Kapten Pedaja lugu – luureagent L/127

tekst: JAAK PIHLAU

Kapten Pedaja

Eesti lähiajaloost on teada mitmeid EV ohvitsere, kes oma teeneid meie naabruses asuvale suurriigile pakkuma hakkasid ja kellest said hiljem silmapaistvad nõukogude luurajad. 1920. ja 1930. aastatel olid tuntum nende seas endine EV kapten ja välisministeeriumi töötaja Roman Birk, 1930. aastate teisel poolel aga Pioneerpataljoni kompaniiülem kapten Nikolai Trankman. Vähem on räägitud endisest Pioneerpataljoni kompaniiülemast kapten Johannes Pedajast, kes värvati Nõukogude Vene välisluure poolt 1933. aastal ja kes pakkus oma teeneid Nõukogude sõjaväeluurele kuni 1941. aastani.

Johannes Pedaja sündis 1893. a Tartumaal Valguta (hilisemas Rannu) vallas kehviktalupoja ja raudteetöölise Jaan Pedaja pojana. Lõpetas 1916. a Tallinna raudteetehnikumi ja suunati tööpraktikale Peterburi kubermangu Volossovi raudteesõlme, kust samal aastal võeti teenima tsaariarmee 6. tagavara-sapööripataljoni. Lõpetas detsembris 1916 Gatšinas lipnike kursused ja teenis seejärel tsaariarmees rühmaülemana ja sideväe õppekomando ülemana. Revolutsiooni järel tema väeosa lagunes (läks üle punaste poolele), haigestunud Pedaja demobiliseeriti märtsi lõpul 1918. Teenis seejärel Vitebskis veetranspordi valitsuses vanemtehnikuna ja juuli lõpust 1919 Kroonlinna kindlustustöödel töödejuhatajana. Püüdis sealt salaja minna oma Narvas elava ema juurde, kuid oktoobris 1919 sattus Judenitši armee kätte, kes ta uuesti mobiliseerisid. Kolme nädala pärast õnnestus tal põgeneda tagasi Eestisse, Narva. Eesti kaitseväkke mobiliseeriti Pedaja detsembris 1919.

Agendi värbamine

Johannes Pedaja teenistusleht: 3.12.1919  arvati EV sõjaväe ohvitseride reservi 15.1.1920 võeti leitnandina (ametlikult 20.11.20) Inseneripataljoni koosseisu 24.11.1922  nimetati ümber nooremleitnandiks 31.8.1923  alalisväe ohvitseride kursustel 15.3.1924  suunati teenima Pioneerpataljoni 1.6.1925  lõpetas Sõjakooli juures alalisväe insener-­ohvitseride kursused 30.11.1927  omistati kapteni aukraad 1.11.1932  saadeti inseneriväe ohvitseride täienduskursustele, millised lõpetas sapööriohvitseri erialal 1.11.1934  viidi üle üksikusse Scoutspataljoni 3. kompanii ülemaks, kellena muuhulgas koman­deeriti Sõjaväe Ehitusosakonna käsutusse, tegeles näiteks Narva kindlustusvööndi rajamise ja planeerimisega 1939 sügisel määrati Haapsalu jaama komandandiks.

Ise on ta oma värbamisest Nõukogude luuresse kirjutanud nii: „Teenisin 1920. aastast Eesti armees Pioneerpataljoni raudteeroodu ülemana kapteni auastmes. Konstrueerisin 1931. aastal „Liikuva raudteemiini”, mis oli mõeldud vaenlase raudteesildade, teede ja soomusrongide lõhkamiseks. Miini katsetati komisjoni poolt ja võeti soomusrongide relvakomplekti. Mul oli soov anda oma leiutis üle Nõukogude armeele, kuid selle ametlikust üleandmisest ei saanud mõeldagi, kuna Eesti sõjavägi sellist luba ei oleks andnud. 1933. sügisel puhkusel olles sõitsin Riiga ja läksin NSV Liidu saatkonda. Saatkonnas kuulati mind ära ja minuga kaasasolevad joonised võeti tänuga vastu. Tehti ka ettepanek mitteametlikult astuda NSVL-i salateenistusse. Ma võtsin selle ettepaneku vastu, täitsin ankeedi, andsin oma fotod ja hakkasin töötama NSVL-i kasuks. Kuna Riia kaudu oli raske ja ohtlik ühendust pidada, siis 1934. aastal viidi mind sidele Nõukogude saatkonnaga Tallinnas, töötades nii kuni 1940. a lõpuni.”
Ülekuulamisel 1960. aastal on ta oma värbamislugu veidi täpsustanud: „Riias tegin kindlaks Nõukogude saatkonna asukoha. Vaadanud ringi ja veendunud, et läheduses politseid ei ole, astusin saatkonda paraaduksest sisse, kus mind võtsid vastu mõned saatkonna töötajad. Neile teatasin oma tuleku eesmärgist, andes üle minu poolt konstrueeritud miini mustandid ja selgitasin selle ehitust. Nende jooniste eest anti mulle 40–50 dollarit. Peale seda jäin ühte kabinetti üksi koos ühe saatkonna töötajaga, kes tegi mulle ettepaneku hakata koguma andmeid Eesti kodanliku armee koosseisu ja relvastuse kohta. Sellele ettepanekule vastasin omalt poolt nõusolekuga, samas täitsin ankeedi, kirjutasin autobiograafia ja andsin allkirja, et hoian oma koostööd Nõukogude luureorganitega saladuses.” 
Veidi teisiti on Pedaja värbamist kirjeldatud arhiividokumentides:
„Ilmus november 1932 alguspäevil Nõukogude saatkonda Riias ja palus välja kutsuda kellegi saatkonna vastutavatest töötajatest. Teda võttis vastu saatkonna 1. sekretär. Näitas oma isikutunnistust, rääkis, et 1500 krooni ulatuses riigiraha riisumise pärast on ta ohus sattuda sõjatribunali kätte, ja pakkus meile müüa ühte oma sõjalist leiutist, et saadud rahaga tehtud kulutused katta. Kahtlustades, et tegemist võib olla provokatsiooniga, tehingut temaga siis ei toimunud. Põhjaliku kohapealse kontrolliga Tallinnas tehti kindlaks, et tõepoolest on tegemist sama isikuga ja tema jutt ning olukord on tõepärased. Osustati asuda tema värbamisele, mis teostus jaanuaris 1933.” 
Teises dokumendis on lisatud veel mõningaid detaile: „Pakkus müüa üht isiklikku leiutist, Eesti armee saladust. Leiutiseks olevat seade, mis võimaldab kuni 10 km kauguselt lõhata soomusronge, sildu ja muid objekte. Saades oma jutule vastuseks, et see leiutis ei jäta kuigi tõsist muljet ja kuulub nähtavasti ebausaldusväärsete kategooriasse, avaldas ta kahetsust ja lahkus. Umbes 1,5 tunni pärast tuli aga joobnuna tagasi ja rääkis avameelselt sellest, et oli riigirahasid riisunud ja teda ähvardab arreteerimine ning armeest vallandamine. Jättis oma joonised ja fotod maha, teatas, et „usaldab meid”. Kahtlustades [L-127-t] teadlikus desinformeerimises, meie residentuur asus tema põhjalikule kontrollimisele Eestis. Tehti kindlaks, et [L-127] on tõepoolest sama isik ja tema jutt ning seisund on tõepärased. Asuti tema värbamisele, mis toimus jaanuaris 1933.”
Siia võib lisada tema EV teenistustoimikus leiduvad andmed, mille kohaselt Pedaja oli tõepoolest Pioneerpataljoni Ohvitseridekogu laekahoidjana 1932–1933 omastanud ja ära kasutanud riigirahasid 413 krooni ulatuses, milline fakt avastati ja kaevati riigikohtusse. Kohtuistungil 19.9.1933 tunnistati ta siiski õigeks, kuna oli vahepeal raha kassasse tagastanud ja kohtulikku karistust talle ei määratud. Kas võla tasumiseks leitud summa pärines Nõukogude luurelt või kusagilt mujalt, pole siiski teada. Pole ka teada, kas tema üleviimine järgmisel aastal Pioneerpataljonist Scoutspataljoni oli kuidagi rahakadumislooga seotud või mitte. Igatahes säilitas kapten Pedaja oma aukraadi ja kompaniiülema ametikoha.

Pioneerpataljoni ohvitserid. Kapten Johannes Pedaja esireas paremalt teine, tema kõrval vasakul Nikolai Trankman. Arhiivifoto

Agent L/127 tegutseb

Luureagendina Joh Pedaja esineb arhiividokumentides kui „allikas L/127” (ka I/127) või „L/127 „Insener”. Algul oli ta sidemes Nõukogude välisluure Riia residentuuriga, kuid kolme või nelja kohtumise järel anti üle sidepidamiseks Tallinna residentuurile. 
Siinkohal tuleks veidi peatuda Nõukogude välisluure ülesehituse juures välismaal 1930-ndatel aastatel. Tegelikult eksisteeris sel ajal mitu konkureerivat Nõukogude luureorganit, millest kõige tuntum oli kahtlemata OGPU/NKVD välisluureosakond INO (Inostrannõi Otdel). Ülimalt salastatud GRU-st (sõjaväeluurest) ei räägitud peaaegu midagi ja laiem avalikkus kuulis sellest esmakordselt alles pärast Viktor Rezun-Suvorovi kuulsa raamatu „Akvaarium” (Moskva 1993, eesti keeles 2001) ilmumist. 
Mõlemad luureorganisatsioonid on aastate jooksul korduvalt oma nime ja struktuuri vahetanud, nimetame esimest siinkohal lihtsalt INO-ks ja teist GRU-ks, Kodusõja ajal kandis armeeluure lühendatud nimetust Registrupr, alates 1921. aastast – ­Razvedovatelnoje Upravlenie, seejärel 4. Upravlenie; muutus GRU-ks (Glavnoje Razvedovatelnoje Upravlenie) alles 1942. Pärast INO loomist Tšekaa juures 1920. aastal sattus Punaarmee luurevalitsus kohe Tšekaa raske surve alla, sest viimase looja Feliks Dzerzinski püüdis ka sõjaväeluuret oma kontrolli alla saada. Novembris 1920 võetigi Kremlis vastu Lenini allkirjaga määrus, millega Registrupr allutati ühtlasi ka Tšekaale, kuigi säilitas selles iseseisva osakonna õigused. Selle ülem arvati ka Tšekaa kolleegiumi täisliikmeks, kuigi kõiki oma otsuseid pidi eelnevalt kooskõlastama Tšekaa ülemaga. See määrus leidis sõjaväeluure sees tugevat vastuseisu ja tegelikkuses õnnestus seda ellu viia vaid osaliselt. Näiteks välismaiste agentuurvõrkude ühendamisest ei tahtnud midagi välja tulla ja 1925. aastaks oli enamik nendest jälle eraldatud. Selline terav antagonism ja rivaliteet kahe välisluureorgani vahel on jätkunud ka edaspidi, mida veelgi on süvendanud välismaal asuvate VK(b)P välisbüroode (Kominterni) ja muude välisteenistuste tegevus. Siiski on julgeolekule alluva välisluure kontoll armeeluure kolleegide üle püsima jäänud, eriti julgeoleku koosseisu kuuluvate eriosakondade kaudu. 
1930-ndad aastad ei olnud Nõukogude välisluurele eriti õnnelik aeg, seda tabasid mitmed suured sissekukkumised, mille tagajärjel enamike välismaiste residentuuride tegevus peaaegu katkes, seda ka Balti riikides. Veelgi tugevama löögi sai Nõukogude luure omade poolt, kui „suure terrori” ajal 1937–1940 arreteeriti ja hävitati peaaegu kogu selle juhtkond, kaasa arvatud Punaarmee Luurevalitsuse kauaaegne juht Janis Berzinš ja 1934. aastal tema asetäitjaks määratud endine INO ülem A. Arbuzov. 
Tulles tagasi kpt Pedaja luurajakarjääri juurde, märgime, et esialgu töötas agent L/127 teatavasti OGPU-NKVD Riia residentuurile, anti aga 1934. aastal üle Leningradi oblasti GPU INO Tallinna (Revali) residentuurile, mille ülesehitust 1934. Näeme, et sel ajal allus Tallinna residendile üldse 14 agenti („allikat”), teiste seas ka L/127. Residentuuri agentuurvõrgu üldine koosseis oli väga kirju, ulatudes Vene valgekaartlastest ja Saksa rahvusest ettevõtjatest kuni välisriikide diplomaatideni, sekka ka üksikud eestlased. Mõned nendest olid ilmselt topeltagendid, näiteks EV kaitsepolitsei endine ülem kpt Helmut Veem või endine kindral Boris Engelhardt, kes värvati venelaste poolt „pimesi” (väidetavalt hoopis Saksa luureagendina).
Siinkohal kõigi nende agentide õiged nimed, nii nagu nad Nõukogude välisluure ametlikes dokumentides kirjas on.

L/23 = Aleksander Mettas; 
L/29 = Nikolai Schedlich; 
L/31 = J. Vihrov; 
L/32 = Georgi Dorohhov; 
L/39 = Nikolai Nei; 
L/41 = Adolf Idol; 
L/42 = Boris Engelhardt; 
L/61 = Olga Tumma; 
L/60 = Oleg Vassilkovsky(10); 
Sekretar = Hans Vahrmich; 
Prokuror = Artur B(r)ekker; 
AA41 = R. Pakalnet; 
AA122 = Helmut Veem. 

Agent L/127 tegevuse kohta on arhiivis säilinud mitmeid välisluurevalitsuse dokumente aastatest 1934–38, kuid ei saa öelda, et need oleksid „ilustamisvajadusest” rohkem vabad kui teised analoogilised KGB dokumendid (näiteks juurdlustoimikud). Tegelik olukord oli isegi vastupidine, Nõukogude välisluure andmed polnud kunagi eriti usaldusväärsed ja Jossif Stalin usaldas neid isegi niivõrd vähe, et oskas maha magada isegi sõja alguse 21. juunil 1941, kuigi paljud välisluure agendid olid teda sellest hoiatanud (näiteks Kominterni kaudu GRU-sse värvatud Richard Sorge ja mitte ainult tema). Välisluuredokumentide äärmisest pealiskaudsusest räägib näiteks see, et Johannes Pedajat on nimetatud korduvalt Jaan Pedajaks, Pioneerpataljoni asukohaks aga Nemme jaama Narva linna läheduses (?) jne. 
Ühes aruandes on üksikasjalikult ära toodud kõigi temaga agentuur­sidemes olnud NKVD töötajate nimed: 
Jakov (Valik), töötab Orjolis (töökoha nimetus pole dešifreeritav); Boris (Tšitšajev); Asman (Tšaplin) – arreteeritud; Jaan (Lacis); Gleb (Smaktunovitš); Roman (Roditelev) – komandeeringus.
Samasse on lisatud ka kõik agenti L/127 tundvate NKVD aparaadi töötajate nimed: Leningradi INO-st endine ülem Fjodorov (arreteeritud); ülema asetäitja Adamovitš; julgeolekutöötajad Klimovitš (arreteeritud); Gorski, Šemena (vallandatud); Gorožanin (arreteeritud); Tomtšin (arreteeritud); Sokolov (komandeeringus), Berman; Nazarov (üleviidud GULAG-i); Furman; Tšernonebov; Dudukin.
Värbamise järel tehti L/127-le peaülesandeks pääseda tööle Eesti Kindralstaabi II (luure) osakonda, kasutades seal töötava kol. leitnandi Tomsoni (Toomsare) abi, kuid sellest üritusest ei tulnud midagi välja.
Tema poolt Nõukogude luurele üleantud materjalidest on mainitud vähemalt järgmisi:
a) Eesti ratsaväerügemendi mobilisatsiooniplaan
b) Eesti armeele ostetavad lennukitüübid
c) Naissaare plaan koos rannapatareide asukohtadega (2 nimetust) ja fotogrammeetriapatareiga
d) Aegna kindlustuste plaan
e) andmed relvaostude kohta Saksamaalt ja Poolast 
f) andmed Kindralstaabi sidemetest Saksamaa, Poola ja Soomega
f) Narva ümbruse kindlustusplaan jm.
Kõik need sõjalise iseloomuga materjalid anti järgnevalt hindamiseks üle Punaarmee Luurevalitsusele (GRU-le), kes omakorda kinnitas nende tõepärasust ja luges neid üsna väärtuslikeks. Nende luureandmete eest maksti talle regulaarselt hüvitust – ühtedel andmetel 250 krooni, teistel andmetel 200 krooni kuus. Võrreldes agent „Oneginile” makstud tuhandekrooniste tasudega oli seda muidugi vähe, nähtavasti polnud temalt saadud informatsioon nii väärtuslik ja nii põhjalik.
Peab veel kord ütlema, et INO Tallinna residentuuri arhiivimaterjalid puudutavad ainult aastaid 1934, 1936 ja 1938 – võimalik, et vahepealsetel aastatel oli side väga lünklik või puudus üldse. 

Tallinna (Revali) residentuuri (1934) kuulus 14 allikat. Agent L/127 (Joh. Pedaja)

Polkovnik Tsukanovi spionaaživõrk

On teada, et GRU legaalsed residentuurid töötasid peamiselt välissaatkondade sildi all ja neid esindas sõjaväeatašeede aparaat (maaväe VAT ja mereväe VMAT). Sõjaväeatašeede ülesannete hulka kuulus asukohamaa relvajõudude igakülgne hindamine; nende mobilisatsiooniline ja lahinguline valmidus, isikkoosseisu operatiivne ja lahinguline ettevalmistus, valitsuse ja sõjaväelise juhtkonna militaarpoliitika suunad jne. 
Tallinnas Nõukogude saatkonna sõjaväeatašeena töötas 1934–37 V. Tupikov, 1938. aasta veebruaris määrati sellele ametikohale polkovnik Jevgeni Jefimi p Tsukanov. 
Oma kohtumisi temaga kirjeldas kpt Pedaja nii: 
„Kohtumised toimusid sõjaväeatašeega (nime ei mäleta). 1940. aasta juulis, kui Eesti võeti NSVL-i koosseisu, hakati mind ette valmistama sõiduks tööle Saksamaal. Väljasõit oli kavandatud septembri alguspäevadele. Olles saanud sõjaväeatašeelt vastavad instruktsioonid ja raha kulutuste katteks, pandi mind 5. või 6. septembril Tallinnast Soome väljuvale laevale, et ma Helsingis laevalt lahkudes esineks Soome võimude ees kui Nõukogude võimu eest põgenev endine Eesti ohvitser. Maaleminek Helsingis aga ei õnnestunud ja koos paari mind mitteametlikult saatva kaaslasega pöördusime tagasi Tallinna. Järgmisel päeval kandsin sellest ebaõnnestunud katsest maabuda ette sõjaväeatašeele. Olles mu ära kuulanud, polkovnik oma abi juuresolekul ütles, et nüüd on Eestis kehtestatud Nõukogude võim, tema siinviibimine hakkab lõppema, kuid on vaja edasi töötada, ja lisas: „Hakkate nüüd teenima armees, kuid esimesel võimalusel peate üritama pääseda Saksamaale ja seal endale leidma töökoha. Minu küsimusele: „Kuidas seal mind ülesse leitakse?” vastas, et ärgu ma selle pärast muretsegu, küll me üles leiame, kui vaja.”
Seega ebaõnnestus Pedaja üritus septembri alguses 1940 Soome kaudu luureagendina Saksamaale pääseda. Miks Helsingis maale minna ei õnnestunud, pole päris selge, Pedaja ise kinnitas hiljem, et see nurjus mitte tema süü läbi. Võib-olla oli see katse koos teda saatva Nõukogude luuretöötajaga Soome sõita liinilaeva „jänesena” liiga läbinähtav Soome politsei jaoks. Mõlemad mehed lihtsalt võeti kinni ja saadeti Eestisse tagasi.
Kuid sellega polkovnik Tsukanovi suurejooneline kava oma agentuurvõrku Soomes ja mujal Euroopas rajada veel ei lõppenud. Soome kaitsepolitsei (Valpo) andmeil tabati Talvesõja ajal vähemalt seitse Eesti ohvitseri, kes olid saanud Tsukanovilt ülesande Nõukogude spioonina Soomes ja mujal Euroopas tegutseda. 
Kapten Pedaja kõrval olid nendeks veel: kolonel Elias Kasak (18)– saabus Soome 4. novembril, kolonel Konstantin Kanep – saabus Soome 18. novembril, kolonelleitnant Georg Vaher ja major Oskar Käbala – saabusid Soome 13. detsembril, kapten Arved Vaher – saabus Soome (Mäkiluoto saarele) 24. detsembril, major Albert Patska – saabus Soome (Kallbadagrundi majakalaevale) 27. detsembril. 
Lisame, et 1939–40 osales Tsukanov aktiivselt ka Vene sõjaväebaaside rajamisel Eestisse (sellest rääkis muuseas ka kolonel Kasak) ja ilmselt oli ka tegev 1940. a juunipöörde ettevalmistamisel. Talvesõja ajal polkovnik Tsukanov määrati Viiburi rindel toimiva Punaarmee 123. laskurdiviisi komandöriks, ülendati intendantuuri kindralmajoriks, 1943 teenis hiljem mitmel rindel ja kuulus peale sõda Kaitseministeeriumi Kindralstaabi juhtkonda. Suri kindralleitnandi auastmes Moskvas 1966. aastal.

Sõja keerises

Helsingist naasemise järel septembris 1940 kapten Pedaja määrati äsjaloodud Punaarmee Eesti Territoriaalkorpuse 180. laskurdiviisi 21. polgu insenerteenistuse ülemaks Tallinnas. Sõja puhkemise järel 21. laskurpolk saadeti rindele Staraja Russa-Porhovi piirkonda, kus ta Soltsõ linna lähedal Novgorodi oblastis langes sakslaste piiramisrõngasse. Pedaja sai haavata ja võeti koos kaaslastega 21. juulil 1941 sõjavangi. Haiglas eemaldati Pedajal kaelast ja jalast mitu miinikildu, tervenemise järel saadeti Könisbergi lähedal asuvasse Stablaki vangilaagrisse. Vabanes sealt sama aasta oktoobis, kusjuures vabastamise tingimuseks oli, et hakkab edaspidi teenima Saksa politseipataljonis. Tuli Valga kaudu tagasi oma kodulinna Tallinn-Nõmmele, kuid siis sõjaväekomandantuuri saabudes püüdis sõjaväkkeminekust keelduda, viidates halvale tervisele. Kui aga talle öeldi, et teda võidakse keeldumise korral vangilaagrisse tagasi saata, oli ta sunnitud sakslaste ettepanekuga nõustuma. 
Uus politseipataljon formeeriti Tartus ja kandis algselt nime Estnische Schutzmannschafts Bauabteilung Fp. 43167. Pataljoni komandöriks määrati endine EV major August Siller , Pedaja oli 3. pioneerkompanii ülemaks. Hiljem nimetati pataljon ümber 42. politseipioneerpataljoniks.
Pärast väljaõppe läbitegemist saadeti pataljon Vene-Saksa rinde tagalasse ehitustöödele – algul Eestisse ja siis Venemaale, kusjuures pataljoni staap dislotseerus Pihkvas. Üksikud kompaniid toimisid iseseisvalt, asudes peamiselt Luuga rajoonis. Peamiseks tegevuseks oli tagalas roigasteede, sildade ja muude kaitseehituste rajamine. Aeg-ajalt tuli osaleda ka üksikute politseioperatsioonide läbiviimisel partisanide vastu, neid juhtis Silleri hilisema tunnistuse järele just kapten Pedaja.
1942. aastal viibiti Demjanski kotis, järgmisel aastal tuldi Eestisse tagasi, kus pataljon paigutati Peipsi järve äärde Mehikoormale. Vahepeal oldi rindel ka Läti piiri taga Velikaja jõe joonel, siis Võru-Petseri ja Emajõe rindel. Juulis 1944 patül Siller haigestus ja teda hakkas asendama kapten Pedaja. Kui Punaarmee üksused septembris murdsid Emajõe rindest läbi ja lõid 42. politseipataljoni puruks, tuli Pedaja tagasi koju Nõmmel, kust aga tema perekond oli sakslaste poolt Saksamaale evakueeritud. Kuuldavasti oli kogu 42. pataljoni koosseis väejooksikuteks kuulutatud ja ka teda oli gestaapo poolt taga otsitud. Arreteeriti otse Haapsalu sõjaväehaiglast ka endine patül maj Siller, kes viidi Saaremaa kaudu Saksamaa koonduslaagrisse, kus talle mõisteti kurioosumina 170 aastat (!) sunnitööd.Sakslaste lahkudes jäi Pedaja siiski Eestisse ja asus tööle linna teedevalitsuses töödejuhatajana.

Uus vangilaager – seekord Nõukogude oma

Johannes Pedaja arreteeriti ENSV julgeoleku 2. osakonna (vastuluure) tšekistide grupi (Kalikov, Filimonov, osak. ülem Nazarov) poolt 9. veebruaril 1945 oma kodus Nõmmel, Raudtee tn 33.
Arestimääruses süüdistati teda järgnevas: „26. juulil 1941, olles Punaarmee 22. terroriaalkorpuse 21. polgu inseneriteenistuse ülem, langes sõjavangi sakslaste kätte ja aitas alates novembrist s.a formeerida Saksa politseisapööripataljoni (hilisema numbriga 42), mille roodu- ja ja hilisemaks pataljoniülemks ta oli. Roodukomandörina viibis 1942–43 Leningradi ja Pihkva oblastis ning muudel okupeeritud aladel, kus koos oma rooduga korduvalt teostas haaranguid nõukogude partisanidele. Alates juulist 1944 võttis pataljonikomandörina osa lahingutest Punaarmee vastu Võru ja Tartu all. Pedaja kuritegelikku tegevust on tunnistanud ka varem arreteeritud Kivimäe ja Otsing.”
Peale paari ülekuulamist esitati talle 31.5.1945 ametlik süüdistus § 58–1b alusel ja see läks arutusele Tallinna garnisoni sõjatribunali istungil 20. juunil. Sõjatribunalis mõisteti Johannes Pedajale 10+5 aastat laagrit, millest esimese poole ta kandis ära Karlagis Džezgazganis. Vabanes laagrist 1954. aastal ja töötas seejärel veel viis aastat Karaganda oblastis, kuni tervise halvenemise tõttu oli sunnitud Eestisse (Narva) tagasi tulema, kus esitas 15. nov 1959 avalduse NSV Liidu peaprokuröri nimele, paludes ennast rehabiliteerida, Põhjenduseks tõi ta asjaolu, et oli aastatel 1933–41 töötanud Nõukogude välisluure heaks, mida aga NKVD vägede sõjatribunalis 1945. aastal ei olnud arvesse võetud. 
Asja uurimisel, mida juhtis uurimisosakonna vanemuurija kapten D. Zõbin, selgus, et ei eeluurimise käigus ega ka sõjatribunalis maininud Pedaja kordagi fakti, et oli varem töötanud Nõukogude välisluure heaks. Kui ta hiljem esmakorselt sellest rääkima hakkas, siis põhjendas oma eelnevat vaikimist sellega, et „ei saanud rääkida sellest, kuna ma 1933. aastal tööle asudes andsin lubaduse hoida oma töö rangelt saladuses ning sellest mitte kellelegi rääkida. Lootsin siis, et mind otsitakse veel üles, minu süüdistusasi vaadatakse uuesti läbi ja mind lastakse vabaks. Kuid seda ei juhtunud.”
Pedaja avalduse kontrollimiseks alustatud uue juurdluse käigus selgus, et Pedaja oli tõepoolest pikka aega Nõukogude välisluure agent olnud. Seda kinnitati nii Kaitseministeeriumi vastuskirjas kui ka spetsiaalses õiendis, millele oli alla kirjutanud 1960. aastal Kaitseministeeriumi staabi sekretariaadi ülema asetäitja kindralmajor Tsukanov. 
Toome siinkohal selle äärmiselt huvitava dokumendi täieliku teksti:
Veebruarist 1938 kuni 1940 (kaasa arvatud), töötasin ma N. Liidu sõjaväeatašeena Eestis. J. Pedajat tunnengi sellest ajast, astudes temaga sidemesse varsti peale uude teenistuskohta saabumist, Kogu meie tutvuse ajal vastastikused suhtes olid meil puhtalt teenistuslikud, kohtusime ainult sidepidamise ajal. Muid kokkusaamisi meil ei olnud. J. Pedaja oli kogu aeg sidemel ainult minuga ja minu alluvatega ta ei kohtunud.  Pedajat võib iseloomustada üldiselt positiivselt. Septembris 1940 J. Pedaja sai tõepoolest minult ülesande luuretöö teostamiseks sõita illegaalselt Saksamaale. Enne Tallinnast väljasõitu instrueerisin teda kõigis ülesande täitmiseks vajalikes küsimustes. Instruktaaži ajal leppisime kõiges kokku ja Pedajal mingeid arusaamatusi ei tekkinud. 
Milliseks kujunes Pedaja saatus Helsingis ebaõnnestunud maabumise järel, pole mulle teada, ma lihtsalt ei mäleta. Mulle ei meenu ka, kas peale Tallinna tagasipöördumist keegi minu alluvatest võttis temaga ühendust. Ma ei mäleta ka, kas teostati veel teistkordne katse Pedajat saata Saksamaale. Meie kohtumisel sügisel 1940, nagu mulle meenub, nagu eelmistel kordadelgi, kedagi teist kohal ei viibinud. Kas ma oma sekretärile andsin veel ülesandeks temaga hiljem kohtuda, seda enam ei mäleta. Jutuajamine selle kohta, et Pedajal tuleks esimesel võimalusel Saksamaale pääseda ja seal endale töökoht leida, toimus tõepoolest 1940. a sügisel Sel ajal toimunud instruktaaži käigus lepiti kokku kõiges – ka selles, kuidas teda võib üles leida pärast seda, kui ta on endale töökoha leidnud.
/26.4.1960 Kindralmajor Tsukanov/
Nii kapten Pedaja küll rehabiliteeriti Nõukogude võimude poolt, kuid vanale sõdurile ja spioonile tuli andeksandev otsus liiga hilja. Ta suri 12. juunil 1961. aastal Tallinnas ja on maetud Rahumäe kalmistule.
Mis võisid olla need põhjused, mis viisid Eesti armee kapteni Johannes Pedaja kodumaa reetmisele? Vaevalt oli siin põhjus maailmavaates ja veendumustes. On arvatud, et Pedajat, kellel oli ülal pidada suur perekond vaevas pidev rahanappus. Eesti sõjaväeluure 1936. a dokumentidest leidub ohvitseride võlgade kohta kirje: „Suur perekond. Armastab ka pummeldada.” Pedaja võlg oli kokku 500 krooni. Samas loetelus leiab mainimst ka kapten Trankmann, kelle tookordne võlg oli 720 krooni.

Allikas: Artiklis on kasutatud Riigiarhiivi materjale.