Karl Gustav von Baggehufwudt

tekst: Jüri Kotšinev

Karl Gustav von Baggehufwudt. Foto: Wikipedia

Karl Gustav von Baggehufwudt
(1761–1812) sündis Harjumaal Perila mõisas Eestimaa kubermangus. Venemaa Keisririigi armee teenistuses jõudis ta välja kindralleitnandi auastmeni ning pälvis mitmeid sõjalisi autasusid lahingutes ülesnäidatud vapruse eest.

Tema suguvõsa juured ulatusid Norrasse. Üks Karl Gustavi esivanem – Hans Person Bagge asus Norrast Rootsi kuningriiki 1565. aastal. Tema järglased tulid Eestisse 17. sajandil.
Karl Gustav von Baggehufwudt astus sõjaväeteenistusse 17-aastaselt – 1778. aastal, kui hakkas teenima Ansbachi markkrahvi vägedes. Juba järgmisel aastal – 1779 – asus ta Vene Impeeriumi armeesse. Ta määrati ­porutšiku (leitnandi) auastmes Tobolski jalaväepolku. 1781. aasta alguses viidi ta üle Dnepri jalaväepolku. Selle koosseisus võitles ta tatarlaste ülestõusu maha surudes Krimmis.
Vene-Türgi sõja ajal (1787–1791) viidi ta üle Siberi grenaderipolku, mille koosseisus võttis ta 7. septembril 1789. aastal osa Saltša jõe lahingust Izmaili kindluse lähistel. 1789. aastal osales ta Benderõ kindluse vallutamisel. Samal aastal oli Karl Gustav von Baggehufwudt sunnitud minema tervislikel põhjustel erru. Ta oli selleks hetkeks välja teeninud premier-majori auastme, mis 18. sajandil oli Vene vägedes pataljoni komandöri auaste ja vastas 19. sajandi alguses alampolkovniku auastmele.
Teenistusse naasis Karl Gustav von Baggehufwudt 1792. aastal ja osales Poola sõjakäigus. 1794. aastal viibis ta venelaste garnisoniga Varssavis, kui seal puhkes poolakate ülestõus. Baggehufwudt suutis osaga garnisonisõduritest Varssavist välja murda. Ta sõdis Poola ülestõusnud konföderaatidega.
27. juulil 1800 läks Karl Gustav von Baggehufwudt uuesti erru, kuid uus keiser Aleksander I kutsus ta peagi teenistusse tagasi ja Karl Gustavist sai 4. jäägripolgu komandör.
26. novembril 1804. aastal sai ta Aleksander I-lt Püha Georgi neljanda järgu ordeni. 14. jaanuaril 1806. sai ta Pultuski lahingus üles näidatud vapruse eest Püha Georgi kolmanda järgu ordeni. Tegemist oli Napoleoni vastu peetud neljanda koalitsiooni-
sõjaga. Järgnevates Napoleoniga peetud koalitsioonisõdades osales Karl Gustav von Baggehufwudt Preussisch-Eylau lahingus ning sai Friedlandi lähistel peetud Heidelsbergi lahingu ajal rinda põrutada. See põrutus mõjus raskelt, kuid peagi alanud Vene-Rootsi sõjas (1708–1709) osales Karl Gustav von Bagge­hufwudt venelaste armee juhatajana Botnia kallastel ning saavutas rea võite rootslaste üle.
1812. aasta Isamaasõja ajal oli Karl Gustav von Baggehufwudt 1. Läänearmee 2. jalaväekorpuse juhataja. Borodino lahingus üles näidatud vapruse eest sai ta Püha Aleksander Nevski ordeni. Karl Gustav von Bag-
gehufwudt langes Tarutino lahingus 18. oktoobril 1812, kui sooritas oma üksustega vastase ümberhaaramismanöövrit ja teda tabas vaenlase kahurikuul.
Karl Gustav von Baggehufwudt teenis välja Püha Georgi kolmanda järgu ordeni (1807), Püha Georgi neljanda järgu ordeni (1804), Püha Vladimiri kolmanda järgu ordeni (1808), Püha Aleksander Nevski ordeni (1812) ja Püha Anna esimese järgu ordeni (1807). Samuti sai ta 1807. aastal kuldmõõga „Vapruse eestˮ ja Preisi kuningriigi Punase Kotka (Roter Adlerorden) ordeni.