Saaremaa metsavennad suvesõjas 1941

tekst: Hanno Ojalo

Hanno Ojalo "Saaremaa Teises maailmasõjas 1939–1945" Kirjastus Ammukaar, 2019

Saaremaa metsavendadest Suvesõjas 1941 on andmeid vähe. See on ka mõistetav, sest võrreldes mandril toimunud sündmustega ei olnud saarel silmapaistvaid sündmusi ja sellel on objektiivsed põhjused.

Vaadates 1944. aastal koostatud Saaremaa Omakaitse tegevusaruannet varasematest sündmustest ei leidu selles väljamõeldud kangelastegusid. Ei ole mingit hooplemist – pigem eestlaslik vaoshoitus.
Enne Saksa sõjaväe saabumist ei toimunud Saaremaal tegelikkuses aktiivset metsavendade organiseerimist ega partisanitegevust, mis oleks kõrvutatav mandri metsavendade tegevusega. Kuigi leidus üksikuid küüditamisest ja mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid, ei olnud kuskil tekkinud nendest olulise tähtsusega gruppi. Eraldiasuvad enesevarjajad ei koondunud ega avaldanud aktiivsust.

Põhjused olid järgmised:

a) suur küüditatute, arreteeritute ja mobiliseeritute arv Saaremaal – eriti organiseerimisel arvesse tuleva juhtkonna suhted. Näiteks reserv-
ohvitsere oli Saaremaal enne venelaste tulekut 120, pärast Saaremaa vabastamist oli neist järel vaid neli,
b) mandrist eraldatus ning selle tõttu üldisest olukorrast valitsev teadmatus,
c) suuremate metsaalade puudumine,
d) juhtide ja relvade puudus,
e) NSV Liidu baasidest tingitud eriti tihe sõjaväeline ja parteiline valve.
Viimane põhjus oligi vast kõige olulisim, kuna Saaremaa oli tol ajal sõna tõsises mõttes küllastunud rohketest Punaarmee ja Balti laevastiku üksustest, mis olid laiali üle terve maakonna. Selle tõttu ei olnud ühtegi enamvähem üksildast ja turvalist kohta metsavendade tegevusbaasiks ja peidupaigaks.
Kuigi metsavendadena peidus olevad üksikisikud ja vähemad grupid ei võtnud ette aktiivset partisanitegevust, tehti ometi intensiivset ja edukat kihutustööd nõutavate loomade ja vilja kokkutoomise vastu metsalähedastes taludes (nt Valjala metsavendade grupp). Ühel (Leisi ümbruse) metsavennagrupil oli raadioaparaat kaasas. Kuuldud teateid Saksa sõjaväe edasiliikumisest mandril levitati endiga kokkupuutes olevate kohalike elanike kaudu, andes niimoodi julgust ja lootust pääsemisse.

Varasematest organiseerimisjuhtudest on teada järgmised:

Vandenõu Kuressaare miilitsas
Juuli algul 1941 moodustus Kuressaares eestimeelsete militsionääride salajane grupp, kes oma ülesandeks seadis võimaluse saabudes üle võtta tähtsamad asutused nagu miilits, postkontor, vangla jne. Osa neist meestest võisid muidugi olla tõelised patrioodid, kuid teine osa lootis ehk poole­vahetusega pääseda kättemaksust?
Suuremaks organisaatoriks on peetud miilitsas teeninud Johan Raudseppa, kes eestimeelsete kaasteenijate abiga muretses relvi ja laskemoona. Lisaks miilitsatele oli neil liitlasi igas tähtsamas asutuses, kes olid oma asutuse ülevõtmise ja väärtusliku vara päästmise organiseerijaid. Sõjategevusest oldi teadlik postkontori maja all olevasse lattu ülesseatud raadioaparaadi kaudu. Samuti saadi kolme telefonikeskjaama ametniku kaudu teada venelaste ja kommunistide telefoni teel antud käskudest ja korraldustest. Postkontoris ja telefonivõrgus oli teada 16 meest, kes oleksid võimaluse saabudes teotsenud.
Reetmise tõttu sai miilitsas osa plaanist teatavaks. Seal teenivatel asjaosalistel õnnestus viimasel silmapilgul, õhuhäire ajal, põgeneda Kärla ja Lümanda metsadesse. Pagemine toimus 6. septembril ja oli miilitsa juhtkonnale rabavaks üllatuseks. Seitse põgenikku, kes kuulusid Riigipanga Saaremaa osakonna valvemeeskonna koosseisu (Johan ja Aleksander Raudsepp, Arseni Juga, Arnold Kapp, Albert Truu, Artur Aarn, Aleksander Tammel), võtsid kaasa kaks püstolkuulipildujat, vintpüssi, püstoleid ja rohkesti laske­moona. Hävituspataljon ja miilits korraldasid neile kohe haarangud, et „reeturid” kinni püüda. Tulevahetuses sai surma Arseni Juga, kuid ülejäänud pääsesid. Kommunistliku „kindlameelsusega” üritas Vassili Riis miilitsaid kätte saada nende perekonnaliikmete pantvangistamisega ja neid ähvardati tappa, kui põgenikud välja ei tule, kuid selline julmus tekitas vastumeelsust isegi punaste endi hulgas. Seoses Saksa vägede edasitungiga jäid naised-lapsed siiski ellu. Kuid 15. septembril 1941 arreteeriti ja mõrvati Kuressaare linnusehoovis kaks eestimeelset miilitsat: Arnold Mets ja Oskar Aavik, kes olid metsavendadele relvi smugeldanud.

Leisi salk

2. septembril 1941 moodustus Leisis ustavaist isikuist algrakuke – kelle liikmeist pidi sobival momendil saama tulevase kaitseüksuse organiseerijad. Kohe Saksa sõjaväe saabudes (19.09) peeti seitsme osavõtjaga koosolek, kus moodustati „Leisi valla julgeoleku komitee”, kes kogus ustavaid mehi enese ümber korraloomise ja -hoidmise ülesandega. Sellest kasvas välja Leisi Omakaitse kompanii.

Torgu salaselts

Torgus oli 1941. aasta kevadel organiseeritud salaselts nimega „SSR” („Suur-Soome Riik”) kooliõpetaja ja endise Saaremaa skautide juhi Tammarti juhtimisel. Kolmikute süstemaatiline organisatsioon lagunes juhtide arreteerimise ja küüditamise tõttu 1941. aasta suvel tegevust avaldamata.
Enne sakslaste tulekut mingit määrava tähtsusega organisatsiooni ega sellest tulenevat tegevust ei olnud. Esines üksikuid mõttekaaslaste gruppe, kes tegelesid peamiselt vastupropagandaga (raadio kuulamisel saadud teadete levitamine), rekvisitsioonidest hoidumistele üleskutsumistega, vara peitmisega evakueerimise eest jne. Samaaegselt koostati üksikutes keskustes plaane Omakaitse loomiseks, kuid tegelikkuses alustati sellega alles Saksa sõjaväe saabudes.

Väljavõte EK(B)P partei Saaremaa komitee häälekandjast 1941.

Mida arvasid Saaremaa metsavendadest venelased?

Huvitav on märkida, et kui Saaremaa metsavennad ise oma sõnul eriti midagi peale varjamise ja uudiste levitamise ei teinud, olid nad kohaliku vene garnisoni juhtkonna andmeil väga tegusad (muide, Hiiumaal taolisi intsidente ei registreeritud). Venelaste kinnitusel tegutsesid saarel aktiivselt „nõukogudevastased põrandaalused jõud” ja saksa langevarjurid. Muidugi tuleb neisse andmetesse suhtuda suure skepsisega, sest hirmunud inimestele tundub ka oksapraksatus metsas püssilasuna ja mõne sõduri juhuslikult tehtud lask vaenlase kallale­tungina. Igal juhul väidab Saaremaa garnisoni ülem kindral Jelissejev oma järjekordses aruandes, et:
„25. juunil purustati Sõrve poolsaarel jõuk – kinni võeti selle juht koos kergekuulipildujaga. 27. juunil haavati noahoobiga leitnanti, ründajalt võeti ära telefoniaparaat. 1. juulil tulistati Tagalahe piirkonnas autot. 2. juulil avastati valveposti nr 55 piirkonnas suur kaluripaat ja 8 metsa läinud inimese jäljed. 7. juulil märgati postituvisid suundumas Kuressaare poole, öösel lõigati läbi sideliin ­Lümandaga, aktivistidel löödi aknad sisse. 25. juulil tulistati nõukogude vahiposti Karuse piirkonnas. 1. augustil tulistati meie vahiposti sealsamas kahe ratsaniku poolt. 2. augustil tulistati vahiposti Rudes. 13. augustil avastati teetõke Kogula ja Aste lennu­väljade vahel. 14. augustil tulistati kuulipildujast vahiposti Triigil.” Veel olevat öösel Ratlas tapetud Pärsamaa ÜK(b)P vallakomitee sekretär Arseni Kungla. Vastuseks sellele rakendasid venelased järgmised abinõud:
1) Juuli algul konfiskeeriti elanikkonnalt kõik jalgrattad
2) Juba 30. juunil moodustati jalgratturite rood võitluseks diversioonigruppide ja langevarjuritega.
3) Alates 14. augustist alustasid tegevust ratsapatrullid.
4) Tugevdati propagandat elanikkonna hulgas, mida teostasid kohalikud kommunistid ja nõukogude sõjaväelased.
Sirvides 1941. aasta suvel ilmunud ajalehte Saarte Hääl, leiame sealt kõikvõimalikke käske, korraldusi ja üleskutseid, millega okupatsioonivõimud ja nende käsilased saarlased lausa üle külvasid.
Kuressaare elanikkonnal keelati koheselt igasugused rahvakogunemised tänavail, parkides ja platsidel. Juba esimese sõjanädala jooksul asuti konfiskeerima autosid, mootorrattaid, jalgrattaid, raadioid. Hiljem tuli ära anda ka bensiinitagavara.
Hirm kohaliku elanikkonna ees oli nii suur, et 28. juunil andis kindral Jelissejev sõjatribunaliga ähvardades käsu miilitsasse 48 tunni jooksul ära tuua kõik tulirelvad ja lisaks veel külmrelvad (mõõgad, „kinsaalid” ehk ilmselt pistodad jne).

Saaremaal langenud metsavendade nimekiri

Nimekirja koostamisel on autor kasutanud Saaremaa Omakaitse koostatud aruannet ja Heino Prunsveldi raamatut „Eesti sõjasurmad 1939–1945” omapoolsete täpsustustega.
Omakaitse 1944. aasta algul kirjutatud aruandes loetletakse üles kaheksa metsavenda, kes Suvesõjas surma said. Paraku ei olnud neil võimalust langeda otseses võitluses – nad mõrvati juba vangistatult või vähemalt võib aruandest nii välja lugeda.
Hugo Sepp – Mustjala vald, Küdema küla (16. september 1941). Tuli koju ilmselt varusid täiendama, kuid sattus punaväelaste varitsusse ja lasti maha.
Mihkel Tänak, Oskar Koppel, Aleksander Puppart, Villem Talve – neli Kärla valla Kandla küla meest. Varjasid end, kuid sattusid miilitsa kätte, vangistati ja mõrvati Kuressaares septembris 1941.
Ustav Aus – Pärsama valla Angla külast. Tuli kommunistide petlike lubaduste peale metsast välja, arreteeriti ja mõrvati Kuressaares 18. septembril 1941.
Voldemar Kään ja Aleksander Raudsepp – Kaks Kiratsi küla meest varjasid end, lasti Omakaitse andmetel maha haarangu käigus kohapeal, tegelikult hiljem Kuressaares septembris 1941.
Omakaitse seevastu ei pea metsavennaks põgenenud isamaalist miilitsameest Arseni Juga, kes tõesti sai surma tulevahetuses 12. septembril toimunud haarangus.