Rein Raamat –
maalikunsti maagiline võlu

tekst: Juta Kivimäe
fotod: tiit mõtTus

Kadriorus Kastellaanimaja galeriis hiljuti oma viienda maalinäitusega esinenud Rein Raamat (1931) on filmikunsti kõrvalt maalimist harrastanud aastakümneid. Vaatajale avanesvõimalus osa saada kunstniku maalimisrõõmust ja aastatega süvenenud intelligentsest vaatest nii maailmale kui ka kunstile.

Kunstiinstituudi maali eriala 1957. aastal cum laude’ga lõpetanud noor mees alustaski lootustandvat maalijakarjääri, ent liikus siis hoopis kinomaailma, tollasesse Tallinnfilmi. Eesti väga noor kinokunst oli sõjajärgsete aastate stalinistliku kultuuripoliitika kõige räigema ajastu just üle elanud ja asus kiirel sammul avastama uusi võimalusi.
Maalikunst liikus Rein Raamatuga siiski käsikäes ka pärast esimese töölepingu sõlmimist Tallinnfilmis. Ta on esinenud oma maalidega kunstinäitustel alates 1959. aastast ning ilmselt oleks Rein Raamatust saanud paljudeks aastakümneteks portreekunstnik, nagu seda olid peagi pärast õpingute lõpetamist nimekad ajakaaslased neist aastakümneist: Luulik Kokamäe, Ellen ja Kalju Polli, Leili Muuga või hea sõber õpinguaastaist – Aleksander Suuman.
Eesti Kunstimuuseum ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum omandasid tema varaseid portreemaale, nagu „Vladimir Alumäe ja Hugo Lepnurm” (1957) jt, muuseumikogudes on omaaegseid portreejoonistusi ning graafikat heliloojatest, näitlejatest ja teistest tolleaegsetest suurkujudest, kellega muusika- ja teatrihuviline Raamat oli suhelnud, näiteks Heino Eller, Mart Saar, Betty Kuuskemaa ja paljud teised.
Need varased portreed on loodud oma ajastu kaanonites realistlikku tegelikkust järgides, ent juba 1950. aastate lõpul liikus Rein Raamatu portreekunst suurema üldistuse ja modernsema värvinägemuse poole. Eesti portreemaal elas kuuekümnendail õitsenguperioodis, kohanedes kunstiellu tagasi siirduva modernismiga.

Naine õuntega, 2017

Maalikunsti maagiline realism

Rein Raamatu viies maalinäitus Kastellaanimaja galeriis meenutas autori ajas tagasi vaatavaid arutlusi kunagi saamata jäänud kogemustest modernse kunsti ajaloost. Just omaaegne edu filmikunstnikuna võimaldas autorile arvukaid reise muidu nii suletud nõukogude keskkonnast väljaspool asuvasse vabamasse kultuurikeskkonda. Oma arvukatel reisidel oskas ta leida võimalusi kaasaegse kunstiga tutvumiseks ning tema koju saabus arvukalt kunstiraamatuid.
Filmimaailm oma rahutu arengu ja intensiivsusega tegi n-ö järele aitamise tunnid kohustuslikuks, ent kaasaegse ja mõjuva kujundi loomine jäi Raamatu loomingus ikkagi enam tema filmimaailma loomingusse, eriti Raamatu joonisfilmide mõjuvasse kujundlikkusesse. Maalikunstis lähtub ta tänini eelkõige sellest, mis paelub tähelepanu tuttavas reaalses maailmas. Ja Rein Raamatut on alati ümbritsenud reaalsus täis muusikat, teatrietendusi ning kunstielu.
On portreemaale, kus autor on suhelnud modellidega ilmselge isikliku sümpaatiaga, võrratuid mistahes interjööri ülendavaid lillemaale ja kodumaiseid maastikuvaateid motiividest, mida eesti maalijad on eelistanud läbi aastakümnete. Kunagi varem, mil kunstnikke saadeti elu tunnetama kaugetesse tööstusrajoonidesse ja suure impeeriumi looduslikult eristuvatesse paikadesse, jäädvustas Raamat ka neid kodumaisest keskkonnast väga erinevaid paiku ja inimesi. Raamatu reaalsusesse on alatihti kandnud pisut ulmelisi nüansse.
Kogu elu kestnud kiindumus muusikamaailma on sel näitusel leidnud väljenduse nii mulluses pühalikus Arvo Pärdi portrees kui ka kompositsioonis „Dirigent Endel Nõgene” (2019), kus orkestriaugust paistavad rambivalguses tontlikud keelpillimängijad ja roosidega pärjatud laval tantsib operetlik kordeballett.
Kaasaegse kujundlikkusega üllatab maal malet mängivate värvikate tegelastega ning mõningatelt maalidelt vaatavad vastu paljudele tuntud malbeks maalitud pilguga modellid. Vaataja saab osa kunstniku maalimisrõõmust ja aastakümnetega süvenenud intelligentsest vaatest nii maailmale kui ka kunstile. Kunstniku valmidusest ära kuulata, vajalikuga kaasa minna, ent olulises alati endaks jääda.

Dirigent Endel Nõgene, 2019

Aus ja südamlik elulooraamat

Rein Raamatu küpses eas kirjutatud elulooraamat „Värvilindu püüdmas” (2011) on omalaadsete seas pretensioonitu aususega üks elavamaid ja sümpaatsemaid. Suhtumine oma õpetajatesse peegeldab inimese väärtushinnanguid nii õpitud erialal kui ka elus üldse.
Rein Raamat on meenutanud oma mälestusteraamatus üht neist alandavatest ja hirmsatest momentidest õpinguaastaist kunstiinstituudis, mil tänaseks unustatud ja tundmatuks muutunud agitaator püüdis heita varju tollasele armastatud õppejõule Günther Reindorffile.
Ta meenutab positiivselt omaaegset instituudi rektorit Friedrich Lehte, keda paljud tema omaaegsetest tudengitest on meenutanud kui okupatsioonivõimu negatiivset kehastust kunstikoolis. Ent vana pedagoogi stalinismi kõrgajast ammutatud kogemused ja rahulik meel aitasid raskel ajal mõnelgi kunstnikul ohtlikust hetkest üle saada.
Raamat on kirjutanud varjamatu empaatiaga ka teistest õpetajatest nii elus kui ka kunstis, ajakaaslastest, ülemustest ja sõpradest, kellest paljud ilmusid tema ellu vaid ajutiselt, mõni aga püsib seal tänini kas elavana või mälestustes. Ka omaaegse nomenklatuuri võimukas valitsemishimu on Raamatule omases vaevalt tajutavas huumoriprismas välja valgustatud ja hea sõnaga meenutatud omaaegseid teekaaslasi, Sass Suumani ja Nikolai Kormašovi ning teisigi. Midagi positiivset on autor leidnud omaaegses akadeemilises rangelt raamistatud kunstiõpetuseski. Tugev akadeemiline põhi lubas kunstnikul modernismiaastate saabudes eksperimenteerida ja edasi minna.
Üldse tundub Rein Raamatut pisutki lähemalt tundes, et kõik negatiivne nii elus kui ka kunstis on nii elus kui ka loomingus püütud kas või läbi raskuste jätta kuhugi silmapiirist madalamale. Tema kirjutistes ja mälestustes puuduvad täiesti vastasmängijat madaldavad noodid.

Filmikunstnik saatuse tahtel

Eesti publik tunneb Raamatut eelkõige legendaarse filmimehena, kellega on seotud palju enam kui poolsajandit eesti filmikunsti ajalugu. Eelkõige on ta olnud üks teedrajavaid animafilmide lavastajaid ja filmikunstnik, 1990. aastate teisel poolel ja sel sajandil ka mitme tänuväärse ajas üha väärtust koguva portreefilmi autor eesti kunstnikest ja teatri- ning muusikainimestest.
Oma elulooraamatus on autor nimetanud omaaegseid otsuseid ja valikuid saatuseks. Küllap nii oligi. Vaevalt oskas kunstikaugest, ent vanemate armastusest ümbritsetud heakodanlikust eesti perest maailma astunud noormees aimata oma tulevasi tegemisi filmikunstis. Kuigi, filmi­kunst olevatki olnud tema esimene algselt kaugeks jäänud unistus.
Ka Tallinnfilmi stuudiotes jäi maalikunst autorile käeulatuse kaugusele. Õieti algaski kinokunstniku karjäär Elbert Tuganovi nukufilmidele tausta maalides, tuntuim neist esimestest töödest on eesti esimene nukufilm „Peetrikese unenägu” (1958), mida vahel klassikana teles näidatakse. Kinokunstnikuna tunneme Rein Raamatut sellistest rahvuslikest Tallinnfilmi kullavaramu filmidest nagu „Põrgupõhja uus Vanapagan” (1963), „Mäeküla piimamees” (1965) või „Viimne reliikvia” (1969), kus kunstnik on võinud suhelda ja kindlasti ka seejuures õppida selliste eesti kinokunsti akadeemiliste klassikutega nagu Jüri Müür, Grigori Kromanov või näiteks Leida Laius, kes kandsidki neil aastail filmikunsti saabunud uuenduslikke ideid. Neid filme tunnevad Eestis tänini eri generatsioonide filmisõbrad.
Kunstnikutöö sisaldas tollal väga palju käsitööd. Polnud tänapäevaseid visuaalseid andmebaase ning töö arhiivi- ja muuseumimaterjalidega tuli teha isiklikult kohale minnes, joonistades ning omaaegseid olusid tundma õppides. Ka kuuekümnendatel ehitati vajalik olustik filmimiseks sobivas kohas üles. Lisaks kavandas kunstnik näitlejate kostüümid ja otsis ajastu­kohaseid inventariesemeid. Tema kujundatud filmid ongi suuresti meelde jäänud oma õnnestunud kunstnikutööga. Paljud Rein Raamatu tollased kavandid on praegugi vaadeldavad teatri- ja muusikamuuseumis, ent ka ajaloomuuseumi kogudes.

Kütt, 1976. Foto: Helvi ja Rein Raamatu eraarhiivist

Joonisfilmide traditsiooni rajaja Eestis

1970. aastate algul asus Rein Raamat Eestis siin sel ajal täiesti tundmatule animafilmi rajale. Kodumaises filmikunstis on ta vaieldamatult joonisfilmi rajaja ja just edu animafilmis tõi talle rahvusvahelise tuntuse ja kõrge­tasemelist tunnustust. Nimetagem vaid Zagrebi filmifestivalil eriauhinna pälvinud filmi „Lend” (1973), 1977. aastal Riias I auhinna pälvinud ja Oberhauseni festivalidiplomiga hinnatud filmi „Kütt” (1976), kus arktiliste loodusjõududega võitlevale vaalapüüdjale on antud tol ajal väga tuntud eesti näitleja Mikk Mikiveri näojooned.
Menukad olid nii joonisfilm „Antennid jääs” (1978), aga ka 1980. aastate lõpul loodud „Kerjus” või „Jää”. Enneolematu rahvusvahelise menu tõid autorile omas ajas „Suur Tõll” (1980), mis pälvis Vilniuse ning Varna festivalidel esimese ja Ottavas teise auhinna. Eduard Wiiralti loomingule rajatud „Põrgu” (1983) osutus eriti menukaks, pälvides 1984. aastal Kiievi filmifestivalil esimese auhinna ning eriauhinna Annecys ning samas ka Rahvusvahelise Filmipressi Föderatsiooni auhinna.
Joonisfilmid tõid ka võimaluse sel kinnisel ajal reisida nii tollastes Nõukogude impeeriumi piirides kui ka Kanadas, Prantsusmaal ning Ida-Euroopa maades. Ja enamasti olid need filmid rajatud graafika ning maalikunstiga piirnevatele võtetele, millest Raamat tegelikult kunagi ei olegi kaugenenud. Need teosed valmisid paljude välja õppinud animeerijate manuaalse töö tulemusena, millist tänapäeval tehakse väga vähe. Nüüd tegutsevad kunstnike asemel arvutiprogrammid.
Rein Raamatu joonisfilme ongi hinnatud ka ajalises perspektiivis väga kõrgelt: 1990. aastal toimus tema isiku-filmifestival Montrealis ja 1992. aastal Tokyos. Tema filme on näidatud n-ö isikuretrospektiividena Annecys (Prantsusmaa, 1989), St Niklaasis (Belgia, 1990), Portugalis Espinhos ja Prantsusmaal Rouenis (1990) ning Tamperes 1991. aastal.
2001. aastal omistas president Rein Raamatule Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2011. aastal sai ta riikliku elutöö kultuuripreemia ning PÖFF-i elutööpreemia. 2012. aastal määras kunstnikule oma elutööpreemia põhjamaade vanim, Norra Fredrikstadi animafilmide festival.
Joonisfilmiga seotud aastatel tekkis Rein Raamatu ümber samu väärtushinnanguid jaganud professionaalne töötajaskond, kellega koos valmisid tollased maailmas tähelepanu võitnud filmid. Operaator Arvi Ilves, kunstnikud Priit Pärn ja Kaarel Kurismaa, Rein Raidme, Mati Kütt ning Rein Tammik, režissöör Avo Paistik ja paljud teised moodustasid tugeva erialase koosluse, ent suutsid edukalt iseseisvalt edasi minna ka pärast joonisfilmikeskuse lõpetamist.
Raamatu joonisfilmid olid tagasi vaadates omajagu agressiivsed. Need hõlmasid nii üldinimlikke ajatuid teemasid kui ka inimese ja looduse karme suhteid, inimlikku üksindust linnastuvas maailmas, vabadusiha ja inimeseks olemise keerulisi teid. Nagu eesti muinasloomingus, puuduvad ka Rein Raamatu animafilmides enamasti nali ja lahe meeleolu. Ta kutsus oma filmide käsikirju kirjutama sellised omaaegsed innovaatilised isiksused nagu Paul-Eerik Rummo, muusikat looma Lepo Sumera ja Rein Rannapi, kes kõik olid neil aastail tavapärasest erinevad, oma uuendusliku laadiga silmapaistvad kunstnikud.
Rein Raamatu loodud joonisfilmid erinesid olemuslikult Sojuzmultfilmi äratuntavast produktsioonist, mis enamasti oli suunatud lastele. Suur osa neist filmidest lisas oma sümpaatselt humanistliku laadiga nõukogulikku argipäeva pisut karusevõitu veetlust. Raamatu filmide kujundikeel mõjus üldises kontekstis eristuvalt ja kaasaegselt, selles oli elegantset brutaalsust ning suurejoonelisust ja kindlasti polnud need filmid loodud kõige nooremale publikule.
Juba üks esimesi popilikule napile kujundikeelele rajatud „Värvilind” (1974) suutis luua siis oma seitse minutit kestva intensiivse looga katarsisetaolise seisundi pisutki kaasaegselt mõtlevas vaatajas. See oli üks väheseid tollase Nõukogude Liidu popilike tunnustega joonisfilme, mille kunstnikeks olid kutsutud Sirje Runge ja Leo Lapin. Film meenutab oma meeleolu helgusega mõneti biitlite ajastu klassikat, joonisfilmi „Kollane allveelaev” (1968), mis mõjutaski tol ajal suuresti kogu maailma animafilme.
Aja murdudes 1980. aastate lõpul muutus väikeses Eestis joonisfilmide tootmine ja turustamine arusaadavatel põhjustel vägagi keeruliseks. Aastal 1999, mil Rein Raamatu stuudio joonisfilmidele pühendatud aastad olid juba mõni aeg tagasi lõppenud, tänas ja väärtustas ta kauaseid kaasteelisi videofilmiga „Rein Raamat eesti filmikunstist”.

Värvilind, 1974. Foto: Helvi ja Rein Raamatu eraarhiivist

Portreefilmid koguvad väärtust

Täiesti uus algus Rein Raamatu filmikunstniku elus algas 1997. aastal tööd alustanud stuudioga Raamat-Film, kus leidis kongeniaalse kaaslase, produtsendi ja muusikalise kujundajana osaluse ka tema abikaasa, pikaajalise eduka ooperilaulja karjääriga lõpetanud Helvi Raamat. Stuudio leidis oma niši 21. sajandi alguskümnendi filmimaailmas, hakates jäädvustama kunstinäitusi ning tegema eesti kunstnikest ja muudest kultuuriinimestest dokumentaalseid portreefilme.
Esimeseks selliseks intervjuudele üles ehitatud tööks sai 1997. aastal valminud film vaibakunstnik Lea Valterist. Tänaseks on Raamat-Film portreteerinud üle kolmekümne silmapaistva isiksuse, nende seas näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver, omaaegne primadonna Therese Raide, Pariisis sõjajärgsetel aastakümnetel oma karjääri rajanud Maire Männik, maalikunstnik Jaan Elken, Kalev Raave, ärimees Jaan Manitski, sõjajärgsetel aastakümnetel Ülo Soosterit ümbritsenud Tartu kunstnike sõpruskond, kunstimuuseumi direktor Inge Teder, kunstnikud Siima Škop, Arseni ja Signe Mölder ning maalija Johannes Võerahansust kõnelev intervjuufilm tema lese pianist Erna Saarega.
Raamat-Filmi portreefilmides ei leia omaaegsete animafilmide pingelist agressiivsust. Režissöör on lasknud ositi tänaseks juba teispoolsusse siirdunud kunstnikel rääkida oma loo, olles peamiselt delikaatse suunaja ja ära kuulaja rollis. Neilegi filmidele on kaasatud häid stsenariste, operaatoreid ja kaasrežissööre.
Ajal, mil Raamat-Filmi dokumentaalid koguvad Eesti mäluasutustes aina väärtust, on Rein Raamatul võimalik pühenduda tõsiselt maalimisele.