Enn Loik Neeruti matkaradadel. Foto Enn Loigu mälestusraamatust, koostanud Harald Rahupõld

Enn Loiku meenutades

tekst: Ott Kurs

Meenutame suurt loodusesõpra ja eripalgeliste ettevõtmistega inimeste lugupidamise võitnud Enn Loiku. Geograafi ja rännumehena viisid ta reisid Eestist kaugemale, kuid üle kõige jäi südamesse armastus kodukandi vastu. Tema suur kiindumus oli Neeruti, kus ta tundis iga oosi ja orgu, puud ja kivi ning oskas kõigest köitvalt jutustada.

Enn Loik sündis 19. septembril 1938 Undla valla Udriku-Tuha asundusküla Loiksalu talus. Ennu vanaisa Karl (1878–1959) pidas Udrikus sepa ametit, isa Anton Heinrich (1902–1988) aga töötas raudteel, pidades samal ajal ka 7 ha suurust talu, kus kasvatas hobuseid. Ema Helmi (sündinud Laks, 1908–1979) hooleks oli kodu korrashoid, aiakujundus ja käsitöö, eriti telgedel kudumine, kus teda abistas ka meespere. Talu mesindus oli sellisel järjel, et leidis äramärkimist ajakirjas Taluperenaine. Perekonnas valitses rahvuslik meelsus. Ennu vanemad osalesid Kadrina näite- ja lauluseltsis ning käisid Neeruti pidudel. Sündisid poeg Rein ning kaksikud Enn ja Paul.
Asunud sügisel 1946 kooliteele, käis Enn alguses kaks aastat Udriku ja siis sama kaua Põima 4-klassilises koolis, kust sügisel 1950 läks Tapa keskkooli, mille lõpetas kevadel 1957.
Koolipõlves tuli tal ära põdeda kopsupõletik ja leetrid, kuid need ei takistanud spordiga tegelemast;. Enn täitis kõik tollal ette nähtud VTK (valmis tööks ja kaitseks) normid ning kuulus kehakultuurlaste esimesse rühma. Võistlusil paistis ta silma eriti 100 ja 400 meetri jooksus ning 4 x 100 meetri teatejooksus.

Tartu ülikooli geograafiat õppima

Saanud 26. juunil 1957 küpsustunnistuse, tõmbas teda rännulust Tartu ülikooli geograafiat õppima, nagu ta ise hiljem on väitnud.
Nägin Enn Loiku esimest korda augustis 1957 ülikooli sisseastumis-
eksameil, kuid vahetasime siis vaid mõne juhusliku lause. Meie teed läksid lahku, sest samal sügisel sai temast matemaatika-loodusteaduskonna geograafia osakonna päevane üliõpilane, minust aga kaugõppetudeng majandusteaduskonnas. Kui ma sügisel 1959 tulin sealt üle geograafia osakonda, kohtusime uuesti.
16. juulil 1957 kirjutaski Enn Loik avalduse, milles soovis saada Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna geograafia osakonna üliõpilaseks. Ta esitas küpustunnistuse, kuus muud dokumenti ja elulookirjelduse. Nõukogude kombe kohaselt pidi viimane jälgima kindlat skeemi. Nii ta kirjutabki: Valdan vene keelt ja veidi saksa keelt. Parteilistesse organisatsioonidesse ei kuulu, ametiühingu liige ei ole. Okupatsiooni ajal viibisin vanemate juures maal. Olen arvel Tapa rajooni sõjakomissariaadis. Mina, minu vanemad ega sugulased pole olnud saksa okupatsiooni ajal saksa õppeasutustes; välismaal ei ole viibinud; kohtu poolt ei ole karistatud ei nõukogude võimu ajal ega eelneval ajal. Nõukogude võimu poolt represseeritud sugulasi ei ole. Oman kaks venda: Loik, Paul Antoni p., Tallinn Ketraja 4–16, töökoht Postkast 1036. Loik, Rein Antoni p., teenib Nõuk armees: Хабаровский край город Бикин 6/7 11011 (EAA.5311.3/68.649, l 3). Lell Richard Loik (1906–1971) elas küll välismaal, kuid et temaga tollal sidemeid polnud, jättis Enn ta märkimata.
3.–16. augustini toimusid vastuvõtueksamid geograafiast, ajaloost, matemaatikast ja vene keelest, kirjandi teemaks valis ta „Kahekümnes sajand”. Rektori käskkirjaga 28. augustil 1957 sai Enn Loigust üks 15-st uuest geograafiatudengist. Üliõpilaste jagamisel klimatoloogia, loodus- ja majandusgeograafia kitsama eriala vahel valis ta viimase huvist otsida, näha ja tuletada seoseid erinevate asjade vahel. Ülikoolis õppides hakkas Ennu huvitama suunistussport, kuid tippu ta ei jõudnud, sest meeldis rohkem matkata ja loodust jälgida, kui metsades ja soodes aja peale kõigest väest joosta.
Noored tudengid saadeti kuuks ajaks põllutöödele Ähijärve kolhoosi. Et nad tulid nn sotsialistlikus võistluses võitjaiks, premeeriti kõiki talvise ekskursiooniga Peterburi (Leningradi). Esimesel õppeaastal elas Enn kursusekaaslaste Tiit Petersoo (1937) ja Rein Käosaluga (1939–2009) Kvissentali internaadis. Erialaainete kõrval õpetati tollal rohkesti eriti tähtsaiks peetud aju loputavaid ehk – hilisemas tudengiargoos – punaseid aineid. Tervelt üks päev nädalas kulus vene keeles läbi viidud sõjalisele õpetusele, mille teoreetiline osa toimus Eesti Üliõpilaste Seltsi majas, väliõpe aga Tartu lähedal maal.
Esimesel (1957/58.) õppeaastal sooritas Enn Loik kümme arvestust ja üheksa eksamit ning koostas õppejõud Agu Kongo juhendamisel kursusetöö üldise loodusgeograafia alalt. Pärast kevadiste eksamite sooritamist järgnes juunis ja juulis 1958 Otepää ja Põltsamaa rajoonis õppepraktika, mida juhendasid noored õppejõud Endel Hang, Agu Kongo, Viktor Masing ja Virma Murel.
Teisel (1958/59.) õppeaastal oli korter Tartus Tiigi tänava internaadis ehk Vanas Tiigis, kus Enn jagas tuba Petersoo, Madis Aruja (1936–1995) ja Heino Mardistega (1936). Raudteejaama lähedus võimaldas käia kaubajaamas tööl. Ennust sai nende tööde koordinaator: kui tulid sisse mahalaadimist vajavad vagunid, helistati kohe temale. Muul ajal teeniti raha kas katlakütjana või kojamehena.

Jõulupidu Tartu Raekoja platsi (tollal Nõukogude väljaku) katlamajas. Vasakult Tiit Petersoo, Enn Loik, Mart Kõlu ja Vello Ladva. Foto T. Petersoo kogust.

Sekeldused KGB-ga

Samal ajal hakkas Lihula keskkoolist alguse saanud vastupanuliikumisega liituma matemaatika-loodusteaduskonna tudengeid; geograafidest esmalt Märt Markus, siis Tiit Petersoo ja Enn Loik. Valvas KGB sai rühmale jälile ja alustas ülekuulamisi. Süüdistuse oskas pareerida Petersoo, kelle isa oli suvel 1959 jätnud maha metsavenna elu, teised mitte. Keemiatudeng Ülo Niinemets (1940–2004) kui rühma juht saadeti ühte Mordva vangilaagrisse, Markus ja mõni tudeng teistest osakondadest visati ülikoolist välja, ülejäänud said kuidagi KGB järelvalve all edasi õppida. Pärast vangilaagrist vabanemist õnnestus ka Niinemetsal ülikool lõpetada ja Kundasse tööle asuda.
Sel akadeemilisel aastal sooritas Enn üheksa eksamit ja kümme arvestust ning kirjutas kursusetöö majandusgeograafia alalt.
Pärast eksameid toimus 1. juunist kuni 24. juulini Saaremaal ja Jõgeva rajoonis komplekspraktika noorte õppejõudude Aino Mihkelsoo ja Ann Marksoo juhendamisel. 1. juunist kuni 18. juulini 1959 töötasid Loik, Tiina Muna (hiljem Raitviir) ja Imme Vend (Lind) Jõgeva rajooni Järve külanõukogus ning esitasid selle 112,96 km² ja 1648 elanikuga piirkonna kohta kopsaka (162 lk) aruande (EAA.5311.58.164), milles iseloomustasid loodusolusid, rahvastikku ja majandustegevust. Tollal oli piirkond veel päris tihedalt asustatud: kolhoosis Helge Tulevik elas 21,4, kolhoosis Sangar 21,7 ja kolhoosis Rahu 16,6 inimest km² kohta; üle 50 elanikuga külad oli Pataste (240), Järve (Maarja-Magdaleena, 156), Igavere (149), Kõrenduse (115), Kaitsemõisa (86), Uhmardu (80), Kassema (80), Lilu (78), Vahi (67), Kaiavere (60), Kadrina (58), Kulmuvere (58), Jõusa (58), Toolamaa (55) ja Särje (53 inimest). 2011. aasta andmeil elas neis Tartu valda kuuluvais külades vaid 562 inimest ehk 40% tollasest rahvastikust. Suurima küla Pataste elanikkond on vähenenud poole peale (119 el). Nii on vanast kihelkonnakeskusest Maarja-Magdaleenast saanud jälle piirkonna suurim asula, 220 elanikuga alevik.

Jalgrattal Musta mereni

Geograafiatudengite suvepraktikad kestsid kaheksa nädalat. Esimesel kahel õppeaastal algas õppetöö 1. septembril, kolmandal 15. septembril, neljandal 1. oktoobril ning viiendal õppeaastal 15. oktoobril, geoloogiatudengeil koguni novembri algul. Selline õppekorraldus oli noortele inimestele väga meelepärane. Loik ja Petersoo olid kehalise tööga teenitud raha eest ostnud jalgrattad Turist ning otsustasid neid pikemal matkal proovida. Seoses sellega olgu märgitud, et Evald Seibe (1921) kauples Riia tehaselt prooviks välja jalgratta Rīga ning sõitis 1956. aastal sellega leedulaste rühmas kuni Vaikse ookeanini, kus jättis jalgratta Vladivostoki muuseumi.
Loik ja Petersoo asusid teele 2. augustil 1959. Läbinud Läti, Leedu, Valgevene ja Ukraina, suplesid nad 29. augustil Krimmi lõunarannikul Mustas meres. Sõitnud jalgratastega Perekopi maakitsuseni, said nad sealt autoga Simferopolini, kust jätkasid taas ratastega Alušta ja Jaltani. Edasine reis kulges laevaga Venemaa Mustas meres sadamalinna Sotšini, kust jätkati rattasõitu Georgias (tollases Gruusia NSV-s) asuva Suhhumini. Sealt algas üle Moskva Tartuni kulgenud rongisõit. Reis kestis poolteist kuud. Selle aja jooksul läbiti 6500 kilomeetrit, sellest jalgratastega 2900, autoga 100, laevaga 500 ja rongiga 3000 km. Matkajaid võeti igal pool vastu soojalt, v.a Salme eesti külas Abhaasias, kus olid enne neid käinud mingid aferistid Eestist.
Septembri keskpaigas 1959 alanud kolmanda tudengiaasta jooksul tuli sooritada üheksa arvestust ja üheksa eksamit ning koostada uus kursusetöö majandusgeograafiast. Õppeaasta 1959/60 oli oluline veel selle poolest, et siis ilmusid esimesed andmed NSV Liidu 1959. aasta rahvaloenduse kohta. Hakkasime siis nende põhjal väikeses tudengiterühmas, kuhu peale Ennu ja Tiidu kuulusid veel Madis Aruja ja Ott Kurs, laiendama NSV Liidu loodus- ja majandusgeograafia kursuste käigus omandatavaid teadmisi, pöörates erilist tähelepanu Nõukogude võimkonnas elavaile soome-ugri rahvastele. Esitanud sissejuhatavalt lühikese ülevaate meie hõimurahvastest, tegin ettepaneku moodustada ÜTÜ (üliõpilaste teadusühingu) geograafiaringi juurde etnogeograafia osakond või sektsioon. Lisaks esinesin kolme kaastudengi õhutusel geograafiaringi koosolekul detsembri algul 1960 ettekandega läänemeresoome väikerahvaste saatusest Ingeris.
Pärast seda hakkas Enn rääkima, et oleks tore Nõukogude avarusil – mujale ju ei pääsenud – ringi rännata, elada ja töötada siin ja seal ning õppida sedaviisi tundma teiste rahvaste elu. Niisiis tekkis Enn Loigul mõte osalevaks uurimistegevuseks, nii nagu seda nimetati meile tollal tundmatus läänepoolses maailmas. Ennu jutt andis siinkirjutajale mõtte asuda pärast ülikooli lõpetamist tööle kooliõpetajana, kasutamaks suvepuhkusi uurimistööks soome-ugri ja türgi-tatari rahvaste juures. Viimaseile mõeldes hakkasin ülikooli orientalistikakabinetis õppima türgi keelt.
Keeled meeldisid ka Ennule, kes tundis hästi võõrsõnu, huvitus esperantost, kuid keelekursusil ei käinud, sest tema energia suundus tollal muus suunas.

Reis Karjalasse lõppes vahistamisega

Rohke kehaline töö ja KGB valve all olemine olid tekitanud muidu hästi rahuliku olekuga Ennus tugeva närvipinge. 2. jaanuaril 1961 kirjutas ta rektorile avalduse, milles palus võimaldada ravipuhkust kuue kuu ulatuses alates 3. jaanuarist 1961. Lisan juurde arstliku konsultatsioonikomisjoni otsuse nr 6 (3. jaanuarist 1961). Prodekaan Leo Tiik kiitis selle heaks: Palun määrata ravipuhkusele 3.1.–3.7.1961. Stipendiumi õigus säilitada kuni 31.1.1961, kuna temal on õiendatud menetluspraktika arvestus, mille tähtpäev oli 15.11.1960. 6. jaanuaril 1961 ilmuski rektori sellekohane käskkiri. 19. mail kirjutas Enn Loik uue avalduse, milles seoses tervisliku seisundi paranemisega palus lubada asuda suvepraktika teostamisele 1.6.1961 koos teiste üliõpilastega. Alus: Vabariikliku Tartu kliinilise psühhoneoroloogia haigla tõend 9.5.1961. Dekaan Anatoli Mitt andis nõusoleku asuda õppetööle, kuid ilma stipendiumita.
Menetluspraktika ajal käis Enn Tiidu ja Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud Jaan Kabiniga Pärnus endise õpingukaaslase Märt Markuse 25. sünnipäeval ning siirdus siis koos Petersoo ja Arujaga 24.–28. juulini 1961 kestnud matkale Hiiumaal. Nõukogude Liidu piirivööndiks kuulutatud Hiiumaale pääsemiseks aitas loa hankida pärast ülikooli lõpetamist 1960. aastal sealses ilmajaamas töötanud Heino Mardiste, kel olid head suhted vene piirivalvuritega.
Sooritanud 1. juunist kuni 9. augustini 1961 majandusgeograafia alase menetluspraktika Jõgeva rajoonis, osales Enn seejärel menetlusekskursioonil, mis seni oli kulgenud vaid Koola poolsaarel. Leppisime reisi juhendava õppejõu Agu Kongoga kokku, et võtame sisse ka Karjala, tutvume minnes selle keskosa loodusega, sõidame edasi polaarjoone taha Koola poolsaarele ning tagasiteel viibime pealinnas Petroskois ja käime Kiži saarel. Ekskursioon algas 10. ja lõppes ametlikult 28. augustil 1961.
Sõitnud rongiga Kontupohjani ehk Kondopohdani, tegime esimesed jalgsirännakud selle lähistel. Kendjärvi ääres ja saaril nägime esmakordselt ilusaid silekaljusid, mida geomorfoloogia kursuses oli esitatud kui oinapäid. Hiljem oli hea nalja visata, et keegi oinas tegi silekaljust oinapea, kuid tollal oli nii õppejõududele kui üliõpilasile kättesaadav vaid venekeelne kirjandus. Eesti aja alguses Johannes Gabriel Granö ja August Tammekannu loodud maateaduse terminoloogia oli selleks ajaks juba unustuse hõlma langenud. Nii näiteks räägiti meile tsirkusorgude asemel tsirkidest, sest vene keeles on see цирк. Tsirkusorge nägime küll alles Hibiinides, kuid Karjalas said meile tuntuiks Kivatšu ja Hirvase kosed Sunu jõel. Teel sinna mekkisime ja võtsime plastpudeliga kaasa rauda sisaldavat tumedat martsiaalvett. Samas tutvusime kohaliku koduloomuuseumi ja selle juhataja, Karjala kannaselt pärit Jouko Suurhaskoga, kes mängis meie poistega edukalt malet.
Pärast ametliku ekskursiooni lõppemist Äänisjärve ääres jätkasime tutvumisreisi kolmekesi: Aruja, Loik ja Kurs. Rändasime karjala külade kaudu kuni Sambatuseni, kus vestlesime kohalike elanikega ning tutvusime raudbetoonist punkrite vööndiga, kuigi tegelik rindejoon Soome ja Nõukogude vägede vahel kulges aastail 1941–1944 hoopis Süväri (Свирь) jõest lõuna pool. Hulk aastaid hiljem sain teada, et 23.–25. juunini 1944 toimunud lahinguis suutsid soomlased punaväe ägedalt alanud pealetungi pidurdada just Sambatuse liinil, kus kapral Toivo Ilomäki hävitas üksinda 17 Nõukogude tanki. Ta kasutas selleks tankirusikaid. Sambatusest sõitsime bussiga Lodinapeldo (Лодейное Поле) linnani Süväri jõe ääres.
Leidnud jaamast pisut eemal seismas tühja reisirongi, andsime vedurijuhile peaaegu kogu oma allesjäänud raha ning sõitsime mugavasti, voodipesu puudumisel kahe madratsi vahel magades, Peterburi lähisteni. Elektrirongiga pääsesime suurlinna, sealt tavalise rongiga põhja poole sõites läbisime sõja ajal soome põliselanikest puhtaks tehtud Põhja-Ingeri ning jõudsime teisele poole endist Soome piiri, kust soomlased olid põgenenud oma kodumaa kaugematsse paikadesse. Soomepäraste nimedega oli meie reisi ajal vaid Petäjärvi (Петяярви) ja Myllypelto (Мюллюпельто) raudteepeatus. Olime ülemeelikud ja rääkisime kõva häälega. Märkasime meile suunatud umbusklikke pilke ning kuulsime koguni lauset Финны вернулись — soomlased on tagasi! Nägime ära Käkisalmi (Приозерск) taastamisele võetud tornid, kuid siis võeti meid kinni ja saadeti tagasi, sest algas NSV Liidu piirivöönd vastu Soomet. Ka raha oli otsas. Enn avastas küll oma passiümbrise vahelt 10 rubla, kuid sellest ei piisanud tagasisõiduks. Tegin ettepaneku hakata otsima Peterburi turgudelt eestlasi. Leidsimegi ühe Lõuna-Eestist tulnud veoauto, mille kastis saime Võru lähedale. Tee ääres hääletades õnnestus järgmise veoautoga jõuda Tartusse.
Kui hakkasime talvel arutama 4. õppeaasta järel ette nähtud Kaukaasia menetlusekskursiooni asendamist Kesk-Aasia omaga, oli Enn agarasti asja juures ning tutvustas oma esialgset kava, mille järgi oleksime sõitnud mööda Volgat Kaspia mereni, ületanud selle laeval ning alustanud õppereisi Krasnovodskist (Türkmenbaşyst). Et aga reisi tarbeks puudus raha, otsustasime selle teenida tõuloomade saatmisega Lääne-Siberi ja Kasahstani sovhoosidele, alustamaks seejärel reisi hoopis teisest kohast – Kasahstani tollasest pealinnast Alma-Atast (Almatõst). Tänu Enn Loigu majandusmehe võimeile ja läbirääkimisoskusile asusime teele Eesti erinevaist loomvarukontoreist ning jõudsimegi ettenähtud ajaks ehk 24. augustiks 1962 Almatõsse.

Ostnud Süväri jõe ääres leiva, sõime selle üksmeelselt ära. Ees paremal Enn Loik, kes on ka pildistaja. Foto: erakogu

Viimased aastad ülikoolis

Augustist 1961 juunini 1963 õppis Enn Loik majandusgeograafia üliõpilaste rühmas, kuhu kuulusid veel Madis Aruja (1936–1995), Arvo Kisper (1938–1979), Ott Kurs (1939), Ülo Pihlak (1940–2013) ja Uudo Pragi (1941–2015). Sooritanud jälle hulga eksameid ja arvestusi, läbinud menetluspraktika Jõgeva rajoonis (1.6.–9.8.1961), valmis Ennul 13. aprillil 1962 assistent Mureli juhendamisel kursustöö „Majandi rahvastiku ja tööjõu uurimise metoodika” (F.5311 n.58 s.145). Järgnes 1. juunist kuni 9. augustini 1962 kestnud menetluspraktika Võru rajoonis, mille käigus kogutud materjalide põhjal pidi valmima diplomitöö.
Et aga Ennul jäi mingil põhjusel esitamata Tartu 8. keskkoolis toimunud pedagoogilise praktika aruanne, võeti ta detsembris 1962 maha stipendiumilt. Äraelamiseks asus ta veebruaris 1963 tööle Aru 8-klassilises koolis Tartu rajoonis, kuhu soovis üle kanda ka oma pedagoogilise praktika. „Pika hambaga” talle selline võimalus anti.
Parteibüroo sekretäri Leo Tiigi, dekaan Heigo Miidla ja komsomolibüroo sekretäri Eve Pärnamägi allkirjaga esitatud iseloomustuses seisab, et parteitu üliõpilane Enn Antoni poeg Loik, sündinud 1938, astus TRÜ geograafia osakonda sügisel 1956 [õige on 1957] ja valis erialaks majandusgeograafia. E. Loik on pärit töölisperekonnast. Ta õppeedukus on olnud tagasihoidlik (keskm. hinne 3,65). E. Loik on laia huvideringiga hakkaja noormees, kuid ei võta vaevaks rakendada oma võimeid produktiivselt. Ta ei võta aktiivselt osa ei ühiskondlikust tööst ega isetegevusest; oma ülesandeid jätab ta sageli lõpule viimata. E. Loik võib saavutada töös häid tulemusi, kui ta end kokku võtab. Poliitiliselt on ta vajalikul määral teadlik. Kindla juhtimise all võib töötada edukalt.
Enn Loik suunati tööle, kuid arvestusvõla pärast ei lastud teda riigieksameile ja diplomitöö kaitsmisele. Septembri alguses jõudis Kosejõe eriinternaatkoolist ülikooli teade, et Enn Loik saabus 1. septembril 1963 töökohale, kus ta määrati kasvatajaks kuupalgaga 79,62 rbl ja kindlustati elamispinnaga. Kuu aja pärast, 4.10.1963 eksmatrikuleeriti Enn Loik Tartu ülikoolist õppeplaani mittetäitmise pärast.

Detsembris 1960 üliõpilaskonverentsil: esireas paremalt Enn Loik, Madis Aruja ja Ülo Pihlak, Aruja taga dekaan Anatoli Mitt. Foto: erakogu

Koolipapast Ülemiste vanakese ja Neeruti krahvini

Töötanud aasta kasvatajana, siirdus Enn tema enese sõnade kohaselt kogu eluks tegutsema eikellegimaale turismi, looduskaitse ja pedagoogika vahelises kolmnurgas. Kosejõelt kutsuti ta õpetajaks Kose keskkooli, kus töötas aastani 1967, misjärel tegutses giidi ja turismirongi juhina Tallinna reisi- ja ekskursioonibüroos, viies läbi ekskursioone Peterburis, Karjalas, Lätis ja Leedus, ning looduskaitseinspektorina Aegviidu metsamajandis. Süvenemaks kohaliku turismi arendamise võimalusse oli ta läbi uurinud kogu piirkonda tutvustava kirjanduse, alates Eesti iseseisvusaja algusest (Kents 1918) kuni viimaste trükisteni (Saar, 1972). Aastail 1970–1975 oli Enn Loik Neeruti maastikukaitseala valvur. See oli Neeruti kui turismimagneti kõrgaeg. Ennu juhtimisel tehti hulk hooldustöid Kuresöödil ja selle ümbruses. Turiste vooris bussitäite kaupa. Enn oli neile nii juhataja, suuskade parandaja, teekeetja kui ka saunakütja.
Tutvunud suvel 1973 Neerutis kunstitudeng Ilme Pärnojaga (1939), abiellus ta varsti temaga. Ilme ja Enn laulatati 9. oktoobril 1975 Kadrina kirikus. Pulmas oli hulk Ennu ülikoolikaaslasi. Ilme jutu järgi võimaldas neile kingituseks pihku pistetud ümbrik, mis oleks pulmajärgsel koristamisel peaaegu tuleroaks sattunud, teha pulmareisi Krimmi. Ilme ja Enn Loigu abielust sündisid tütred Salli (1976) ja Viia (1978).
Ennul algas üle 20 aasta kestnud elu ja töö Tallinnas. Alguses oli ta Kirovi kalurikolhoosi Kotka kalakasvatuse tehniline juhataja ja kunstiinstituudi majandusjuhataja (1976–1979).
Tütar Salli on meenutanud: Sel ajal, kui mina sündisin, töötas isa kunstiülikooli majandusjuhatajana. Sel ajal olid lapsevankrid kaunis suured ja kohmakad. Ilmselt tuli mindki pidevalt käruga trepist üles-alla tirida. Päevakorral oli uue trepi ehitus ja isal tuli idee teha kaldtee, mida mööda käru üles lükata saab. Praegusel ajal suhteliselt tavaline, 1970. aastate keskel aga midagi seninägematut. Igatahes oli isa just õige mees trepivalajaid kamandama ja trepp saigi tema tahtmist mööda tehtud. Hiljem oli mul nii uhke tunne mõnele tuttavale möödaminnes näidata, et näe, see kaldtee selle ülikooli ukse ees on minu pärast ehitatud. Seda lugu tean isa jutu järgi.
Aastail 1979–1981 oli Enn Loik kuulsa Desintegraatori kesklao juhataja. Asutuse juht Johannes Hint, kes plaanis ka turismiküla rajamist Neerutisse, hindas samast kandist pärit abilist kõrgelt, kuid aeg ei osutunud kummalegi armuliseks. Hint arreteeriti ja ta suri vanglas, manalateele läks Ennu ema ning Ennu ennast hakkas kimbutama vana tervisehäda. Linnaelu tuli aga jätkata. Ennust sai Tallinna veevarustuse ja kanalisatsiooni tootmisvalitsuse operaator (1981–1996), kus teda hakati kutsuma Ülemiste vanakeseks. Ise on Enn selle aja kohta lausunud, et tema pihus olid ka Toompea kraanid ja ta ise oli lausa pumba juures.
Linnakeskkonda talus Enn nii kaua, kui lapsed olid väikesed. Nende suuremaks saades ja pensioniea lähenedes püüdis ta oma tööd ja tegemised jälle seada nii, et need haakuksid loodusega, oleksid vaheldusrikkad ning võimaldaksid laiemat ühiskondlikku teotsemist. Pärast seda kui 1988. aastal lahkus igavikku Udriku kodutalu üleval hoidnud isa, muutus Enn kahepaikseks, püüdes ennast jagada pere ja Neeruti kandi vahel. Ta ise on selle kohta filosofeerinud: Kodutu inimene ei pruugi olla koduta, tal võib neid olla isegi mitu. Koduta inimene on kodutu kõikjal ja alati.
Jäänud pensionäri seisusesse, pühendus Enn jäägitult Neerutile. Pakkunud alguses välja mõtte moodustada Neeruti klubi, tuli ta kevadel 2001 välja ideega luua Neeruti selts, mis asutatigi sama aasta 17. septembril. Ta kavandas valdava osa seltsi tegevusest ja temaatilisist trükiseist. Veel aitas ta Tõnu Raidil koostada Neeruti orienteerumiskaarte, mida lootis kasutada ka uute matkaradade rajamisel. Samal ajal propageeris ta Kalevipoja künnivagusid kultuuriturismi objektidena ning hakkas unistama Neerutis Kalevipoja lavastamist, mida tal aga ei õnnestunud näha. Küll jõudis ta välja anda matkaraamatukese „Kuresöödi-Pariisi-Kuresöödi”. Teda hakati kutsuma Neeruti krahviks ja Metsavanaks.
Enn Loik oli ka hea tunnetusega fotomees, kellele oli tema enda sõnade järgi omane mitte dokumentalistika, vaid meeleolude otsimine, mille tulemuseks sai kaasamõtlemisrõõme pakkunud „Slaidimäng”. Olen selline tobu, kes lilles ja loomas ei näe ladinakeelset liiki, vaid meeleolu ja/või mõtet. Standardgiidinduse hirmuks püüan neid ka oma kundedele edasi anda.
Tuli ilmsiks Ennu oskus väljendada end värsivormis, mida ta ise on selgitanud niiviisi: Hingest on paberile tikkunud mõni jagu luulet, mille aktiivset avaldamisvõimalust pole otsinud. Pool tosinat tekstidest omavad ka noote, mis ringlevad minu naba ümber, kuid välja pole neid aidatud huvilise komposiitor-günekoloogi puudumise tõttu.

Siin on kimbukene rohulehti,
mitmel ajal mitmes metsas, mis kord tehti.
Sekka koorem kivi(m)ajavärsse,
kuhu ka vast toppida võib kärsse…

Poeedile ja narrile on lubat teistest enam,
et nende kaudu ilm näiks ülejäänuil kenam.
Kui mõlemad on juhtumisi ühe naha sees,
siis „topelt ruudus” tulemus on Teie ees…

Lisaks kõigele katsus ta hoogustada Udriku elu ning korraldada külarahva kokkutulekuid. Tal oli kavas muidki plaane, kuid need jäid realiseerimata, sest 2. aprillil 2003 tuli siit ilmast lahkuda.
Enn Loik meenutab mõneti temast sadakond aastat varem elanud maalt pärit haritlasi, kes pärast õpinguid ja töötamist mõnes linnas naasid kodukanti ning püüdsid omandatud teadmisi ja oskusi seal rakendada. Looduslähedase ja vähenõudliku inimesena see tal ka õnnestus. Pikema elukaare puhul olnuksid jäljed muidugi sügavamad. Vaatamata raskusile ja ajutisile ebaõnnestumisile mõnes ettevõtmises, saavutas ta inimeste lugupidamise ja tunnustuse. Mitme hüüdnimega hellitatud fanaatilist looduse ja kodukandi patriooti hakati pidama tähelepanuväärseks isiksuseks, keda tunti kaugemalgi. Suur osa Enn Loigu vaimsest pärandist jäi küll käsikirja, kuid trükis ilmunud töid võib loodushuviline uurida Eesti raamatukogudes.

Allikad:
Kents, J. 1918. Aegwiidu ja Neljärwe mäed. – Kampmann, M. Eesti kodumaa. Esimene osa: Põhja-Eesti. Tallinn: Gustav Pihlaka kirjastus, lk 124–138.
Loik, E. (koostaja) 1976. Neeruti maastikulise kaitseala matkarajad. Tallinn: Eesti Raamat.
Loik, Enn, Aili Käsperson, Eduard Leppik jt (2003). Pariis, Pariisi, Pariisi ... Kadrina, Rakvere: Neeruti Selts.
Saar, Asmu 1972. Aegviidu-Nelijärve. Tallinn: Eesti Raamat.