Liisa Kruusmägi: Olen alati tahtnud kunstnikuks saada

tekst: K&E
Fotod: erakogu

Liisa Kruusmägi

Hobusepea galeriis võis hiljuti näha noore kunstniku Liisa Kruusmägi (31) isikunäitust „Limonaad asfaldil”. Mida arvab oma tööde ja kunstnikuks kasvamise kohta autor ise.

Kasvasin üles kunstiperekonnas. Mu vanemad ei ole küll aktiivsed kunstnikud, aga mõlemad töötasid kunstivaldkonnas ja kogu mu lapsepõlv möödus nendega näitustel käies ja kuulates köögilaua taga arutelusid kunsti üle. Samuti oli kõik alati kodus olemas: markeritest, värvide ja paberiteni – kohe kui joonistamisisu tuli sai kõike teha. Sellises loomingulises keskkonnas kasvas ka minu õde, kes on nüüd kirjanik.
Keskkoolis tundsin juba tõsisemalt, et tahan kunstnikuks saada ja ainuke võimalus selleks on EKA-sse õppima minna. Sel ajal hakkasin joonistama A4 paberitele pliiatsite ja vildikatega (mida ma teen siiamaani). Skaneerisin need sisse ja postitasin ühte blogisse, kus sain väga palju tagasisidet ja suhtlesin väga palju endavanuste kunstnikega üle maailma Equadorist Austraaliani. Sealt sain ka tohutult inspiratsiooni, leidsin eriti huvitavaid joonistajaid, koomiksikunstnikke, animaatoreid ja maalijaid. Ning sellest ühest sealsest tutvusest kasvas ka välja minu esimene näitus, mis toimus Stockholmis Kulturhuset Lavas. Tegime seda kolmekesi ühe animaatori ja koomiksikunstnikuga. 

Leidsin ennast Ameerikas

EKA-s õppides ei osanud ma ühendada kodus tehtavat kunsti ja koolitöid. Need tööd, mida ma kodus tegin, olid väga spontaansed, ja ma ei osanud seletada miks ma neid teen ja mis täpselt seal peal on. Sellest krambist ma sain üle magistriõppes, kui käisin vahetustudengina Ameerikas Rhode Island School of Designis. Mulle meeldis seal tohutult. Seal oli väga hea energia, tudengid tegid meeletult tööd, suuri asju, õppejõudude ja teiste tudengitega käis pidev suhtlemine, kogu õppesüsteem erines sellest, milles mina olin õppinud.
Sellesse aega sattus ka elu esimene New Yorgis käik. Olin ühe sõbranna juures, kes elas koomiksikunstnikega koos Brooklynis ja viis mind kaasa igasugustele üritustele. Sellelt külaskäigult oma väikesesse ülikoolilinna naastes hakkasin ka ise lugusid joonistama (koomikseid tegema). Kogu see Ameerikas õppimine ja sealolek vabastas mind krambist, hakkasin ka Eestis vabamalt näitama oma asju, mida ma päriselt teen. 
Ülikooli lõpetades hakkas palju parem elu, tegime enamasti koos sõpradega näitusi (sõprade grupp, kellega koos näitusi tegime, oli Johan Henrik Pajupuu, Katarina Meister, Alina Orav ja Jenny Grönholm), muul ajal tegelesin illustreerimise ja õpetamise ning tööga, mis on kuidagi kunstivaldkonnaga seotud.
Kord sattusin EKA välistudengite gruppi, kes koos joonistamas käisid, ja nendega koos tekkis ka tegelikult üks väga tugev sõprusringkond, leiutasime koos joonistamismänge, korraldasime töötube, tegime sellest raamatu, käisime Bratislava disaininädalal. Joonistamismängude töötuba olen nüüd aastaid ise korraldanud ja inimestele see väga meeldib.

Arizona. 2018, akrüül. Et unustada. 2018, akrüül.

Maalid valmivad joonistuste põhjal

Paar aastat tagasi sai ka natuke rohkem reisitud, käisin esimest korda Aasias, residentuuris Kanadas ja Jaapanis, kuu aega Chicagos. See oli jälle väga inspireeriv aeg, täis uusi tutvusi, suhtlemist, kogu selle eksootika nägemist, ning ma ütleksin, et sealt hakkas ka uus lähenemine kunstile.
Paljud joonistused, mille põhjal valmisid maalid, mis olid üleval näitusel „Limonaad asfaldil”, said alguse just Vancouveris ja Chicagos. Ma nüüd enamasti teen maale oma joonistuste põhjal. Just sellepärast, et A4 joonistuse formaat on küllaltki pisike ja mul on tunne, et suuremalt töötavad need värvid rohkem.
Tallinnas sain endale suure stuudio, mis võimaldab mul ka teha suuremaid maale, olen selle üle väga rõõmus. ARS-i maja on väga aktiivne. Võib-olla kunstnike omavahelist suhtlemist on seal pisut vähe, aga organisatoorne pool on aktiivne, mul on stuudios käinud igasuguseid gruppe, maale tahetakse näidata igal pool jne. 
Näitus „Limonaad asfaldil” reisib natuke Eesti peal ringi: aprillis on Haapsalu Linnagaleriis ja mais Viljandis Kondase keskuses. Praegu sai just avatud näitus Stella Soomlaisi stuudios, seal on mul üleval viimased joonistused, üks litograafiline leht ja kaks maali.
Hetkel on tunne, et sooviks mõneks ajaks jälle kuskile reisida, vaadata ringi, koguda uusi mõtteid ja siis tulla tagasi ning oma kunstiga uues suunas edasi minna.

* * *

Näituse „Limonaad asfaldil” saateteksti autor Madli Ehasalu:
„Kirjeldades Kruusmäe töömeetodit, eelistab ta joonistada kiirelt, hetke emotsioone ja meeleolu kirjeldades ning suuri motiive maalides, pidades peamiseks teostes esile tulevat värvi mõju. Ta on autor, kelle puhul võib rääkida väljakujunenud käekirjast. Kruusmäe loomingut iseloomustab kiirelt paljunev joon, mis pikeneb tossudele, seintele ja arvutiekraanidele, rõhutades kunstitarbimise erinevaid modaalsuseid. Autori tunnetuslik naïveté pole niivõrd kontseptuaalne, kui just meeleolukas kaasalöömine.
Liisa Kruusmäe looming peidab eneses temaatilisi vastuolusid – tema pildikeel on karikaturistlik ja tasapinnaline, kuid samaaegselt idealistlik ja hurmav. Ühelt poolt näeme idülli ja hubasust, teisalt aga eskapismi ja melanhooliat. Taolised heitlikud sisemaastikud pole vaid omased autorile, vaid kogu generatsioonile.”

Lugeja. 2018, akrüül.

Liisa Kruusmägi õppis Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuse astmes maali ja lõpetas joonistamise magistrantuuri 2013. aastal. Kruusmägi on täiendanud ennast Rhode Island Schools of Design’s ja osalenud residentuuri programmides Vancouveris James Black gallery’s, AIRY’s ja Yosugas Jaapanis ja Kitokia Grafika risotrüki stuudios Leedus. Tema isikunäituseid on toimunud Portugalis, Rootsis, Kanadas, Jaapanis, USA-s, Leedus, Lätis, Saksamaal ja Eestis. Lisaks sellele on ta osalenud grupinäitustel ka Londonis, Berliinis, Slovakkias, Itaalias, Soomes ja Venemaal. Liisa Kruusmägi on vabakutseline kunstnik, kes kasutab peamiselt maali ja joonistamise meediumit ning töötab illustraatorina. Ta on Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2013.

Allikas: M. Ehasalu 14.01.2019 / Postimees