Eesti riigikaitse – raske, kuid mitte lootusetu

tekst: Jüri Toomepuu

Ameerika sõjaväe erukolinelleitnant ja endine riigikogu saadik Jüri Toomepuu. Foto: Stanislav Moshkov / Õhtuleht

Eestlastel on õigus olla uhke selle üle, et me olime nõus Vabadussõjas valama oma verd, et Punaarmee ja eestlasi orjastanud parunid ei saaks eestlaste Eestit enda Eestiks pidada. Oleks aga naiivne arvata, et Eestile enam ohtu pole. Oht on tõsine ja see asub peamiselt Eesti piirides. Venemaa kõige edukam „Nõukogude hiilguse taastamise” taktika, ja seega kõige kardetavam Eestile, on ta „vene kaasmaalaste” poliitika, mis nõuab, et naaberriikides elavad venelased oleksid lojaalsed Venemaale, mitte aga oma kodumaale.

Ameerika metsiku lääne päevilt on jäädvustatud ajalukku Colt „kuue-laskja” revolver. Seda hakati kutsuma equalizer’iks, tasakaalustajaks. Enne revolvrit otsustas meeste omavahelise võitluse peamiselt mehe suurus ja ramm, aga revolvriga võis ka väiksekaaluline, kuid osav mees võitja olla. Varasematest lugudest on kuulus väikese karjapoisi Taaveti linguga saavutatud võit raudriides, kuue küünra ja ühe vaksa pikkuse Koljati üle.
Eesti ja meie põlise vaenlase jõuvahekord on sarnane Taavetile ja Koljatile. Meie riigikaitse planeerijad ja juhid peavad komandeerima oma ajude kõige produktiivsemad rakud Eestile metsiku lääne „kuue-laskjate“ ja Taaveti lingu analoogide leidmiseks.

Eesti „kuue-laskjad” ja lingud

Üks tõhus Eesti-Vene jõuvahekorra tasakaalustaja oleks Eesti küberrünnaku üksuse loomine lisaks Tallinnas asuvale NATO Küberkaitse Keskuse küberrünnaku osakonnale. Selleks sobiks hästi laiendatud ja tugevdatud Kaitseliidu küberkaitse üksus. NATO Küberkaitse Keskuse loomine toimus suurelt osalt Eesti teadlaste juhtimisel. Tallinna Tehnikaülikooli Informatsiooni Tehnoloogia Kolledž ja teised Eesti kõrgkoolid kuuluvad maailma parimate selle ala teadlaste ettevalmistajate hulka.
Võib arvata, et eesti infomatsiooni teadlased, kui nad selleks küllaldasi ettevalmistusi teevad, oleksid võimelised, juhul kui Eestit ähvardab tõsine oht, halvama Venemaa strateegiliste rakettide seadmed, niihästi riigi kui ka kaitsejõudude kommunikatsioonisüsteemid, elektrivõrgud, gaasi- ja õlitorustike kontrollseadmed ning lennuliikluse. Täielikult kogu riiki ei saaks halvata, peamiselt seetõttu, et mahajäänud Venemaa pole nii täielikult infotehnoloogiast sõltuv kui arenenud riigid.
Efektiivse küberrünnaku üksuse loomine vajaks muidugi ka ressursse, aga piisab praeguse riigikaitse-eelarve ümberpaigutamisest. Raha, mida praegu raisatakse meie skandaalidega tähelepanu saavutanud aga kasutule mereväele, oleks hea allikas. Kui miinilaev, õigemini küll salakaubalaev Sakala salakaubavedamisega vahele jäänud juht- ja meeskond mereväest eemalda, et nad enam maksumaksjate kulul palka ega tulevikus eluaegset pensionit ei saaks, aitaks juba sellest tõhusa küberrünnaku üksuse loomiseks.
Teine kiiresti arenev tehnoloogia, mis aitaks meil tõhusalt vaenlase vastu võidelda, on mehitamata lennukid, droonid. Kuna inimesed, suuremate droonide puhul kvalifitseeritud lendurid, peavad neid juhtima, on nimetus „droon” parem kui mehitamata lennuk.
USA armee tellis hiljuti 40 miljoni dollari eest väikeseid lahinguväljal kasutatavaid Black Hornet (must herilane) droone, mis annavad võimaluse rindesõduritele ohutuks luureks. Need on vähem kui 17 cm pikad, nende lennuraadius on 2 kilomeetrit ja nad võivad õhus püsida 25 minutit.
USA lennuvägi teeb seevastu plaane muretseda viiekordse häälekiirusega lendavaid võimsaid rünnakudroone, mis on võimelised läbima vaenlase õhutõrje ja sooritama rünnakuid sügavale vaenlase territooriumile – küllap siis ka läbima Kremli katuse või Korea diktaatori Kim Jong-uni palee.
Droonide tehnoloogia on arenenud ja jätkab arenemist tohutu kiirusega. New Yorgis asuv rahvusvaheline investeerimispank Goldman Sachs ennustab, et aastaks 2020 on droonide turg kasvanud 100 miljardi dollarini, umbes 70 protsenti sellest kaitsejõudude tarbeks.
Kuigi droonide tehnoloogia arengu eesrinnas on suured ja vägevad, võimaldavad droonid siiski mõnevõrra vähendada jõuvahekorda vägevate ja väetite vahel. Huvitav on see, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab muuta muidki lennumasinaid, ka helikiirust ületavaid lahinglennukeid droonideks. Kindlasti tasub Eestil riiklikult toetada niihästi taktikaliste kui ka strateegiliste rünnaku droonide tootmise arengut.
Eesti riigikaitse probleemid on kahjuks aga liiga tõsised ja mitmekülgsed – ainult küberünnaku ja droonidega neid lahendada ei saa.

Eesti Achielleuse kannad

NATO lepingu viies „üks kõigi eest, kõik ühe eest”-lõik sai Eesti jaoks vaevalt-usutava bluffi asemel enam-vähem tõsiseltvõetavaks kaitseks, kui USA ja teiste NATO liitlaste üksused Eestisse paigutati. Pole vist karta, et Putin riskeeriks otsest rünnakut riikidele, kuhu meie NATO liitlased on paigutanud oma sõdureid. Kui rünnakus hukkuks USA või teiste lääneliitlaste sõdureid, on vasturünnak niivõrd tõenäoline, et Putin vaevalt julgeks otsese rünnakuga riskida. Vene vilets sõjavägi võib küll saavutada edu samataolise Ukraina sõjaväe vastu, aga Putin saab aru, et USA ja NATO vastu ootaks teda ja ta sõjaväge kindel häving.
See muidugi ei tähenda, et Putin ei tahaks või ei toetaks Eesti-sisest rünnakut Narva ja selle ümbruse Eestist lahku löömiseks või kogu Eesti Krimmi-stiilis anastamiseks. Meil vajab vaid meenutada 2009. aasta pronksiööd, kui Putini käsilane Eesti Vabariigi ja eestlaste vaenlane Dmitri Linter kuulutas Venemaa telekanalis, et paari päeva pärast näeb maailm hoopis teistsugust Eestit teiste valitsejatega. Tasub kindlasti meenutada ka mässuga kaasnevat massilist küberrünnakut.
Ainul naiivikud võivad arvata, et Eestile enam ohtu pole. Oht on tõsine ja see asub peamiselt Eesti piirides.

Vaenulikud „vene kaasmaalased”

Putini kõige edukam „Nõukogude hiilguse taastamise” taktika, ja seega kõige kardetavam Eestile, on ta „vene kaasmaalaste” fiktsioon, mis nõuab, et naaberriikides elavad venelased oleksid lojaalsed Venemaale, mitte oma kodumaale. See aitas tal anastada Krimmi ja okupeerida Ukrainat ning moodustab ka ohu Eestile. Eesti „vene kaasmaalased” saavad oma uudised vene telekanalitest, valivad järjekindlalt eestivaenulikke Putini toetajaid riigikogusse ja saadavad Putini käsilasi Eestit esindama isegi Euroopa parlamenti.
Esimene Laari valitsus, kes sai võimule lubadusega muuta Eesti rahvusriigiks, eiras Genfi konventsiooni, mis nõuab okupatsiooni lõpul okupantide lahkumist. Selle asemel kehtestas tollane valitsus seaduse, mis tegi okupandid alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. See oli kahtlemata Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suurem viga, mis kasvab eestlastele iga päevaga saatuslikumaks.
Eestisse põlistatud okupandid on Eesti ja eestluse püsimisele ohtlikud kahel viisil. Esiteks on nad muutnud ja muudavad iga mööduva päevaga üha enam Eesti rahvastiku koosseisu ning teiseks toetab suur osa neist Putini püüdlusi taas anastada eestlaste põline kodumaa. See eesti rahva kõige tõsisem põhiprobleem manab silmade ette sünge tuleviku, kus eestlased jäävad vähemusse oma kodumaal ja Eesti muutub tulevikumaaks peamiselt vene noortele ja küllap siis ka vanadele.
Viimase paarikümne aasta ametlik statistika Eestis väidab, et mitte-eestlaste osa elanikkonnast on umbes 33 protsenti. Need on valeandmed, mis tekivad sellest, et iga Eesti elanik võib endale rahvastikuregistris määratleda mistahes rahvuse. Meie kõige prominentsemad demograafiateadlased on väitnud, et paljud venelased on end mitmel põhjusel hakanud määratlema eestlastena. Kõige enne tegid seda endised Nõukogude Liidu julgeoleku töötajad, kellele on õpetatud ennast esitama nii nagu see momendil kõige kasulikum – valetamine on neile loomupärane.
Üks andmebaas, mida tasub tõsiselt võtta, on valimisõiguslike arv riigikogu valimistel. See on kasvanud jõudsalt ajal, mil eestlasi kuskilt juurde pole tulnud. 1992. aasta riigikogu valimistest on olnud üle 40-protsendiline juurdekasv. Seda selgitab ainult venelastele antud Eesti Vabariigi kodakondsus. Kui see ületab 50 protsenti, on eestlased jäänud vähemusrahvuseks oma kodumaal. 
Põhjust on karta, et meie vene soost kaitseväelased pole nõus Eestit kaitsma, kui ründajad või riigikukutajad on nende rahvuskaaslased. Kunagi leidsid aset intsidendid Viru jalaväe pataljonis, kus vene soost ajateenijad ähvardasid sõja korral kõige enne maha lasta oma ohvitserid. 2009. aasta aprillimässu järel väitis tollane kaitseväe ülem kindral Laaneots: „Aprillisündmuste ajal ei olnud sugugi kõik mitte-eestlastest ajateenijad ühemõtteliselt Eesti riigiga ühte meelt.”
Eelmise aasta 14. septembril saatis Iivi Zajedova Vabaerakonna arutelu listi järgmise kirja:
„Olen sõjaväes käinud eesti noortega teinud küsitlusi... Minu üllatuseks selgus, et kahjuks on olukord vene rahvusest sõdurite lojaalsuses Eesti Vabariigi suhtes pigem miinuses. Ei tohi unustada, et meie külje all on Venemaa ja kui see tegutseb mujal maailmas oma huvides (mõjutades isegi suurte riikide valimisi), siis pole siin eriti mida arutada.”

Vaenulik Venemaa

Venemaal on arvukalt internetihäkkijaid ja suur trollijate parmas, kes teevad tasulist tööd võimuorganitele, et avastada teiste riikide saladusi, varastada relvade tehnilisi andmeid, patente ja ärisaladusi, mõjutada valimisi ja levitada desinformaatsiat, ikka selleks, et kahjustada kõiki, keda Putin vaenlaseks peab, eelkõige muidugi NATO liitlasi. Vene ametlik militaardoktriin väidab, et nende peamine risk on NATO, eriti NATO struktuuride toomine Vene piiril asuvatesse NATO liikmesriikidesse.
Muide, Hiina presidendi Xi Jinpingi eksperdid teevad kõike seda paremini ja Põhja-Korea riigiametnikest häkkerid on spetsialiseerunud läänemaailma pankadest raha varastamisele.
Vene riik üritab mõjutada valimisi teistes riikides, et tekitada segadusi ja rahutusi, et kõigutada rahva usaldust oma valitsuse vastu ja ka lihtsalt selleks, et valida venesõbralikumaid või valitsusevastasemaid teiste riikide võimuladvikutesse. Kui Edgar Savisaar, kes sõlmis Keskerakonna toetuslepingu Putini Ühtse Venemaaga, oli Eestis Putini kõige ustavam ja tõhusam toetaja, siis oli tal võimalik nõuda vastutasuks „kolmandik sulas”. Pärast seda pole Eestis asuvad Putini mõjuagendid toetustega Putini Venemaalt vahele jäänud, aga peab olema üpris naiivne, et arvata, et seda ei toimu.
Kõige paremate andmete põhjal tegutseb Eestis, per capita, rohkem vene luureagente kui üheski teises riigis.
Tartu Ülikooli emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar väidab selle aasta 23. märtsil Maalehe arvamusartiklis, et „rahvusküsimuse aktuaalsust riikliku julgeoleku tagamisel tõestab veenvalt statistika: kuigi meie kaitsesüsteemis teenivad enamuses eestlased, on riigireeturite hulgas, vastupidiselt, suures ülekaalus vene rahvuse esindajad.” Ta leiab ka, et väga häirivaks on osutunud „loid ning ebaadekvaatne reaktsioon” spionaažijuhtumitele. Ta kritiseerib eriti tollast kaitseväe juhatajat Riho Terrast, kes eelmise aasta 6. septembri Postimehe artiklis, kommenteerides vähemalt viis aastat Eesti riigisaladusi Vene sõjaväeluurele edastanud poja ja isa Deniss Metsavase ja Pjotr Volini juhtumit, väitis: „me peame tegema kõik selleks, et suudame seda haava ravida”, aga ei öelnud sõnagi sellest, kuidas see haav tekkis ning kuidas tagada uue sarnase mittetekkimist.
Emeriitprofessor Mikelsaar soovitab, et riigisaladuse hoidmise ja kasutamisega seotud ametikohtadele tuleks lubada ainult põhirahvuse esindajaid ja seejuures pelgalt sellel maal saadud sünnipärase kodakondsusega isikuid.

Kodukootud sisevaenlased

Kahjuks on agaralt tegutsemas ikka veel ka paljud eesti soost kvislingud, nõukogude aegsed okupatsioonivõimude truualamlikud teenrid. Mõne endise kommunisti ajupesu oli nii põhjalik, et nad teevad seda veendumusest, mõni on šantažeeritav, aga peamine reeturite motiveering on siiski raha.
Endine Eesti ja NATO saladuste valitsuse juhataja Herman Simm on pärast kauaaegset riigireeturi karjääri lõpuks ometi trellide taga. Võib aga karta, et tema oli jäämäe veepealne osa. Endine kapo ülem kes oli muide „endine” ka okupatsiooni päevist, mil ta oli tubli kommunist ja Kingissepa rajooni siseasjade osakonna ülema asetäitja poliitilise kasvatuse alal, kinnitas 17. juuni 2013 Päevalehe artiklis: „Tõenäoliselt on Simme meie seas küll ja küll.”
Muret lisab fakt, et meie sõjaväeluure õigusi kärbiti just siis, kui nad hakkasid Simmi uurima. Veelgi kurvem on see, et sel aastal otsustas President Kaljulaid mitte kinnitada Riigikogus vastu võetud seadust anda kaitseväele varjatud jälgimise õigus. See takistab niihästi võõrriikide kui ka kodukootud sisevaenlastest agentide paljastamist. Kui Raivo Aeg vähegi oma asja tundis, võib arvata, et nendest Eestis puudust pole.
Eesti riigikaitse huvides on jõuda nii kaugele, et ainult inimesed, kelle lojaalsuses Eesti Vabariigile kahtlust pole, saaksid teenida kaitsejõududes ja õigusorganites. Veelgi parem oleks, kui samad tingimused saaks määrata valitsuse ja riigikogu liikmetele ning teistele riigiametnikele.

Tunne oma vaenlast!

2017. aasta juulis pressikonverentsil Yoshkar-Olas, Marimaal, ametliku nimega Mari Eli Vabariigis, deklareeris Ühtse Venemaa juht, autokraat Vladimir Putin, et vene keel moodustab Venemaa „vaimse raamistiku” ja seda ei saa millegagi asendada. Ta lubas siiski heldelt, et etniliste vähemusrahvaste keeli võib „valikuliselt” õpetada.
Selle „helde” lubaduse lasi ta oma kummitempliks muudetud Duumal piirata seadusega kahele tunnile nädalas. See on suur samm Venemaal elavate vähemusrahvaste venestamise – nende rahvaste hävitamise suunas. 34 keelt 35 Venemaa ametlikust keelest, st kõik, väljaarvatud vene keel, on selle seadusega hävingule määratud.
Rahvaste kultuuri, identiteedi ja rahvusriigi kõige tähtsam osa on oma keel. Rahvas, kes kaotab oma keele, kaotab ka oma kultuuri ja riigi. ÜRO andmetel on välja suremas pool maailma 7000 keelest. ÜRO arvestusel kaob iga kuu kaks keelt ja seega kaks rahvust ajaloo prügikasti.
See, et Stalin ja ta järglased praktiseerisid vähemustrahvaste vastu genotsiidi, on ohvritele ammu selge olnud. Lõpuks ometi on seda tunnustatud ka rahvusvahelised õigusorganid, mis varem tegelesid ainult natside juudivastase genotsiidiga. Selle aasta 23. märtsis otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus jätta jõusse Leedu ülemkohtu otsuse, et Nõukogude okupatsioonivõimude tegevus Leedu metsavendade hävitamisel kujutas endast genotsiidi Leedu rahva vastu. Inimõiguste kohus leidis, et Nõukogude repressioonidel oli selge eesmärk avaldada mõju Leedu rahva demograafilisele olukorrale.
Putini venestamise ja genotsiidi programm põhineb lingutsiidil.

Ühtse Venemaa käbi ei kuku Stalini ja tsaaride kännust kaugele

Putini nõukogude impeeriumi hiilguse taastamise poliitika matkib tõetruult tsaaride ja kommunistliku Venemaa venestamise ja rahvaste hävitamise poliitikat.
Kommunistliku Venemaa inimõigusi eirava riigisüsteemi praktika ikestatud rahvaste venestamiseks oli vene kommunismile juurde poogitud juba tsaariajast. Kunagine Tsaar Nikolai I aegne hariduse aseminister, krahv Sergei Uvarov formuleeris aastal 1832 ametliku programmi, mis põhines lojaalsusel autokraatlikule tsaarile, vene õigeusu kirikul ja venestamisel – nendest kolmest pidas ta venestamist kõige tähtsamaks.
Nõukogude Liidus oli küll kirik rahva vaenlaseks kuulutatud, aga Teise Maailmasõja ajal ja ka hiljem kasutas Stalin KGB kontrollile alluvaid vaimulikke usklike mõjutamiseks. Praegune Putini semu, Tema Pühadus Kirill Esimene, on endise KGB-lase Putini soosik ja toetaja arvatavasti seetõttu, et ta oli nõukogudeaegse vaimulikuna ka agar KGB agent varjunimega „Mikhailov”.
Putini nõukogude impeeriumi hiilguse taastamise poliitika põhineb samuti lojaalsusel autokraatlikule Putinile, riigi kontrollitud vene õigeusu kirikul ja venestamisel. Putini sõnutsi oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemine XX sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof. Kui ta Ühtne Venemaa suudab parandada selle tagajärgi oma naabrite taasanastamisega, siis võib arvata, et hävib ka Eesti ja eestlus, nagu on hävinud või on hävimas kõik meie soome-ugri hõimud, kes on jäänud venelaste tallata.

Globalismi, kosmopolitanismi ja multi-kulti õõnestustööd

Mingil arusaamatul põhjusel on viimaste aastate jooksul populaarsust kogunud rahvusluse siunamine. Šovinistlike venelaste hulgas on see valikuline, siunatakse ainult teiste rahvaste rahvuslasi. Eesti sotsialistide esimees, Jevgeni Ossinovski ei häbene isegi sõimata eesti rahvuslasi „ksenofoobseks okseks”.
Samuti halvustavad rahvuslust Euroopa Liidu globalismi, kosmopolitanismi ja multi-kultuuri propageerijad. Rahvuslus on selliste ilmavaadete vastand ja seetõttu nende arvates taunitav.
Rahvuslus on palju enam kui pelgalt kultuuriruum ja kombed, isegi enam kui ühine keel. Inimestel, nagu teistel olevustel ja organismidel on alati olnud ühtekuuluvuse tunne. Meie ühtekuuluvustundel, üksteise toetamisel ja altruismil on geneetiline alus. Paljud teaduslikud uuringud on selgitanud, et rahvusliku säilimise peamised tegurid on rahva genofondis domineerivad geenid, mis edasikandumise eest hoolitsevad lisaks enda võimalikult laialdasele levitamisele ka ligimesearmastuse/sallivuse kaudu, proportsioonis sugulust määravate samade geenide hulgaga indiviidides.
Minnesota ülikooli eriti huvitavad uurimused eraldi kasvanud identsetest kaksikutest toetavad samuti järeldust, et rahvustunne on rohkem geenidesse programmeeritud kui õpitud. Igivana rahvatarkus, mis väidab, et veri on paksem kui vesi, on saanud teadusliku tõestuse. 
Eestis propageerivad tolerantsust kõigi ja kõige vastu eelkõige venelased, kes soovivad peremeheõigusi endile, aga ka globalismi ja multikultuuri pooldavad eestlased. Selleks alustasid nad „Kõigi Eesti” liikumise, mille sümboliks on valge süda.
Nad ei näi aru saavat, et „kõigi” hulka kuulub palju, mida eestlased kindlasti Eestisse ei tahaks. Kõigi hulka kuuluvad Putini käsilased, kelle eesmärk on Eesti taas anastada, moslemi terroristid, katoliku vaimulike pedofiilide parmas ja Venezuela inimsusevaenulikud sotsialistid, kes rõhuvad ja näljutavad oma rahvast.
Eestlastel on põhjus ja õigus uhked olla selle üle, et meie Vabadussõdalased olid nõus Vabadussõjas valama oma verd, et Punaarmee ja eestlasi orjastanud parunid ei saaks eestlaste Eestit enda Eestiks pidada. Eestlastel on kindlasti põhjust ja õigust tahta, et eestlaste põline kodumaa saaks jälle eelkõige eestlaste Eestiks.
„Kõigi Eesti” vastandiks ongi loodud „Eestlaste Eesti” mille sümboliks on samuti süda, kuid sini-must-valge.

Lootuse kiired ehk Putini impeeriumi savijalad

Putini ponnistused Venemaa kaitsejõudude ülesehitamiseks ja ta järjest brutaalsem kriitikute ja vähemusrahvaste represseerimine on väga sarnane külma sõja aegsega, mis päädis Nõukogude kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemisega.
Eraomandusel põhinev tööstus on kahtlemata efektiivsem kui nõukogudeaegne, mil kõik produktsiooni vahendid kuulusid riigile ja mõisa köis lohises kõikjal. Aga fakt, et kogu Venemaa varandusest kuulub lõviosa väikesele, Putini armust tegutsevale oligarhide grupile, teeb Putini impeeriumi sama haavatavaks nagu oli Nõukogude Liit. Vaevalt, et vaesuse, viletsuse ja diktaatoritega harjunud vene rahvas ta võimult kukutab, aga ta senini truualamlikud oligarhid on hakanud rahutuks muutuma. Nende varandus on kahanenud ja paljud on hakanud kartma, et neile võib osaks saada Siberi vangikong, nagu juhtus nende kolleegi Mikhail Khodorkovskiga, kunagise Vene kõige rikkamaga. Oligarhid on hakanud üha enam ja enam oma varandust välismaale üle kandma. Ainuüksi läbi Tallinnas asuva Danske panga sokutati 150 miljardit dollarit Venemaalt välja.
Terve Venemaa sisemajanduse kogutoodang on väiksem kui Texase osariigi oma. Putini vallutusplaanid võivad kokku variseda koos ta pankroti äärel vaakuva kleptokraatilise impeeriumiga. Kui Venemaa muutuks demokraatlikuks riigiks, mis ei pea vajalikuks oma naabrite töövilja röövida, looks see ka Eestile helgema tuleviku. On muidugi ka võimalik, et Putini asemel võimule tõuseb uus ja hullem. Üldiselt ja pikemas perspektiivis on aga maailmas asjad liikumas paremuse poole. Sõdade ja revolutsioonide arv kahaneb, inimeste sissetulekud ja elustandardid paranevad, nende eluiga pikeneb. Võime loota!

Kes elab lootusest, sureb nälga

Nii väitis Benjamin Franklin, üks kuulsamatest Ameerika riigi loojatest. Võime loota, aga samas peame endid valmistama võitluseks oma põlisvaenlase vastu.
Kõige parem garant niihästi sise- kui ka välisvaenlase rünnaku vältimiseks või tõrjumiseks on totaalkaitse efektiivne rakendamine. Kui kõik Eesti tegevväelased ja kaitseliitlased on valmis jätkama võitlust kogu Eesti ulatuses, niihästi vaenurindel kui ka selle taga, kui nad on varustatud efektiivsete õhu- ja tankitõrje relvadega, ja kui ka vaenlane Eesti kaitsjate valmidust tajub, siis võib see olla piisav rünnaku vältimiseks.
Eestlased on andekas rahvas, seda tõendavad kasvõi testid, mida korraldab Programme for International Student Assessment. Viieteistaastased Eesti noored on järjekindlalt maailma parimate tulemuste saavutajad.
Eestlased on tublid ja vaprad lahingutandril. Seda tõestasid meie Vabadussõjalased, kes tõid meile võidu ülekaaluka vaenlase vastu, andsid meile võimaluse luua Eesti Vabariik. Seda tõestasid 70 000 Eesti parimat poega, kes ennastsalgavalt võitlesid oma kodumaa eest tohutu suurte Stalini röövlivägede vastu.
Meie andekas, tubli ja julge rahvas peab järjekindlalt kinnitama oma kõikumatut usku ja vankumatut tahet kindlustada ja arendada riiki, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Selleks peame looma hästi organiseeritud kaitsejõud, mis on varustatud kõigi meile saadaval olevate kaitsevahenditega, kaasaarvatud tänapäeva „kuue laskjad” ja lingud. Samas peame kõik, kelle südames põleb eestluse tuli, ühinema võitluseks meie sisevaenlaste vastu rahvuspoliitilisel tandril.
Valmidus selliseks järeleandmatuks, kangelaslikuks võitluseks tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti