus 1941. aasta Suures Isamaasõjas langenud kangelastele”. Kuna mälestise kirjeldusi on koostatud aga korduvalt, siis nullib eelneva ära 1997. aastal koostatud ja samas registris sisalduv eelmine kirjeldus, kus selge sõnaga on öeldud, et selle mälestuskivi juurde ei ole kedagi maetud. Sellest võib aga välja lugeda tõsiasja, et tegemist ei olegi sõjahauaga, mistõttu puudub ka igasugune vajadus seda mälestisena registris hoida.

Nõukogude sõjaväeosade nimedega mälestuskivi mõnekümne meetri kaugusel kommunismiohvrite memoriaalist. Tekst tähisel: „1941. aastal Tallinna kaitsnud sangaritele nende kangelasteo 40. aastapäeva puhul”. Foto: Ain Krillo, 2018

Kultuurimälestiste ja sõjahaudade registris sisalduv informatsioon vajab korrastamist

Vaatamata sellele et eelvaadeldud sõjahaudade kohta on Eesti Vabariigis lisaks muinsuskaitse seadusest tulenevale kultuurimälestiste registrile ka sõjahaudade kaitse seadusega ettenähtud sõjahaudade register (7), näitas muinsuskaitse seltsi korraldatud ajaloomälestistena käsitletavate sõjahaudade põguski inventeerimine, et tõenäoliselt oleks vaja üle vaadata kogu kultuurimälestiste ja sõjahaudade registris sisalduv informatsioon ja lisada ka tegelikult Eesti vabaduse eest langenute – Eesti Vabadussõjas, suvesõjas 1941, II maailmasõjas ja metsavendadena langenud ning punase terrori ohvrite matmispaigad.
Võttes eelnevalt kirjeldatud üheksa aasta ekspeditsioonide tulemused lühidalt kokku, võib selle esimese perioodi, mil põhiliselt tegeleti arhiiviandmete põhjal küll kindlaks tehtud, kuid maastikul seni veel leidmata olnud Vabadussõja haudadega, alusel öelda, et pilt on eriti kirju. Seda just nõukogude ­perioodist ülevõetud ajaloomälestiste osas. Ei saa ju pidada normaalseks olukorda, kus Eesti Vabariigi 100. aastapäeval on riiklike mälestistena nimekirjas Vabadussõjas hukkunute ühishauana Laagna küla Laagna mõisa territooriumil kirjas hoopiski Eesti Vabariigi vastu võidelnud „2. Viljandi kommunistliku kütipolgu sõdurid, kes langesid 18.01.1919. a. lahingus eesti töörahva kommuuni eest”, millise kirje on muinsuskaitseameti ametnik sisestanud mälestiste registrisse ilma igasuguse kriitikata 28.11.2007. Sellele oli aga aasta varem mälestise tunnusena registrisse ilmunud põhjendus: „Eesti iseseisvuse eest langenute mälestuseks püstitatud mälestusmärk, mis ühtlasi kannab endas mälestusi taasiseseisvumisajal toimunud ühiskondlikest protsessidest”.
Samasugune poliitpropaganda mälestusmärk asub Narva Pimeaias. Ning taolisele „mälestisele” on veel 2017. aastal kinnitatud täiendavalt ka kaitsevöönd 50 meetri ulatuses ümber „mälestise”. Artikli autorid kasutavad sõna mälestise puhul jutumärke, sest tegemist on tõelise libamälestisega, neid hakati kohalike nõukogulike sõjakomissariaatide initsiatiivil rajama pärast 1965. aastat, mil NLKP peasekretäriks oli saanud polkovnik Leonid Brežnev. Tegelikult on selles lahingus langenud kommuunivõitlejad aga maetud hoopiski 1921. aastal, mil Eesti Vabariik hakkas sõjategevuse ajal siia-sinna maetud vastaspoole võitlejaid ümber matma Siivertsis paiknevate Petseri polgu ja loodearmeelaste matmispaiga vahelisele alale.
Veelgi kummalisem on aga tõsiasi, et ajaloomälestise nr 1234 all kirjas olev II maailmasõja hukkunute matmispaik asub Tallinnas lausa kahel aadressil. Neist üks paikneb Tallinna Kaitseväe kalmistul Tehnika tänav 173 ja on tuntud „Pronkssõdurina”, kelle äraviimisega koos maeti ümber ka üheksa nõukogude poolel võidelnut, kes sellega ongi Eesti Vabariigi Sõjahaudade seaduse alusel ainukesed nõukogudeaegsed sõjahauad siinsel kalmistul. Teine samanimeline ja sama numbri all olev matmispaik paikneb aga registri järgi endiselt Tõnismäe haljakul.
Inventeerimise läbiviijad peavad sõjahaudu käsitlevate registrite läbivaatamiste käigus toimuva libahaudade kõrvaldamisega samaväärselt tähtsaks ka nendes sisalduvate nimetuste ühtlustamist. Seda eelkõige monumentidel ühteaegu olevate hukkunute ja langenute osas. Samuti tuleks loobuda sõjaohvrite eristamisest natsismi (fašismi) ohvriteks ja lihtsalt ohvriteks, kuigi viimaste puhul oleks õigem neid nimetada punaterrori ohvriteks. Kui see nimetus aga mingil põhjusel ei sobi, siis tuleks kasutada ühtlustamise mõttes hoopiski seda nimetust, mis tuli ametlikult kasutuse seoses Maarjamäe Kommunismiohvrite Memoriaali avamisega. Pealegi oli viimaseid, vähemalt Eestis, kordades rohkem.

* * *

1) Mati Strauss. Jäädvustame Vabadussõjas langenute hauad. – Eesti Kodu-uurimise Selts, Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Genealoogia Selts. Aastaraamat 2009, Tallinn, 2010, lk 60–61. Mati Strauss. Jäädvustame Vabadussõjas langenute hauad. – Eesti Kodu-uurimise Selts, Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Genealoogia Selts. Aastaraamat 2011, Tallinn, 2012, lk 62–63.
2) RT I 2007, 4,21; muudatused 30. septembril 2009 – RT I 2009, 49, 331. Seoses 2007. a viieleheküljelise seadusesätete tsiteerimisega oleks otstarbekas siia võrdluseks tuua esimese, Eesti Wabariigi aegse, 1925. a juunil Riigikogus vastu võetud „Eesti wabadussõjas langenud Eesti sõdurite sõjaväljahaudade korrashoidmise seadus”, mis koosnes vaid neljast paragrahvist: § 1. Eesti wabadussõjas langenud Eesti sõdurite sõjaväljahaud jäädvustatakse. Sõjaväljahaudade asupaikade kindlakstegemine ja korrashoidmine on walla omavalitsuse kohus. Eesti wabadussõjas langenud wälisriikide kodanikkude sõjawäljahauad peetakse korras käesoleva seaduse alustel sellekohase Eesti wabariigi poolt sõlmitud rahvusvaheliste lepingute põhjal; § 3. Sõjawäljahaudade korrashoidmiseks antakse tarbekorral walla omavalitsusele toetust siseministeeriumi eelarve järgi”. Ning selle seaduse edukuse tagas asjaolu, et selle täitmisega tegelesid kohalik omavalitsus ning kogukond, kelle langenud elanike ja pereliikmete mälestust ja haudade korrashoidu see reguleeris. Riigil oli Siseministeeriumi näol vajadusel vaid rahastamise või täiendavate määruste väljaandmise kohustus.
3) See seadus oli mõeldud eelkõige selleks, et reguleerida tegevusi, mis olid seotud „Pronksmehe” ehk Tõnismäel paikneva Suure Isamaasõja monumendi teisaldamise ja sellele järgnevaga.
4) Seejuures ei puudutanud see neid Vabadussõja haudu, mis muinsuskaitseseadusest tulenevalt olid juba niigi kultuuriministri käskkirjaga kaitse alla võetud ja ka registrisse kantud.
5) Eesti Vabariigi tähtsaima nekropoli – Tallinna Kaitseväe kalmistu inventeerimine oli kaitseministeeriumi tellimisel toimunud 2011. aastal eraldi (vaata Tallinn, Filtri tee 14 Kaitseväe kalmistul paiknevate kvartalite matmispaikade pildistamine, kaardistamine ning register), 2011. Koostajad Mati Strauss, Ain Krillo ja fotograaf Heidi Tooming. Tallinn (Eesti Sõjamuuseumi arhiiv).
6) Vastava aruandluse kaustu koos digivariandiga säilitatakse Eesti Sõjamuuseumi ning Eesti Muinsuskaitse Seltsi arhiivis.
7) Seda registrit peab Eesti Sõjamuuseum ning see sisaldab senini vaid kultuurimälestiste registris olevate sõjahaudade kordust. Lisaks sellele on Eesti Sõjamuuseumi hallata eraldi veel ka Saksa sõjahaudade register.