Unustatud tõekuulutus –
Alain Besancon „Sajandi õnnetus”

tekst: Ants Sild

Toome lugejateni ettekande vabadusvõitleja Jüri Kuke mälestuskonverentsilt.

Tavapärane on, et tutvustatakse uut kirjandust, mina tahan meenutada vana ja lugeda mõne kirjakoha Alain Besanconi raamatust „Sajandi õnnetus”, mis lugejaile olnud kättesaadav peaaegu paarkümmend aastat tänu Loomingu Raamatukogule ja tõlkija Katre Talvistele.
Raamatu alapealkiri kõlab: kommunismist, natsismist ja holokaustist. Et kahest viimasest on kõnelnud ja kõnelevad jätkuvalt kõik kirjatööks ja sõnaseadeks võimelised institutsioonid üle ilma, siis lubagem siinkohal valjult hääldada raamatus kirjapandud lõigukesi kommunismist. Esiteks sellepärast, et oleme nähtavalt iseendi läbielatud õnnetust unustama hakanud, teiseks sellepärast, et kommunismi kõige saatanlikum pool – nimelt MOONUTAV PEDAGOOGIKA – on igasugustest tõsistest arutlustest, analüüsidest ning hinnangutest taandumas. Nii näiteks on veider sõnavärdjas „nõukaaeg” mõrvarlikku ajastut mahendama hakanud. Traagiline ja terroristlik saab aga igal pool ja alati kanda vaid oma õiget nime, niisiis: kuritegeliku režiimi – vene nõukogude okupatsiooni aeg. Vastasel korral nihestuvad üldinimliku moraali ja eetika kategooriad, seatakse kahtlasse valgusesse ausaks jäänud kodanike kullaproov ning takistatakse isamaalise kasvatustöö korraldamist tulevikus.
„Alguses võtab suur osa rahvast pettepedagoogika heas usus vastu. Rahvas usub uude moraali koos isadelt päritud moraaliga. Ta armastab juhte, kes lubavad õnne, ta usub, et on õnnelik. Ta usub end elavat õigluses. Ta vihkab sotsialismi vaenlasi, ta annab neid üles, kiidab heaks nende paljaksriisumise ja tapmise. Ta ühineb nende hävitamisega, aitab sellele kaasa. Ta osaleb kuritöös, seda ise märkamata. Samal ajal ta juhmistub üha rohkem teadmatusest, väärinformatsioonist, võltsloogikast ning kaotab oma intellektuaalsed ja moraalsed teetähised.” (Besancon)

Kipume unustama

Ühes vanas anekdoodis küsitakse: kas kommunism on teadlaste leiutis või masside looming? Vastus on: kommunism on masside looming, sest teadlased oleksid seda eelnevalt koerte peal katsetanud.
Mõnikord kipume olnut unustama, mõnikord lausa sunnitakse unustama, rõhudes kristlikule vennaarmule: ega siis kurja kurjaga tasuta! Ja õiged ning vooruslikud on need, kes just sellist mõttelaadi endas kannavad, mitte nood Nürnberg kahe kuulutajad! Ja siin ongi see koht, mida nii väga on oodanud küüditajad ja kommunistid, kagebeelased ja nende kriminaalsed kaaslased, ka kaasajooksikud ning kollaborandid! Järgneb rõhutatult andestamise vajaduse esiletoomine, mis nüüd aga pööratud kannatanute vastu – OHVRITELT tuleb nõuda kuritööde andestamist! Heites kõrvale aksioomi, et kurjategijad peavad olema eelnevalt kuritegu tunnistanud ning seejärel hardalt kannatanutelt andestust palunud. Praegu nähtav ühepoolne andeksand on oma olemuselt vale, eksitav, silmakirjalik ja moraali kaanoneid riivav. Meie igapäevase elu praktika, poliitikakogemus, seda saatev moonutav pedagoogika ning vääras õhustikus võrsunud kasvatusprintsiibid kinnitavad eelöeldut veenvalt.
Eesti Vabariigi ajakirjandusest võib tuua praegugi näiteid, kus maailma ajaloo võikaimat diktatuuri on hakatud amnesteerima, garneerides ja kaunistades inimsusevastasust lugudega tasuta haridusest ja muinasjuttudega õnnelikust lapsepõlvest!
„...üldtunnustatud moraali ja kommunistliku moraali sasipundart on endiselt võimatu lahti harutada, viimane peidab end esimese taha, parasiteerib temal, mädandab teda, tehes temast oma nakkuse levitamise vahendi.” (Besancon)

Kas see sõnum ei kisenda?

Mädandab üldinimlikku moraali, levitab nakkust – kas see sõnum ei kisenda! Samas kui kõrval silutakse sõgedust ja skolastikat, otsitakse akadeemilisest aganatemerest terakesi, et jätkuvalt kinnitada: kommunismi taotlused olid kohati toredad, aga välisvaenlased ning siseriiklikud õõnestajad ja dissidendid ei lasknud õilsatel viljadel küpseda!
Nii mõnigi marksismi-leninismi, teadusliku kommunismi või polöki lugijavend, keda võib endiselt kohata ülikoolide õppetoolides või kõrgetes riigiasutustes, õppis kiiresti ära uue ideoloogilise keelepruugi, mis võimaldab lingvistilist kamuflaaži, hämaraid tõlgendusi, ümberütlemisi ja teisendusi. Siinkohal tuletab Alain Besancon meile meelde, et kommunistlik inimene ja eriti selle ideoloogia sügavustesse kaevunud inimene peaks olema psühhiaatriliste uuringute objekt. „Sest,” kirjutab Besancon „...ta näib sulgununa, tegelikkusest äralõigatuna, võimelisena oma vestluskaaslasele igavesti esitama ühtesid ja samu argumente pimestatuna ja siiski veendununa oma selges mõistuses. Sellepärast ongi psühhiaatrid sidunud seda seisundit kroonilise, süsteemse deliiriumi, skisofreenia ja paranoiaga...” Igaühel on võimalik siit teha oma järeldus ning tuua paralleele tänapäevaga, küsides: milline osa on moonutaval pedagoogikal olnud poolsajandi jooksul ja kui suur on selle mõjuväli praegu? Igasuguse moraalse hävitamise taustaks on rumalus. Kas lihtne sõgedus on pehmendav asjaolu või kuulub see orgaaniliselt kommunistliku kurjuse koosseisu ei vaja eraldi arutelu – hinnang saab olla vaid üks: inimliku ja tavapärase teadvuse häired – kommunistidel on need aga valdavad – saavad esile tulla vaid siis, kui eelnevalt on katkenud suhe tegelikkuse ning reaalse maailmaga. Meenutagem, et iseseisvuse taastamise ajal oli Eestis 120 000 kommunisti-utopisti, neist 50 000 eesti päritolu.
Kommunism kestis nii kaua, et seda peeti sarnaseks jääajaga, erakordselt külmade talvede reaga. Kui kliima on jälle soojenenud, ei mõelda sellele enam ning võetakse päikese paistel käsile igapäevased toimetused,” kirjutab Besancon. Ja tundub et prohvetlikult. End ajalukku mõeldes – just siis, kui eesti rahvas päikesepaistel ning palehigis oma 140 000 talus ennastunustavalt tööd murdis ning kodusid ehitas, ilmusid lagedale peninukid ja koerakoonlased – see tähendab eesti kommunistid. Mõne kuuga oli segamini paisatud kogu normaalne töö ja elamise rütm ning iseseisev väikeriik vajus põhjatusse mülkasse. Saabunud oli tõeline jääaeg...
Ajalugu ei pea ennast alati kõige koledamal kombel kordama. Aga Aristotelese antiikset sõnumit: need, kes ei tunne huvi poliitika vastu, riskivad sellega, et neid juhivad hullud – maksab meenutada küll. Sinna juurde võib lugeda õpetlikke, tarkade inimeste mõttetööna valminud raamatuid, sealt enda jaoks olulisi sõnumeid otsida ning koos tagasivaatega leida alati võimalus ka ette vaadata. Seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses...
Siinse raamatuga tasub taastutvuda. Ei kahetse ka need, kelle jaoks „Sajandi õnnetuse” lugemine on esmane.