Armand Trei – Balti pataljon võitles
Eesti eest tões ja vaimus

tekst: JAANIKA KRESSA

Armand Trei enda kirjutatud raamatuga „Unustatud rügement” Foto: Aare Leinpere

Tänavu möödub sada aastat (Esimese!) Vabadussõja (1918–1920) lahingutest. Kauge aeg, kaua keelatud olnud, nüüdseks korralikult ümberkujundatud. Neid, kes seda sõda mäletaksid, pole enam ammu. Me saame sellest vaid raamatutest lugeda.

Kuigi viimased noorukitena Teisest Vabadussõjast (1941–1945) osa võtnud mehed on veel meie seas, häbeneb Eesti riik nende võitlust kodumaa eest. Kuidas on aga eelmise sõjaga? Miks teatud asju sellest meile aina ette söödetakse ja teistest ei tohi me üldse teada? Selle üle mõtiskleme „Unustatud rügemendi” autori Armand Treiga (91).

Teie ajalooraamat „Unustatud rügement. Balti pataljon Eesti Vabadussõjas” ilmus 2010. aastal. Olite siis juba üle 80 aasta vana. Miks te selle raamatu kirjutasite?
Mul hakkas kahju sellest, et uus Eesti riik ja Eesti valitsus üldse ei pööranud tähelepanu neile, kes sakslastega koos sõjas olid olnud. Nii tekkis minus protestivaim, et peaks seda asja kuidagi liigutama. Ma leidsin, et baltisakslaste kohta oli kirjutatud saksakeelseid ajaloolisi ülevaateid. See oli põhitelg, mille ümber ma hakkasin liikuma. Minu saksa keel on aga natukene nigel ja mind aitas selle töö juures väga palju proua Helju Ibikus. Ta oli minu pinginaabri õde, minust paar aastat vanem. Tänu sellele, et tema vanaema oli poolsakslane, oli tal kodus olnud saksasõbralik meeleolu ja seetõttu ta oli ka nõus mind aitama.

Kuidas teie raamat tookord vastu võeti?
Kirjastus Grenader andis selle välja. Ei, nad ei teinud mingit esitlust. Ma ise tutvustasin seda Tallinnas saksa kultuuri päevadel. Baltisaksa kultuuri selts käis koos Toompeal Teaduste Akadeemia majas, nendele muidugi meeldis. Ma ei tea, kas nad veel koos käivad, mina pole paar aastat enam seal käinud. Tookord jõudis info mu raamatu ilmumisest ka Saksamaale, kus ta mainiti ära sealses baltisakslaste kuukirjas.

Aga eestlased? Netist otsides ei leia muud märget, kui et raamat on läbi müüdud.
Eestlased on vaiksed olnud, väga tagasihoidlikud, midagi pole öeldud. Muidugi mina ei hakanud ka õiendama ega trügima.

Kui palju aega kulus teil selle kirjutamisele?
Olles juba pensionär, oli mul aega laialt käes, kolm aastat kindlasti läks materjali kokku saamisele.
Eesti Vabadussõda algas ja lõppes Narvas. Seal tungisid bolševikud Eesti pinnale ja just seal astus tänaseks unustatud vapper Balti pataljon neile vastu.
Esimesed baltisakslastest võitlejad olid tõesti Narva rindel juba 28. novembril 1918. Ratsanike rühm alamkapten Helmuth Rausch von Traubenbergi juhtimisel. 5. detsembril saadeti Rakverest rongiga esimene formeeritud baltisaksa löögiüksus – kaks raskekuulipildujate komandot, mida juhtis staabikapten Georg von Cloy – Jõhvi, kuhu jõuti järgmise päeva varahommikul. Kuid põhja poole, eestimaalastele appi, liikusid ka Viljandi ja Tartu Kodumaakaitse salkadest formeeritud liivimaalased rittmeister Viktor von zur Mühleni juhtimisel. Balti rügemendi juhiks kinnitati ooberst Constantin von Weiss ja rügement võitles Eesti armee alluvuses kõige raskemates lahingutes Narva rindel.

Kui palju mehi kuulus Balti pataljoni ja milline oli nende võitlusmoraal?
Kogu Vabadussõja jooksul suurenes rügement kuni 1350 meheni. Neist 920 olid baltisakslased, lisaks 160 eestlast ja 270 venelast. Kaugeltki mitte kõik võitlejad polnud lahingukogemustega, kuid nende hulgas oli 138 ohvitseri.
Sõja alguses oli Balti pataljon vaieldamatult kõige distsiplineeritum üksus, kes astus Eesti vabaduse eest välja ja asus võitlusse bolševike vastu.
Kindral Tõnisson, kes juhendas I diviisi Narva all, määras Balti pataljoni hiljem venelaste valgekaardi alluvusse ja nad saadeti pärast seda, kui Eesti oli vaba, veel Venemaale sõdima. Neil polnud mingit tahtmist sinna minna ega Venemaad endale saada, aga Tõnisson pidi nagu kiusuks just baltisakslased sinna saatma. See oli suur häbematus, millele ma siiamaani ei saa hea pilguga vaadata: eesti väed jäid siia, vene valgekaart läks edasi kuni Peterburini ja Balti pataljon oli ainuke, kes oli nii distsiplineeritud, et võitles tões ja vaimus ka seal edasi, kuigi tal mingit huvi selle maa vastu ei olnud, aga kuna käsk oli antud, siis ta läks ja tegi seda.
Sõjas langes 70 meest ja üks naine – rügemendiülema abikaasa – halastajaõde Anna Weiss, sündinud paruness Maydell.

Miks balti parunid võitlesid Eesti (ja Läti) Vabadussõjas?
Nad kaitsesid oma kodumaad idast peale tungiva barbaarsuse vastu samamoodi, nagu nende esiisad Liivi sõjas ja Põhjasõjas sama olid teinud.
Nende esiisad olid teeninud orduriiki, Rootsi, Taani, Poola krooni, ka Vene tsaare, teinud seda truudusest oma kodumaa vastu.
Sajandeid olid nad olnud oma kõrgema kultuuri ja läänemaise kristlusega kui kaitsevall, mille varjus ka eesti (ja läti) rahvas on võinud püsida ja areneda. Hiljem teenisid nad samamoodi Eesti vabariiki – aastatel 1939–1941 ümberasunute hulgas oli 56 Eesti Vabariigi kaadriohvitseri.

Teie sündisite 1927. aastal Tallinnas, käisite koolis 1930. aastatel. Milline oli eestlaste suhtumine baltisakslastesse sel ajal?
Üldine suhtumine oli selline, et sakslasi ei pooldatud, neist hoiti eemale. See ei käinud muidugi kõikide inimeste kohta, oli ka neid, kes sakslastega hästi läbi said.

Kas te noorena teadsite ka, millist ülekohut Eesti riik neile oli teinud või sellest ei räägitud?
Muidugi räägiti! Mina olin koolipoiss, aga mu ema oli väga usklik ja suhtles palju kirikuringkondades nii baltisakslaste kui ka vene valgetega.
Ma olen nüüd hiljem selle üle sügavalt mõelnud, et mispärast on meil, eestlastel, baltisakslastesse selline suhtumine, selline tagasihoidlik või kuidas nüüd öeldagi... See on meile noorest põlvest sisse söödetud! Kogu aeg on meile räägitud, et sakslased on pahad ja puha. Juba Oskar Luts kirjutas sakslaste kohta halvasti!
Ja seda kõike sellepärast, et sakslased on olnud meist paremad, targemad ja haritumad, kultuursemad kui meie. Ja meie siis oma eneseväärikuse tõstmiseks oleme püüdnud luua sakslasest vaenlase kuju.
Häda oli ju ka veel selles, et Eesti valitsus, mis peale Vabadussõda moodustati ja Riigikogu ka, oli väga venesõbralik. Need sotsialistid tegid ju selle otsuse, et võtta sakslastelt maa ära. Puhtast kättemaksust, et miks nad nii hästi elasid. Hiljem hakati teatud osale küll mingisugust kompensatsiooni maksma.

Millised inimesed olid tänaseks unustatud Constantin von Weiss, Balti rügemendi komandör ja Viktor von zur Mühlen, tänases mõistes Lõuna-Eesti baltlaste juht?
17. detsembril 1918 tuli ooberst Constantin von Weissi juurde Narvast koju pöörduva Mecklenburgi tragunirügemendi ülem ooberstleitnant von Restorf ja tegi ettepaneku taanduda koos Riia kaudu Saksamaale.
Constantin von Weiss keeldus tänades. Ta kirjutas hiljem oma mälestustes: „Minu otsus kõlas: mitte taganemine Saksa vägedega, vaid nüüd on meie võitlus punase uputuse vastu oma kodumaal!” See oli tegelikult baltisakslaste meeleolusid kajastav otsus. Aastasadadega siin juurdunud inimestel polnud valikut – võitlus ühise kodumaa kaitsel oli ülim eesmärk.
Viktor von zur Mühlen oli Balti rügemendi lõuna rühma juht, kui mõlemad rühmad ühinesid Järvamaal Amblas. Tema liivimaalased olid saksa vormis, kiivritega, nende distsipliin väga korralik. Viktor von zur Mühlenit iseloomustasid tema kaasaegsed kui ausat ja otsekohest inimest. Eesti Vabariigis seisis ta baltisakslaste huvide eest Saksa-Balti erakonna kaudu, tegi ka ettepanekuid ja koostas märgukirju sõjaväe elu korraldamiseks. Ta lahkus Eestist 1939. aastal raske südamega. Ta oli õnnetu saatusega inimene, suri peale sõda Bautzeni vangimajas.

Baltisakslased Eesti ja Läti Vabadussõjas: vasakult vürst Anatol von Lieven, ooberst Constantin von Weiss, parun Hans von Manteuffel ja rittmeister Viktor von zur Mühlen. Fotod: Wikipedia

Millisena on teile meelde jäänud aeg, mil sakslased pidid lahkuma?
Mu ema aitas neil pakkida... Siis oli meil kodus sellest palju rääkimist ja meile oli selge, mis sakslastega juhtub. Nad olid sunnitud siit lahkuma. Neile oli ju teada, et Venemaal elanud volgasakslased olid kõik oma kodudest ära küüditatud. Saksa riigil oli arusaamine, mis toimub sakslastega, kui nad Venemaale jäävad. See nn koju kutsumine oli nende päästmine! Oleks nad venelaste kätte jäänud, oleks pooled kohe maha lastud, teised Siberisse küüditatud.

Kuidas sõda teie jaoks algas?
See algas 1943. aasta talvel. Olin 16-aastane, minu seiklushimu ja vaimustus oli suur: saab vormi selga, saab uhkelt ringi käia!
Alaealistel oli vaja vanemate luba, minu ema nuttis, et siis, kui sõda hakkab lõppema, tahad sina veel sõtta minna. Isa ja ema elasid eraldi ja isa allkirja ei olnud mul vaja.
Me sõitsime rongiga Liibavisse, kolmanda päeva öösel jõudsime lennukooli. Minust sai motorist, kes pidi lennukeid hooldama. Lenduriks ma ei püüdnudki saada, sest oli väga suur konkurss ja mul oli ka nägemine kehv.
Hiljem moodustati ka eraldi Eesti lennukool Pärnus, 1944. aasta 22. septembril väljus Pärnust pisike aurulaev, millega me Saksamaale lahkusime. Esimene tutvumine Saksamaaga jättis sügava mulje, arvasin, et see võib üks tore riik olla.

Armand Trei, lennuväe abiteenistuse poiss 1944. Arhiivifoto

Saite aga näha veel ainult Saksamaa lagunemist?
Sain Saksamaal Pärnus valmistatud vineerist lennukeid lõhkuda, seejärel sõitsime Taanimaale, kus meid taheti õpetada parašütistideks: sakslane ikka arvas veel, et sõja võit pöördub. Me ei olnud enam lennuväelased, olime nüüd õhutõrjeväelased.
Nägin, kuidas Dortmund oli maatasa pommitatud, ainult kivihunnikud järel. Jaanuaris praagiti teiste hulgast välja need, kel polnud saksa keel kõige paremini suus, ja saadeti Idarindele Oderi äärde. Tundsime teatud kibedust, sest nüüd oli juba selge, et sõda lõpeb varsti. Mõtlesime: teised lähevad küll vangi, aga neil pole enam ohtu, et võib rindel surma saada, meie aga pidime veel sinna minema.
Üksus, mis Dortmundist tuli, hajutati laiali, olime Görlitzi ja Berliini vahel metsas. Ühel heal päeval öeldi, et nüüd on lõpp. Nii lõppeski sõda. Igaüks läks ise kanti. Me ei saanud kotist välja, Üks kuu ja 19 päeva olin ma sõjavangis, siis lasti lahti. Edasi otsisime ühe teise laagri, kus olid tsiviilisikud, kes ootasid, millal tuleb transport, mis hakkab meid kodumaale viima.

Teie õde sattus samuti Saksamaale ja hiljem tagasi.
Õde Maara oli minust viis aastat vanem, ta tutvus ühe Saksa allohvitseriga ja sõitis Saksamaale, oma tulevase mehe vanemate juurde. 1945. aasta veebruaris, rinde lähenemisega, evakueeriti aga kõik elanikud tagalasse. Nii viidi ka mu õde, koos tütre ja mehe vanematega Lõuna-Saksamaale. Sõja lõppedes pöördus pere tagasi Görlitzi, kuna kohalikud ei suhtunud enam sõjapõgenikesse heatahtlikult. Seejärel Maara arreteeriti NKVD poolt kui spioon ja pandi Bautzeni vangilaagrisse. Hiljem ta küll vabastati, kuid sunniti Saksamaalt lahkuma. 1947. aastal saadeti õde koos tütrega Saksamaalt välja, ta jõudis tagasi koju – Tallinna. Tema mees oli samal ajal sõjavangis.

Vabadussõja juurde tagasi tulles, see algas ja lõppes talvel. Miks me peame suvel võidupüha?
Alguses seda ei peetud, tähtsad kuupäevad olid 3. jaanuar ja 2. veebruar. Aga nii umbes 1932.–1933. aastal hakati rääkima, et miks küll on Eesti Vabariigi sünnipäev talvel, et paraad on ka talvel kui väljas on külm. Küll on kahju, et pole suvel pidupäeva. Ja siis ta mõeldigi välja – suure võidu tähis! Et inimesed saaksid sooja ja ilusa ilmaga väljas pidutseda! Alguses ei võtnud rahvas sellest väga osa, aga see nn Landeswehri sõda puhuti nii suureks, et lõpuks rahvas võttiski ta omaks.

Ja nüüd ei huvita enam kedagi, millal see päev välja mõeldi, põhiline, et saaks sooja ilmaga paraadi?
Kahjuks küll.

Kas vabadussõjast on teada ka eestlaste ja Balti pataljoni vahelistest relvakonfliktidest?
Eks oli juhuseid, kus eestlased, teadmata Balti pataljoni otstarbest, pidasid neid lihtsalt sakslasteks ja hakkasid tulistama. Pagari mõisa äravõtmine oli näiteks selline lugu.
Balti pataljon oli eestlastest liiga eraldatud. Eestlased ei suhtunud neisse kui oma relvavendadesse. Nii palju kui ma nüüd olen sõjamälestusi lugenud, need, kes puutusid kokku baltisakslastega, suhtusid neisse halvustavalt. Eks see ole meie enda riigi propaganda.

Baltlased olid ju sama kaua siin maal elanud kui meie!
Seda ju ei teatud ega teata. Meie ajalugu on kirjutatud nii, et eestlane on A ja O ja sakslane oli orjapidaja või ülemus...
Viimases sõjas oli küll juba teine suhtumine. Need, kes olid idarindel sakslastega kõrvuti, olid palju koos ja seal ei tehtud vahet, kas oli eestlane või sakslane, ühesugused rindemehed olid nad kõik.

Mälestustahvel Vabadussõjas langenud Balti rügemendi võitlejate mälestuseks Nõmme Lunastaja kirikus. Algselt Mustpeade vennaskonna majas paiknenud mälestusplaat hävitati nõukogude võimude poolt. Foto: Aare Leinpere

Veel üks figuur, keda eestlased ei tea, aga võiksid teada, oli Kaupo järeltulija, vürst Anatol Lieven.
Lievenil oli vabadussõjas eraldi väeüksus, mis koosnes Kuramaa baltisakslastest ja venelasetest, kes olid I maailmasõjas Saksamaale vangi langenud. Ta võitles koos Balti Landeswehriga Läti vabaduse eest ja bolševismi vastu. Võnnu lahingusse tema oma mehi ei saatnud, muidu oleks see lahing ilmselt hoopis teisiti lõppenud. Hiljem viidi Landeswehr Latgalesse, vürst Lieven siirdus oma väeüksusega edasi idarindele.

Läti olukord oli Eesti omast teistsugusem, neil peaaegu polnud alguses oma sõjaväge, parunid pidid üksi maa eest võitlema...
Läti sõjavägi moodustati tasapisi Eestis. Võnnu lahingu ajal oli ta mingil määral juba olemas, kuskil Pärnu kandis. Landeswehri väeosa moodustati ja tegutses siis, kui punased olid Riia vallutanud ja hakkasid seal oma mõrtsukategusid tegema.
Parun Hans von Manteuffel vallutas oma ründerühmaga Riia 22. mail 1919. Paljudele vangis olevatele sakslastele jäi see küll natukene hiljaks, sest väga paljud tapeti. Riia vallutmisel langes ka 25-aastane parun Hans von Manteuffel.
Riia vabastamisel oli aga veel palju suurem tähendus kui ainult Läti vabadus. Sisuliselt oli sellega vabastatud bolševike laviini eest terve Euroopa! Saksamaa sõjavägi oli selleks ajaks ju demobiliseeritud, keegi poleks suutnud punastele vastu panna ja kui Balti Landeswehr neid poleks peatanud, oleks nad valgunud edasi üle Euroopa!
Nii oli Landeswehri võitlusvaim nüüd tõusnud, pärast Riia vabastamist tekkis neil võidujoovastus, et nüüd me suudame terve Lätimaa vabastada. Nii läksid nad venelastele järgi, edasi põhja poole ja järsku olid eestlased neil vastas.

Eestlased olid ju Lätis võõral maal – oma võidujoovastuses.
Jah. Siis tekkiski konflikt. Selle asemel, et seista ühise vaenlase vastu, tekkis õnnetu konflikt. Nüüd on sellest konfliktist tehtud mingi verine lahing. Tegelikult oli see üks häbiväärne olukord, mis oleks võinud olla olemata. Sõditi täiesti mõttetult vastasega, kes oleks võinud olla liitlane. Võnnu lahing on üks õnnetus, mis tuleks selgeks teha, mitte teda ülistada.

Nüüd aga tahetakse Läti riigile ka veel see „võidupüha” peale suruda!
See polnud mingi võit, et me oleme oma liitlastega halvasti ümber käinud. Mitte võidupüha, vaid häbimärk. Juba tema loomiselugu on piinlik. Lihtsalt taheti leida mingisugune püha, mis oleks suvel, et teha ilusa ilmaga paraade.

Mälestussammas Vabadussõjas langenud Balti pataljoni võitlejatele (Den Gefallenen des Balten Regiments), avati 2. detsembril 1928 Toompeal Kohtu tänav 6 Saksa kultuuromavalitsuse hoone (varem Ungern-Sternbergi palee) õuel. Nõukogude okupatsiooni ajal lammutatud sammas taastati 1990. aastatel. Mälestusküünla asetavad Jaanika Kressa ja Hindrek Piiber. Foto: Aare Leinpere

* * *

Tänavu möödub 100 aastat Balti Esimesest Vabadussõjast, milles baltlased võitlesid elu ja surma peale maapinna eest, millega nad olid kokku kasvanud aastasadade jooksul. Nad võitlesid ellujäämise eest, õiguse eest oma ajaloolisel kodumaal edasi elada. Neil ei olnud kusagil maailmas teist kodumaad. Kusagil ei oodanud neid keegi ja nemad ei tahtnud siit ära minna: siin oli kodumuld ja esivanemate hauad.
20 aastat said nad saatuselt ajapikendust. Selle ajaga õppisid nad ära uskumatuid ameteid, millega varem oli tegelenud vaid talurahvas. Nad nägid, kuidas nende mõisasüdametesse rajati koole ja sanatooriume, aga nemad võisid tavakodanikena harida oma peenramaad, näha kodumaa päikest tõusmas ja loojumas, saata palvesõnad Jumala poole samades katedraalides, kus olid käinud nende esivanemad enne neid. Ka sel ajal sündisid lapsed, baltisaksa lapsed meie väikeste vabariikide kodanikena ja hakkasid seda maad siin armastama. Nemad on täna veel elus, kuid olles väikelastena siit minema viidud, ei kõnele nad meie keeli. Ometi elab ka nende südametes veel Vana-Liivimaa, mida enam ei ole...
Tänavu möödub 80 aastat baltlaste kodumaalt lahkumisest. Nn ümberasumine oli sundolukord ja lahkuti mitte paremat elu otsima, vaid põgeneti kindla surma eest. Teise maailmasõja puhkedes tärkas baltlaste südametes veel lootus. Nad ei võidelnud enam koos, ühes pataljonis või rügemendis, kuid nende võitlus oli sama, mis eelmises sõjas: bolševismi vastu ja kodumaa vabaduse eest. Paljud langesid, mõned said kõrgeid autasusid, aga nende nimesid ei leia me ühegi kiriku seinalt.
Riias on lavale toodud Siegfried von Vegesacki teos „Balti tragöödia”. Lõputult kurb, samas omas truuduses ilus lugu inimestest, kes elasid siin koos meiega ja kellest me midagi ei tea. Aga võiksime teada saada, peaksime teadma, sest kes minevikku ei tunne, sellel ei saa olla tulevikku.

Nils Frhr. v. Ungern-Sternberg
on kirjutanud oma mälestustes Wendeni (Võnnu) lahingu kohta järgnevalt:
„Sel ajal, kui Balti rügement 1919. aasta suvel võitles oma rindelõigul Narva taga Ingerimaa metsades, puhastasid Eesti üksused Põhja-Liivimaad ja sattusid Läti linnakese Wendeni juures kokku Balti Landeswehriga, baltlaste üksusega Riiast, Lõuna-Liivi ja Kuramaalt. Arusaamatuste hukatusliku kokkusattumise, infolünkade ja mõlema poole valede otsuste tagajärjel – mis ju ühtaegu nii delikaatse kui ka segase poliitilise olukorra puhul polnud mingi ime, läksid baltisaksa ja eesti väekoondised raevukalt ja veriselt vastamisi võitlusse. Eestlased võitsid ja jälitasid Landeswehri väge soomusrongiga peaaegu Riiani. Tänu bolševike vastu võideldes tekkinud relvavendlusele just nüüd teataval määral rahustavalt leevenenud sisepoliitiline kliima oli küsitavaks muutunud. Süüküsimus oli ja jäi rohkelt diskuteeritud teemaks. Nende haavade armid valutasid järgnevalt vastloodud vabariikide Eesti ja Lätiga koos elades iga poliitilise ilmamuutuse ja „äikesemeeleolu” korral veel kaua, kuni Teise ilmasõja suur torm kogu selle sündmuse kõrvaliseks teemaks kahvatuma sundis.”