Jäljed viisid Nõmmele

tekst: Leho Männiksoo

Aida Markus (Velise) ja kindlameelne Richard Markus.

Repressioone täis nõukogude ajal käisid Nõmmel Aida Markuse (Velise) juures koos –, kuigi see oli keelatud ja isegi nuheldav –, need, kes olid nooruses Eesti Vabariigi ajal andnud skaudivande, milles sisaldub üks oluline lubadus: olla truu oma isamaale ja rahvale. Ja seda kogu eluks!

Nõmmel koos käinud skaudid ja gaidid hoidsid seda vaimu kindlalt kuni surmani. Nad ei võinud aimatagi, et noortena antud vandetõotust saavad nad hoolimata sõjale ja riigivõimu muutustele ka vanemas eas avalikult kuulutada ja seaduslikult ellu viia.
30 aastat tagasi, jüripäeval, 23. aprillil 1989. aastal, said nad Tallinnas Stoltingi tornis taas kokku ning välismaal tegutsenud skaudigildide eeskujul loodi ka Tallinnas meie skautluse isa Anton Õunapuu nime kandev skaudiveteranide gild. Peagi tekkisid selle eeskujul mitmel pool Eestimaal gildid, mis koondusid keskgildi ümber ja võeti vastu ülemaailmsesse rahvusvahelisse perre.
Nõukogude ajal käidi koos ja toetati üksteise vaimu, mille lained Siberisse saadetud ning sealt saadud kirjades olid nii mõnegi inimese jaoks kindlateks eluvaimu toeks ning kosutajateks.
Anton Õunapuu nimelise gildi arhiivis on hulk pärandusena toodud materjale, nii kirju kui ka protokolle, üleskirjutisi ja fotosid, isegi postmargikogusid.
Üks mahukamaid on Aida Markuse kirjade mapp. See räägib ühe armastusloo tugevusest, mis sai pärast pikki ootusi ja vintsutusi karmis vangistuses õnneliku lõpu. Need on kirjad tol ajal veel Aida Velisele, kellest sai hiljem Aida Markus. Kirjade saatja ja saaja oli Richard Markus. Tema kodumaale saadetud kirjaread tekitavad loodetavasti ka siinse kirjutise kaudu meelekindlust. Tähistagu need kirjad ühtlasi ajaloolises valguses Anton Õunapuu nime kandva gildi kolmekümnendat sünnipäeva.

Kallis Aida!
15. oktoobril 1946. a.
Nr. 8
Mu püüe on olnud ikka sõpradele ja tuttavatele kirjutada nii tihti kui võimalik, kuid siiski kipub see seeria hõredaks jääma. Täna tahan jälle mõned read sulle pühendada, pealegi, kui eile sain sinu kirja nr. 2 – 29. kevadkuu päevast.
Talv on meil juba täielikult käes, külmad jäised põhjatuuled puhuvad üle lageda, moodustades hangesid iga väiksemagi takistuse ette. Tahtmatult tuleb üle elada jälle karm talv, teine minule siin põhjas. Lootused olid ju küll kodumaale sõiduga ennetada talve, kui need pole saatuse tahtel täitunud. Raske on oodata, sest päevad tunduvad tohutult pikkadena. Puudub aga valik, siis on see paratamatus ja tuleb leppida.
Tervis on mul mõnes osas muutund paremaks, seda eriti pakkide mõjul, mida olen viimasel ajal mõned saanud kodumaalt. On ju nüüd saatmine vaba ja kui omakseil peaks jätkuma elu ja tervist, siis julgen neid edaspidigi loota. Nii pole tunda enam igal sammul seda suurt väsimust ja nõrkust ja välimuski olevat mul tunduvalt paranenud kaaslaste jutu kohaselt.
Ei ole kaugel enam jõulud, need rahupühad ja juba neljandaid pole võimalus pidada kodus. Kui nii mõelda kõigele sellele möödunule, siis tihti kipub meel muutuma nukraks, aga ega’s tohi lasta pead norgu, pealegi kui õhus liigub igasuguseid julgustavaid kuuldusi peatsest minusuguste kodumaale sõidust. Elame ja näeme.
Muidu veereb elu vana rada – pimedast pimedani. Töö ja ülejäänud aeg on „vaba”. Puhkepäevi juhtub ka saama mõnikord üle paari kuu ja nii möödub aeg meie siinse väljenduse kohaselt kellel pulma ja kellel surma poole.
Posti saamine on viimasel ajal muutunud korralikuks, sest kirjad, ajalehed ja pakid saabuvad siia isegi vähem kui kümne päevaga. Kahju ainult, et vahepealt hulk on kaduma läinud ja nii võin seda arvata ka Sinu saadetiste kohta. Kõigele vaatamata katsu aga kirjutada edasi, sest küllap mõni saadetis ikkagi minuni jõuab.
Tuletad omas kirjas meele kunagisi rahvatantsuharjutusi, millele mõeldes praegugi jalg veel kergeks muutub. Peaks ainult võimalused avanema, siis teeme taas proovi. Eks ole nii!
Kuidas möödus Sul suvi ja mida juhtus selle kestel head ja huvitavat? Muidugi oled jälle nüüd õpinguid alustanud, sest minu teada õppeasutused avasid oma uksed 1. septembril. Kas oled ka Anuga kirjavahetuses ja kuidas käib tema käsi? On ju meie kunagine ühine pere pillatud võrdlemisi laiali, nii et paljudega on üldse raske kontakti saada. Sina arvatavasti aga oled siiski rohkem nendega kontaktis, seepärast palun Sind öelda neile tervisi minult, keda juhtud kohtama. Sinule, Su vanemaile ja Lindale ning kõigile sõpradele südamlikke tervitusi. Julgen loota Sinult vastust õige pea.
Parimat soovides Richard

* * *

Kallis Aida!
17. veebruaril 1947.a.
Nr. 12
Võta vastu soojad tervitused polaarmaalt. Postimees on pannud me närvid proovile, sest ta pole andnud meile kirju juba poolteist kuud. Kuid öeldakse, et usk millessegi ei peta kunagi, nii ka käesoleval juhul. Loodan, et lähemail päevil saabub kirju jälle terve sületäis nagu seda harilikult juhtub peale pikemat pausi.
Momendil on juba öö, lõpetasin äsja igapäevase aruande ja enne puhkama heitmist tahtsin Sulle need read kirjutada. Päevad mööduvad siin täis pinget ja ootusi, sest siinsest elust on juba täielikult villand. Ei oska aru saada, miks ei suudeta niisuguses asutuses korda pidada nagu vangilaager. Suuremail kurjategijail (kristliku maailma mõiste kohaselt), nagu röövleil, bandiitidel ja mõrvareil on kõiges asjus vabad käed ja ülemused värisevad nende ees, julgemata midagi tarvitusele võtta selle vastu. Nii saavad need kõike, mida iganes võimalik siin saada on ainelisest küljest ning nende vastu ei julge häält tõsta keegi. Teavad ju ülemused, et vastuseismisel ühel heal päeval välgub puss või kirves ja kuigi ta sellest kümmekond aastat jälle lisaks saab, ei heiduta see teda. Niisuguseid leidub eriti nooremate hulgas, kelle õige koht oleks alles koolipingis, aga mitte vangilaagris. Siinse mõiste kohaselt oleme aga meie kõige suuremad kurjategijad. Kas on see nii? Siiski usume kord koitvat päeva, millal see enam pole nii.
On möödunud taas rahupühad – jõulud ja oleme astunud uude aastasse. Need pühad olid meil siingi palju teistsugusemad kui eelmised, sest omasime isegi oma jõulukuuske, millel jõuluõhtul küünlad süütasime ja jõululaule laulsime. See õhtu tuletas väga meelde lapsepõlve, millal särasilmil sai vaadatud ehtes jõulukuuske ja pühadustundega teistele kaasa lauldud.
Tänavu siin oleme mitmekordselt eelistatumas olukorras võrreldes eelmise aastaga – omaette ruum, elektrivalgustus, korralik postiühendus ja suur lugupidamine eriti vormikandjate poolt. Sisustuse, puhtuse ja korra poolest on meie eluruum teatud eeskujuks tuhandeile teistele ja olemasolevail andmeil on see ainuke juhus, kus niisugune grupp eestlasi on võinud püsida niivõrd iseseisvana ja organiseerituna. Muil juhtudel on nad laiali pillutud vankade sekka.
Minul on teatud au töötada praegu brigaadi sekretärina ja päeviti ambulatooriumis, kus arst on keegi rumeenlane. Tööpäev on küll liiga pikk, kuid eelistan seda siiski füüsilisele tööle, eriti praegusel – talve ajal.
Tööpäeva tõsteti meil 12 tunnini ja nii jääb aega vähe üle millekski muuks. Üldse on press praegu väga tugev ja iga vähemagi eksimuse eest võib kukkuda kartserisse, kus valitseb samasugune temperatuur kui väljas ja süüa ei anta. Töönormid on kõrgele ülesse kruvitud ja kasu nende täitmisest väike. Kes täidab vaid 100%- liselt, see töötasu üldse ei näe. Toit aga on küllaltki hinnas – leib 30 rbl kg, piim 25 rbl l jne.
Kodumaal võib varsti juba kevadet tervitada, taas on üks talv mööda. Ega vist tänavu see polegi nii hirmus karm?
Kaugele olete jõudnud oma rahvatantsudega ja kes vanadest tantsijaist neist osa ka võtavad? Kui kodumaalt kirju pole saanud, on elu nagu kotis, millest midagi läbi ei näe. Kui veidi mahti saad, ole hea ja katsu valgustada siinset elu, mis muidu nii üksluine ja igav on.
Julgen loota sinult peatset kirja. Tervita Fredy-t perekonnaga ning teisi tuttavaid. Sulle, Lindale ja vanemaile kõik head.
Tervitab Richard

P. S. Pea pöialt, et mu juuksed peas püsiksid, hakkasin neid paar kuud tagasi kasvatama ja seni pole veel maha pügatud.

Vanad skaudid – gaidid said jälle vabalt koos käia!

* * *

Kallis Aida!
1. detsembril 1948
nr. 30
Minu rõõmuks külastas mind täna postimees Sinu poolt saadetud ajakirjadega. Tuhat tänu! Imelik küll, nii kaua pole juba enam midagi kuulnud Sinult. Kaldusin mõttele, et vast oled unustanud, tegelikult ei näe see siiski olevat nii. Arvan, et lähemal ajal peaks kirigi saabuma.
Viimase kirja oled minule kirjutanud veel Kivimäelt, kust Sa nüüd arvatavasti juba lahkunud oled. Kuidas on aga lood Sinu tervisega? Kas osutus võimalikuks sellest tõvest täielikult jagu saada?
Minul veerevad päevad ikka vana tuttavat rada: vahetpidamatu pingutus – töö ja jällegi töö. Hommikul vara kõndida läbi paksu lume 5 km kaugusele töökohale ja õhtul tagasi – see on iseenesest juba mõnevõrra väsitav. Teisest küljest aga lasub minul kümniku ülesande vastutus töö kvaliteedi eest, mistõttu endal füüsilist tööd just teha ei tule. Piisab, kui käsutan 70–80 töölist. Kõigele vaatamata püüan ma sellest ametist vabaneda niipea kui võimalik. Sest see võib endaga kaasa tuua lisa-aastaid karistusajale. Neid on mul aga endalgi juba küllaldaselt. Meil „liidus” on parim ikkagi teenida lihttöölisena, kellel puudub peaaegu igasugune vastutus, pealegi pole mu iseloomule kohane kaaskannatajaid sundida ja seega endale vaenlasi koguda. Karjääri võib teha kõikjal, kuid mitte siin maal.
Läheneme iga päevaga jõuludele – neljandaile minul siin. Pikk aega ja kui mõelda üleelatule, siis pole sellest kasu kellelegi. Ainult üks mustade päevade rida minu elukalendris. Tahan küll loota, et need enam kaua ei kestaks.
Kui mõelda, et pean eemal viibima kõigest ilusast, saamata nautida miinimumigi sellest, mis vastaksid neile eluaastaile, siis tõmbuvad käed rusikasse. Mille eest peab see nii olema? Õigus, ma olevat reetnud nende isamaad, mida aga minule hoopiski vaja ei ole. Poleks vaja teadagi, et niisugune maa üldse olemas on. Tuleks ometi varem see aeg, millal võiks jäädavalt raputada siinse tolmu jalgadelt ja tunda end taas inimesena. See aeg ei tohiks olla kaugel, sest õhus nagu oleks tunda juba aatomi lõhnagi. Jääb üle vaid oodata ja loota ning mitte pead kaotada. Sest peale vihma paistab harilikult ikka jälle päike.
Kui ma ei eksi, siis ühes Kehakultuuris võisin ühel fotol näha Laine Liivat, ta ju lõpetas möödunud kevadel Kehakultuuri tehnikumi. Teisalt leidsin ajalehest Salme Muru kohaletulekus võimlemisesivõistlustel. Kõik näivad olevat tublisti edasi jõudnud. Ainult, et tuhanded sammuvad samal ajal tagasi. Mõistad ju mind.
Missugusele astmele on üldse jõudnud seltskonnaelu Tallinnas? Ja millises alatuses oled ise sellele kaasa tõmmatud? Ole hea ja valgusta mind veidi sellest küljest.
Näed, vaim on mul sedavõrd nürinenud, et ei oska enam õiget kirjagi kirjutada. Lepi siiski sellega.
Sulle ja Su koduseile ning kõigile sõpradele-tuttavaile soovin häid pühi ja paremat uut aastat. Toogu see meid jällenägemisele!
Südamlikke tervitusi
Richard

* * *

Kallis Aida!
12. juunil 1949. a.
Nr. 6
Kuigi tead hästi, et olen vilets sulesõdur, püüan ometigi jälle veidi paberit määrida, selles leides nagu lohutust ja meelelahutust.
Täna on üks tavaline pühapäev juunis, kuid siiski erinev teistest seetõttu, et teda puhkepäevaks nimetada võin. Tegelikult on see ootamine enam väärt, kui kõik muu. Oled oodates nädala, teise, mõnikord isegi kolm tema saabumist ja veeretades nii mõnegi küsimuse lahendamise sellele, samas aga – on ta jõudnud õhtusse, nagu tänagi. Ja kõik on samuti, nagu oli eile.
Õieti peaks ju meilgi siis olema kevad, mida aga tänavu veel tunnistada ei saa. Kogu mai lõpp ja juuni algus sadas lund, praegu on see küll kadunud, kuid pole veel kaskedel hiirekõrvu ega roheline murugi tärganud. Mõistad siis isegi, milline võib olla meeleolu minusugusel nurjatul sellisel kevadel. Aga olles nii paljudelegi naudinguile löönud käega, tuleb leppida sellegagi.
Kuhu siis lõppeks olekski minna või millest rõõmu tunda? Jäägu need lõbud paremaiks päevadeks, mis ootavad eel. Istusime koos värskemate liikmetega meie perest, kellelt võis kuulda huvitavat kodumaast, kõigest seal toimuvast ja Saksamaast, kust üks meist on tulnud vast paar aastat tagasi.
Tõepoolest paneb pääd raputama nii mõnigi uudis, teised aga sunnivad käsi tugevamini tõmbuma rusikasse. Lähemalt ma siinkohal ei taha mainida, sest kardan paberi kannatavust selles suhtes. Usun Sind mõistvat mind niigi.
Ma ei oska õieti orienteeruda paberilgi, sest peale ühe õnnesoovikaardi pole ma juba ligi aasta omanud Sinult mingit teadet. Kus peitub viga – ei oska isegi siinkohal arvata. Fakt on see, et side on katkenud siia saabuva posti osas. Loodan sel kestvat mitte kaua.
Kui Sul leidub tahet, siis palun saada ikka mõni teade teele, vast ükski leiab tee minuni. Tundes end ise kõigele vaatamata hästi ja tervena, soovin seda Sinulegi.
Tervita koduseid ja kõik sõpru, kes peaksid veel liikvel olema.
Kõike hääd!
Richard

Lõpusõnad

Küünalde valguses elustuvad Aidale mälestused.

Eestlased on rahvas, kes on sajandeid suurrahvaste sõdade vooge ja hukatuslikke tapatalguid üle elanud ja ikka edasi elanud. On selge, et vanemad põlvkonnad loodusseaduste tõttu kaovad. Et elu edasi kestaks, hakkavad seda kandma kord-korralt nooremad, kes vanemate asemele astuvad. Hoidkem endis elu ja armastust mälestuste kaudu, andkem neid edasi ja õppigem nendest!

„...Minule näib, et ei füüsiline ega ka vaimne enese­arendamine ei anna vajalikke tulemusi, kui ei ole üht eeldust. See eeldus on idealism. Kaasaegsetest umbsõlmedest ei pääse välja, kui ei seata endale idealistlikke tähiseid. Ajaloo pöördepunktidel on olnud ikka vaimsed jõud, mis viimati on leidnud lahenduse sellele, mis elu nõudis...”

Lõiguke 1940. aasta jaanuaris Eesti välisministri, professor Jüri Uluotsa skautidele peetud kõnest