Mälestusmärk langenud Balti Landeswehri võitlejatele Riia Metskalmistul. Foto: Anna Rosalie Uudre

Valgust sajanditagustele sündmustele

tekst: jaanika kressa

Mai lõpus kogunes väike hulk balti ajaloohuvilisi samaaegselt Läti pealinnas Riias ja Bayerimaal Schliersees mälestusmärkide juurde, et meenutada saja aasta möödumist Riia vabastamisest.

Kui 90 aastat tagasi Riia Teisel Metsakalmistul Balti Landeswehri võitlejatele pühendatud mälestusmärk avati, oli kohal ligi 10 000 baltisakslast oma organisatsioonide lippude all. Nüüd oli meid, kes seda sündmust meenutada soovisid, Riias mitmendat korda taastatud samba juures vaid käputäis: kuigi Riia vabastamine 22. mail 1919 oli maa seniste isandate jaoks Balti Vabadussõja pöördepunkt ja tähtsaim sündmus, on lätlaste ja eriti eestlaste jaoks selles küsimuses püsinud sada aastat kõrvulukustavat vaikust.
Me ei tea, milline oli enamlaste terror Riias, meile pole sellest räägitud ei koolis ega kodus. Meile on korrutatud: Läti vabaduse maaletooja oli Ulmanis. Meile pole öeldud, et Ulmanis ei kiirustanud 1919. aastal Läti pealinna vabastamisega, vaid ootas rahulikult, et enamlased Riias rohkem baltisakslasi maha tapaksid. Neid mõrvati suurel hulgal, tuleb arvestada ka seda, et väga paljud perekonnad olid just Liivimaa pealinnast varju otsima läinud: väiksemates kohtades polnud enam mingit turvalisust. Punavõim oli baltisakslased ja nende poolehoidjad lindpriiks kuulutanud ja Siberisse küüditamisele kuulusid mehed alates 17., naised 30. eluaastast. Seda ajalooperioodi ja enamlaste terrorit balti aadli vastu pole Eestis ega Lätis eriti uuritudki. Miks peakski, küsivad ajaloolased. Polevat meie mure.
Tegelikult oli see, et regiooni pealinn oli pikalt enamlaste käes, kriitiline meile kõigile. Õnneks leidus neid, kes pidasid võitlust enamlaste vastu esmatähtsaks ja olulisemaks kõikidest muudest kemplemistest. Lätit asus juhtima kirjanik ja vaimulik Andrievs Niedra. Kuigi tema poliitilised vastased ja konkurendid on hiljem püüdnud tema ajaloolist rolli pisendada, ei ole tema olulisust Riia vabastamisel võimalik vähendada. Kahjuks jäi see sündmus paljude jaoks liiga hiljaks, Riia keskvanglas mõrvati palju baltisakslasi, teiste hulgas vaimulikke, kes kuulusid punaste erilise viha alla.
Nii mälestasime nüüd Riias saja aasta eest langenuid, samuti neid, kes läbi aegade Riia mälestussammast on taastanud, ning käisime austust avaldamas ka Andrievs Niedrale ja 1919. aastal Riias märtritena hukkunud vaimulikele.
Mälestussammas langenud Balti Landeswehri võitlejatele ja nimeliselt Riia vabastamise lahingus hukkunud väejuht Hans von Manteuffelile avati esmakordselt Riia Teisel Metsakalmistul kümme aastat pärast Riia vabastamist: 22. mail 1929. Juba kaks nädalat hiljem üritati sammast õhku lasta ja Läti politsei süüdlasi ei leidnud. Mälestusmärk taastati ja Teise maailmasõja ajal maeti selle lähedusse langenud saksa sõdureid. Pärast sõja lõppu lasti mälestusmärk jälle õhku, pärast Läti vabanemist taastasid selle jälle sakslased (Saksa Sõjahaudade Hoolde Liit ja Vennaskalmistu komitee), ühendades vana mälestusmärgi õhkulastud osad. Taastati ka värava motiiviga puidust kellatorn, kuigi pisut tuli asukohta muuta. Hiljem täiendati ansamblit langenute nimetahvlitega.
Sovetiokupatsiooni ajal on mälestussamba ümbrus muidugi venelasi täis maetud, nii et kui meid, mäletada tahtjaid, oleks olnud rohkem, polekski me enam kusagile ära mahtunud.
Segadus ja erinev suhtumine saja aasta taguste sündmuste ümber jätkub. Loomulikult on kõigil meil õigus oma arvamusele, ent rohkem valgust tollastesse sündmustesse paista lasta ei tee paha. Sest arvata saab midagi sellest, millest ka midagi teatakse. Kõige kurvem on see, kui inimesed enam teadagi ei taha, milline on olnud nende kodukandi ajalugu ja nad selle asemel vaid kinnisilmi poliitkorrektseid dogmasid kordavad.

Ühine m älestusmärk Balti Landeswehrile ja Balti pataljonile Baierimaal. Foto: erakogu