Eduard Julius Alexander von Dellingshausen

tekst: Jüri Kotšinev

Eduard Julius Alexander von Dellingshausen. Foto: Wikipedia

Eduard Julius Alexander von Dellingshausen (1863–1939) oli veel kuulsam kui tema sõjaväelasest vanaisa Johann Eduard von Dellingshausen. Dellingshausen oli viimane, kes oma seisuse ja aatekaaslaste eesotsas üritas juhtida baltisakslaste katset Eestis ja Liivimaal oma (baltisaksa) riiklust kehtestada.

Kooliharidust sai vabahärra Eduard Julius Alexander von Dellingshausen Tallinna Toomkoolis, kuhu ta pani õppima isa, Eestimaa kubermangu aadlikogu eestseisja parun Nikolai von Dellingshausen. Toomkooli lõpetas Eduard Julius Alexander 1880. aastal ja asus õppima Tartu Ülikooli. 1885. aastal asus noor vabahärra vabatahtlikuna teenistusse Jelisavet-
gradi kolmandasse husaaripolku. Aasta hiljem, 1886. aastal läks erru ning jätkas õpinguid Münchenis ja Berliinis. Kodumaale naasis Eduard Julius Alexander 1887. aastal ning alustas pärusmõisas Aasperes tegevust mõisnikuna.
1902. aastal valiti Eduard Julius Alexander von Dellingshausen Eestimaa aadlikogu eestseisjaks ja sellesse ametisse valiti ta järjest neli korda. Ühe ametiaja kestvus aadlikogu eestseisjana oli neli aastat.
Vahemikus 1904–1917 oli Dellingshausen Tallinna ja Haapsalu piirkonna au-rahukohtunik, aastatel 1913–1918 Tallinna Toomkooli hoole­kogu esimees.
22. juunil 1907 valiti Eduard Julius Alexander von Dellingshausen Eesti kubermangu maaomanike saadikuna Vene keisririigi Riiginõukogu liikmeks. 1918. aastal 8.–18. novembrini oli vabahärra von Dellingshausen Balti hertsogiriigi täitevkomitee esimees. Pärast hertsogiriigi idee hääbumist lahkus 1918. aasta detsembris Eesti­maalt. Ta elas Saksamaal Königs-
bergis, Hannoveris, Jenas ja Potsdamis. Aastatel 1919–1939 oli Eduard Julius Alexander von Dellingshausen Eestimaa Pärusaadelkonna Ühenduse esimees. Selles auametis oli ta kuni surmani 1939. aastal.
See baltisakslane oli viimane vana rüütelkonna administratsiooni esindaja Eestis ning tema isik on tekitanud kohalikes ajaloolastes üheselt negatiivset suhtumist. Kui aga vaadata seda rolli, mida mängis vabahärra Eduard Julius Alexander von Dellingshausen baltisakslase pilgu läbi, on selge kui väärika suguvõsa väärika järglasega oli tegu.
Eesti põles neil rasketel ja keerulistel aegadel saatuse tules ning uues tekkivas riigis ei olnud enam kohta ei baltisakslastele ega ka endise tsaarivõimu ametnikele ja riigiteenistujatele. Kogu see seltskond pidi lahkuma ning tekkinud Eesti Wabariigis elasid veel etnilised sakslased ja venelased maata ja privileegideta pagulastena.
Baltisakslastel oli muidugi eriti täbar olukord, kuna mõisad rekvireeriti ja seisused kaotati. Valgete vene emigrantide saatus oli samuti vilets, kuid eestlased ei olnud ei ühtesid ega teisi siia kutsunud.
Enamik baltisakslasi lahkus Hitleri ja Stalini lepingu alusel Saksamaale 1939. aastal. Need vähesed, kes Eestisse jäid, leidsid kurva lõpu 1940. aastal, punase riigipöörde alguspäevadel. Neid ootas Siber ja surm. Vene valged läksid punaste võimuhaaramise järel seina äärde veel enne eestlasi, keda punavõim samuti ei säästnud.