Käopojad valmistumas rahvapeoks. Esimeses reas vasakult Ida ja Marta, nende taga väike Liisi ja Liisi taga vasakult ansambli juht ning Emma Loona ja Brenda. Foto: erakogu

Kannel armas, kannel kallis...

tekst: Leho MÄnniksoo

Ajakirjaniku võtab vastu ansambli Käopojad juht Ella Maidre. Foto: erakogu

Esimene teade kandle kohta pärinevat juba aastast 1579. Aastasadu hiljem lendasid Muusikakooli uksest sisse tänased Käopojad – kümmekond noort neidu – haarasid kandlest ning hakkasid eesti rahvamuusika lugusid õppima ja mängima. Kas oli ka siin tunda laulujumala Vanemuise mõju?

Kõigepealt saame tuttavaks väärika muusikaõpetaja ja kandlemängu ansambli juhi Ella Maidrega, kes on Eesti 150. juubeliaasta laulu- ja tantsupeol „Minu arm”, mille käigus toimub ka rahvamuusikapidu, kromaatiliste kannelde liigijuht. Eks siis olegi ootuspärane küsida, kust pärineb tema ansambli nimetus?
Ella Maidre: „Ma eeldan, et enne oli siin kandleansambel „Kukulind”, need olid aga vanemad ja juba muusikakooli lõpetanud inimesed. Nooremad on siis nagu „käopojad”.”

Ansambel Käopojad on saanud rahvusvahelisel festivalil oma vanusegrupis teise koha. Kas olid seal osalised ka need kanneldajad, kes praegu siin on?
Ella Maidre: „Jaa, vanusegrupp on meil statsionaarne, inimesed grupis muidugi muutuvad. Uued õpilased tulevad peale ja vanad, kes lõpetavad muusikakooli, need lähevad ära.”

Tunnustus on siis „käopoegadele” kõigile, sest see käib ikka pärandusena edasi. Mis tähendab ka seda, et mängite kannelt kõik ikka väga hästi. Kus te nüüd esinemas käite?
Tüdrukud: „Me käime detsembrist alates Estonia laval esinemas, siis on meil muusikakooli jõulukontsert ja on teisigi üritusi, kus me saame esineda!”

Mis on aga teile ja kogu Eestimaale kõige olulisem sündmus, kus te esineda saate?
Tüdrukud: „Laulupidu ikka!”

See on ju suur asi sinna saada! Olete juba nimekirjas sees?
Ella Maidre: „Loodame, et saame, ettemängimine on alles 7. aprillil. Praegu harjutame hoolega selle nimel. Sellel aastal on nimelt juba rahvamuusika pidu, ei ole niisama pillipidu. Igaüks sinna kohe ei pääse, sest nagu on kooridel ettelaulmine, nii on meil ettemängimine.”

Pidagem siis pöialt Käopoegadele, kelle lähedus ka Vanemuisega on juba oma nimetuse järgi lausa tuntav! Aga kuidas see rahvamuusika pisik noortele külge hakkab?
Ida: „Mu ema mängis kannelt! Siis ma hakkasin ka mängima!”

Aga sina, Liisi?
Liisi: „Ma mõtlesin, et tahan tegelda muusikaga, aga ma ei teadnud, kas ma tahan laulda või mängida pille! Siis ema pani mind muusikakooli eelkooli. Alguses tahtsin mängida flööti, aga mulle tutvustati kannelt ja nii see peale hakkaski...”

Nii see ikka juhtub ju, et kui ühe pilli juurde pääsed, siis tahad ka teisi proovida. Ja leiadki endale selle õige.
Marta: „Ma tahtsin kohe muusikakooli ja kannel on ju erinev teistest pillidest ja lõpuks läkski sedasi, et jäin kandle juurde.”

Ja mis on sinu lugu, Emma Loona?
Emma Loona: „Mina läksin muusikakooli Nõmmel ja hakkasin viiulit õppima. Leidsin aga, et see pole mulle õige muusikariist ja läksingi kandle peale. Mul peres küll keegi kromaatilist kannelt ei mängi.”
Kõige vanem Käopoegade hulgas on Brenda, kes hakkas kannelt mängima juba nelja-aastaselt. Alguses õppis ta Juku-kannelt. Kaheksa-aastaselt hakkas aga õppima kromaatilist kannelt ehk kontsertkannelt. Brenda vanaema on kandleõpetaja ja läheb tänavu samuti oma koosseisuga pillipeole.
Ella Maidre: „Brenda on nende hulgas siin tegelikult juba vilistlane! Tema oleks võinud juba Kukulinnus mängida, kahjuks see grupp enam sellest sügisest meil ei tegutse. Nendel inimestel on juba lapsed ja omad elud-tegemised.”

Rõõmustav on, et Käopojad jätkavad samasuguse muusika ja selles peituva eesti keele ja meele ning rahvuskultuuri hoidmist. Aga kas meil jätkub veel ka rahvatantsupidusid, kus kandlemängu järgi rahvatantse tantsitakse?
Ella Maidre: „Ega ei ole enam väga. Enam neid rahvamuusika orkestreid ei ole ju kusagil, ei laulupeol, ei tantsupeol, ja selleks ongi spetsiaalselt tehtud rahvamuusika pidu, et saaksid pillimängijad ka mängida ja oma keeles pidutseda!”

Eesti peredel oli ikka traditsiooniks, et perekondlikel pidudel ja muusikariistade ja mängijate olemasolul lasti nii nendel kui ka lihtsalt laulul kõlada. Kuidas sellega nüüd on, Brenda?
Brenda: „No, kuna ma olen sellisest perekonnast, kus mängitakse kannelt, siis nii sünnipäevadel kui ka jõuludel on ikka mingisugune lugu võtta ja siis mängime koos teistega ja musitseerime.”

Mis lood need siis on, mida armastate mängida?
Brenda: „Hetkel oleme mänginud „Ukuaru valssi”, „Saaremaa valssi” ja siis on muidugi ka uuemaid lugusid tulnud, nagu „Tuulevaiksel ööl” jne. Ma arvan, et juba väikesest peale puututakse lauludes kokku just kandlega ja näiteks „Kungla rahval” on ju ka sõnad ja ... „Vanemuise kandlehääl see põksub minu põues...”

Juba sellest võib näha, kuidas eestlased siiski austavad kannelt. Sinul on see suhe ju isegi nagu kontrastsem, sest sinul on muusikute perekond! Sealt ka see armastus rahvamuusika vastu, mida ju ära kaotada ei saa! Ja teie siin kõik olete ka selle kaitsjad?
Ella Maidre: „Eks me püüame ikka edasi viia seda rahvamuusikat ja ikkagi ka kromaatilist kannelt tutvustada!”

* * *

Küsin, et kas käopojad kandleid mängides kandle saatel ka midagi laulavad? Saan vastuseks, et tavaliselt mitte, aga kui tuleb rahvamuusika pidu, siis seal on küll paar laulu. Kas on neil ka sõpru või kaasõpilasi, kes tulevad ja ütlevad, et õpeta mulle ka! Tuleb välja, et neid ikka on ja mõnel pool tuntakse selle muusikariista vastu päris elavat huvi. Kuidas aga noorukesed-neiukesed, kui lähevad kuhugi esinema, selle kromaatilise kandlega hakkama saavad? See on ju päris suur pill! Kõige pisem, 13-aastane kandlekunstnik vastab, et ta ise pakib kodus pilli kokku. Aga isa aitab auto peale viia ja siis oleneb, kas ta saab auto kuhugi jätta ja aitab pilli tassida sinna kuhu vaja. Mõnikord peab tüdruk aga ka ise tassima.

Tuule Kann kontserdil. Foto: Viru Folk / Ivo Eggi

Kandlejutud kandleõpetaja Tuule Kannuga

Legend räägib,et täis rõõmu võttis Vanemuine kätte kandle,
hüppas maa peale ja alustas rõõmulaulu.
Laululinnud käisid ta järel, ja kus ta tantsiv jalg maapinda puudutas, tärkasid lilled, ja kus ta kivi peal istudes laulis, kasvasid puud, ja laululinnud istusid nende okstele ja laulsid koos temaga.

Professionaalsele kandleõppele Eestis pani aluse Els Roode, kelle eestvedamisel oli Tallinna Muusikakool aastakümneid kandleõpetuse keskus. Ta oli kromaatilise kandle mängutehnika rajaja ning muuseas eespool mainitud kandleansambli Kukulind asutaja ja juht. Tema kunagised õpilased meenutavad teda ikka kiitvate sõnadega.
Tema õpilane oli ka näiteks pärimusmuusik ja hästi tuntud kandleõpetaja nii noorte kui ka täiskasvanute seas – Tuule Kann, kes hakkas juba lapsepõlves kannelt mängima. Kuuldavasti ostis kolme duuriga rahvakandle talle ja vennale isa. Rahvamuusikapidustustel puutus ta juba varakult kokku külakanneldajatega. Nüüd õpetab ise tunnustatud õpetajana kandlemängu nii mitmes koolis. Tema käe all on kannelt õppida saanud nii päris väikesed muusikahuvilised kui ka professionaalid. Tänavu autasustati teda Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Tuule Kann:

„Mina olen õppinud kromaatilist kannelt Els Roode juures ja kuna kõrgkoolis ei olnud võimalik seda Eestis edasi õppida, siis õppisin Leedu Konservatooriumis aastatel 1986–1991. Praegu on selle õppeasutuse nimi Leedu Teatri- ja Muusikaakadeemia. Kui üheksakümnendatel tagasi tulin, olid meil juba avatud uued koolid. Näiteks Viljandis kultuurikolledž, mis praegu kannab nimetust Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Seal hakati õpetama pärimusmuusikat. Mina asusin tööle Otsa koolis (Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool), kus õpetasin noortele inimestele kromaatilist kannelt. Siis Vanalinna Hariduskolleegiumis, kus olid juba olemas lisaks kromaatilistele ka väikesed kandled ehk „kuuekeelsed”. Need olid aga arhailised ja keegi ei teadnud õieti, kuidas neid mängiti.
Selliseid hakati tootma Tallinna klaverivabrikus. Kui klaverivabrik lõpetas nende tootmise, hakkasid inimesed ise kandleid tegema. Isegi need, kes ei osanud puidutööd, said sellega hakkama.
Muidugi oli selleks vaja materjali, tööpinke ning loomulikult ka juhendajat. Indrek Roosi oli puidutöö õpetaja, kes asus tööle Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis. Tema juhtis seal nende tegemist. Seal valmis ka minu esimene 7-keelne kannel. Nii mõnigi õpilane tegi omale ise väikse kandle valmis. Seega kandus kandlehuvi edasi kodudesse, nii õpilaste kui ka väikeste kannelde kaudu.
Samas hakkasid neid pille katsetama ka Soome meistrid. Koistinen oli meister, kes võttis selle oma südameasjaks. Teiseks on tuntud meie Rait Pihlap, kes on tänagi tunnustatud kandlemeister.

Kandleid on meil tuhandeid

Viimased viis aastat olen aktiivselt ja rõõmsalt kaasa löönud sellises aktsioonis, nagu rahvakandlemängijate kaardistamine. Küsisime, et kas teate kandlemängijaid, kas olete ise mänginud, kas on sugulased mänginud ning kus ja missugused on pillid? Üllatuslikult on see pilt vägagi rikas. Inimesed ikkagi mängivad, nende isad on mänginud, tädid ja emad ja vanaemad on mänginud, kandleid on meil tuhandeid ja need on ikkagi ka väga erinevad.
On muidugi ka kindlad regionaalsed omapärad. Külapillimehed mängisid kõik natuke omamoodi. Näiteks oli Räpina, Võnnu ja Järvselja kandis moes päkarauakannel. Katsuge sellel terve õhtu tantsuks mängida! Selleks paljalt sõrmedega ikka hakkama ei saa, pill on topeltkeeltega, et ta võimsalt kõlaks. Sellel kandlel olid väga võimsad bassid ja viisi mängiti siis sellise raudsõrmusega – päkarauaga –, mis pandi pöidla külge. Sellel on ilmselt saksa tsitri eeskuju ja kui veel puupulgaga üle keelte tõmbad, siis ragiseb kogu maja! Kui kandlemänguks oli puidust laud ning maja, kus mängiti, samuti puust seinte ja põrandaga, siis oli resonants ikka võimas! Rahvas tundis siis ikka lööki ehk tümpsu ja sai selle järgi rõõmsalt tantsida.
Aga ka sellel kandlel oli oma aeg. Tänu sidemetele ja õpetamisele, mille alla läheb ka see, et ma käin tudengitega ekspeditsioonidel ja korraldan kontserte, on see teadmine jälle päästetud!
Tartumaa meistri ja kandlemängija Elmar Luhatsi ning tema esivanemate töid viis Harjumaal edasi tema poeg Toivo Luhats, ansamblist Piibarid. Toivo õpilased oskavad praeguseni seda stiili. Teine esindaja on Aksel Tähnas ja tema mantlipärija on Juhan Uppin, kes on juba lapsest saadik näinud neid vanu kandlemängijaid just selle töö tulemusel, et ma olen õpetanud ka Viljandis ja mul on ­olnud alati eesmärgiks kokku viia nii vanad kui ka noored pillimängijad. See annab traditsiooni tundmise, et kui oled juba noorest saadik selle muusika sees olnud, siis oskad ka neid lugusid mängida! Regilauludes on ju sees ka kandle tegemise laulud ja see on siis tõesti too lüroeepiline rahvalaulu liik. Nii et kandlel on läbi aegade olnud romantiline tähendus ja seda saab ka luulest teada.”

Laulujumala kannel

On täiesti olemas ka Wanemuise kannel! Seda tootis, või võiks öelda, et pani Türil kokku Tõnissoni pilliäri, kus müüdi hästi tol ajal moesolevaid pille, nagu kitarrid, mandoliinid ja igat sorti kandled ja tsitred. Neile oli peale kirjutatud Wanemuine. Paljudel Türi kandi inimestel on lausa auasi, et neil ongi just Wanemuise kannel. Ilmselt Vanemuine seda mängiski! Ega seda vanasti väikekandleks ei kutsutud, sest kannel oligi siis selline väike. Inimestel polnud vaja rohkem noote kui viis-kuus, et oma laulud ära laulda. See puudutab seda tuhandet aastat eesti rahvalaulu ehk runo-laulu, regilaulu. Ja ega pillidki ei olnud siis suuremad. Väikekandle nimetus on sellele pandud tänapäeval ja nimetuse oleme võtnud soomlastelt – pienikantele.”
Kui taheti teises helistikus mängida, siis hakati kannelt kromaatiliseks tegema. Nii et kandle meisterdamisel on olnud oluline, mida pillimees tahab sellelt saada. Kui tal keeli ikka väheseks jäi, siis pandi lihtsalt juurde.
Kui on rohkem keeli, siis need on juba üleminekukandled, kus juba hakati panema ka bassikeeli ja pill keerati teistpidi ette. Minagi ei ole pannud päris tähele, mispidi inimesel kannel ees on ja kas ta mängib viisi vasaku või hoopis parema käega. Ja missugused on sellel kandlel bassikeeled ja... See on meil veel läbiuurimata ala.
Kvaliteet muutus aegade vaheldudes ka sellega, et keelteks ei pandud enam jõhve või soolikaid vaid hakati metalli kasutama, siis kõla jälle muutus ja hakati juba ka mikrofoni ees mängima. Samm edasi on juba elektrikandled.
Loodame, et selles lühiülevaatlikus kirjutises kandlemängust ja kanneldest on midagi, mis paneb huvilisi ka kanneldest ja eesseisvast rahvamuusikapeost huvi tundma! Kandlegurusid meil aga jagub ja ega jõuagi ju ühes ajakirjaloos kõike kandlesse puutuvat süvitsi kirjeldada. Selleks oleks vaja mahukat raamatut. Hiljuti ilmuski Guldžahon Jussufi koostatud kogumik „100 eesti rahvakandlemängijat ja meistrit XX–XXI sajandil”, mis annab põhjaliku ülevaate meie kandlemaailma meistritest. Eestimaale on tähtis ikka see, et meie rahvamuusika elab ja hoiab üleval rahvustunnet. See liidab ega lase ühel inimkonna väikeselgi liigil välja surra.