Ääremärkusi peavoolupoliitikute ja
suhtekorraldajate ajaloole

tekst: JAAk valge

Kui poliitilises debatis hakkavad vohama ebakorrektsetele ajalooväidetele tuginevad kujundid ja võrdlused, siis on põhjust muretseda mitte ainult väheviljaka diskussiooni, vaid ka demokraatia pärast.

Me oleme ajaloo saadused. Aga mitte valmissaadused, vaid kuni arenemisvõime säilimiseni igavesti muutuvad poolfabrikaadid. See, kuidas ja missuguseid sündmusi me oma senisest valmimisprotsessist esile tõstame, iseloomustab meie praegust olemist ja ettekujutust oma tulevikust.
Demokraatlikus ühiskonnas hinnatakse ajaloosündmusi erinevalt, ning võitlus selle ümber on tegelikult ka poliitiline konkurents, võitlus tuleviku pärast, kus võidavad parimad, ühiskonnale sobivamad hinnangud. Kaotajad võivad saada tulevikus uue võimaluse. Autoritaarsetes ühiskondades on aga taoline konkurents täielikult või osaliselt keelatud. Aga ka demokraatlikus ühiskonnas saab hinnangute konkurents viljakas olla vaid korrektsete alusväidete korral.
Järgnevalt kirjutan Eesti ja Euroopa Liidu poliitikute ning suhtekorraldajate poolt sageli tarvitavatest ebakorrektsetest ajalooväidetest, mis mulle viimastel aastatel silma on jäänud. Teen seda kohati piinlikkustunnet alla surudes, sest selgitada tuleb väga lihtsaid asju.

Kas natsiargument on korrektne?

Tänapäeva poliitika kõige makjavellistlikum relv nii Venemaal, USAs kui ka Euroopas on seostamine natsismiga. Malakas, millega saab lüüa allapoole vööd. Kellegi nimetamine fašistiks või natsiks tähendab püüdu lükata selliselt nimetatu üle poliitilise spektri ääre, keelustada, või muuta ta poliitiliseks paariaks.
Fašism ja natsionaalsotsialism on mõnevõrra erinevad mõisted, ent poliitilises retoorikas tarvitatakse neid tavaliselt sünonüümidena. Fašism või natsism on selgemini defineeritavad kui näiteks äärmuslus ja populism, mida täpsustamata polegi nende tarvitajatega võimalik mõistusepäraselt väidelda. Üldtunnustatult peetakse fašismile iseloomulikeks joonteks juhikultust, üht totaalset ideoloogiat, demokraatiavastasust, antimarksismi, antiliberalismi ja antikonservativismi, ning natsionaalsotsialismi puhul kindlasti ka antisemitismi.
Nii, nagu ei tee kedagi fašistiks või natsiks erepunase lipu- ja loosungivärvi kasutamine, ei tee seda ka tõrvikrongkäigud. Erinevad tõrvikutega seotud rituaalid olid levinud aastatuhandeid enne Mussolini, Hitleri ja Franco sündi, levisid aastakümneid peale nende surma ning pole vajadust kahelda, et tõrvikurituaale kasutatakse edaspidigi. Iga aasta
1. detsembril toimub Tartu Ülikooli aastapäeva tõrvikurongkäik. Jerevanis korraldatakse traditsioonilisi tõrvikrongkäike Armeenia genotsiidi ohvrite mälestamiseks. Norralased mälestavad tõrvikurongkäiguga Utøya saarel hukkunuid. Ükski kaasaja mainekamatest entsüklopeediatest (Britannica entsüklopeedia, Websteri sõnaraamat, Oxfordi entsüklopeedia, Collinsi sõnaraamat) ei seosta tõrvikurituaale fašistide või natsidega.
Lisaks julgen tuletada natsideks ja fašistideks sildistajatele meelde, et Stalini arvates olid peaaegu kõik ta poliitilised vastased fašistid, nende hulgas mõnel ajajärgul ka sotsiaaldemokraadid. Putini propaganda peab aga fašiste, neid Staliniga sarnaselt üliavaralt defineerides, oma põhivaenlasteks ja süüdistab Eestit ja teisi Balti riike fašismis.

Kas demokraatia võib olla oht demokraatiale?

Natsionaalsotsialismi teemaga jätkates tuleks peatuda aeg-ajalt pinnale kerkivatel väidetel, nagu võiks meid taas ähvardada natside või nendesarnaste totalitaarse ideoloogia esindajate võimuletulek. Polevat õige seda ohtu alahinnata, kuna ka Saksamaal oli natside populaarsus esialgu madal. See mõttekäik võib õigustada teatavate vaadete leviku piiramist, sealhulgas sõnavabadust, või veel hullem, demokraatia enda hävitamist. Natsismi või temale sarnaneva veel kapis oleva koleda kolli peatamiseks on ju aktsepteeritavad kõik meetodid. Ka Konstantin Päts põhjendas autoritaarse korra sisseseadmist just demokraatia kaitsmisega.
Nii on sedalaadi mõttekäikude esitamise sisepoliitiline siht mõistetav, ehkki tõelisele demokraadile raskesti aktsepteeritav, sest selle eesmärgiks on populaarsust koguva poliitilise jõu allasurumine, ähvardades seejuures vähemalt kaudselt ebademokraatlike meetoditega. Ning lonkav ja puudulik on ka paralleeli ajalooline korrektsus.
On tõsi, et Saksa natsionaalsotsialistide populaarsus oli esialgu madal. Ent populaarsuse tõusu taga oli rida spetsiifilisi põhjusi või tingimusi: see algas Saksamaa majanduse varisemisega kõige sügavamasse majanduskriisi, mida rahuaegne industriaal­ühiskond kunagi kogenud oli või on, mis tekitas muuhulgas enneolematu tööpuuduse eelkõige noorte meeste seas. Lisandus ebaõiglase Versailles’ lepingu tõttu tekkinud alandustunne, rida poliitilisi põhjusi, kaasa arvatud Kominterni konflikti õhutav ja Saksamaa demokraatlikke jõude õõnestav poliitika, ning lõpuks väga olulise tegurina nn noorte pais ehk reeglipärase rahvastikuarenguga kaasas käiv faas, mil noorte 15–29-aastaste täiskasvanute osakaal ühiskonnas on ülikõrge. Saksamaal oli see faas just 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul. Noortele rahulolematutele meestele oli natsism justkui uus religioon, see omandas usufundamentalismi kuju. Venemaal näiteks levis ja võttis noorte täiskasvanute ülikõrge osakaalu faasis usufundamentalismi kuju kommunismiusk. Ning paljude moslemiühiskondade käärimisel ja radikaliseerumisel on praegu just seesama taust.
Hetkel ei ole Euroopas loodetavasti oodata sedavõrd ränka majanduskriisi, teiseks on meie inimesed individualiseerunud ega võta omaks religioossetele sektidele omast fanaatilist maailmavaadet, ning juhul, kui tõepoolest peaks korduma nn noorte pais – mis on äärmiselt väheusutav – saaksime sellest teada 15–30 aastat varem Nii pole natsionaalsotsialismi või sellega sarnase totalitaarse ideoloogia võidulepääs läänemaailmas nö rohujuure tasandilt kuidagi usutav. Küll aga tuleb märkida, et suuremal osal – aga tõsi, mitte kõigil – demokraatiavastaste riigipöörde juhtudel või järk-järgulistel üleminekutel autoritaarsusele on demokraatia hävitajateks ikkagi võimulolijad – nii, nagu oli Konstantin Päts Eestis –; seega tuleks demokraatiat kaitstes pidada terasemalt silmas just võimulolijaid.
Saksamaa näitega illustreeritakse ka väidet, justkui võiks demokraatia hävitada end ise, ühiskonna enamuse tahtel demokraatliku protsessi käigus. On tõsi, et 1920. aastatel valitses Saksamaal näiliselt demokraatia ning 1930. aastate algul kasvas natside populaarsus jõudsasti. Ent natside võimuletulekut ei ole siiski korrektne pidada demokraatliku protsessi tulemuseks ja päris kindlasti polnud natside võimuletuleku põhjuseks üleliia ulatuslik demokraatia. Vastupidi. Nagu märgitud, haarasid natsid võimu ülalkirjeldatud spetsiifiliste ja vaevalt kunagi korduvate tingimuste taustal ning teiseks polnud Saksamaa juba enne natside võimuletulekut kuigi demokraatlik. Juba 1932. aastal oli tekkinud olukord, kus valitsus ei sõltunud enam parlamendist, vaid presidendi erakorralistest dekreetidest. Tolles kaoses ei tulnud natsid võimule mitte demokraatlikul teel, vaid nagu minu hea kolleeg, III Reichi asjatundja Olaf Mertelsmann sellekohaseid uurimusi kokku võttes toonitab, poliitiliste intriigide tulemusena. Natside võimul olemise aegsed rahvahääletused ei puutu asjasse, kuna sõnavabadust enam polnud ja seega ei kajastanud need enam rahva arvamust. Nii nagu seda ei kajastanud valimised ja rahvahääletused Nõukogude Liidus.
Ma ei oska nimetada ajaloost ühtegi juhtumit, mil ühiskond ei soovi enam iseotsustusõigust ja likvideerib omaenda kätega hästi töötava demokraatia. Kriipsutan alla, just töötava demokraatia, sest see väide ei pruugi kehtida individualiseerimata ja sügavalt religioossete ühiskondade kohta, kuhu demokraatia on eksporditud väljastpoolt, nagu tänapäeva Iraak või Afganistan, või ebaküpsete ühiskondade kohta, kuhu demokraatia on üle võetud kunstlikult, nagu 1950.–1970. aastate Aafrika riigid. Nii võib üldistavalt öelda, et demokraatia probleemide korral ei saa tänases läänemaailmas olla retseptiks demokraatlike õiguste, eelkõige iseotsustusõiguse, aga ka sõnavabaduse, piiramine nn vihakõne keelustamisega või mis tahes muude argumentidega, vaid vastupidi, lahenduseks on demokraatia laiendamine. Kui keegi nimetab seda vaadet populistlikuks, siis paluge tal selgitada, kes on populist ja mille poolest erineb populist demokraadist.

Kuidas jäi Eesti ühiskond vabadusest ilma?

Eesti iseotsustusõiguse laiendamise ehk rahvaalgatuse ja rahvahääletuse vastased viitavad sageli Eesti kurvale kogemusele, sest me olevat jätnud end ise 1933. aastal rahvaalgatuse korras esile kutsutud rahvahääletusega vabast ühiskonnast ilma.
Kui tegemist on siira arvamusega, aga mitte otsitud argumendiga, siis tuleb tunnistada, et ilmselt ei ole mina ja mu kolleegid suutnud ühiskonnale piisavalt selgitada, kuidas toimus Eesti demokraatia kadumine. Teema väärib pikemat käsitlust, aga olgu siinkohal täheldatud, et 1933. aasta rahvahääletusel vastuvõetud põhiseadus ei jätnud meid vabadusest ilma, vaid tugevdas täitevvõimu, mis oli kujunenud olukorras paratamatult vajalik. Suuremast osast poliitilistest vabadustest jättis meid ilma hoopis 1934. aasta riigipööre. Ning kui soovida vastata samaga väitele, nagu oleks rahvas end ise vabadusest ilma jätnud, siis võiks öelda, et vabaduse likvideeris poliitiline eliit, sest peale 1934. aasta 12. märtsi riigipööret kiitis parlament nö esimese soojaga, teadmata fakte ja võimalikke edasisi käike, pöörde heaks. Aga ka selline vastuväide oleks ebakorrektne, sest ajalooprotsess on keeruline, paljudest otsestest, kaudsetest ja hargnevatest mõjudest koosnev põhjuslike seoste kett või kangas, kus toosama parlamendi otsus oli vaid üks lüli või lõim.
Viimased säilinud vabadused ja iseseisvuse võttis Eestilt 1940. aasta juunipööre ehk Nõukogude okupatsioon. Tihti ei teadvustata, et autoritaarkorra tingimustes säilinud jõuetud nn demokraatliku opositsiooni juhid – Tõnissoni pooldajad ja sotsiaaldemokraadid – olid Moskvale veel järeleandlikumad kui Pätsi autoritaarvõim ise. Vabadussõjalased, kes olid kõige järjekindlamad iseseisvuse pooldajad, olid aga koos demokraatiaga likvideeritud. Kuid loomulikult ei ole ka korrektne väita, et Eesti iseseisvus oleks demokraatia säilimise ja vabadussõjalaste võimukoalitsioonis olemise korral alles jäänud.

Kas iseseisvuse kaotuse põhjuseks oli välispoliitiline passiivsus ja liitlaste puudumine?

Paljude poliitikute perioodiliselt korrutatava väite kohaselt oli iseseisvusest ilmajäämise põhjuseks 1939.–1940. aastal liitlaste puudumine – viga, mida meie tänane poliitika korrata ei tohiks.
Loomulikult on tõsi, et liitlaste olemasolu on julgeolekupoliitiliselt soovitatav, ent kindlasti pole Eesti praegu iseseisev ainult tänu liitlastele. 1939.–1940. aastatel ei kuulunud Eesti tõepoolest tugevasse sõjalisse blokki ega olnud meil ka sellist tugevat, ehkki ideoloogiliselt ja poliitiliselt ambivalentset toetajat nagu on praegu USA. Kuid toonase Eesti Vabariigi juhtkond ei olnud välispoliitiliselt passiivne ja ei ole korrektne teda selles süüdistada. Maailm oli lihtsalt teistsugune ning USA-sugune tugev liitlane oleks ehk mööndustega olnud vaid Natsi-Saksamaa. Vaevalt et tänased süüdistajad sellise liitlase valikut oleksid soovinud. Ning see, et Eesti paratamatu sõjaline neutraalsus toona iseseisvust ei kaitsnud, ei tähenda, et me ei tohiks näha oma ideaali blokivälise neutraalse riigina niipea, kui see julgeolekupoliitiliselt vähegi võimalik on.

Kas Euroopa Liit on rahu tagatis ja rahvuslus killustab ning viib sõjale?

Neid väiteid esitatakse Euroopa Liidu föderaliseerumist propageeriva poliitilise agenda kontekstis tihti.
On tõsi, et euroliidu riigid ei ole omavahel sõdinud. Aga pidada rahu Euroopas ainult euroliidu teeneks on ebakorrektne kasvõi juba sellepärast, et me ei tea, mis oleks Euroopas ilma Euroopa Liiduta juhtunud. Küll aga kaitses minu juhendatud tudeng Liina Lember 2013. aastal Tartu Ülikoolis lõputöö, kus tõestas aastatel 1946–2000 toimunud 284 ulatuslikuma sõjalise konflikti näitel, et demograafiliselt kõrgelt moderniseerunud ühiskonnad – ning ainult sellised ühiskonnad on olnud Euroopa Liidu liikmed – pole üksteisega sõdinud, sõltumata sellest, kas nad on olnud Euroopa Liidus või mitte.
Samuti on tõsi, et paljud konfliktid toimuvad rahvuslikul ja religioossel pinnal, aga väide, et just rahvuslus viib sõjale, on kindlasti ebakorrektne. Täpsem oleks väita, et sõjale viivad isekad majandushuvid ning šovinism, eelkõige suurriiklik šovinism. Ning tuletagem meelde, et näiteks I maailmasõda puhkes vastuolude tõttu multikultuursete impeeriumide vahel. Kui lugeda kokku sõjalised konfliktid rahvusriikide ja multikultuursete riikide vahel, siis ei ole ma sugugi veendunud, et esimesi saab rohkem.
Ainuüksi Euroopa Liidu teeneks ei saa pidada ka inimeste ja kaupade vaba liikumist, sest puudub põhjus, miks ei võiks rahvusriigid kehtestada omavahel viisavaba režiimi või likvideerida tollipiiranguid. Viisavaba reisimine toimus ülemaailmselt ka enne I maailmasõda, kui keegi polnud Euroopa Liidust kuulnudki. Väliskaubanduspiiranguid on raskem mõõta, ent näib, et ka need olid toona väiksemad kui praegu.
Globaliseerumine ei tähenda iseenesest sõjaliste konfliktide ohu vähenemist. Võimalik, et just kaasajal praktiseeritav nn neoliberalistlik globaliseerimisvorm, mil suurkorporatsioonid on saanud enneolematu tegutsemisvälja ja -voli, on põhjustanud eri ühiskondade vahel ja ühiskondade siseselt enneolematult suured elatustaseme vahed. Igatahes on selge, et nimetatud vastuolud on üheks sõdade, konfliktide, sunnitud migratsiooni, terrori jms allikaks. Kui soovime neid tagajärgi leevendada, ei piisa sallivuse jms loosungitest, vaid tuleb tegeleda nende vastuolude põhjustega. Globaliseerumine ja selle vorm ei ole midagi etteantut, vaid sõltub poliitikute otsustest ja on tagasipööratav, nagu seda ka minevikus juhtunud on.

Lõpetuseks

Loomulikult on kõigil, ka poliitikutel, õigus kasutada oma argumentatsioonis just selliseid kujundeid ja võrdlusi, nagu nad ise soovivad. Ent kui argumentatsiooni käigus esitatud alusväidete moonutused hakkavad ühes suunas kallutatuna paljunema, siis on põhjust muretsemiseks, ning mitte ainult väheviljakaks kujuneva diskussiooni, vaid ka demokraatia pärast üldse.
Fašismi ja natsismiga (aga osalt ka paremäärmuslusega) sildistamise kasutamine võib aga määratleda kasutajaid endid. Nimelt on loogiline, et mingi poliitilise jõu ebademokraatlikkus on seda suurem, mida laiemalt nähakse oma vaenlasi, ehk teisi poliitilisi jõude, keda mitte ainult ei keelduta tunnistamast võimalike poliitiliste partnerite või poliitiliste vastastena, vaid keda soovitakse vaenlastena üle poliitilise parda visata. Nõukogude Liidus nimetati neid rahvavaenlasteks.
Seejuures ei hoolitud nende ideede kandepinnast ühiskonnas.
Seega võib juhtuda, et kõige kirglikumad nn äärmusluse vastu võitlejad on tegelikult ise äärmuslased. Nagu kommunistid ja natsid olid tõepoolest äärmuslased, kuna nad ei tunnistanud, et teistel, ka neist populaarsematel poliitilistel jõududel, on eluõigus.
Tänased sildistajad võiksid mõelda, kas nad ikka tahavad sarnaneda kommunistide ja natsidega.

Artikkel on esmakordselt ilmunud 2016. aastal.