Pikk tee Vabadussõtta

Oma isa mälestused kirja pannud
Valdur Raudvassar

Fotol (vasakul): allohvitser Gustav Raudvassar sõjakaaslasega 2. veebruaril 1920. aastal Tartus

1956. aastal elasin Tallinnas, kui sain kirja: isa on koju jõudnud 12 aastat kestnud vangistusest. Ta esimene küsimus mulle oli: kas Pätsust ja Laidonerist midagi kuulda on? Siis jutustas ta oma sõjalood, kahel kuumal suvepäeval aiamaal peenraid rohides. Isa suri jõulu ajal 1962. Olin juba vene vangilaagris Mordvamaal, just samas laagris, kus 17 aastat tagasi oli alanud isa vangitee, mis kujunes pikemaks ja raskemaks kui sõjatee.

Käis alles maailmasõda, too esimene. 1915. aastal mobiliseeriti tsaariväkke mu isa. Vanem vend Eduard oli kadunuks jäänud juba esimestes lahingutes Poolamaal. Tosin aastaid hiljem ilmus ta nimi Vastseliina mälestussambale. Sõda aga vajas värsket kahuriliha ja siis tuli isa kord minna.
Rong viis kutsealused esiteks Peterburi, veel vägevana paistva tsaaririigi pealinna. Noorte- ja väljaõppeaja järel pandi uuesti rongile, mis sõitis nüüd põhja poole. Ohvitserid seletasid, et minnakse Soome, mis on küll Vene tsaari maa, aga seal elab võõras rahvas. Eestlased teadsid juba kodus Soomest rohkem, kuid pidasid suu kinni – vagunis oli enamus venelasi.
Esimene peatus oli Viiburis, sügaval Soomemaal. Imetleti jaamahoonet ja kõikjal valitsevat puhtust. Jaamahoone teisele korrusele viis lift, kuid ohvitserid keelasid seda kasutada. Üks venelane toppis jala võrede vahele. Järsku lift tõusis, rebides kaasa saapa, millest jooksis verd ja venelane kukkus karjudes põrandale. Tulid ohvitserid, kurjustasid: öeldi ju, et siin elab võõras rahvas.
Helsingis jaotati laiali väeosadesse. Isa määrati Sveabori kindlusse, mis asub Helsingi ees kaljusaarel (praegune Suomenlinna). Saarel oli omaette linnaosa: suur kirik, kasarmud, tänavad. Vallidel seisid võimsad kahurid, ka 12-tollised, mille torust võis mees läbi roomata. Õpetati nende laadimist, sihtimist, harva ka laskmist. Saksa laevu kunagi silmapiirile ei ilmunud. Tüütud olid riviharjutused: marssimine, pöörded, ülemuste teretamine ja kõnetamine. Eriline oli kolmapäev. Venelaste juurde tuli õigeusu papp, leedulaste ja poolakate juurde katoliku preester, eestlased lasti linna peale pastori juurde. Too, ülikooli lõpetanud noormees, rääkis rohkem hõimurahvastest: soomlastest, eestlastest, karjalastest, ingerlastest, kes kord hakkavad elama omaette riigis.
Eestlasi oli Helsingi Vene garni­sonis palju ‒ kolm meest koguni kodukülast: Hinda Kusta, Villaku Kusta, Mäesepa Kusta. Kõik nad said kogu eluks Soome-vaimustuse, isa ka mustakaanelise raamatu kirikulauludega eesti, läti ja saksa keeles. Ilmselt misjoniseltsi väljaanne Vene väes teenivaile baltlastele.
Ootamatult pandi Helsingis kokku marsipataljon, paigutati laevale ja sõidutati üle lahe Tallinna poole. Keegi siseruumidesse ei läinud, seisti laevatekil ja vahiti ärevalt vette, kardeti Saksa allveelaevu. Jõuti siiski õnnelikult Tallinna.
Marsipataljon jaotati suuri kaotusi kandnud rindepolkude vahel. Isa juhtus 462. Starinski polku. Selle ülemaks oli hallipäine Venemaa sakslane, polkovnik Busch, väga mõistlik mees. Rinne kulges juba läbi Lätimaa, piki Väinajõge (Daugavat). Sakslaste kahurituli üle jõe nõudis palju ohvreid.
1917. aastal puhkes Veebruarirevolutsioon. Tsaar loobus troonist, sõda aga jätkus. Ühel päeval tulid rindele mehed, rinnal punased lindid, ja tahtsid polguülemat vangistada. Sõdurid jooksid vahele, sirutasid täägid võõrastele vastu. Need lahkusid hirmuga. Polkovnik tänas mehi liigutatult, aga teatas, et peab õigemaks ametist lahkuda. Ta olevat truudusvande andnud Vene keisrile, keda nüüd enam pole. Lisas veel isale meeldejäävad sõnad: „Aga ükski rahvas ei saa ilma valitsejateta, ammugi vene rahvas!”.

Kas kuidagi saaks Eesti polku?

Isa sai nädalaks puhkuse ja sõitis koju. Siis tuli tagasi minna tapatalgusse, mille mõttetust alles nüüd mõistis. Valgas tuli istuda teisele rongile. Tol hetkel tõsteti jaamaesisele laud ja ohvitser teatas valjult eesti keeles: loodud on Eesti polk ja algab sõdurite registreerimine sellesse. Kohe tekkis saba laua ette, kuhu isagi astus. Lauani oli jäänud vaid paar meest, kui ohvitser tõusis, lõi kaustiku kinni – arv sai täis. Isa astus tema juurde: kas kuidagi saaks Eesti polku? Ohvitser kehitas õlgu: polku formeeritakse Rakveres.
Isa istus Tapa poole minevale rongile, temaga ka sõdur, kes aktsendiga eesti keelt rääkis – olevat poolakas, tahab venelaste hulgast ära, aga tal olevat pisut raskusi eesti keelega, kas lahke võõras aitaks teda? Ka Rakveres tekkis pikk järjekord ja vastuvõetav arv sai täis. Mehed olid meeleheitel – väejooksikuid ähvardas sõjakohus!
Äkki hüüti – kas autojuhte on? Neid oli kohe terve hulk. Nad viidi kasarmusse, anti õhtusöök ja säng. Hommikul käsutati kõik õuel seisvasse bussi. Autojuhtide komando ülem, keegi lipnik, hõikas: kes istub rooli taha? Kõik vaikisid. Lipnik pahandas: peame sõitma õppustele! Tagantpoolt hõigati: istuge ise! Lipnik istuski ja ulatas lähimale vända: löö käima! See õnnestus. Auto sõitis vastu tänavaposti ja mootor jäi seisma. Õppustele tuli marssida rivis. Autojuhte neist ei tulnudki, vaid jaotati teistesse üksustesse, isa kaevikukahurite komandosse. Gustav Raudvassar kanti polgu nimistusse 8. mail 1917. aastal, samal päeval ka Aleksander Ritterovsky, poolakas.
Polguülemaks oli polkovnik Aleksander Tõnisson, abiks polkovnik Ernst Põdder, kes jõudis Eesti polku Venemaalt. Polgus oli kõrgetel kohtadel kodukandi mehi: 1. pataljoni ülem kapten Friedrich Vreemann Nõnovalt, 2. pataljoni ülem kapten Sabbe Paidrast (Eesti ja Euroopa viimase metsavenna August Sabbe vanem vend).
Rakveres möödus esimese Eesti polgu noorusaeg – kaunis kevad ja suvi 1917. Mitte ükski Eesti üksus ei saanud enam nii põhjalikku ettevalmistust sõjaliselt, poliitiliselt, kultuuriliselt. Pingeliste õppuste kõrval toimusid loengud Eesti ajaloost, kultuurist, poliitikast. Lektoriteks olid kirjanikud, teadlased, erakondade liidrid. Polgu orkestri kapellmeistriks oli Peterburis õppinud ja heliloojana kuulsaks saanud Mihkel Lüdig. Korraldati pidusid ja kontserte, kus solistidena esinesid maailmakuulsaks saanud Aino Tamm, proua Lüdig jt.
Samal ajal, kui Vene hiigelarmee revolutsiooni mõjul kõlbeliselt langes ja väliselt räbaldus, kasvas Eesti polgu võitlusmoraal, rahvuslik kokkukuuluvustunne, sisemine uhkus ja väline hoiak. Aga just sellisena oli polk pinnuks silmas Vene valitsusele ja Eesti bolševikele, kes ühtemoodi kartsid natsionalismi tõusu. Eesti polk otsustati ohverdada saksa kuulide all.
Tuli kõrgema väejuhatuse käsk: kogu polk rindele oktoobri esimese nädala jooksul. Sõideti viies ešelonis Valmierani. Peagi saabusid mehed punaste lintidega varrukail ja ähvardasid: olete buržuide polk, keda tsaarikindralid saatsid meie selja taha, et me rindel püsiksime. Minge tagasi või tõmbame teile kahuritule peale... Otsustati sõita Valka, kus asus Vene 12. armee staap. Aga seal tekkis kokkupõrge Läti kütipolgu ohvitseridega, kes küll mundril rahvusvärve kandsid nagu eestlased, aga bolševike poole kaldusid.
12. armee staabist tuli käsk: siirduda Haapsallu, sest Riia vallutanud sakslased valmistuvad sissetungiks Saaremaale.
Rohuküla sadamast sõideti merele kolme transpordilaevaga. Ilm oli säravalt sügisene, meeleolu ülev. Laevadel heisati Eesti lipp. Vastu tulev Vene sõjalaev tervitas neid kolm korda punalippu kergitades, tekil mängis orkester „Marseljeesi”. Eestlased vastasid Eesti hümni laulmisega... Oli viimne kord, mil vene ja eesti sõdalased end relvavendadena tundsid.

Meenutusi Vabadussõjast. Kalevlaste Maleva sõjamehed kaevikus 1919. Foto Karl Akel, RA, EFA.57.A.269.199

Vabadussõja lõunarindele

Isa ei mõelnudki tagasiminekule punaväkke. Lõppesid ka kodusolekuks antud päevad ja teda võidi tulla otsima. Päeval lõikas ta metsas puid, hämardudes võis ka külataredes käia. Siis ilmus külla punavägi. Hansioru nõlvale paigutati suurtükid. See tegi rõõmu: Eesti valitsus ja sõjavägi pole ülepea merre löödud! Kuid tanumail lonkisid punaväelased, võisid kutsumatagi öömajale tulla.
Isa kolis Võru taha tuttavasse tallu. Kuulis kohe ka uudist: Eesti väed ­vabastasid Tartu! Varsti kuuldus kauget lahingumüra ning ühel hommikul nähtigi maanteel Võru poole tõttavat Eesti väge. Võrus kohtas isa jälle kapten Vreemani, maakonna riigikaitse ja Kaitseliidu ülemat. Ta kirjutas isale pääsme Tallinna rongile.
Pealinnas läks isa Rahvaväe mobi­lisatsioonipunkti. Küsiti, millisesse väeliiki? Ta vastas: ratsaväkke. Pandi kirja 2. ratsapolgu formeeritavasse eskadroni, teised allüksused olid juba rindel. Anti ka 200 marka, et turult varustust osta – riigilt lubati vaid rihmata vintpüss ja peotäis padruneid. Turul oli aga kõike peale toiduainete ning kehtis kõikvõimalik raha: tsaari rublad, kerenskid, Soome margad, Saksa ostmargad. Isa ostis täiesti uue ratsaväe sineli ja mõõga.
Loodaval eskadronil polnud veel hobuseid. Lõpuks need toodi, kuid pooled sadulata. Ühel päeval tuli nende juurde kapten Kool. Ta rääkis, et vene masse suudab tõrjuda vaid piisav arv suurtükke. Neid on lääneriigid meile saatnudki, kuid olukord rindel ei anna aega meeste väljaõppeks. „Kas teie hulgas keegi on kahuriväes teeninud?” Vaikus. Isa tõusis, tema on, aga merekindluses. Sobib! Ta kirjutati 2. kahuriväe polgu 8. raskevälipatareisse.
Patarei koos varustuse ja meeskonnaga pandi rongile. Ešelon väljus Tallinnast 28. märtsil 1919. Jällegi Valga, Antsla, Võru – Vabadussõja lõunarinne. Siis Nõnova ja vaguniaknas paistis üle soo koduküla kõrgel Haanja kõrgustiku põhjanõlval. Husaris sõitis ešelon varurööbastele ja peatus. Meestel lubati minna taludesse toiduaineid ostma. Kolinal tuli rinde poolt soomusrong ja peatus ka. Isa, jäetud ešeloni valveülemaks , märkas kõrgel teeveerul kahte meest pikksilmaga ümbrust uurimas, üks paguniteta ohvitserisinelis, teine karakullkraega kasukas. Isa jalutas sinnapoole. Mehed vaidlesid: too seal on Munamägi – ei, too! Isa astus juurde: „Too suuremana tunduv on Vällamägi, kõrval on Munamägi.” Sinelis mees küsis: „Olete kohalik?” – „ Jah, mu kodu paistab seal üle soo.” Karakullkrae astus isa juurde, keerutas ta sinelinööpi: „Küll teil on tore palitu... Kuhu te sõidate?” – „ Vaenlast peksma.” – „Mis väeosast olete?” – „Seda ma ei ütle.” Sineli­mees naeratas: „Hästi vastatud.” Patareiülem päris vagunis: „Mis nad küsisid?” Isa seletas. Ülem noogutas peaga. „Aga kas sa tead, kes nad olid? Üks oli meie ülemjuhataja kindral Laidoner, teine meie välisminister Jaan Poska.”
Ešelon Husarist edasi ei sõitnud. Suurtükid varustusega ja hobused võeti maha. Edasi liiguti mööda Võru–Petseri ürgorgu metsast lammi „sõjateed”. Selle rajas Vene kroonu maailmasõja ajal – juhuks, kui sakslased raudtee lõhuvad. 1919. aasta kevadel kasutati seda esimest ja viimast korda... Ees liikus ratsaluure, järel kaks rasket Inglise 1915. aasta Vickers-haubitsat, kummagi ees neli paari hobuseid, igal paaril istus sadulas ajaja – sõdur, järel sammus kahurite meeskond, neile järgnes moonavoor.
Ületati Piusa jõgi, saabuti Setumaale, mis oli tuhat aastat Eestist lahti kistud, kuigi setud tundsid põlvest põlve kokkukuuluvust eesti, mitte vene rahvaga. Aasta algul oli Eesti vägi vabastanud Piusa-taguse Eesti Petserist Irboskani, punavägi oli aga kevadise vastupealetungiga tagasi Piusale jõudnud. Vaenlast peatama saadeti ka 8. raske-välipatarei. Esimene lahing löödi Rokina külas Obinitsa–Meremäe maanteel, tulistati punaväe positsiooni Ulanovas. Haubitsa laskekaugus oli 8,7 kilomeetrit. Esimene lahing oli eksamiks meestele ja relvadele.

Vabadussõja võiduparaad Pihkvas 28. mail 1919. Arhiivifoto

Isa oli lukkur ehk „nr 2”. Nr 1 oli sihtur, kes väntas kahurisuu ­tulejuhil öeldud nurkade järgi, teatas ­„Valmis!”. Vahepeal tõi nr 3 raske kuuetollise mürsu isale, kes tõstis selle tulepesasse ja taha neli-viis kotti siidkotti püssirohuga, hõigates „Valmis!”, haaras nööri. Tuli käsklus „Tuld!”, isa tõmbas nöörist ja avas suu. Kärgatas lask. Kuigi kõigil rippus kõrvades ka kummitoru, naasid kahurväelased eraellu nõrgenenud kuulmisega... Muide, Eesti ohvitserid Vabadussõjas andsid eesti kahurväelastele käsklusi vene keeles ja mürsudki tapsid venelasi. Veel polnud eesti sõjasõnastik välja töötatud.
Lahingutega tõrjuti vaenlane üha ida poole, välja Setumaalt. Irboskas langes eestlaste kätte hulk relvi ja laskemoona, üle tuhande vaenlase andsid end vangi. 8. patarei meeskonnale anti käsk alev ahelikus läbi kammida ja peitunud vaenlased vangistada. Äkki kostis maa alt: „Ärge meid tapke, oleme ka eestlased, punaväe vormis!”. Vastati: „Tulge keldrist ühekaupa välja, visake püss maha!”. Äkki märkas isa koduküla meest, Tseigo Pauli. Too oli tsaariarmees pika maailmasõja läbi teinud, vägisi punaväkke võetud, Pihkvast koju mina tahtnud ja sellega „hundipataljoni” kukkunud. Neid paisati Uuralisse valgekaardi vastu. Eest tulid valgete kuulid, tagant komissaride seljalasud. Lõpuks toodi „hundipataljon” Eesti rindele. Irboska lahingu käigus pugesid nad keldrisse, maja keldri peal põles ära. Siis kuulsid ülevalt eestikeelset kõnet. Algul puhkesid rõõmust nutma, siis karjuma.
Oli kaunis maikuu, kõik õitses ja haljendas. Patareisse saabusid noored vabatahtlikud, koolipoisid ja üliõpilased. Isale jäi eriti meelde Valter Viks, tulevane Rõuge pastor. Saabus ka uus varustus: heast riidest Inglise mundrid, Ameerika lihakonservid, suhkur, sigaretid. Inglise vorm meeldis kõigile: „Sellega mine või peole!” Õmmeldi peale Eesti tunnused ja sellest kujuneski Eesti sõjaväe munder.
8. patarei oli jõudnud Militsi külla, Pihkva järvest lõunas. Rindel oli rahulik, kõik tegid lõunauinakut. Valter Viks äratas isa: talle tuli külaline, noor koolipreili Tartust, tahab tutvuda kahuriga – tulgu isa seletama. Preili oli erakordselt ilus. Isa rääkis: „See on lukk, avan selle – Viks tõstis mürsu torru – panen nüüd sinna kotid püssirohuga ja tõmban sellest nöörist... – „Tõmmake!” kibeles preili. „ Ei, seda teen ma vaid käsu peale.” – „Aga kui mina käsin!” Isa kõhkles ja käratas: „Katke kõrvad peopesadega, ajage suu ammuli!” Mürsk lendas vingudes Venemaale... Päev hiljem kutsus patareiülem ta enda juurde. Ta kuulanud üle ülejooksikuid. Need rääkinud: rühm punaväelasi ümber lõkke keetsid suppi, kui langes pilvitust taevast pomm. Umbes 30 meest said surma või haavata.
25. mail vallutasid Eesti väed Pihkva. Patarei vanemkoosseis sai ka loa osaleda võiduparaadil. Isa silmad olid kogu aeg Laidoneril. Tema oli toonud usu Eesti sõjaväele Vabadussõja võitu, mis sai usuks ka eesti rahvale. Habemik vene taat küsis: „Aga kus teie tsaar on?” Isa osutas Laidonerile. Taat imestas: „Nii nooruke, habetki pole!”
2. veebruaril komandeeriti isa Tartusse. Ta jõudis oma kaaslasega juubeldavasse linna – Vabadussõda oli võidetud, Venemaaga kasulik rahu sõlmitud! Mindi kohe fotograafi juurde suurt hetke jäädvustama.