Kolme mehe kodanikualgatus: Kalev Pehme, Jaak Madison ja Meelis Toom panid mälestuskivi Roman Toi lapsepõlvemaja seinale Eha tn 1. Foto: Väino Lumi

Viljandi ajalugu: Kodanikult kodanikule

tekst: JAANIKA KRESSA

Veebruari lõpus avas seltskond viljandlasi mälestustahvli linna aukodaniku, legendaarse koorijuhi, helilooja ja eestluse eest võitleja Roman Toi lapsepõlvekodu seinal.

Oli ütlemata tuuline ilm, mil Viljandi meeskoor Sakala laulis oma audirigendi laulu ”Me tuleme tuhandest tuulest”. Auvalves seisid korbivennad Vironiast.
Rahvast ei olnud palju, see-eest olid kõik tulnud mitte käsu peale, vaid vabast tahtest. Vanimad osavõtjad Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu juhatuse liikmed Harald Mäepalu ja Boris Takk, kes Roman Toist küll mõne aastakese nooremad, kuid käivad sajandi viimast kümmet ning esindavad sõjaeelse Eesti sportlikku vaimu ja vabaduseaadet.

Eha tänav ja Ehatare

Tallinna Mulkide Seltsi liige Meelis Toom juhtis tähelepanu, et Toi lapsepõlv möödus Eha tänaval ja tema viimane kodu Torontos kandis nime Ehatare.
Roman Toi sündis 18. juunil 1916 Põhja-Viljandimaal Kõo vallas, kuid oma koolieelses lapsepõlves elas ta Viljandis, isegi mitmes paigas, kuid kauneimaks pidas ta mälestust torniga majast aadressiga Eha tänav 1.
Kuigi kooliteed alustas Roman 1924. aastal Tallinnas Jakob Westholmi erahumanitaargümnaasiumis, jäi ta sügavalt Viljandiga seotuks, veetes siin kõik suved. Ta kuulus Viljandi Spordiseltsi Sakala, mille endised liikmed veel mõned aastad tagasi Rommit hästi mäletasid ja temast lugulaule jutustasid.
1935. aastal läbis Roman Toi kaitseväeteenistuse noorteaja Viljandis Sakala Partisanide Pataljonis ja leerikursuse Viljandi Pauluse kirikus.

Kolmas Viljandi aukodanik

Ajaleht „Sakala” kirjutas 1937. aasta 11. augustil: „Eile õhtul toimusid Viljandis järwe basseinis spordiühing ..Sakala” korraldusel esmakordsed Viljandimaa esiwõistlused Wettehüpetes. Roman Toi sooritas oma hüppeid kõige suurema kindlusega ja ta päris ülekaalukalt Viljandimaa wettehüpete meistri nimetuse 1937. aastaks, saawutades kokku 41,2 punkti.”
Viljandist leidis Roman Toi ka naise, kellega pulmapidu peeti 1941. aasta suviharjal.
Eesti taasiseseisvudes taastas Roman Toi lähedased suhted lapsepõlve kodulinnaga, külastades Viljandit palju kordi ja annetades suure summa vana veetorni taastamiseks.
1998. aasta 27. veebruaril valis Viljandi tollane linnavolikogu Roman Toi Viljandi linna aukodanikuks. Temast sai Johan Laidoneri ja August Maramaa järel kolmas Viljandi aukodanik.

Vana veetorn on tema ausammas

Teise aastatuhande alguses kerkisid Viljandis aukodanike kujud: Laidoner hobuse seljas ja Maramaa koeraga. Roman Toile aga mõtlesid viljandlased, nähes linna kaunist siluetti. Vana veetorn on tema ausammas, seistes kindlalt raekoja kõrval püsti kui pudrunui.
Roman Toi 100. sünnipäeval Torontos käis tollane Viljandi linnapea heldelt välja lubaduse aukodaniku kunagine kodumaja mälestusplaadiga tähistada, kuid tegusid neile sõnadele ei järgnenud ja peagi istus Viljandi raekojas juba järgmine mees.
Meelis Toomi kannatus katkes: „Viljandi linnapea lubadust olid ju Torontos kuulmas peamiselt eakad väliseestlased ja nii see ununeski,” rääkis Toom, et linnavalitsusele aukodaniku mälestuse jäädvustamist meelde tuletama hakata ei pidanud ta vajalikuks. Lihtsam oli ise tegutseda. Ta leidis mõttekaaslased Viljandi linnavolikogu liikme Jaak Madisoni ja Tarvastu kiviraiduri Kalev Pehme. Kolmekesi arendati teemat edasi. Õnneks ei kuulu kõnealune hoone Viljandi linnale, vaid Eha tn. 1 on korteriühistu, mille esimees Aavo Soopa tuli samuti rõõmuga kodanikualgatusega kaasa.
Nii on Viljandis nüüd killuke ajalugu linnaruumis nähtavale toodud ja mitte palgatöötajate käsul, vaid aateinimeste vabatahtlikul algatusel, just nagu ka Roman Toi terve elu oli vabatahtlik eestluse eest võitleja eesti muusika ja koorilaulu läbi.