Endel Kask: Minu mälestused Narvast on vähesed

tekst: jaanika kressa

Endel Kask Foto: Aare Leinpere

Endel Kask on üks vähestest viimastest vananarvakastest ja ka viimastest vähestest Eesti eest võidelnud leegionäridest. Miks Narva on hüljatud tänaseni, miks nendest, kes „välihalli” selga tõmbasid ja kodumaa eest võitlema läksid, enam midagi kuulda ei taheta? Mis mõte on sellisel rahval, kes iseenda ajaloost teada ei taha ja osa oma maast vabatahtlikult ära annab?

Olete sündinud 1925. aastal teispool Narva jõge, Jaanilinnas. Kas teil on mälestusi oma esimestest eluaastatest Narvas ja Jaanilinnas?
Minu side Narvaga on tekkinud kahel erineval põhjusel. Esiteks, ma olen sündinud Narvas ja seal paar esimest eluaastat elanud, teiseks, pärast pikki sõja- ja sõjavangiaastaid Narva küüditatud ja seal lisaks oma kolm aastat punajõudude tööpataljonis elu parimaid aastaid raisanud.
Sündisin Jaanilinnas Aia tänaval, majas nr 5, aga mu vanemad olid pärit Lõuna-Eestist; ema Viljandimaalt Tarvastu kihelkonnast, isa Tartumaalt, nii et viru verd mul tegelikult polegi. Olin oma pere lastest noorim ja päris väike veel, kui mu kaupluse­juhatajast isa töökohta vahetas ja Narvast ära kolisime.
Nii on minu mälestused tolleaegsest Narvast muidugi vähesed, segatud kindlasti juttudega, mida on rääkinud minu isa-ema ja vanemad õed-vennad. Kõige eredamalt on mul meeles üks pildistamise matk, kui suundusime terve perega Jaanilinnast üle silla Narva, et teha korralik perekonnapilt Narva kuulsa fotograafi Johannes Kärneri ateljees.
Meenub Narva jõe võimsa kose mühin, vahutav vesi ja siiani vabaduse monumendina meelde jäänud Hermanni kindlus. Huvitav mälestus on Narva jões elutsevatest silmudest. Nimelt kogunesid silmud mingi jões olnud eseme, näiteks kivi või kännu ümber, moodustades mingi omapärase pärja, kust siis oli võimalik neid ka kinnastatud käega püüda. Omaaegne kuulus Niggoli ettevõte valmistas neist konserve, peamiselt röstituna tarretises. Konservid olid küllalt kallid, kuid enne karpi panekut lõigati silmudel ära sabad ja neid müüdi odavamalt. Olid väga maitsvad!

Perekonnapilt, tehtud Narva kuulsa fotograafi Johannes Kärneri ateljees. Pesamuna Endel istub ema süles. Foto: erakogu

Millal ja kuidas sõda teie jaoks algas?
Eesti rahvas oli läbi elanud õuduste ja kannatuste aasta 1940/41, kõik sellel vene okupatsiooniaastal korda saadetud hirmuteod olid veel elavalt meeles. Pärast Saksa vägede Eestisse jõudmist oli ka mul võimalus tegutseda Omakaitse ridades, sest okupatsioonivägede riismed, samuti punased aktivistid, olid ohuks avalikele asutustele, sildadele, raudteejaamadele jne. Ööpimeduse varjus saatsid nad korda nii mõnegi kuriteo: kõike seda arvestades oli minu otsus kindel: astun sõjaväkke, sest täiesti talumatu oli mulle mõte, et niisama lihtsalt laseme venelased uuesti võimule. Niisiis tõmbasin selga sõjaväe vormi, mis sest, et välihall ja saksa vöörihmaga, mille pandlal kiri „GOTT MIT UNS”. Oli ka teataval määral uhkusepisik hinges, sest Eesti Wabariigis oli sõdur „tehtud mees”. Ja mille poolest siis meie halvemad pidime olema, sest läksime ju sõtta Eesti vabaduse eest. Et tollel ajal eesti rahvas tõesti niiviisi mõtles, oli näha ja tunda sellest, et rongi, millega me Tallinnast ära sõitsime, oli Balti jaamas ära saatmas sajad pealinlased, samuti paljud tublid sõbrad-tuttavad. See oli 1943. aasta sügisel, kui minu aastakäigu mehed olid kätte saanud kutsed vormistada paberid sõjaväkke astumiseks.

Nii et meeleolu oli pigem hea ja isegi lootusrikas?
Võib küll ütelda, et ma läksin sõtta päris hea meelega, Minu sõjatee sai alguse Tallinnast. Laial tänaval, praeguse nukuteatri majas võeti meid kokku. Loomulikult saime ka vormi selga. Mingi lootus siis ju veel oli, et Eesti saab uuesti vabaks.
Minul oli juba enne sõda tekkinud ettekujutus Venemaast kui mingist punasest põrgust, kus valitseb hirm, vale ja terror, inimeste massiline hävitamine. See ettekujutus süvenes veelgi pärast 1941. aasta juuniküüditamist, mil viidi „ümberasumisele” ka minu sugulasi. Kõik see aitas kaasa, et ma kõhklemata välihalli vormi selga tõmbasin, aitamaks kaasa Eesti vabastamisele.
Minu sõduripõli ei olnud eriti sündmusterohke, kestis umbes aasta, sisaldades elu õppelaagris, mõnd lahingut, haavata saamist, haiglaravi, taganemist ja sõjavangi langemist.
Õppelaagris olime Lätimaal, kusagil Riia lähistel. Sattusin siderühma, hakkasin õppima morsetelegraafi, raadiosidet, telefoniside korraldust jne. Minust sai Funker ehk sidemees.

Te saite sõjas ka haavata, kuidas see juhtus?
Praegu tagantjärele kirjeldada olukorda, kui oled sattunud vaenlase turmtule alla, näed sõprade pihtasaamist, kuuled kuulide vihinat ja siinseal mürsulehtrite, mulla-kivide ja tulesammaste tekkimist enda vahetus läheduses, on võimatu. Karjuda oleks tahtnud: „Te kuradid laske meie rahvast ükskord rahus elada, minge tagasi oma kolhoosidesse ja oma baabade kaissu!”
Ärkasin kummalises vaikuses, püüdsin taibata, mis oli juhtunud ja kus pagan ma olen, ei mingit kuulivihinat ega tulemöllu, kus on omad, kus vaenlane, kas side sai taastatud, ajus keerles mingi mõttejuppide virvarr. Selgus saabus üsna varsti, kui uksest sisenes valges kitlis noor daam: „Oled saanud mürsuplahvatuse tagajärjel põrutada, ka väikese killu reide ja nüüd oled Daugavpilsi haiglas. Varsti saadame su Eestisse.” Nii läkski. Meie väeosa oli pärast raskeid kaotusi taganenud üle Daugava, viidud Tallinna ja laiali saadetud.

Kas teil oli kokkupuuteid ka soomepoistega?
Vahepeal tekkis ka mõte ja võimalus Soome põgeneda, jah just põgeneda, sest nii mulle tundus, kui kuulsin, et see või teine oli üle lahe läinud. Eesti oli ju hädaohus, meid, eesti sõdureid oli nagunii vähe ja äraminek tundus, vähemalt mulle, kodumaa reetmisena. Pealegi levisid kuuldused, et soomlased üritavad venelastega rahu teha, mis oleks Eesti olukorda veelgi raskemaks muutnud, sest vaenlane oli (ja küllap ka on) meil ühine. Nagu sügisepoole selgus, nii ka juhtus. Osa poisse, kes Soome läksid ja seal sõjaväkke värvati, saadeti Eestisse tagasi ja said ka välihalli selga. Niisiis oli meil nüüd peale ühise vaenlase lõpuks ka ühine vorm, ainult et nemad on ikkagi soomepoisid, vabadusvõitlejad, kellest räägitakse kõva häälega, samal ajal kui meiesugustele kiputakse hoopis teistsuguseid silte külge riputama.

Kuidas sõda teie jaoks läbi sai?
Meid pidi viidama Pärnu kaudu Saksamaale, aga kui kuulsime, et Pitka organiseerib kusagil Lihula kandis veel mingit vastupanu, „leidsime” ühe veoauto ja sõitsime kolme-nelja poisiga ka Lihulasse. See oligi vist tõesti 22. septembri õhtupoolik, kui Pitka tuli, pidas väikese kõne, ütles, et kahjuks midagi teha pole, Tallinn on langenud, tänas kõiki kokkutulnuid, olete vabad, minge kuhu saate, mina lähen ka ära. Sellega oli meie sõda sõditud.

Kui palju teid seal Pitkaga metsas oli?
Metsaalune oli ikka sõdureid täis! See kogunemine oli spontaanne. Kõik, kes veel tahtsid vastu panna, tulid. Pitka andis teada, et koguneme ja teeme midagi. Tahtmine oli Eestisse jääda ja Eesti eest sõdida. Lootus sureb ju viimasena. Mina ei ole rohkem Pitkat näinud, kui mõni minut seal rivi ees. Väga sümpaatse mulje jättis.

Mis edasi sai?
Sellises lootusetus olukorras tekkis meil poistega mõte Rootsi purjetada. Kuulduste järgi oli parim võimalus startida Kihnust, küllap leidunuks seal sobiv alus, millega üle mere jõuda. Leidsimegi. Sõit algas kenasti, pardal oli koos tsivilistidega oma 60–70 inimest. Kuid sõit takerdus tuulevaikse ilma ja kehva navigeerimisoskuse tõttu. Meie merereisi lõpetasid kahuripaugud rannalt. Halvema ärahoidmiseks tõmbasime valge plagu masti, viskasime relvad üle parda. Sõit oli läbi, unistused purunenud. Kaldalt saabusid „päästjad”, kes meid maale toimetasid. Vormis mehed koguti kokku, algas jalgsi marss Haapsallu, hiljem rongiga Tallinna, majutati meid Juhkentali kasarmutesse.
4. novembril 1944. aastal algas sõit külmades lukustatud kaubavagunites valvemeeskonna „hoole” all Venemaale. Pärast paarinädalast loksumist käsutati meid vagunitest välja Okulovka jaamas. Meid majutati Parahhino asulas vangilaagriks kohandatud endise paberivabriku hoonesse.
Parahhino vangilaagris elasime üle kaks kõige raskemat talve. Toiduks oli kolhoosipõllult sügisel korjatud poolmädanenud kapsalehed, vahel sekka ka hirsipuder. 1946. aasta kevadeks langes mu kehakaal sellise saleduskuuri tõttu 40 kilogrammi kanti.

Vangilaagriga võrreldes tundus sõda vist päris ilus? Mis tunne oli olla vang?
Lugege Kurt Vonneguti „Tapamaja!” Tunnet kui niisugust enam ei ole, kui sa oled allasurutud nagu mingi asi, sa oled ainult number, sa oled näljas ja ainult mõtled, kas ja kuidas homse päeva üle elad. Üle piiri Venemaale veeredes kadusid tunded ära, muutusid peaaegu olematuks.
Venemaal sõjavangis olin kolm aastat, teine kolm Narvas Vene sõjaväes. Võrdluseks: Saksa vormi olin saanud kanda ainult aasta. Niiviisi kadusid musta auku mu elu parimad aastad.
Sõja olukorras on ikka alles veel lootus, et äkki suudame midagi ära teha, ehk pöörame kaotuse võiduks. Vangilaagris kustub elusalt pääsemislootus ajuti olematuks. Valdav tunne on, et siin ma olematusse kaon. Mõtted keerlevad hoopis koduste ümber, kas neid võidakse hakata kiusama minusuguse „fašisti” pärast? 1945. aasta kevad tõi siiski pisut rahunemist, lubati isegi koju kirjutada.
Kevad tuli, kuid meie ešeloni umbes 400 mehest ei elanud nälja, külma, haiguste tõttu sadakond kamraadi rasket talve üle ja jäid igaveseks puhkama kuskile laagrilähedasesse jäärakusse….
Mingil hetkel hakkasin tundma, et mina olen siiski elus. Lõpuks kirjutasin ka koju.
1946. aasta sügisel laaditi meid uuesti rongi ja sõidutati Odessasse. Odessas oli nn filterlaager, kus eraldati sikud lammastest. Õieti tehti seda juba Parahhinos, kus toimus nn arstlik läbivaatus. Nagu hiljem selgus, otsiti mehi, kel kaenla all nn „välgu” märk. Ka minul oli see olemas, niisiis sattusin ka filtrisse. „Filtreeriti” meid seal terve aasta, mina pääsesin sõelast läbi, kuid mõnigi mees kadus jäädavalt.

Vaateid ennesõjaaegsest Narvast. Foto: Ajapaik.ee

Millal te nägite Narvat uuesti?
Vangipõli Odessas sai otsa, meid laaditi järjekordselt vagunitesse ja hakkasimegi veerema, seekord põhjapoole. Pärast paarinädalast logistamist ja ärevat ootust-lootust jõudsimegi NARVA!
Härdaks võttis küll, kui pärast kolme ja poole aastast ellujäämise kursust jõudsime Kodumaale! Eestisse! Narva!
Narvas saime küll lahti „vangikostüümidest,” kuid asemele anti jällegi sõdurimundrid: gimnastjorkad, brjukid, puhvaikad. Niisiis said meist soldatid-tööpataljonlased.

Milline Narva nüüd oli? Mis tunne teid valdas?
Ainult varemed. Mis tunne on, kui sinu kodulinnast on tehtud rusuhunnik? Meenutades Vonnegutti – eks ta ole! Oled lihtsalt põrgulikult tige, aga mis see sinu märatsemine aitab.
Tol ajal oli igal tänavanurgal putka, kus muu kribu-krabu kõrval müüdi lahtist viina. Läksid Kreenholmi pidusse, enne kallasid klaasitäie (po stakanu) endale sisse, tekkis üsna hall olek – vaat see oligi see tunne!
Lisandus veel niisugune tunne, et oled põrgust pääsenud küll, aga siiski mõtled, et mis kurat ma siis nüüd teen, haridust mul pole, midagi-kedagi mul pole, joon parem ennast täis. Oled ju lihtsalt tühi koht ja sind pole kellelegi vaja. Kas hakata lihtsalt venelastele tööloomaks?
Ühel päeval sain aga kirja, mis tekitas mu halli maailma mingi valgusesähvatuse. Kirja, nagu selgus, olid saatnud eesti kooli 10. klassi tüdrukud ja see sisaldas…kutset: tule kooli! Mis sinust niimoodi saab, jood ennast põhja? Naistega on raske vaielda. Läksingi. Tänuks tüdrukutele ja äkki ärganud ihale hariduse järgi lõpetasin 1949. aastal Narva 2. Keskkooli 10. klassi.

Kas sattusite uuesti ka Jaanilinna?
Jah, ma käisin seal, sest minu vanaisa, minu emaisa on maetud Jaanilinna kalmistule, mis nägi nüüd välja nagu üks vene surnuaed. Arvukalt oli näha eestlaste haudade vahele püstitatud punaseid püramiide. Vanaisa haua leidsin ema juhtnööride järgi üles. Leidsin üles ka koha, kus me Jaanilinnas elasime. Tõesti ainult koha, sest meie majakene Aia 5 oli saanud mingisuguse võimsa mürsuga täistabamuse ja „koht” oli umbes viiemeetrise läbimõõduga kraater. Käisin Jaanilinnas veel paar korda, otsisin ka vanaisa hauda, kuid pean oma häbiks tunnistama, et ei leidnud! Kalmistu oli umbe kasvanud.

Tollal oli keskkool vist 11-klassiline?
Lõpetasin Narvas 10. klassi, pärast Vene kroonust vabanemist tulin Tallinna, astusin õhtukeskkooli, mis asus vanalinnas, Gustav Adolfi majas, ja sealt sain lõpuks keskkooli lõputunnistuse. Küll aga hakkasin aru saama, et ainult keskkooli haridus jääb lahjaks, isu tekitas Tallinna Tehnikaülikool.

Kuidas „fašist” ülikooli vastu võeti?
Ega kohe ei võetudki. Öeldi, et meil praegu kohti ei ole. Soovitati astuda Leningradi kaugõppe instituuti, elektrokeemia erialale. Sain sisse ka, kuid ei meeldinud mulle see vene värk ega vene keel, mis oli mul üsna kehv. Aasta pärast üritasin uuesti TTÜ-sse. Võeti vastu, kuid kaugõppesse. Eks ma punnitasin need aastad ära, sain elektriinseneri diplomi kätte. Ka tööle võeti tehnikaülikooli, hüdraulika labori juhatajaks. Fašismiga enam probleemi polnud, Stalin oli ka juba surnud ja hakati pikkamööda maha rahunema.

Kas te teisi Saksa väes sõdinuid ka tundsite ja kuidas omavahel suhtlesite?
Minuga samal ajal õppis päevases osakonnas üks sõjakaaslane, temaga koos üritasime Rootsi purjetada. Hiljem olen ka mõne teisega kohtunud, tervitasime, aga sellega jutt ka lõppes. Küllap oli ka hirmu, eriti siis, kui olid ennast varjanud ja dokumentidega oli mingi segadus. Mina olin oma „matsu” juba kätte saanud ja võimuga rahu teinud.

Kas te mäletate neid aegu, kui Vabadusvõitlejate Liit loodi?
Tean, et EVTÜ asutamiskoosolek toimus 1992. aastal, mina astusin liikmeks 1993. aastal. Tallinna ühing oli jaotatud linnaosade vahel piirkondadeks. Mustamäe piirkonna liikmed käisid koos Mustamäe Päevakeskuses. Parimatel aegadel oli meid koos saja mehe ümber. Viimane Mustamäe ühenduse koosolek oli möödunud aasta detsembris, peale esimehe olin kohal ainult mina...

Millal siis terve Tallinn omavahel kokku sai?
Kogu Tallinn sai kokku ülemaalistel kokkutulekutel ja Sinimägedes. Meid oli kunagi palju, mehi kogunes oma kolm bussitäit.

Meenutage palun Sinimägede kokkutulekuid ajast, mil teid oli veel nii palju!
Vabadusvõitlejate maa- ja piirkondlikele ühendustele lisaks oli ju veel teisi klubisid, nagu Lennuväepoisid, Eesti diviisi klubi, Wiking Narva klubi ja Idapataljonid. Sinimägede mälestusüritusi korraldas Kaljo West ja tema juhitud Eesti diviisi klubi. Pikkamööda on hakanud aga tegevus soikuma. Vanu sõjamehi jääb aina vähemaks, küllap annab tunda, et soovitakse justkui ära unustada meie meeste osalus Teises maailmasõjas Eesti eest ja vaenlase vastu.
Maarjamäele ehitati leinamüür, kuid seal pole sõnagi meestest, kes välihalli vormi kandsid ja Eesti eest verd valasid. Meid oli 1944. aasta suvel ligikaudu 70 000 relvastatud meest, kes Eesti vabaduse eest võitlesid, nende hulgas arvukalt ohvitsere. Miks neid mehi tahetakse unustada?

Sinimägedes on ju muuseum!
See on naerukoht! Kui esimest korda sinna sattusin, tundus ta mulle üsna sümpaatne, sest seal on vanu tuttavaid relvi ja muud sõjavarustust, kuid mu vaimustus lahtus üsna ruttu, sest tõsist meie sõja mälestust oli vähe, põhilised kangelased on ja mälestatakse seal ju hoopis punaväelasi.

Olete kogumiku „Mälestusi Vanast Narvast” üks autoritest. Millal ja kuidas see kogumik sündis?

Kogumiku tiitellehel on aastaarv 1999. Millal ja kuidas selle kogumiku koostamine alguse sai, on mulle üsna uduseks jäänud. Minu poole pöördus kadunud Vilma Talberg, Vana-Narva Seltsi väga lugupeetud esimees. Nii ma siis ühe loo kirja panin, muljetest pärast sõjavangist vabanemist 1947. aastal.
Autoreid kogumikus on arvukalt, neist pikemad lood on kirjutanud Aino Ahven pldikestega noorusmaalt, venelaste tulekust 1939. aastal, sõjast ja evakuatsioonist 1944. aastal. Irma Ekpass on kirjutanud lapsepõlve lugudest, ka venelaste tulekust, sõjast, evakuatsioonist. Autoreid on veel: Elmar Kell, Eerik Laidsaar, Nikolai Viilup jpt. Põhjaliku ülevaate Narva hävitamisest 1944. aastal on kirjutanud Harald Riipalu, Rüütliristi kavaler, Narva kaitse juhataja.

Palgiparvetajad Narva kosel. Foto: Ajapaik.ee

Kuidas Vana-Narva Selts toimis?
Vana-Narva Selts käis Tallinnas Teaduste Akadeemia kohviku ruumides regulaarselt koos kuu esimesel esmaspäeval. Aasta esimene kokkutulek oli septembris, viimane järgmise aasta mais. Kokkutulekutel käis põhiliselt omavaheline keskustelu, teadagi mis teemadel. Tihtipeale esines nendel kokkusaamistel ka väliskülalisi. Jõuludel-aastavahetustel oli koosviibimine tavalisest meeleolukam.
Narvas käidi enam-vähem igal suvel, meid võttis seal oma hoole alla Narva Eesti Selts eesotsas linnasekretär Ants Liimetsaga. Ühised koosviibimised olid üsna meeleolukad, esinesid Narva Eesti kooli lapsed (minu kooliõed-vennad!) oma laulude-tantsude-pillilugudega, tantsuks mängis orkester. Korraldati linnaekskursioone, ka Jaanilinna. Külastasime Eesti kooli. Kooli direktor oli kena eesti daam, andis põhjaliku ülevaate kooli minevikust, olevikust, tuleviku väljavaadetest.
Vana-Narva Selts on oma tegevuse lõpetanud. Seltsi üks kaalukamaid ettevõtmisi oli Narva Eesti Vabadussõja monumendi, mis punavõimude poolt purustati, taastamise algatamine. Taastatud monument avati pidulikult 15. juunil 1996. aastal.

Vana-Narva Seltsi liikmed taastatud Narva Vabadussõja monumendi juures. Foto: erakogu

Käisite ka Narva Eesti kooli külastamas, kas teie arvates on eesti koolil küllalt jõudu edasi tegutsemiseks?
Kes teab kui kauaks. Eesti Vabariik plaanib ju oma kurikuulsa gümnaasiumireformiga jätta Narva vaid ühe nn riigigümnaasiumi, mis sisuliselt tähendab eestluse lõplikku hävitamist.

Mida te arvate Fjodor Šantsõni loodud Vana-Narva maketi saatusest?
Ma olen seda maketti näinud Narva raekojas. See on häbiväärne, et käib mingi halenaljakas jagelemine maketile kasvõi ajutise säilituskoha otsimisel, rääkimata maketi alalisest eksponeerimisest. Loomulikult peaks linnavalitsus leidma selle koha, kuid tundub, et seal polegi selleks soovi.

Miks Narvas venestamine ja ajaloo unustamine edasi käib, kuigi Eesti on ammugi vaba?
Jah, see on imelik, kuidas olukord sunnib inimesi mõtlema ja tegutsema. Vene ajal tekkis, vähemalt minul, juba täiesti lootusetuse tunne. Ametiasutustes, ettevõtetes, kultuuriühendustes pidi domineerima vene keel. Tekkis tunne, nagu mängiksid inimesed mingit kokkulepitud mängu, mille reeglid on kehtestanud mitte-eesti jõud, asukohaga Moskvas. Narvas läheb ikka vanaviisi edasi…

Endel Kask koos armastatud proua Heljaga. Abielu on kestnud 65 aastat, peres on kasvamas kaheksa poega, pojapoega ja pojapojapoega. Foto: Aare Leinpere