|
|
Olev Ritson – sõdurpoisist spordimeheks
tekst: Ott Kurs
23. septembril 1923 sündis Võrtsjärve ja Väikese Emajõe suudme lähedal tahtejõuline eesti mees – Olev Ritson. Kohe pärast keskkooli lõpetamist läks ta suvel 1941 vabatahtlikult võitlema meie rahvale palju kurja teinud bolševike vastu.
Saanud haavata ja ravinud ennast Saksamaal, jäi ta sõja lõpus Eestisse, kus pärast lühikest metsavennaelu õnnestus sugulaste ja sõprade abil legaliseeruda, lõpetada hiljem ülikool, töötada mitmes asutuses juhtival kohal ning tegelda kogu aeg agaralt spordiga. Elu lõpuperioodi pühendas ta vanade sõjameeste kokkutulekute korraldamisele ning mitme raamatu koostamisele.
Kohtumisi kursusekaaslasega
Õppisin Olev Ritsoniga aastail 1957–1959 Tartu ülikooli majandusteaduskonna kaugõppeosakonnas. Näoarmist järeldasin, et ta on olnud sõjas, kuid sel teemal meil kunagi juttu polnud. Kui kaastudeng Elmar Haljaste (1913–1983) rääkis meile, nooremaile oma elust, siis Olev Ritson seda ei teinud. Et Haljaste ülikoolis alustatud õpingud katkestas sõda, mis tal tuli läbi teha Eesti korpuse koosseisus, arvasin, et seda teed oli tulnud käia ka Olev Ritsonil, sest nad vestlesid tihti omavahel. Oma eksitusest sain aru alles taastatud Eesti Vabariigi alguses, mil Ritson hakkas korraldama Narva pataljoni võitlejate kokkutulekuid.
Leidnud telefoniraamatust numbri ja aadressi, võtsin temaga uuesti ühendust. Tema naine Aino oli siis juba raskelt haige ning pidi suurema osa ajast veetma hooldekodus, nii et ajaloolase haridusega pojale Tõnisele (1956–2010) pidi toitu valmistama isa, kes sõitis selleks Tartusse Pikasillalt, kus tal muidu meeldis suviti elada ja kala püüda. Pärast Olevi pool kodus käimist kohtusime linnas veel paar korda, einestades koos Tiigi tänava sööklas. Kuigi Olev käis siis juba 83. aastat, oli ta ikka veel sportlik ning kõndis reipa sammuga.
Tutvunud Olevi koostatud ja toimetatud raamatuga Tõrva gümnaasiumist ning vaadanud raamatusse mitte mahtunud pilte, sain temalt 25. aprillil 2006 Narva pataljoni ajaloo kaks esimest köidet, mida enam polnud müügil, samuti klubi Wiking-Narva 3. ja 8. kokkutulekule pühendatud kirjaümbrikud. See oligi meie viimane kokkusaamine. Varsti juhtus Oleviga autoõnnetus ning ta pidi hakkama kipskraed kandma. Tema jäädavast lahkumisest 30. märtsil 2007 sain teada ajalehe vahendusel.
Lapsepõlv ja koolid
Olev Ritsoni lapse- ja koolipõlv möödus väikeses Mangu külas, mis koos Läti, Metsa, Mõisa ja Pori külaga moodustas Leebiku valla, mille elanikkonda kuulus 1922. aasta lõpus vaid 627 inimest. Olevi isa Jaan Ritson (1871–1945), elupõline kalur, oli rentinud Väikese Emajõe suudme lähedale kuus vakamaad maad ja rajanud talu. Põhilist sissetulekut saadi Emajõest ja Võrtsjärvest püütud kalast, väikest lisasissetulekut andis poe pidamine. Olevi ema Amalie Helene (1892–1976) oli saanud piimandusliku hariduse ja juustumeistri kutse. Mõlemad vanemad lõid kaasa ühiskondlikes organisatsioonides ja kultuurüritusis.
Olev oli teine laps perekonnas, kuhu kuulus veel temast kaks ja pool aastat vanem õde Asta, kelle kõrvalt õppis Olev varakult lugema. Arvud ja arvepidamine said selgeks talurahva kaupluses isa abistades, küla inimestele ja suvitajaile leiba, soola, suhkrut ja maiustusi müües. Juba viieaastaselt olnud tal võimalus kohtuda selliste teatrisuurustega nagu Paul Pinna, Paul Sepp, August Sunne, Ants Lauter, Hugo Laur, Arnol Vaino, Johannes Kaljola, Alfred Rebane, Mari Möldre, Lisl Lindau, Aino Talvi ja Salme Reek. Kõik nad olevat veetnud hooajavahelist puhkust Olevi kodukülas, elades talude aitades või lakkadel. Teatrirahvas pidanud lugu kalal ning marjul ja seenil käimisest. Lisaks pakkunud nad külarahvale etendusi mõne talu rehealuses või seltsimajas. Nad armastanud kurni mängida ning muidu külarahvaga suhelda.
Olev Ritsoni ametlik koolitee algas 10. veebruaril 1931 Pikasilla algkoolis, mille ta lõpetas kevadel 1936. Kooliskäimine oli huvitav ning õppimine ei valmistanud talle mingeid raskusi. Juba varakult sai ta spordipisiku. Enne kooli mänginud Olev näitlejatega kurni ning kooli ajal võrkpalli, talvel aga tegelnud suusatamisega. Esimesed suusad oli talle valmistanud tädipoeg Elmar. Veel pakkunud huvi uisutamine, sest jääväljadest polnud puudust.
Olevi võistlusspordi lugu sai alguse 1. mail 1933, mil nende külas toimusid esimesed kergejõustikuvõistlused naaberkihelkonna Rõngu spordihuvilisiga. Olev oli startinud täismeeste kõrval 1000 meetri jooksus, jäädes kindlalt viimaseks. Jooks algas ja lõppes spordiplatsil, kuid kulges põhilises osas maanteel. Paljajalu jooksnud Olev vaimustus odaviskest, mille tollal võitis naaberkihelkonna esindaja Ritson (nimede eestistamise järel Roopalu). Järgmisel suvel võistlesid poisid, sealhulgas Olevi teine tädipoeg Kalju Maasik, kes sõja ajal langes Tšerkassõ piiramisrõngas, visetes, tõugetes ja heidetes omatehtud kadakase oda, kivist kuuli ja kettaga. 1935. aasta suveks olid poistel aga ehtsad spordivahendid, sest Tartu tööstuskoolis õppinud Olevi tädipoeg Elmar oli valmistanud odaotsad, ketta ja kerge kuuli. Lisaks sellele mängiti igal pühapäeval koolimaja juures võrkpalli. Pallilahingud kestnud keskpäevast hilisõhtuni.
Aastal 1936 jätkas Olev õppimist Tõrva progümnaasiumis, seejärel gümnaasiumis ning Nõukogude ajal Tõrva keskkoolis. Spordiradadel andsid Olev Ritsonile eeskuju temast vanemad koolipoisid, eriti aga võimlemise ja riigikaitse õpetajad, leitnandid Artur Palgi ja Herbert Nugis (1914–1994). 1939. aastal osales Olev 1000 meetri jooksus ja odaviskes Eesti mängudel kergejõustikus, kuid ei pääsenud lõppvõistlusele, sest puudusid naelkingad. Odaviskes tuli Olev kahel aastal oma kooli meistriks, muudel aladel jäid tema tulemused maha Mikeks kutsutud klassivennale, kooli parimale sportlasele Ago Roolain Mikkelsaarele (1922–1944). See arstiteadust õppima asunud mitmekülgne (kirjutas luuletusi, kogus liblikaid) noormees langes Eesti idapiiri kaitstes. Eesti aja alguses sündinuna vormisid Olevi isamaa-armastust ja rahvuskultuuri lembust haridusseltsi laulukoor, näitering, puhkpilliorkester, ÜENÜ osakond ja Kaitseliit ning eriti kooli õpilasringid. Isamaaliselt oli meelestatud valdav enamik kooliperest, kellele tekitas suurt masendust 1939. aasta septembris läbi Tõrva Pärnusse suunduv Vene tankikolonn.
Kui järgmisel aastal punavägi Eesti täielikult okupeeris ja meie maa Nõukogude Venemaaga liideti, hävitas uute võimumeeste kamp kooliaasta esimese kuu öösel koolimaja juures pargis asunud Vabadussõjas langenute mälestussamba. Samba pronksist sõdurikuju veeti lähedasse jõkke. Järgmise päeva õhtul otsustas kahe viimase klassi 12 poissi kuju jõest välja võtta ja ära peita. Pärast suuri pingutusi viisid poisid ülejärgmisel ööl läbi operatsiooni Juku ning peitsid kuju kalda perve alla kaevatud süvendisse. Järgnenud ülekuulamiste käigus õnnestus uurijail kindlaks teha operatsioonis osalenud poisid, keda siis kuni jõuludeni pidevalt üle kuulati. Tänu õpetaja Herbert Nugise eestkostele poisse siiski koolist välja ei visatud ega vahistatud. Karistuseks jäi poolaasta käitumise hinne „kaks”.
Juku lugu on kajastamist leidnud Olev Ritsoni Tõrva gümnaasiumi 80. aastapäevaks 1997. aastal kirjutatud kuuesalmise laulu „Vaiksel Õhne jõe kaldal” teise poole sõnades:
Vaiksel Õhne jõe kaldal,
koolipargi puude all
seisis postil Juku,
seal mälestades neid,
kes kord sõjas päästsid meid.
Vaikse Õhne jõe kaldalt
kadus meie sõjamees.
Ei ta meeldin’d neile,
kes jään’d võõraks meile
tervelt pooleks sajandiks.
Nüüd on me kadun’d Juku
otse kooli läve ees.
Sääl ta elab ikka.
Uut aastaringi pikka
neile, kes käin’d sõjateel.
Kommunistlik agitatsioon kandis Tõrva keskkoolis nn punasel aastal vähe vilja. Kevadel 1941 oli keskkooli lõpuklassi 32-st õpilasest vaid kaks komnoort, needki õpiedukuse poolest viletsamad. Üks komnoor istus kohe Olev Ritsoni kõrval, komnoorte juht aga otse tema ees. Õnneks need noorkommunistid klassikaaslasile siiski midagi kurja ei teinud, kuid komsomolisekretär Lembit Järv (1921–1991) pidi Saksa ajal ikkagi Lavassaare vangilaagris olema. Lõpetanud pärast sõda Tartu ülikooli õigusteaduskonna, töötas Järv Tartus autoremonditehase ja katsetehase direktorina. Heasüdamliku ja abivalmis mehena leidis tema juhitud ettevõtteis tööd mitu Saksa sõjaväes teeninud ja vangilaagrist tulnud meest, samuti Siberi küüdituskohast kodumaale jõudnud inimest. Lembit Järve pojast ja pojalastest võrsusid tõsised teadlased.
Vaenlase vastu võitlusse
14. juunil 1941 Eestis läbiviidud esimene suurküüditamine näitas noortele kätte tulevase tegevussuuna. Pärast Saksa-Vene sõja puhkemist ei jõudnud Nõukogude võim Lõuna-Eestis korraldada suuremahulist mobiliseerimist punaväkke. Nii oli Olev üks 16-st 1941. aasta kevadel Tõrva keskkooli lõpetanud poisist, kes asus vabatahtlikult bolševismi vastu võitlema. Töötanud pärast keskkooli lõpetamist kolm nädalat palka saamata Põdrala valla täitevkomitee kantseleis, oli ta juba 6. juulil 1941 koos endiste kaitseliitlastega Pikasilla omakaitse rühmas, et astuda vastu hävituspataljoni jõukudele. See lahing jäi aga pidamata, sest taganev punavägi oli silla õhku lasknud. 12. juulil ühinesid Pikasilla salga klassivennad Rõngu ja Rannu omakaitsega, et võidelda Võrtsjärve teises otsas Jõesuus. Lahingud kestsid kuni 23. juulini 1941. Olnud pärast seda mõne päeva kodus, suundus Olev koos teistega Tartusse, kust mindi ühiselt Peipsi ääres kotti haaratud punaväeüksuste riismeid likvideerima ning Põhja-Tartumaad ja Virumaad hävituspataljonlasist ja teistest punaterroristidest puhastama. Augustikuu jooksul kammiti läbi metsad ja sood alates Kaareperest, liikudes üle Kurista, Endla soo, Vägeva, Torma, Avinurme ja Iisaku kuni põhjarannikuni ning sealt Tartu tagasi. Siis likvideeriti Eesti üksus, sest selle olemasolu ei vastanud Saksamaa huvidele Ostland’is ehk Ida-alal. Küll aga soodustati eestlaste võitlust Saksa väeosades. Võitlusis osalenud keskharidusega noormeestele lubati pärast aastast teenistust Saksa armees edasi õppida ülikoolis, kuid hiljem taganeti esialgsest lubadusest ning pikendati eestlaste ülikoolieelset teenistust kuni sõja võiduka lõpuni.
Pärast väikest hingetõmmet kodus algaski 29. septembril 1941 Olev Ritsoni ametlik sõjameheelu Saksa armees. Sel päeval sõitis veoautotäis noori, enamik kevadel kooli lõpetanud, lisaks veel nooremaid poisse ja endisi kaitseliitlasi riigikaitseõpetaja Herbert Nugise juhtimisel Tõrvast Viljandi, astumaks seal moodustatud 38. julgestuspataljoni, mis kandis ametlikult nime Estnische Schutzmannschafts-Batallion Nr. 38 (Fellin). Olev Ritsoni kõrval olid seal omakandi poisid Alfred Sild, Lembit Kõverik, Kalju Maasik, August Viido, Karl Laut, Karl Palumets ja Voldemar Soll. Neljakuune väljaõpe Viljandis polnud raske, sest kõik oli tuttav riigikaitsetundidest ja kevadisist väliõppusist. Jaanuari keskel 1942 lahkuti Viljandist Tartu, kus neid hoiti kuu aega karantiinis. Siis sõideti kõva pakasega hobuvooris Petseri ning sealt rongiga Luga linna, kus kompaniid paigutati valve- ja julgestustegevusse Luga ja Novgorodi vahelisse ruumi. Olnud kevadel lühikest aega pataljoni staabis ja saanud auastmes kõrgendust, tegi kapral Ritson leitnant Nugisega kontrollsõite Ingeri alale, Volosovosse ja Hatsinasse (Гатчина). Olnud vahepeal kuu aega kompanii kantseleis kirjutaja (Schreiber), viidi ta pataljoni palgaosakonda (Zahlmeisterei).
7. oktoobril 1942 oli pataljonis Eesti leegioni vastuvõtukomisjon, kes valis soovijaist välja umbes 40 meest, lisaks Ritsonile ja juba mainitud kodukandi poistele kuulus nende hulka ka leitnant Nugis. Vahepeal andis Ritson paberid sisse Tallinna tehnikaülikooli. Alles 45 aastat hiljem sai ta teada oma vastuvõtmisest ja hilisemast eksmatrikuleerimisest õppetööle mitteilmumise pärast. 12. oktoobril 1942 läks rong Lugast Pihkva suunas lootusega saada enne leegioni õppuste algust kodus pisut puhata, kuid Pihkvas liideti nendega teiste väeosade mehi ning keerati rongi suund Varssavi poole. 21. oktoobril jõuti Debica Heidelaagrisse, kus oli ees juba paar vagunitäit vabatahtlikke Tallinnast. Pärast kahekuust väljaõpet pandi Ritson jälle kompanii kirjutajaks, kuid 1. aprillil 1943 oli ta uuesti oma rühma poiste hulgas.
Saanud käia Krakovis mootorratturite kursustel ja hambaarstil, kus tõmmati välja katkised hambad, sest sõdur ei tohtinud rindel tunda hambavalu, suundus ešelon Lozovaja jaama Ukrainas, mõnekümne kilomeetri kaugusel rindejoonest, kus Ritson oli mai lõpus nädala kindlustustööde juht Nadestrova külas. Tal tuli juhendada umbes 100 ukrainlast kaitsekraavide kaevamisel. 10. juunil algas sõit puhkusele, mis kulges üle Königsbergi ja Tilsiti Tallinna, kuhu ta jõudis 17. juunil.
Kolm nädalat puhkust sai läbi. Tagasi väeossa jõudis ta 19. juulil 1943, just ohvriterohke Izjumi lahingu lõpuks. Juba 5. augustil oli Narva pataljon jälle ratastel ja paigutati Harkovi lähistele vaenlase pealetungi peatama.
SS diviisi Wiking koosseisu kuulunud Narva pataljonis võitles Olev Ritson SS-Rottenführeri auastmes. 15. augustil 1943 Harkovis peetud Hadnitsa lahingus sai ta kildudest pähe ja selga haavata. Ta viidi Dnepropetrovski laatsaretti ning saadeti sealt lennukiga Saksamaale, kus tuli olla mitmes haiglas kuni 5. maini 1944. Seejärel oli Olev Ritson rindele kõlbmatuna 20. diviisi tagavarapataljoni terviseparanduskompaniis kuni Saksa vägede taandumiseni Eestist 22. septembril 1944.
Tollaste võitluste kohta on Olev Ritson pool sajandit hiljem uuel Eesti ajal tunnistanud:
Meie, Narva pataljoni veteranid, oleme auga andnud oma osa nende ligi kolmekümnest rahvusest vabatahtlike SS-sõjameeste kõrval selleks, et Punaarmee kindralid ei jõudnud oma vägedega Normandiasse, Pariisi või Hamburgi. Olime nende pidurdajateks nii Ukrainas kui Tannenbergi liinil Narva all. Kahjuks võib ja julgetakse sellest rääkida alles nüüd, pärast kommunistlike režiimide lõppu.
Metsavennaelu ja redutamine haiglas
Olev Ritsoni metsavennaelu algas tema 21. sünnipäeval, 23. septembril 1944. Liikudes Vändrast sooviga minna veel vaba mereranna lähedusse, jõudis paarikümnemeheline rühm Läänemaale Liivi külla Kalda tallu, kust pärast kehakinnitust ja uinakut jätkati varahommikul teekonda varjulisse Patsu sohu. Et paari päeva pärast hõivas punavägi meie lääneranniku, polnud enam mõtet mere poole liikuda. Soe ja kuiv ilm võimaldas põgenikel olla lageda taeva all. Matnud relvad ja muu mittevajaliku soomätaste alla, otsustati liikuda väikeste rühmadena. Sattunud vahepeal Vene sõjaväelaste kätte, pääses erariided saanud Olev kui sõjapakku läinud poiss siiski vabaks ja hakkas Viljandi poole liikuma. Pärast küünides ööbimist jõudis Olev kolmanda päeva õhtul õe korterini Viljandis, Tallinna tänava lõpus, kuid pererahvas oli põgenenud, sest õemees Mihkel Oskar Oidermal (1902–1952) oli Omakaitse kohaliku juhina ohtlik kohale jääda. Et ka maja teised korterid olid tühjad, murdis Olev õe korterisse sisse. Et tal puudusid dokumendid, loobus Olev mõttest taotleda endale elamisluba õe korterisse ning keeras Tarvastu poole, sest seal elasid tädi ja tädimees. Tarvastust jõudis ta vanematekoju, kus Olevi abi kulus marjaks ära viljakoristusel ja kartulivõtmisel. Pärast seda algas esimene ja viimane rehepeks rehetoas, mida seni oli kasutatud vaid panipaigana. Et pääseda punaväkke võtmisest, püüdis Olev leida tööd raudteel või metsatööl, kuid edutult.
Elanud vaikselt kodus kuni jõuludeni, liitus temaga veel neli saatusekaaslast. Edaspidi hakkas viieliikmeline relvastatud rühm redutama Pikasillas, Rullis, Tõrvas, Helmes, Lõvel, Riidajas ja Kärstnas, tehes üksikuid käike kaugemalegi. Talvel kasutati liikumiseks suuski. Et polnud jälitamist, ei tulnud pidada lahinguid. Käinud vahepeal kodus, jäi Olav sinna jaanipäeva ajal pikemaks. Läinud õhtul tuttava poole metsaäärsesse majja uudiseid kuulama, sattus Olev sealt lahkudes 30. juunil 1945 kohaliku NKVD-lase Leonidi tule alla. Läbi lastud paremal käel purustati radiaalnärv ning käsi muutus töövõimetuks. Saanud esmaabi Tõrva arstilt, ühines Olev jälle oma rühmaga, kuid pärast isa äkilist surma jäi ta emale toeks koju. Olev oli just saanud 22-aastaseks.
Tõrvas töötasid juhtivatel kohtadel 1940. aastal kommunistideks hakanud kaks isa poolvenda. Selgitamaks Olevi olukorda, pöördus ema neist noorema, NKVD Tõrva voliniku Ruudi poole. Pärast ülekuulamist Tõrvas ja Valgas suunati Olev Ritson sõjakomissariaati, kus ta tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks. Seejärel võttis Olev ühendust Tartu närviarstidega. Jaanuaris 1946 Tartu närvikliinikus tehtud neljatunnise keerulise lõikuse järel hakkas käsi tasapisi paranema. Kliinikus leiti talle meditsiinistatistiku koht. Sinna tööle vormistamiseks tuli Tallinnast hankida sünnitunnistus, registreerida ennast maal valda sisse ning siis kohe kliiniku palvel välja, et saaks jätkata raviprotsessi. Töökoha saamiseks tuli hankida Tartus fiktiivne sissekirjutus. Tegelikult hakkas ta elama selleks vabaks tehtud labori ruumis kliinikus. 9. augustil 1946 kirjutati ta haigete nimekirjast välja ning 16. augustil vormistati kliinikusse tööle.
Oma vaba aega hakkas Olev sisustama spordiga, mille juurde kuulus ka maastikujooks.
1946. aasta lõpuks moodustati Maarjamõisa kolme kliiniku jaoks majandusjuhataja ametikoht, millele määrati energiline Olev Ritson. Uuel töökohal oli kõvasti tegemist, sest ruumid pidid soojad olema. Kütteks sai kasutada otse metsast tulnud tooreid puid, harva ka põlevkivi. Veoks oli kasutada kaks hobust kahe mehega, kes käisid tool ülepäeviti. Vabanenud meditsiinistatistiku koha sai üks äsja vangilaagrist vabanenud endine sõjamees. Kohe järgmisel aastal hakkas värske majandusjuhataja ja VSÜ Kalevi liige Olev Ritson moodustama tervishoiutöötajate kehakultuurikollektiivi ja selle võrkpallimeeskonda. Olev töötas kliiniku majandusjuhatajana kuni oktoobrini 1949, mil avanesid uued võimalused, sest tema spordialane tegevus oli juba laiemat tähelepanu pälvinud.
Töö ja sport käsikäes
Esmalt pöördus Olevi poole klassikaaslane Priidu ehk Lembit Järv, kes töötas siis kaadriinspektorina Tartu autobaasis ning hakkas komplekteerima võistkonda esimesele autotranspordi ja maanteetööliste spartakiaadile. Lembit Järv vormistas Ritsoni autobaasi kontrolöriks, kes esines võistkonnas kergejõustikus ja võrkpallis. Kui veel samal aastal moodustati autobaasi remondiosakonnast Tartu autoremonditehas, sai selle direktoriks Järv, kes pakkus seal Ritsonile tööde vastuvõtu inseneri kohta. Juba 1950. aasta algul valiti Ritson tehase kehakultuurikollektiivi esimeheks. Ta ise esines peaaegu kõigil spordialadel, välja arvatud poks. Varsti tõusis autobaasi spordikollektiiv linna parimaks ning sai pärast ülevaatust Moskvast aukirjagi.
Olev Ritson edutati peatselt autoremonditehase plaaniosakonna juhatajaks ning aastail 1957–1962 õppis ta (kolmandal katsel) töö kõrvalt Tartu ülikooli majandusteaduskonnas, mille lõpetas edukalt. Ta tahtis astuda ülikooli kehakultuuri õppima juba 1951. aastal, kuid praagiti kohe välja. Järgmine kord lülitati ta välja majandusteaduskonna tudengite kandidaatide nimekirjast.
1954. aastal oli Olev abiellunud tehase raamatupidaja Aino Nammiga, kes mängis ka võrkpallinaiskonnas.
Olev Ritson pühendas kogu vaba aja spordile, tõmmates sinna kaasa 1956. aasta lõpul sündinud poeg Tõnise, kes tuli keskkooli meistriks suusatamises. Olevi enda spordialade hulka kuulusid kergejõustik, võrk-, korv- ja jalgpall, tennis, suusatamine ja suunistus. Tema juhitud spordikollektiiv oli linna parimaid ning esines edukalt vabariiklikel spartakiaadidel. 1965. aastal omistati Olev Ritsonile vabariigi parima spordiorganisaatori nimetus.
Samal ajal andis endast märku sovetiühiskonna pahupool. Et ema majapidamine Pikasillal oli kuulutatud pärast sõda bandiitlikuks, siis Olev ennast seal esialgu avalikult ei tohtinud näidata ning puhkas suvel kas Võsul või Kubijal. Seoses sellega, et Olev oli oma suhte Saksa sõjaväega ankeeti kirja pannud vaid kui 1943. aasta mobilisatsiooni, kutsuti ta ülekuulamisele ja nõuti selgitust varasema tegevuse kohta. Asja aitas siluda tehase direktor Lembit Järv, kel 1940. aasta komnoorte juhi ja saksa-aegse vangina oli kindel seljatugi. Veel üle kümne aasta hiljem kutsuti Olev uuesti KGB-sse, seekord küll õemehe Mihkel Oderma „süüasja” uurimiseks. Et asjaosaline oli vahepeal Prantsusmaal surnud, lõpetati tema toimik.
1967. aasta algul tegi Tartu konservitehase direktor Olev Ritsonile ettepaneku tulla tööle peaökonomisti ja direktori asetäitjana.
Täiesti erineva tootmisprofiiliga ettevõttesse sisseelamine võttis aega, kuid sealse kehakultuurikollektiivi juhtimine mingit kohanemisaega ei vajanud. Juba järgmisel kevadel rajati Pangodi järve äärde saun ja selle kõrvale 25-meetriline ujula, kus suve lõpul peeti avavõistlused. Sporditegevus oli lõik, kus ka mitteparteilane sai edukalt tegutseda. Kui aga talle pakuti preemiaks sõita võitkonnaga Soome, tõmbas KGB sellele kriipsu peale. Teda ei lastud ka 1968. aastal emaga külla õele USA-sse, nii et emal tuli seal käia järgmisel aastal üksi. Olev aga ei jätnud jonni ning pööras pilgu lähemate, Nõukogude Liidu sulasriikide poole (1970. Poolas ja 1972. aastal Ida-Saksamaal ning 1979. aastal Tšehhoslovakkias.
1976. aastal pakuti talle peaökonomisti kohta Tartu lihakombinaadis. See ülenõukogudeliidulise projekti järgi ehitatud kombinaat valmistas talle pettumuse nii tootmisprotsessi kui ka ebaausate ja ahnete tootmisjuhtide poolest. Siiski pidas ta kombinaadis vastu kuni pensioniea saabumiseni 1983. aastal.
Ka selles asutuses tuli tal juhtida spordielu. Peatselt avaneski võimalus sõita Põhja mängudele Murmanski. Seal tutvus ta paari vanahärraga Karlruhest, kellest üks kinkis Olevile moodsa suusavarustuse.
Teened tsehhidevaheliste võistluste korraldamisel ja kaasalöömine mälumängude läbiviimisel võimaldasid turniiri võitnud võistkonnale kaubelda välja turismireise Armeeniasse, Aserbaidžaani, Moldovasse, Kasahstani ja Kõrgõzstani.
Kokku töötas ta kolmes ettevõttes 33 aastat kehakultuurikollektiivi esimehena. Olev Ritsoni 60. sünnipäeva puhul kirjutati temast kõige pikemalt just Spordilehes.
Pensionipõlve ettevõtmisi
Olev Ritson sai pensionipõlve pidada üle 23 aasta . Ka see oli teguderohke aeg. Linnakorteris hoolitses ta vahepeal haigestunud naise eest ning kevade saabudes asus harima aeda isakodus Pikasillal, kus oli hea võimalus Väikese Emajõe suudmes kala püüda.
Kui 1988. aastal toodi välja meie sinimustvalge lipp, pani Olev käiku paberid küllasõiduks Baltimore’is elava õe juurde. 1989. aastal sõitiski ta kolmeks kuuks USA-sse. Seal korraldas ta Baltimore’i võõrkeelte eriklasside õpilastele ka ettekande Eestist.
Olles juba mitu aastat juhtinud spordiveteranide üritusi ning esinenud edukalt veteranide võistlusel Klaipedas Leedus, pani Olev Ritson sügisel 1989 Tartus käima veteransportlaste klubi KEVEK. Suvel 1990 sai ta Euroopa meistrivõistlusil Budapestis oma vanuseklassi takistusjooksus neljanda ning suvel 1991 veteranide maailmameistrivõistlusil kümnevõistluses kaheksanda koha. Viimase üle oli tal eriti hea meel.
25. augustil 1991 võistlesid
KEVEK-i veteranid Mainiäärses Frankfurdis. Paari aasta pärast käis Olev Ritson Põhjamaade meistrivõistlusil Stockholmis ja külastas oma seal elanud õpetajat ja võitluskaaslast Herbert Nugist. Olevi viimane võistlusreis toimus 1995. aastal Kesk-Norrasse.
Vahepeal alustas Olev Ritson veel ajalooalast tegevust. Nii sai temast 1993. aastal klubi Wiking-Narva asutajaid ja kokkutulekute korraldajaid, kes võttis endale ka klubi laekuri kohustused, ning Narva pataljoni kolme ajalooraamatu koostajaid ja levitajaid, samuti idarindel langenud meeste mälestuse jäädvustajaid, eriti Tõrvas. Veel kuulus ta Eesti Vabadusvõitlejate Liitu ja Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingusse.
Pärandist
Olev Ritsonil läks sovetiseeritud Eestis suhteliselt hästi. Sugulaste ja sõprade abiga õnnestus tal metsavenna seisusest legaliseeruda ning asuda tööle juba 1949. aastal. Edasiõppimine ja Tartu ülikooli lõpetamine majandusteaduse alal kevadel 1962 kindlustas talle igapäevase leiva edaspidigi. Eriti hinnati aga tema sportlikku tegevust. 1963. aastal sai Olev Ritsonist spordiühingu Kalev auliige ning 1965. aastal tituleeriti ta Eesti parimaks spordiorganisaatoriks. Lühike kokkuvõte Olev Ritsoni elust ja tegevusest ongi just Eesti spordi leksikonis1. Saksa sõjaväes teenimise tõttu olid tema sidemed sõprade ja kolleegidega välismaal piiratud ning pikka aega ei lubatud teda raudeesriide taha. Kuid sovetliku süsteemi nõrgenemine ja kiire lagunemine kõrvaldas ka need takistused. Rajanud Tartu kergejõustikuveteranide klubi KEVEK, oli ta aastail 1989–1992 selle esimees. Osalenud aastail 1990–1994 spordiveteranide maailma ja Euroopa meistrivõistlusil, hakati pärast Olev Ritsoni jäädavat lahkumist korraldama rahvusvahelisi võistlusi juba tema auks.
Hinnatav on Olev Ritsoni osa klubi Wiking-Narva rajamisel ja endiste sõjameeste kokkutulekute korraldamisel, Narva pataljoni ja Tõrva gümnaasiumi ajaloo uurimisel ja vastavate raamatute avaldamisel. Kui Narva pataljoni kolmeköitelise teose2 üllitamisel osales Olev Ritson koos teiste endiste sõjameestega, siis raamatu Tõrva gümnaasiumist koostas ja toimetas ta üksinda3.
Olev Ritsonile ja veel 177-le vigastatud Eesti sõjamehele anti Võidupüha puhul 1998. aastal väikest rahalist toetust. Eesti Vabariigi 88. sünnipäeval autasustati teda 2006. aastal Kotkaristi V klassi teenetemärgiga. Olev Ritson lahkus meie hulgast 30. märtsil 2007.
Seletused
1 Eesti spordi biograafiline leksikon. Koostanud: Henn Saarmann, Erlend Teemägi. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001, lk 556–557.
2 Minu au on truudus. Pataljon „Narva” ajalugu I. Peatoimetaja Harry Tulp. Tartu: OÜ Greif, 1995. Terasest tugevam. Pataljon „Narva” ajalugu II. Koostaja ja peatoimetajs Harry Tulp. Tartu: OÜ Greif ,1997, 871 lk. Visadus võitis. Pataljon „Narva” ajalugu III. Koostaja Harry Tulp. Toimetaja Eduard Vääri. Tartu: OÜ Greif, 1999.
3 Tõrva progümnaasiumis, gümnaasiumis ja keskkoolis 1936–1941 õppinud koolilapsed sõnas ja pildis. 17. ja 19. lend. Koostanud ja toimetanud Olev Ritson. Tartu, 2002.
|
|
|
