Ohvitserikooli läbinud ohvitserid Paul Maitla ja Edgar Kilk.

Eesti Ohvitserid Eesti Leegionis

tekst: Hanno Ojalo

Raamat: Hanno Ojalo NOOR LEEGION Kuidas loodi Eesti Leegion Kirjastus Ammukaar 2019

27. märtsil 1943 andis Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe korralduse Eesti ohvitseridele ja allohvitseridele astuda „vabatahtlikult” Eesti Leegioni. Kuidas toimus veenmismetoodika ja milline meelsus valitses Eesti ohvitserkonnas, saame lugeda järgnevast katkendist Hanno Ojalo raamatust „Noor Leegion. Kuidas loodi Eesti Leegion”.

Üks tõsine probleem leegioni moodustamisel oli eestlastest ohvitseride ja allohvitseride nappus. Ohvitseride leegioni saamiseks rakendati kodumaal kõige erinevamaid meetmeid: meelitamist, hurjutamist, propagandat ja kamandamist.
Neile, kes ei olnud veel Saksa sõjaväes (isegi nendele ohvitseridele, kes juba teenisid politseis ja Omakaitses) avaldati tugevat survet ja lõpuks andis Hjalmar Mäe 27. märtsil 1943 välja korralduse Eesti ohvitseridele ja allohvitseridele astuda „vabatahtlikult” Eesti Leegioni. Siit tuleneski rahvaluulesse läinud väljend – vabatahtlikult sunniviisil.
Kuidas toimus eelnev propaganda ja veenmismetoodika? Nii teatas juba 19. septembril 1942 Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) juht Otto Leesment oma kõnes ohvitseride poole pöördudes, et oma valitud elukutse tõttu on neil aukohus eesti rahva ees jalamaid leegioni astuda ja võidelda. Ta pidas vajalikuks kasutada isegi sellist väljendit nagu „Või istub teist mõnigi mugavalt mõnel kantseleikohal, kus iga tütarlaps võib teid asendada?”. Sama tegi ka Julgeolekupolitsei juht major Ain Mere oma 3. märtsil 1943 Tartus peetud kõnes, kus ta kinnitas, et tunneb häbi eesti ohvitserkonna käitumise pärast; kasutades selliseid sõnu nagu salongiohvitserid, kes on end mugavalt rakendanud kõikvõimalikesse tagalaasutustesse (nagu muide ka Mere isegi) sh „arvatavasti leidub neid meiereideski”.
Nagu öeldud, lõppes asi sellega, et 27. märtsil 1943 andis H. Mäe korralduse Eesti ohvitseridele ja allohvitseridele astuda „vabatahtlikult” Eesti Leegioni põhjendusega, et kuna nad on valinud endale sõjaväelase elukutse, siis ei ole neil õigust jätta oma kohus täitmata: „Eesti leegion kannatab ohvitseride ja allohvitseride puuduse all. Seepärast teen igale ohvitserile ja allohvitserile kohuseks vanusele vaatamata astuda Eesti leegioni vabatahtlike ridadesse. Selleks esitada minule vastavad sooviavaldused oma ülemuse kaudu hiljemalt 10. aprilliks 1943.”
Eesti Julgeolekupolitsei allikate andmeil põhjustas korraldus ohvitserkonnas segadust ja pahameelt. Arvati, et käsk astuda vabatahtlikult Eesti Leegioni on pigem mobiliseerimine. Samuti arvati, et Hjalmar Mäe võiks eeskuju näidata ja saata kõigepealt sõjaväkke need ohvitserid, kes teenisid Eesti Omavalitsuse mitmesugustes asutustes. Järgnevalt võeti arvele kõik ohvitserid, kes teenisid politseis, Eesti Omavalitsuse asutustes, Omakaitses ja väljaspool avalikku sektorit, juulis oli neid kokku 221 meest.
Esimestena saadeti juuli esimesel poolel leegioni Eesti Julgeoleku­politsei ohvitserid, 57 arvelevõetust 31 meest, 18 sai ajapikenduse. Juuli keskel andis väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja, kellele allus Eesti Omakaitse, korralduse kõigile Omakaitse ohvitseridele, kes olid vallalised ja kuni 29-aastased, astuda vabatahtlikult leegioni ridadesse. Sel viisil koguti eri liiki politseiorganisatsioonidest kokku 250 ohvitseri ja allohvitseri, mis oli kindlasti tõhus lisandus.

Leegioni astumise poolt ja vastu

Miks siis Eesti ohvitserid nii väga leegioni ei kibelenud? Üks põhjus oli kindlasti selles, et Saksa sõjavägi ja eriti just SS-väed ei kippunud tunnustama teiste riikide sõjakoolides saadud ohvitseriharidust ja auastmeid. SS-is suhtuti kriitiliselt koguni Wehrmachtis välismaalastele antud auastmetesse! Olles mitmel põhjusel (ja osalt ka põhjendatult) väga heal arvamusel oma ohvitseride ettevalmistamissüsteemist ning arvates, et just nende süsteem on maailma parim, kiputi 1942–1943 diskrimineerima välismaiseid ohvitsere ja see mõjus neile solvavalt ning kahandas tuntavalt innukust Leegioni astuda. On olemas selline mõiste nagu ohvitseri au ja eks iga Eesti ohvitser pidi enda jaoks Teises maailmasõjas õige poole ning väeosa valima.
Nimelt ei kinnitatud SS-vägedes Eesti ohvitseride endisi auastmeid, lipnike ja reservohvitseride puhul aga viidi nad automaatselt aste allapoole, alljuhtide või ehk ohvitserikandidaatide ebamäärasesse staatusse. Näiteks ka oberleitnant Paul Maitla sai Leegionis Untersturmführer’iks ja selline ülekohus väljendus tema sapistes päevikumärkmetes ning lausa kavatsuses sakslased kuradile saata ja üleüldse Leegionist lahkuda. Alles aprillis 1943 kinnitati Eesti ohvitseridele, et Leegioni astudes jäetakse neile auaste ikkagi alles.
Üks drastiline näide veel, tõsi küll, mitte SS-vägedest. Nimelt astus 1941. aastal pataljoni Ostland kolonel Juhan Tuuling, Eesti sõjaväes Vahipataljoni ülem, hilisem Eesti Diviisi rügemendiülem. Kuid esialgu usaldati kogenud Eesti ohvitserile Rottwachmeister’i auaste (ülemkapral). Alles 1943. aastal sai Tuuling oma ohvitseriaukraadi tagasi. Kommentaarid on liigsed.
Ning kuigi SS-vägedes räägiti palju Euroopa rahvaste sõprusest, saatusühtsusest ja kamraadlusest, siis osati ikkagi mitut moodi teha vahet „pärissakslaste” ja välismaalaste vahel. Eriti kui need sakslased-ohvitserid olid mitu kraadi kangemad mehed: näiteks kuulusid natsiparteisse, poliitilisse SS-­organisatsiooni, olid Alte Kämpfer ja kindlasti veel muudki. Lihtne näide – kui saksa ohvitser oli näiteks SS-obersturmführer, siis samas auastmes välismaalane eri aegadel ja kohtades samas kas Legion-obersturmführer, Waffen-obersturmführer või hoopis SS-Freiwilliger-obersturmführer... Muidugi oli see Saksamaa enda asi, kuidas asju korraldada ja nimetada, samuti oli sakslaste huvides omale välismaalastest liitlasi hankida. Igal juhul edaspidi üritati oma arrogantsi taltsutada ja välismaalastega sõbralikumalt läbi saada.
Muidugi levis kumu sellisest kohtlemisest ka Eestis ja ohvitserid jäid olukorra ebamäärasust tajudes äraootavale seisukohale. Paul Maitla näiteks veenis otsesõnu oma sõpra leitnant Ants Kannu (tulevane soomepoiss) Leegioni mitte astuma!
„Ants tahab kangesti leegioni astuda, aga keelasin teda, sest oma parimat sõpra ei taha ma sääl mitte näha. Tal on nii kena naine ja väike laps ning mida otsib ta sealt juhusteotsijate kambast.”
Muidugi oli ka selliseid Eesti ohvitsere nagu kolonelleitnant Alfred Luts, kes teatas, et tema astub vaid taastatud Eesti sõjaväkke. Või reservkapten Elmar Tambek, kes kirjeldas oma mälestusteraamatus „Tõus ja mõõn”, kuidas tal õnnestus mitmesuguste vigurite abil Leegionist kõrvale hoida.

Esimesed Eesti ohvitserid Bad Tölzis

Tegelikkuses saadeti detsembris 1942 Bad Tölzi ohvitserikooli mitte 80 (nagu sageli on mainitud), vaid kõigest 35 meest. Neistki ei olnud mitte kõik endised kaadri- või reserv­ohvitserid, oli ka reservlipnikke.
Kõrgeima auastmega oli kapten Triik, ülejäänud olid leitnandid, nooremleitnandid või lipnikud.
Kursus algas 15. detsembril 1942 ja esialgu osales 28 eestlast, hiljem lisandus veel seitse.
Ametlikult saatis Leegioni ülem Augsberger oma esimese 1. detsembril allkirjastatud käskkirjaga ohvitserikursustele 19 meest. Enne võimaldati neile lühike puhkus kodumaal. See esimene õppeprogramm kestis kolm kuud. Hiljem said need õppurid, kes ei olnud ohvitserikraadiga, täieliku 6-kuulise väljaõppe.
Bad Tölzi ohvitserikool (SS-Junkerschule Bad Tölz) oli üks neljast SS-vägede ohvitserikoolist ja asus Baierimaal üsna Austria piiri lähedal. Ülejäänud kolm kooli paiknesid Braunschweigis, Prahas ja Klagenfurtis. Eesti ohvitserid (või koolis olles siis junkrud ehk ohvitserikandidaadid) olid ühel kursusel koos norralastega, kuid töö käis eraldi gruppides ja keegi oma mälestustes norralasi ei maini. Igal juhul kandsid eesti „junkrud” õppetöö ajal kooli ruumides ja õppustel ühesugust ilma sümboliteta riietust. Kui aga mindi välja – kas kuurortlinna Bad Tölzi või näiteks Münchenisse – aeti selga oma aukraadiga sõjaväevorm.
Georg Iltal: „Huvitav oli jälgida neid sakslastest allohvitsere, kes meile koolis sõitu tegid, aga linnas pidid meile kulpi lööma. Ega see neile eriti ei meeldinud ja nad eelistasid meist kaugemale hoida.”
Veel kurjem on oma päevikus Paul Maitla:
„Aga üllatus ilmnes alles nüüd – meie, ohvitserid, pidime hirmsat moodi au andma saksa allohvitseridele, sest need olla nüüdsest pääle meie õpetajad ja ülemused. Ainult kooli piirkonnast väljapool võime kanda oma õlakuid – siin aga oleme kõik führerbewärter’id ehk junkrud. Tänan väga – mulle see ei meeldi ja kõik rattad käima, et siit põrgust kiiremini välja pääseda.” Maitla oli nii pettunud, et kirus oma päevikus Leegioni korraldust ja kaalus isegi plaane sellest väeosast üldse lahkuda. See siiski ei teostunud.
Kool ise paiknes linnakese servas. Suur neljakandiline hoonemassiiv jättis imposantse mulje. Suure sisehooviga hoone kõik neli tiiba (plokki) olid 250 meetri pikkused ja neisse olid paigutatud kõik vajalik: õppekabinetid, kursantide eluruumid, köök, spordi- ja söögi­saalid, abitöökojad, teenindava personali eluruumid. Selle hulka kuulus näiteks juutidest rätsepaid ja kingseppi, samuti ukrainlannadest Ostarbeiter’eid toitlustuse vallas. Nendega suhtlemine oli muidugi kategooriliselt keelatud.
Peale eestlaste-norralaste kursuse tegutses veel kolm sakslaste kursust. Ohvitserikandidaadid said tõesti väga põhjaliku ettevalmistuse, sealhulgas oli raskem muidugi neil meestel, kelle saksa keel just kõige parem ei olnud. Päevakord oli kindlaks määratud vaat et sekundilise täpsusega ja iga hilinemise eest ootas karistus. Kasvatustöö oli spartalik, ühest küljest rõhuti aususele ja kamraadlikkusele, teisest küljest olid aga seltskonnas nuhid, kes pidid juhtkonnale kõigest olulisest ette kandma.

Bad Tölzi ohvitseride väljaõppe-laager.

Mida siis õpiti?

Strateegia, taktika, topograafia, maastikuõppused, Saksa sõjaväe ülesehitus, relvatundmine, riviõppus, sport ja muuhulgas ka poliitloengud („maailmavaate õpetus”). Nende viimaste kohta ütleb Iltal: „Mulle jäi mulje, et meid ei tahetud otseselt ümber orienteerida, vaid püüti oma tegusid juutide, vähemusrahvuste ja teiste vallutatud rahvaste ja riikide suhtes mitmesuguste näidete, arvude, ka loengul demonstreeritud filmide jm abil õigustada. Eestlased ja lätlased olid nende mõiste järgi „peaaegu aarialased””. Veel pajatati rassiteooriast, germaanlaste ajaloost, NSDAP-i programmist ja Führeri juhtrollist.
Lisaks veel ratsutamine, side-, pioneeri- ja sanitaarõpe, mootorrattajuhtimine. Hoone keldrikorrusel oli lasketiir, suur võimla ja suur ujumisbassein, kus vabal ajal võis käia nii palju, kui süda lustis. Talvel sõideti palju ka suuskadel. Muide, lisaks ujumisele oli kohustuslik ka poksimine ja lõpueksamil tuli igaühel läbi teha üks korralik poksimatš kamraadiga.
Vabal ajal käisid eestlased Bad Tölzi linnakeses patseerimas ja ka söömas. Selle viimasega oli ka teatud probleeme tolleaegse Saksa köögiga. Kui ohvitserikoolis anti süüa paremini kui väeosades, siis tsiviilsöögikohtades ootas eestlasi ees väike üllatus. Georg Iltal kommenteeris seda niimoodi:
„Aga ainuke toit, mida sealsetes söögisaalides ilma kupongideta anti, oli Sneckengericht mit Bratkartoffeln. Praekartulid sõime küll ära, aga tigudest ei pidanud me keegi lugu. Kord nädalas oli menüüs ka Blutwurstgeröstl, milles küll peale tangude suurt midagi ei olnud, aga maitsel polnud viga. Baieri õlu oli sel ajal siiski veel päris hea, olgugi, et seda tehti hapupiimast järele jäänud vedelikust?”

* * *

Milline oli just sel esimesel vabatahtlikul perioodil Leegioni astunud Eesti lipnike, reserv- ja kaadriohvitseride edasine saatus?
Siin on toodud valik nimesid. Kokkuvõte on kurb. Meie valikus toodud 50 Eesti ohvitserist 11 saatus on teadmata, 20 langes või hukkus sõjas, 18 pääses eluga.

Narva pataljon 1943
Heino Amberg, langes 4. septembril 1943 Ukrainas
Alfred Ensmann, saatus teadmata, olevat sattunud haavatute rongis partisanide kätte?
Ralf Fisker, langes 17. augustil 1943 Hadnitsa lahingus
Eduard Kirschbaum, tuli 1944 Tserkassõ kotist välja, edasine saatus teadmata
Herbert Nugis sai Izjumi all raskelt haavata, tagasi pataljoni ei saadetud,
suri 1994 Rootsis
Jaan Raudsoo, langes 21. juulil 1943 Izjumi lahingus
Hando Ruus, hukati 31. märtsil 1945 Leningradis
Oskar Ruut, langes 3. augustil 1944 Sinimägedes

Bad Tölzi ohvitserikooli läbinud ohvitserid:
Ants Angerjas, suri 1946 vene sõjavangistuses
Meliks Antje (Feliks Anje), saatus teadmata
Manfred Haldma-Schilling, peale sõja lõppu Saksamaal teadmata kadunud
Martin Hunt, langes 25. juulil 1944 Riigiküla lahingus.
Georg Iltal, suri 2009 Torontos
Jaan Jaakson, langes 14. veebruaril 1944 Narva rindel
Mart Klaar, suri peale sõda Eestis
Toivo Kaarheit, langes 11. märtsil 1944 Narva rindel
Endel Kaljuraid, langes lahingus 16. märtsil 1945 Wolfsgrundis
Eduard Karulin, saatus teadmata
Artur Kimmel, suri 1998 Suurbritannias
Osvald Klemets, suri peale sõda Saksamaal
Ilmar Kompus, suri 1994 Tallinnas
Hans Luts, langes 27. novembril 1943 Idarindel
Elmar Maldre, suri peale sõda Kanadas
Igor Kraus, suri 1978 Kanadas
Ernst Voldemar Kumar, suri 1956 Venemaal asumisel või vangistuses
Villem Känd, saatus teadmata
Rudolf Laursoo, saatus teadmata
Jüri Lee, langes 12. novembril 1943 Idarindel.
Paul Maitla, tapeti 9. mail 1945 Nymburkis Tšehhimaal
Tiit Mäesalu, suri peale sõda Läänes
Jüri Nurmekund, suri 1972 Tartumaal
Andreas Pilt, suri peale sõda Läänes
Ants Aadu Pirk, tapeti 10. mail 1945 Praha lähedal
Vello Põdrang, saatus teadmata
Väino Pärtel, suri 1989 Saksamaal
Nikolai Raudvere, suri 1979 Rootsis
Gerhard Riik, saatus teadmata
Raoul Louis Räägo, langes lahingus 10. novembril 1943
Bernhard Tarkmeel, saatus teadmata
Paul Tofer, teadmata kadunud (sai surma septembris 1944 Virumaal või Tallinnas?).
Ludvig Triik, suri 1970 Suurbritannias
Richard Vares, saatus teadmata
Lembit Vikati, langes 8. novembril 1943 Idarindel

Heidelaagrisse jäänud ohvitserid:
Edgar Kilk, langes Narva rindel 20. veebruaril 1944
Elmar Lang, langes Vepsküla lahingus 11. märtsil 1944
Verner-Adolf Metsakond, tapeti Tšehhimaal 9. mail
Eduard Raudsepp, saatus teadmata
Robert Silvester, suri Hispaanias 1966
Rudolf Steinpick, langes lahingus 30. novembril 1943
Juhan Tuuling, suri Taanis infarkti 1946

Vabatahtlikud, kellest ohvitserid said hiljem Eesti Brigaadis või Eesti Diviisis:
Eerik Heine, suri Torontos 2008
Robert Telliskivi, suri Tallinnas 2007