Metsavendade kirjasõna

Elmar Ilpi   metsavendade salga lendleht, veebruar 1948

Kallid kaasmaalased!

Metsavend Elmar Ilp

24. veebruaril käesoleval aastal täitub 30 aastat meie riikliku iseseisvuse välja kuulutamisest. 30 aastat tagasi meie vabastasime endid aasialiku despootliku vägivalla valitsusest ja hakkasime ühisel jõul ja ühisel nõul ehitama uut kõige mootsamat demokraatlikku riiki, kus ei olnud orjasid, kus olid vaid üheõigusliku kodanikud.
Juba siis ei meeldinud meie iseseisva riigi loomine meie suurele ida naabrile. Tuli astuda võitlusse hiiglasliku Venemaaga ja nendega, kes tahtsid panna maksma diktatuuri ja meie rahva rõhuva enamuse allutada käputäie kõrilõikajate võimualla, kes tahtsid elada oma töökate ja kokkuhoidlike kaaskodanike töövilja arvel. Tekkis meie sangarlik Vabadussõda, kus eriti meie noorsugu näitas üles mehist vahvust ja õiget arusaamist silmapilgu tähtsusest. Meie rahvas lõi lõõmama ürgne vabadustuli ja meie tulime võitlusest välja võitjatena.
Oma edaspidise tööga näitasime, et meie olime kõigiti õigustatud oma iseseisvale elule. Meie noor Vabariik arenes enneolematu kiirusega, meie sammusime oma saavutustega Euroopa kultuurrahvaste esirinnas. Kuid meie oleme väike rahvas, kelle naabriteks on suurrahvad, kes ei ole jõudnud oma kultuurilises arenemises veel nii kõrgele, et nad jõuaksid arusaada, et üks inimene ei pea olema teise ori. Üks rahvas teise orjarahvas ja et üks rahvakiht ei tohi teha rahva rõhuvat enamust oma käsualuseks ja orjaks.
1940. aasta juuni päevadel hävitas Punaarmee Kremlis kükitava verise timuka Stalini käsul meie areneva Vabariigi. Meie riigiasutused ja organisatsioonid purustati, suur osa meie rahvast, eesotsas juhtidega küüditati Venemaa viletsusse. Meie kodumaal tekkis tuhandeid tundmatuid haudu, kus puhkavad meie kodumaa tütred ja pojad, kes langenud ohvriks Moskva vere janule. Meie vaimsed ja füüsilised varad hävisid idast tulnud barbarite hävituskires. Meie arenev elu kisti sadu aastaid tagasi.
Elasime üle Saksa fašistliku okupatsiooni rasked aastad ja nüüd oleme taas elanud kolm aastat venelaste raske okupatsiooni ikke all. Okupatsiooni võimude poolt on meie inimesest tehtud rääkiv tööloom, kes ei saa oma töötasust kõhtu täis ega riiet selga, rääkimata kõigest sellest mida vajab XX sajandi inimene. Meie oleme taas orjarahvas, kelle kubjasteks ja sundijateks on meie oma rahva seast võrsunud äraandjad, oma rahva huve mõne seekli eest ära müünud reeturid, kõige häbiväärsemad kujud meie ajaloos. Meie inimeselt on röövitud julgeoleku tunne, ta on sunnitud elama alalises hirmus ja teadmatuses oma homse päeva eest. Meil peetakse jahti inimestele, et neid saata surema Siberi metsadesse, kus juba hävimas suur hulk meie kodumaa tütreid ja poegi. Elama suures vanglas, kus inimeselt on röövitud kõige algelisemadki inimõigused, rääkimata demokraatiast.
Kallid kaasmaalased, vaatamata pimedale ööle, mis meid ümbritseb, ärge kaotage lootust helgemale tulevikule. Ei ole jõudu, mis suudaks jäädavalt sumbutada vabadusiha rahva südames. Lõkkele lööb ja üles tõuseb nagu muistsete egiptlaste pühalind Fööniks tuha alt. Iga päev, iga tund viib meid lähemale silmapilgule, mil meie rahvas võib tõusta avalikule võitlusele Vene okupantide ja nende käsilaste vastu. Vaadake kainelt ringi, juba kaugelt paistab vabaduse koidik. Selle püha tunni liginedes ja kätte jõudes olgu meie hulgas vähe neid, kes selle tunni kättejõudmist hirmuga ootavad.
Kodanikud igast elukutsest, eriti aga meie noored, jääge oma kodumaale ustavateks poegadeks ja tütardeks, vaadake kindlalt ja rahulikul ootusel tulevikku. Vabadustund läheneb, see toob endaga ühes kohtumõistmise nende meie kaaskodanike üle, kes on unustanud oma kodanikukohustused raskel ajal ja saanud reetjaiks oma Isamaale. See kohus saab olema õiglaselt halastamatu.
Kodanikud, ärge kaotage usku ega lootust oma Isamaa paremasse tulevikku. Ei ole jõudu, mis saaks keelata inimesel tõusmast, ei ole jõudu, mis saaks keelata meid taas vabaks saamast.
Vabariigi 30. aastapäeva puhul soovime oma Isamaale ustavaks jäänud poegadele ja tütardele rahulikku meelt ja kindlat usku tulevikku.

Su üle jumal valvaku, mu armas Isamaa
/ Lendav Surm. Saaremaa /

ERAF 13.1c/c.4,105–105p.

* * *

Artikleid metsavendade ajalehest „Vaba Eesti Tähistel”, 1945. aasta Võrumaal

Vabanemise eel!

Kommunistlikust ikkest vabanemistund, mida eesti rahvas oodanud nii pikisilmi, läheneb üha. Ta seisab ukse ees. Kannatused saavad varsti lõppema. Eesti saab vabaks. Meie hakkame ise endid juhtima, ise oma elu korraldama. Siis pole enam ohtu, et sind veetakse tšekaa piinakeldrisse, kust tee läheb orjuse maale või musta mulla alla. Tuleb vaba Eesti, kus meist igaühe julgeolek on kindlustatud. Kus elame vaba elu, nii nagu iga meist hääks arvab.
Ent enne seda, praegusel viimasel mõrvarluse – röövluse tunnil, oleme ettevaatlikud. Rohkem kui kunagi varem. Igal sammul võib vangiahel mõrva löögiga tabada meid. Sest oma lõpu lähidust tundes on mõrvar –
valitseja äärmiselt raevukas. Ta puistab välja kogu oma julmuse. Tahab hävitada niipalju kui suudab ja kuipalju osutub tal võimalikuks. Tahab väljavedada meie omandeid ja varandusi. Teha maa lagedaks ja tühjaks. Ning lisaks sellele katsub ta hoida meid ja meie maad viimseni oma küünte vahel. Kõik võtted, mida ta oskab vähegi välja mõelda, võtab ta tarvitusele.
Ärgu aga meid kohutagu miski. Kui kuski osutub paratamatuks võitlus, siis võtame selle vastu, olles väärikad eestlased.
Palju on kannatanud meie rahvas. Eriti just viimastel päevadel, mil on esinenud jällegi massilisi vangistamisi. Kuid nendel vangistamistel, kannatustel tuleb lõpp. Me vabaneme. Me seisame just vabanemise eel.
Maha N. Liit – mõrvariik! Maha kommunism – ­mõrvarlus – röövlus!
Elagu Demokraatlik Eesti Vabariik!

VET nr. 7, 1945

ERAF 130SM.1.10935.

Kommunismi vastu voitlemise voitlusviisid!

Kommunismi vastu võitlemise võitlusviisid on praegusel kommunismile kriitilisel ajajärgul lihtsamad kui kunagi varem.
Need oleks:
Ärge lööge mingil juhul kommunistide kilda. Ehk kui olete nende killas, siis töötage kommunismi vastasuse kasuks. Olge südames nende vaenlased, mõeldes, kadu kommunsimile. Propageerige nende vastaseid mõtteid niipalju kui suudate. Katsuge omi tuttavaid, kes sõbrustavad kommunismiga, kahevahel olles kiskuda eemale neid pooldavast seisukohast, seletades neile kommunismi ja nõukogude korra orjastamise põhiiseloomu ja põhimõtteid. Loogem ustavaid sõpraderinge niipalju kui suudate. Soovitage seda ka oma sõpradele. Katsuge päästa neid, kes langenud kommunismi hävitava meelevalla alla, kommunismi küüsist. Iga vähemastki kuuldust, mis puutub otsimistesse, haarangutesse, NKVD meeste lähikonda ilmumisse, teatage ümbruskonnale, eriti nendele või nende lähistele, keda kommunistlik terror süütult taga kiusab.

Olgem julged!
Olgem kavalad!
Olgem ettevaatlikud!
Ja veelkord ettevaatlikud!
Ja olgem iga hetk valmis kõigeks,
mis ei peaks ka tulema!
Arvestage kommuniste alatute äärmustega!

VET nr. 2, 1945

ERAF 130SM.1.10935.

»Metsamehed« Eesti vabariiklased - üleilmsed demokraatlased

Praegusel raskel surveajastul asetab aeg meie kõigi õlule suured kohustused; kohustused nii meie maa ja rahva tuleviku ees kui ka kohustused oma kaaskodanike ees olevikus.
Meie maa tulevik kohustab ja nõuab meilt enam ühtekuuluvusetunnet, enam rahvustunnet – enam kui kunagi varem, et suudaksime seista püstipäisena punaste voolude ja tuulte pöörises. Muidugi on see sageli raske – rusikas kätega taskus ja verdtilkuva südamega rinnas peame vaatama oma varanduse, mis on ühtlasi ka rahva varandus ja kogu meie riigi rikkuse alus, laastamist ja riisumist - kuid teades, et maist vara saab hoole ja tööga alati, siis säästame end oma rahvale, olles ettevaatlikud nii sõnades kui tegudes. Südames muutume aga üha kindlamaks veendes - tekkib uus vaba Eesti.
Eestlaste nimel, neid, keda tabanud on kahjuks punane taud, mitte kohe kividega surnuks visata, vaid selle taudi algstaadiumil katsuda neid võita tagasi meie maale ja rahvale.
Eestlased – unustagem viha, jätkem kaebamised ja omavahelised arveteõiendamised võõra võimu abil! Jätkem kättemaks tulevastele aegadele, kui kohtumõistjaks on meie rahvas ise! Või veel parem, kõigevägevama hoolde, kes pole meie rahvast kunagi unustanud!

Kõigevägevama nimel – elame uuele, vabale Eestile!
Elagu Eesti Demokraatlik Vabariik!

VET nr. 3, 1945

ERAF 130SM.1.10935.

Metsavendade omaloomingust Viljandimaal:
Jaan Vilgatsi kirjutatud laul, 29.07.1945

Täna läheme Isamaa eest sõtta
Vaenlast Eestist välja tõrjuma
Ehk meist mõni oma elu kaotab
Ega see veel Eestit kohuta

Täna sai üks vapper sõdur surma
Keda isa ema koju ootasid
Ja üks teine noormees kanti hauda
Keda pruut jäi nuttes maha leinama

Armas pruut ära oota pulmapäeva
Su peig on kauguses ju langenud
Pühi pisar kanna leina loori
Küll taevas saate üksteist nägema

Mõnel mehel laps ja naine kodus
Laps tal haige ilm on tundmatu
Küll Jumal ise tema üle valvab
Maha ta ei jäta kedagi

Enne veel kui ta saab taevastõusu
On tiblad Eestist välja tõrjutud
Enne veel kui püssikuul mind tabab
On puhastatud meie Kodumaa

Kaljusaarel 29. VII 45

ERAF 129SM.1.85/1, 152.