Metsavennalugu
Jaan Rootsi salk ja Taevaskoja punker

tekst: Kalju Aarop

Jaan Roots ja salga liikmed pärast „retkel käimist”.

Võrumaa metsavendade juhi Jaan Rootsi salk oli üks viimaseid aktiivselt tegutsevaid metsavendade salku ajaloolisel Võrumaal. Kaua aega ei õnnestunud KGB-l Rootsi salka likvideerida, kuigi värvati kümnete kaupa agente tema püüdmiseks. Sügisel 1951 ehitas Rootsi salk endale punkri Suure-Taevaskoja kaljust umbes 400 m lõuna poole. Tänaseks meenutab punkri asukohta ainult suur auk metsa all.

Jaan Roots (1927) oli üks kuulsamaid Võrumaa metsavendade juhte. Ta oli koolipoisina aktiivne vastupanuliikumise organiseerija Võru Keskkoolis ning seal 1945. aasta septembris loodud põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni Põhjala Noored üks juhte. Pärast Põhjala Noorte likvideerimist julgeoleku poolt 1945. aasta lõpus põgenes ta arreteerimise eest metsa ja hakkas end varjama. Hiljem ühines ta Veriora ümbruses tegutseva Paul Randmaa metsavendade salgaga. Pärast seda kui suurem osa Randmaa metsavendade salgast oktoobris 1949 Vene julgeolekuväeosa poolt purustati, moodustas Jaan Roots oma metsavendade salga.
Jaan Rootsi salgast kujunes üks Kagu-Eesti edukamaid ja paremini organiseeritud metsavendade salku. Jaan Rootsist sai aga üks nooremaid ja aatelisemaid metsavendade juhte, kel olid oma kindlad põhimõtted vastupanuliikumise ja selle eesmärkide kohta. Tema arusaamade järgi moodustasid metsavennad Eesti Vabariigi sõjaväe, kes võitles Vene okupantide ning okupante abistavate eestlastest riigireeturite vastu. Tema põhieesmärk oli igati kahjustada Eestit okupeeriva riigi majandust. Selleks rünnati kauplusi, kaubaautosid, rahasaadetisi, või- ja koorevoore jne, mis tollal kuulusid kõik Eestit okupeerivale Nõukogude Liidule. Sellega kahjustati okupantide majandust ning saadi samal ajal endale võitluse jätkamiseks vajalikud toiduvarud ja raha. Seda ei käsitletud röövimisena, nagu seda sageli on nimetatud, vaid rekvireerimisena – sõjavägi rekvireerib sõja ajal vajaduse korral ikka vaenlasele kuuluvaid varandusi ning seda tegid ka metsavennad Eesti Vabariigi sõjaväelastena okupantidevastases partisanisõjas. Eraisikutele kuuluvat vara metsavennad üldjuhul ei rekvireerinud. Kuid siin olid siiski ka mõned erandid, sest okupantide käsilastele kuuluvaid majapidamisi metsavennad siiski vahest karistuseks puistasid. Tihti olid need punategelased omastanud kulakuteks tembeldatute ja küüditatute vara ning eluaseme.
Rünnati ja likvideeriti ka okupantidega aktiivsele koostööle läinud eestlastest reetureid, kes terroriseerisid rahulikke elanikke. Igasugused NKVD-KGB kaastöölised ja informaatorid, miilitsad, hävituspataljonlased, küüditajad, pealekaebajad jt aktiivsed okupantide käsilased pidid arvestama, et kui nad lähevad liiga aktiivseks ning hakkavad taga kiusama metsavendade perekondi ja teisi ausaid kodanikke, võib neid tabada metsavendade karistav käsi. Niiviisi püüti kaitsta elanikkonda punategelaste omavoli ja terrori eest. Kõiki okupatsioonivõimudega aktiivsele koostööle läinud Eesti Vabariigi kodanikke käsitleti riigireeturitena ja reeturitega käituti vastavalt sõjaolukorrale – nad said tavaliselt kuuli.
Operatsioonidel käimist nimetati Rootsi salgas retkedel käimiseks. Kõik retkeleminekud arutati osavõtjate vahel eelnevalt põhjalikult läbi. Salgas valitses võrdlemisi demokraatlik kord, kusjuures ka retkedel osalemine oli vabatahtlik, kes soovis see võttis osa. Tavaliselt käisid retkedel nooremad mehed, kuna vanemad mehed tegelesid majapidamise, valve ja muude töödega.
Rootsi salk oli võrdlemisi liikuv, tegutsedes peamiselt tollaste Põlva, Räpina ja Võru rajoonide piirides. Kuid retkedel käidi ka kaugemal, nii võeti Rootsi juhtimisel kaks korda ära Sindi tekstiilivabriku palgarahad Pärnu lähistel. Alati õnnestus tal pärast operatsiooni kiiresti kaduda ja jälitajad maha raputada. Ringiliikumiseks kasutati võimudelt „kasutamiseks” võetud sõidu- ja veoautosid ning igasugustelt ametimeestelt (kolhoosi­esimehed, varumisvolinikud jne) rekvireeritud mootorrattaid.
Jaan Rootsi salk oli üks viimaseid aktiivselt tegutsevaid metsavendade salku ajaloolisel Võrumaal. Energiliselt tegutsev salk häiris kohalikke komparteitegelasi ja teisi Nõukogude võimumehi. Kaua aega ei õnnestunud KGB-l Rootsi salka likvideerida, kuigi kasutati oma paremaid töötajaid ning värvati kümnete kaupa agente ja informaatoreid tema püüdmiseks, kuid esialgu see kõik tulemusi ei andnud. Aastatepikkune partisanisõda oli Rootsi teinud äärmiselt ettevaatlikuks ja kõiki kahtlustavaks.

Taevaskoja punker ja Rootsi salga häving

Sügisel 1951 ehitas Rootsi salk endale punkri Taevaskoja lähedale, Suure-Taevaskoja kaljust umbes 400 meetrit lõuna poole. Punker koosnes kahest ruumist. Eesruumis hoiti toidu­aineid, joogivett ja küttepuid ning tagumine ruum oli eluruum. Vesi oli raudvaatides, liha ja hakkliha hoiti puupüttides ning võid kastides ja püttides. Varutud oli ka kartul ja jahu, sest punkris küpsetati ka leiba. Kõik talveks vajalik muretseti juba sügisel valmis. Tagumises ruumis oli ahi ja kahekordsed narid kümnele mehele. Korsten torgati välja ainult ahju kütmise ajal, mis toimus tavaliselt öösel. Punkri sissepääsu kattis luuk, millel kasvas väikene kuusk, luugi alt viis redel punkrisse. Talv veedeti punkris ning retkedel ei käidud, et mitte jätta lumele reetlikke jälgi. Väljas käidi vajaduse korral ainult lumesaju ja tuisu ajal.
Miks valiti punkri asukohaks Taevaskoja ümbrus? Ilmselt mõjutas asukoha valikut Elmar Kurvitsa ühinemine Jaan Rootsi salgaga. Elmar Kurvits pärines lähedal asuvast Lutsu talust ning tundis hästi Taevaskoja ümbrust ja seal elavaid inimesi. Ka jäi Taevaskoda väljapoole piirkonda kus Rootsi salk oli varem tegutsenud ning kust teda väga intensiivselt otsiti. Taevaskojast ei teadnud teda aga keegi otsida. Taevaskojas toimus samal ajal Saesaare hüdroelektrijaama ehitamine ning seoses sellega liikus seal ringi palju võõraid inimesi. Seega ei äratanud mõne võõra metsavenna ringiliikumine seal kohalike elanike tähelepanu.
Pärast aastatepikkusi pingutusi kroonis julgeolekumeeste tööd 1952. aasta kevadel lõpuks edu – nende kogenud agendil „Mänd” õnnestus võita metsavendade usaldus ja sööta neile ette andmed, mis viisid Rootsi salga vastu hävingule.
KGB agent „Mänd” oli Eduard Kasesalu, kes toodi Leevile metsnikuks 1949. aasta sügisel. Pärast paariaastast pugemist õnnestuski Kasesalul võita metsavendade usaldus. Metsavendadele kättesaadava informatsiooni järgi oli Kasesalu näol tegemist usaldusväärse taustaga mehega (Saksa ajal Omakaitse kompanii- ja rühmapealik jne). Kasesalu rääkis metsavendadele, et Veriora metsamajandist on võimalik palgapäeval kerge vaevaga kätte saada sada tuhat rubla palgaraha. Kassapidaja pidi tooma pangast raha pärastlõunal ning palka hakatakse tavaliselt maksma alles järgmisel päeval. Kui raha toomisel võib vahest olla kaasas ka relvastatud saatja, siis metsamajandi kontoris pole sellel enam mingit valvet. Kasesalu rääkis metsavendadele, et ka tema oleks huvitatud mõningase summa teenimisest ning pakkus neile oma abi objektil luure ja ettevalmistuste tegemisel. Metsavennad läksidki selle ettepaneku ohvriks.
Pangast raha toomine pidi toimuma 6. juunil 1952. Veriora metsamajandi (hiljem kandis nimetust Räpina metsamajand) kontor asus Räpinast paari kilomeetri kaugusel Ristipalos. Kui Jaan Roots ja veel neli metsavenda autoga metsamajandi kontori ette sõitsid, ootas neid seal juba tšekistide poolt ülesseatud varitsus. Puhkenud tulevahetuses langesid kõik viis metsa­venda. Nii lakkas Räpina lähedal Ristipalos olemast üks Võrumaa kuulsamaid metsavendade salku.
Räpinas hävis Rootsi salga aktiivne tuumik. Pärast seda salga järelejäänud liikmed August Sabbe (Sabe), Jaan Vigel, Ludvig Juks ja Elmar Kurvits, jäädes ilma juhita, aktiivselt enam ei tegutsenud. Kuna Räpinas KGB kedagi elusalt kätte ei saanud, jäid alles­jäänud mehed Taevaskoja punkrisse edasi ning kasutasid seda talviti kuni 1954. aasta veebruarini. Detsembris 1953 sattus sellele punkrile Himmaste metsavaht Evald Tamm, kes märkas väikest kuivanud kuusekest, kergitas seda ning avastas selle alt sissepääsu punkrisse. Kohalik metsavend Elmar Kurvits tundis seda metsavahti hästi ning usaldas teda ja metsavennad jäid punkrisse edasi. Kuid 3. veebruaril 1954 sattus punkrile endine laskurkorpuse mees Elmar Klopats, ta vajus jalgupidi auku, kust kütmise ajal korsten välja torgati. Ta põgenes kohe, aga metsavend Kurvits tundis ta ära ega lubanud teistel teda maha lasta. Kuid seda meest metsavennad ei usaldanud ning lahkusid kohe punkrist, võttes kaasa niipalju toiduaineid kui kanda jõudsid ning läksid igaüks ise suunas. Klopats ei läinud küll kohe julgeolekusse, kuid ta rääkis juhtunust oma vennale, kes oli hävituspataljonlane. See teatas muidugi kuhu vaja, aga mõni päev hiljem korraldatud haarang leidis eest ainult tühja punkri. Punker lasti pärast seda õhku.
Pärast Taevaskoja punkrist lahkumist varjas iga mees ennast omaette. 1954. aasta lõpul tulid Juks ja Vigel metsast välja ja legaliseerusid. Järgmisel aastal nad aga arreteeriti ja mõlemad läksid tribunali alla. Elmar Kurvits legaliseerus 1956. aastal, kuid teda ei õnnestunud KGB-l kinni panna, sest talle ei leitud mingit süüd peale enda varjamise. Elmar Kurvits töötas hiljem mitmeid aastaid Taevaskojas looduskaitseala valvurina. Ainsana jäi metsa August Sabbe (Sabe), kes ei alistunud okupantidele, vaid suri vaba mehena. Ta hukkus Võhandu jõel 28. septembril 1978.

Jaan Rootsi salk (vasakult nr 5 Martin Parts, nr 1 Jaan Vigel, nr 3 August Sabbe)

Jaan Rootsi salka kuulunud metsavennad:

Jaan Roots (1927), varjunimed Orjol, Ivo, Skaut.
Langes 6.06.1952 Ristipalos.
Elmar Käis (1924), varjunimi Stenka.
Langes 6.06.1952 Ristipalos.
Erich Treial (1916), varjunimi Karu.
Langes 6.06.1952 Ristipalos.
Valter Võhni (1920), varjunimi Hunt.
Langes 6.06.1952 Ristipalos.
Martin Parts (1920), varjunimi Kuri.
Langes 6.06.1952 Ristipalos.
Arnold Kakko (1906),
langes 2.07.1950 Peraküla lähedal.
Olav Kakko (1932),
langes 28.10.1950 Koolma küla lähedal.
Jakob Kakko (1934),
legaliseerus 1950 ja arreteeriti samal aastal.
August Sabbe (Sabe) (1909), varjunimi Kuhte
(Kuste). Hukkus 28.09.1978 (27.09.1978)
Võhandu jõel.
Jaan Vigel (1906), varjunimi Majandusülem.
Legaliseerus augustis 1954,
arreteeriti 1955 ja sai 25+5 aastat.
Ludvig Juks (1911), varjunimi Ado. Legaliseerus
septembris 1954, arreteeriti 1955 ja sai 10+5 aastat. Autasustati 1998. aastal IV klassi Kotkaristiga.
Elmar Kurvits (1909), varjunimed Juku, Kure Juhan. Legaliseerus 1956. Autasustati 1998. aastal V klassi Kotkaristiga.

* * *

Legaliseeritud metsavendade Jaan Vigeli ja Ludvig Juksi arreteerimisest Põlva rajoonis

ENSV RJK juurdlusosakonna ülema asetäitja raport RJK esimehele, 14.12.1955

7. septembril 1955. aastal avati juurdlustoimik nr 14 980 Vigel, Jaan Gustavi poja ja Juks, Ludvig Danieli poja süüasjas, kes kuulusid pikka aega relvastatud terrorijõugu koosseisu, mida juhtis Roots, Jaan. 7.12.1955 asja uurimine lõpetati ja saadeti kohtusse.
Juurdluse käigus tuvastati järgmine fakt: süüdistatavad Vigel ja Juks varjasid end aastatel 1953–1954 koos teiste bandiitidega Eesti NSV Põlva rajooni Taevaskoja metsas maa-aluses punkris. 1953. aasta lõpus ja 1954. aasta alguses avastasid selle punkri kohalikud elanikud: metsavaht Tamm, Evald ja kodanik Klopets, Elmar.
1954. aasta alguses, ajal, mil nad varjasid end oma abistaja Pariots, Jaani talus, kirjutasid Vigel ja Juks kaks ähvardava iseloomuga kirja Tammele ja Klopetsile, milles hoiatasid neid, et nad ei teataks mitte kellelegi metsapunkrist, mille nad olid avastanud.
Kirjad saadeti bandiitide abistaja kaudu posti teel nimetatud isikutele.
16. veebruaril 1954. aastal konfiskeeris Võru kirjade kontrollimise punkt PK (perlustratsija korrespondentsii) Tamme ja Klopetsi aadressil saadetud kirjad, millel oli koos teiste allkirjadega allkiri „Koovik”. Saatja aadress dokumentidel puudus.
Seoses sellega, et sel ajal toimus juurdlus Koovik, Arved Juuli poja asjas, saadeti need kirjad grafoloogilisse ekspertiisi eesmärgil teha kindlaks, et ega nende autor ei ole Koovik. Kooviku asja need kirjad mingil moel ei puutunud ja seepärast tagastati need ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 4. osakonnale ning nende asukohta ei ole me kindlaks teinud.
Vastavalt ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee juhtkonna 28.4.1954 kinnitatud plaanile viis Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee Põlva rajooni volinik vanemleitnant Gurjev bandiitide punkri kindlakstegemiseks läbi agentuurse kombinatsiooni, mis nägi ette bandiitide Vigeli ja Juksi nimel meie agendi saatmise metsavaht Tamme juurde kirjaga, mille sisu oli äravõetud kirjadega identne.
Läbiviidud kombinatsiooni tulemusena mingeid andmeid bandiitide asukoha kohta ei saadud ja agendi toodud „bandiitide” kiri jäi hoiule metsavaht Tamme juurde.
28. septembril 1954. aastal kuulas Gurjev Tamm, Evaldi tunnistajana üle Vigel, Jaani ja Juks, Ludvigi kuri­tegeliku tegevuse kohta ja Tamm andis tunnistusi tema poolt leitud maa-aluse punkri kohta Põlva rajooni Taevaskoja metsas ja oma korduvatest kohtumistest relvastatud bandiitidega.
Selles tunnistaja Tamme proto­kollis kirjutas teda üle kuulanud Gurjev üles, et 1954. aasta kevadel käis tema juures keegi tundmatu mees kirjaga, mis tema arvates võis olla talle sokutatud riikliku julgeoleku komitee organitest.
Tamm, Evaldi ülekuulamise nimetatud protokoll esitati koos teiste materjalidega Juksi ja Vigeli arreteerimise sanktsiooni saamiseks, kusjuures juurdlusorganeid ei hoiatatud läbiviidud kombinatsioonist, millest saadi teada juba juurdluse käigus.
Selleks, et vältida riikliku julgeoleku komitee organite töö meetodite dešifreerimist, ei olnud meil teist väljapääsu, kui kooskõlastatult
8. sõjalaevastiku sõjaväeprokuratuuriga teha selles asjas erimäärus, mille kohaselt ettekäändel, et juurdluse käsutuses ei ole originaalkirju, ja operatiivsetel kaalutlustel ei süüdistata arreteeritud Juksi ja Vigelit ähvardava iseloomuga kirjade kirjutamise faktis.
Seega ei rakendanud Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee Põlva rajooni voliniku aparaat kirjadega operatiivset kombinatsiooni läbi viies abinõusid selle šifreerimiseks, vaid vastupidi, sättis löögi alla riikliku julgeoleku organite töö meetodite dešifreerimise, mida õnnestus vältida tänu asjas rakendatud meetmetele, millest kannan Teile ette seisukoha võtmiseks.
Allikas: Tiit Noormets „Metsavennad
Suvesõjas 1941”
ERAF 131SM.1.327, 121–123 (tõlge vene keelest).