9. märtsil 1944 oli Marina Rebane (fotol) 4-aastane. Tänavu pärast mälestusteenistust Niguliste kirikus, jutustas ta: „Tulime vanaema ja vanaisaga „onu Au” juurde (Alfons Rebane), kellel oli korter Harju tänaval, „Kuld Lõvi” lähedal, samal pool kätt. Olime istumas õhtusöögi laua taha, kui algas läbilõikav, unustamatu sireen ja kiiruga laskusime maja keldrisse. Onu autojuht ei tulnud meiega, ta oli nii väsinud, et eelistas jääda puhkama voodisse, valgete linade vahele. Peale pommide langemise lõppu saime ime läbi kokku vajunud maja keldrist välja ning ma mäletan kui „onu Au” pani mulle käe silme ette, et ma ei näeks seda koledust, kuid ma nägin siiski, kui vastas maja rõdul või aknal hüüdis appi vanem proua ja ühel hetkel vajus ta koos majaga ...” Foto: Riho Rõuk

75 aastat kommunistide sõjakuritegudest
Tallinna pommitamisel

tekst: Peep Varju,
Memento Tallinna Ühendus

75 aastat tagasi, Teise maailmasõja ajal toimusid Eesti kaitselahingud sissetungiva Punaarmeega. Eestlased on 1944. aastal kodumaa pinnal peetud võitlust nimetanud teiseks Vabadussõjaks.

Saksa okupatsiooni tingimustes sai siiski võimalikuks okupatsioonivõimudega opositsioonis oleva eestiaegse viimase peaministri Jüri Uluotsa raadiousutlus 7. veebruaril 1944. Selles raadiosaates sai rahvusvahelise õiguse professor Jüri Uluots oma rahvale edasi anda sõnumi surmaohust, mis ähvardab eestlasi pärast punaväe sissetungi ning seoses võimaliku uue Nõukogude okupatsiooni algusega. Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi presidendi ülesandeis peaminister juhtis ka Saksa okupatsiooni tingimustes kõiki põranda all tegutsevaid demokraatlikke jõude.
Tema üleskutse tähendas seda, et eesti mees peab haarama relva, et päästa rahvas hävingust. Nüüd, pärast 50-aastast okupatsiooni teame, et riigipea hinnang sündmustele oli õige ja üleskutse õigustatud. Järgneva sõjakuu sündmused kinnitasid seda. Okupatsioonist hoolimata läksid lahingusse kümned tuhanded eestlased ja koos rindeüksustega teistest Euroopa riikidest likvideeriti 6. märtsiks 1944 kõik Punaarmee hõivatud tugipunktid Narva jõe läänekaldal.
Kaotustele lahinguväljal vastas vaenlane massiliste sõjakuritegudega Eestimaa pinnal. Esimeseks hävingu objektiks sai rindelinn Narva. Ühe ööga, 6. märtsil 1944 tegi punalennuvägi massilise pommitamisega keskaegse kauni linna maatasa. See oli räige sõjakuritegu. Hävitustööle aitas tõhusalt kaasa Punaarmee koosseisus Narva alla toodud Eesti Laskurkorpuse suurtükivägi. Narva tsiviilelanike kaotusi nimetada ei tule, sest Saksa võimud olid juba 31. jaanuaril 1944 kõik elanikud linnast ettenägelikult välja viinud. Üksikud ennast varjanud ja ellujäänud elanikud on oma mälestustes edasi andnud jubeda pildi põlevast varemete linnast.
Evakueerimise eest end varjanud inimesi aitasid tulemöllust ja sõjatsoonist välja Wehrmachti sõdurid. Ühe abistaja, saksa sõduri kommentaar oli selline: „Olen nelja sõja-aastaga kogu Euroopa läbi käinud, aga selliselt ühe ööga hävitatud linna näen ma esimest korda!” Teine valves olnud saksa sõdur tõenäoliselt päästis varjendisse peitunud neiu elu vene snaiperi kuulist, kui väljumise katsel takistas teda. Narva linna hävitamise ja punaväelaste sõjakuritegude taustal on vaja teada selliseid fakte, et õigesti mõista 50 nõukogude okupatsiooni aasta valesid sõjast Eesti pinnal.
Lisan näitena Sõrve elanike sundevakueerimise sõja jalust enne lahingute puhkemist. Siingi meenutavad ellujäänud lapsed oma mälestustes saksa sõdurite abivalmidust. Saksa poolel Narva linna ja Sõrve poolsaare elanike ennetav sundevakueerimine enne lahingute algust on võrdluses Nõukogude armee sõjakuritegudega tsiviilelanike hoolimatul hävitamisel kaks täielikult erinevat sõjapidamise viisi.

1944. aasta märtsipommitamise purustuste koristamine Harju tänaval. Arhiivifoto

Punaväelaste jõhkrad terroriaktid

1944. aasta lahingutes Eesti pinnale astunud punaväelased alustasid massilise vägivallaga kohalike elanike suhtes. Seda kinnitasid salajased KGB ettekanded. Neist selgub, et
16. oktoobril 1944 tegi ENSV valitsuse juht Arnold Veimer ettekande Leningradi rinde juhtkonnale ettepanekuga tõkestada karmide karistustega sõjaväelaste massilisi terroriakte. Samasuguse ettekande tegi Lavrenti Beriale ja Leningradi rinde juhatajale marssal Govorovile ENSV NKVD ülem Aleksander Resev. Tuletan meelde, et esimene jõhker terroriakt oli Merikülas veebruaris 1944, kui rinde tagalasse maandunud Nõukogude armee dessantväelased tapsid valimatult kohalikke elanikke.
7. märtsil ründasid vene lennukid Jõhvi ja Tapa linna, siis algas hävitustöö pealinnas Tallinnas. 9. märtsi õhtust kuni 10. märtsi hommikuni kestis kahe massilise pommituslennukite lainega Tallinna pommitamine. 26. märtsil pommitati laastavalt Tartut ja hiljem teisigi Eesti linnu.
Tallinna märtsipommitamise kohta ilmus 1997. aastal hästi dokumenteeritud raamat „Tallinn tules. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944.” Raamatu autorid, riikliku komisjoni ORURK liige Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv Tallinna Linnaarhiivist annavad täieliku ülevaate kõigist inimkaotustest ja kahjudest, mis fikseeriti otsekohe sündmuspaigas. Lisatud on inimeste mälestusi ja ka kommunistide valede suurepärane näide maist 1989 ajalehes Interliikumise Teataja nr 4, mis avaldati kellegi L. Anikina nime all. Terroristliku pommitamise õigustamiseks kordab loo autor ammutuntud nõukogude propaganda väljamõeldisi. Adolf Hitleri väidetav saabumine Tallinna, Saksa armee siinsed juhtimiskeskused ja kõrgete ohvitseride viibimine Tallinnas ─ need on küünilised valed, mida ei usu ükski kainelt mõtlev eestlane. Tõepoolest absurdsete valede jada barbaarse hävitustöö õigustamiseks.
Punaarmee sõjakuritegudest põhjustatud Eesti linnade hävitamine võeti kokku pärast sõda nn erakorralise vabariikliku komisjoni poolt kui saksa fašistlike röövvallutajate tekitatud sõjakahjud! Nürnbergi sõjatribunalile esitas NSV Liit kahjunõudena Saksa poole vastu need samad oma hävitustööst põhjustatud kahjud. Õigusteadlane Enn Sarv andis samal, 1997. aastal välja riikliku ORURK-i komisjoni 11. raamatuna kapitaalse uurimistöö „Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus”. Põhjalikus uurimuses käsitles autor rahvusvahelise õiguse järgi 50-aastase Nõukogude okupatsiooni kõiki tagajärgi eestlastele. Sõjakuritegude kohta nimetab ta Aegumatuskonventsiooni, mis kehtib 1968. aastast ning loetleb ja selgitab neid kõiki põhjalikult. Nii on Nürnbergi sõjatribunali põhikirjaga 8. augustist 1945 määratud sõjakuritegude esimene osa järgmise loeteluga:
1. sõjapidamise seaduste või tavade rikkumised; nende hulka kuuluvad okupeeritud territooriumilt päritolevate või seal asuvate tsiviilisikute mõrvamine, jõhker kohtlemine või nende küüditamine sunnitööle või muudel eesmärkidel
2. sõjavangide või merd sõitvate isikute mõrvamine või jõhker kohtlemine
3. pantvangide tapmine
4. avaliku või eraomandi rüüstamine
5. linnade, alevite ja külade meelevaldne purustamine või ilma sõjalise vajaduseta laastamine. Raamatus „Tallinn tules” on terrorirünnaku inimohvrite koguarvuks nimetatud 1416, neist 757 hukkunut, 213 raskelt vigastatut ja 446 kergelt vigastatut. Hukkunute seas oli 121 vene sõjavangi ja lisaks veel 75 raskelt vigastatud vangi. Saksa sõjaväelasi hukkus 50 ja tsiviilisikuid 586. Allaheidetud 3068 pommiga purustasid Nõukogude õhuväed 5073 hoonet ja peavarjuta jäi umbes 20 000 inimest.
Tallinna purustatud elamurajoonis mingit sõjalist objekti polnud. Purustatud hoonete seas olid näiteks eesti kultuuri sümboliks saanud Estonia teatrihoone ja niisama hindamatu kultuuriväärtusega Niguliste kirik. Genfi 1949. aasta konventsiooni II osa järgi on kultuuri- ja vaimupärandi objektide purustamine sõjakuritegu. Hukkunud tsiviilisikute enamuse moodustasid vanemaealised. Terrorirünnakus hukkus ka hulgaliselt lapsi.

Narva ja Tartu pärast pommitamist, 1944. Arhiivifotod

Sõjakuritegude ohvrid ei saa olla juhuslikud

Neid massilise pommitamisega tapetud tsiviilisikuid ei saa mitte kuidagi nimetada juhuslikeks sõjaohvriteks, nagu püütakse selgeks teha meile, kommunismiohvritele. Sõjakuritegude ohvrid ei saa olla juhuslikud! Nende mittearvestamine on lubamatu tegu ja kommunismiohvrite koguarvu hindamisel eesti rahvast eksitav info. Kuid 23. augustil 2018 Kommunismiohvrite memoriaali meeldejääval avamistseremoonial saime halva üllatuse osaliseks, sest meie esitatud kommunismiohvrite nimestikust olid maha tõmmatud need mõrvatud või hukkunud, kes mitme sõjakuriteo liigi ja genotsiidikuritegude loetelu järgi peavad leidma koha memoriaalil.
Eesti Memento Liit tegi ühises meeskonnas memoriaali rajamise eel tihedat ja viljakat koostööd Eesti Mälu Instituudiga. Memoriaalil esitatud informatsioon on teoks saanud pika, kuid asjaliku diskussiooni tulemusel üksmeelele jõudmisega. 2017. aasta detsembris andsime Eesti Mälu Instituudile (EMI) üle memoriaali jaoks ettevalmistatud nimekirjaraamatu R-8/6. Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) mitmekümne aasta töö tulemusena oli nimestikus 27 278 kommunismiohvrit. Avamise päeval selgus EMI esitletud raamatust, et memoriaalile on kantud 22 028 nime. Meie raamatuis fikseeritud sõjakuritegude ohvreid nimetavad EMI ajaloolased juhuslikeks sõjategevuse ohvriteks.
Genfi IV konventsioon, milles käsitletakse tsiviilisikute kaitset sõja ajal ja okupatsiooni tingimustes, on meie jaoks kõige tähtsam. Konventsioon nimetab aegumatuks sõjakuriteoks sõjavangi või okupeeritud territooriumi tsiviilisikute sundimist teenistuseks vaenuliku riigi relvajõududes. Selle kuriteoga saab seostada kõiki mehi, kes ERRB raamatus R-8/12 on fikseeritud kui Eestist 1941. aastal sundmobilisatsiooniga Venemaale relvastatud valve all ära viidud. Neid mehi oli 41 847. Neist tuhanded hukkusid teel Venemaale ja tööpataljonides nälgides ning sunnitööst kurnatuna veel enne rindele saatmist. 963 meest lasti maha, 2463 vahistati ning 3616 kannab Punaarmee statistika teadmata kadunuks jäänud meeste nimekirja.
Lisaks sõjakuritegudele on 1941. aasta massilisel sundmobilisatsioonil Punaarmeesse selged genotsiidi tunnused. Relvakandmiseks ja sõdimiseks kõlbuliku eestlaste inimgrupi hävitamine vastab täpselt genotsiidi ärahoidmise rahvusvahelisele konventsioonile. Rahvusvaheliste õigusaktide mittetundmine näitab seda, et noorema põlvkonna ajaloolased, kes otsustasid memoriaalile kantud nimistu, pole tutvunud õigusteadlase Enn Sarve raamatuga „Õiguse vastu ei saa ükski.”
Ometi on teada, et Enn Sarve raamat, mille andis välja Tartu Ülikooli Kirjastus, võeti otsekohe ülikooli õigusteaduskonna õppematerjaliks. Uurimistööle andsid hinnangu retsensendid: professor Herbert Lindmäe, akadeemik Erast Parmasto ja õigusteadlasena Tartu Ülikoolis töötanud Jaan Kross. E. Sarve viis aastat kestnud uurimistöö oli kõige põhjalikum hinnang okupatsioonidele ja parim riikliku ORURK-i komisjoni töödest. Ilmselt ka parim ja samal ajal õige hinnang õiguseusku ning sitke eesti rahva kohta viiekümne okupatsiooniaasta tingimustes. Eesti arhitektide ja kunstnike loodud suurepärasel Maarjamäe memoriaalil on ettenägelikult piisavalt ruumi kõikide kommunismiohvrite mälestuse jäädvustamiseks. Eesti rahva poolt omaks võetud memoriaal saab olla ja peabki olema pidevas arengus.

* * *

Punalennuväe Tallinna pommitamisel 9. märtsil 1944 hukkunud lapsed

1. Aasa, Lembit (1-aastane) 2.12.1942 – 9.03.1944 Pärnu mnt 154-10
2. Allase, Ants (2-aastane) 9.01.1942 – 9.03.1944 Veerenni 28-3
3. Allikas, Gunnar (13-aastane) 20.01.1931 – 9.03.1944
4. Allikas, Lehte (9-aastane) 6.03.1935 – 9.03.1944
5. Alvin, Vello-Rein (4-kuune) 27.10.1943 – 9.03.1944 Virmalise 13-4
6. Aunroos, Loore (10-aastane) 3.04.1934 – 9.03.1944
7. Friedberg, Jakob (alla 3-aastane) 3.06.1941 – 9.03.1944 Odra 5-9
8. Friedberg, Maie (8-kuune) 16.06.1943 – 9.03.1944 Odra 5-9
9. Friedberg, Malle (5-aastane) 18.10.1938 – 9.03.1944 Odra 5-9
10. Friedberg, Leidar (10-aastane) 22.03.1933 – 9.03.1944 Odra 5-9
11. Friedberg, Ülo (9-aastane) 20.02.1935 – 9.03.1944 Odra 5-9
12. Hõbeoja, Valve (11-aastane) 15.10.1932 – 9.03.1944 Koidu 107-5
13. Jaanson, Malle (4-aastane) 23.10.1939 – 9.03.1939 Õuna 9-9
14. Juhkam, Heinar (5-aastane) 26.02.1939 – 10.03.1944 Koidu 132-8
15. Jürgenson, Silvi (15-aastane) 01.11.1928 – 9.03.1944 Veerenni 28-3
16. Kaasik, Elmar (15-aastane) 23.09.1928 – 9.03.1944 Tehnika 16c
17. Kaasik, Tiiu (2,5-aastane) 26.10.1941 – 9.03.1944 Vase 9-5
18. Karavits, Rein (4,5-aastane) 18.09.1939 – 9.03.1944 Õuna 9-1a
19. Kask, Harald (12-aastane) 05.04.1932 – 9.03.1944 Tehnika 20-6
20. Kaur, Marta (8-aastane) 12.08.1935 – 9.03.1944 Eha 14-4
21. Koov, Heino (10-aastane) 26.09.1933 – 9.03.1944 Falkpargi 8-2
22. Kork, Viido (15-aastane) 07.04.1929 – 9.03.1944 Kesk-Luha 13-1
23. Kressel, Toomas (4,5-aastane) 07.06.1939 – 9.03.1944 Sakala 20-3
24. Kukk, Mae (3-aastane) 17.05.1941 – 9.03.1944 Raua 46-1
25. Kurikka, Toivo-Arvo (11-aastane) 25.11.1932 – 10.03.1944 Tatari 56a-1
26. Lehtmets, Feliks (15-aastane) 23.12.1928 – 9.03.1944 Saali 10-19
27. Liiva, Leida (6-aastane) 22.07.1927 – 9.03.1944 Majaka 23
28. Linnard, Mare (2-aastane) 01.01.1942 – 9.03.1944 Falkpargi 24-16
29. Nakkur, Lia (15-aastane) 01.03.1939 – 21.03.1944 Väike-Karja 1-19
30. Paap, Malle (4,5-aastane) 23.10.1939 – 9.03.1944
31. Paimre, Mari (2-aastane) 20.03.1942 – 10.03.1944 Juurdeveo 7-14
32. Pukspuu, Kalle (9-kuune) 23.05.1943 – 9.03.1944 Raudtee 2-4
33. Puusepp, Neeme (15-aastane) 11.06.1928 – 9.03.1944 Kaupmehe 18
34. Reijo, Leino (14-aastane) 31.01.1930 – 9.03.1944
35. Rodendau, Aino (10-aastane) 19.12.1933 – 9.03.1944 Imanta 31-8
36. Rodendau, Otto (11-aastane) 28.07.1932 – 9.03.1944 Imanta 31-8
37. Semnik, Harri (13-aastane)17.08.1929 – 9.03.1944 Jakobsoni 26-1
38. Sepp, Milda (13-aastane) 28.10.1930 – 9.03.1944 Veerenni 28-3
39. Sinimets, Harald (16-aastane) 12.09.1927 – 10.03.1944 Kauba 8-2
40. Suule, Salme (10-kuune) 04.05.1943 – 9.03.1944 Mooni 43-2
41. Tamm, Lia-Esta (16-aastane) 20.12.1927 – 9.03.1944 Veerenni 24-1
42. Tralla, Aino (16-aastane) 18.11.1927 – 9.03.1944 Tornimäe 7-3
43. Vaag, Hilja (5-aastane) 03.10.1938 – 9.03.1944 Falkpargi 24-13
44. Vahtrapuu, Kalle (1-aastane) 23.01.1943 – 9.03.1944 Jakobi 3-1
45. Vahtrapuu, Toivo (3-aastane) 17.06.1940 – 9.03.1944 Jakobi 3-1
46. Vainlo, Tiit (6-aastane) 18.12.1937 – 9.03.1944 Koidu 107-2
47. Valland, Silvia (14-aastane)14.07.1929 – 9.03.1944 Koidu 107-4
48. Valland, Tiia (12-aastane) 13.04.1932 – 9.03.1944 Koidu 107-4
49. Vasemägi, Hugo (16-aastane) 10.04.1927 – 10.03.1944 Koidu 98-4
50. Veskimäe, Vaino (6-aastane) 25.09.1937 – 9.03.1944 Uus-Maailma 14-5
Allikas: Tallinna linnaarhiiv, f. 1148, n 1, s 7, lk 200–203