Raamatukogus kõmas kellade hääli

tekst ja fotod: Leho Männiksoo

Kellassepp Mihhail Karpenko.

Istun kamina ees. Tuli virvendab. Kell seinal tiksub sammhaaval aasta lõpu lähenemist. Aega sinnani veel on. Aga ootuse lainetel tunnen, et juba peetakse kusagil pidu. Aeg on hetkeks peatunud.

Mõtted tormavad tagasi aegade hämarusse, kus alles hakati aega mõõtma. Aina mõõdame kõiksust ikka uuemate ja täpsemate riistadega ja koos sellega nagu lendaks aeg aina kiiremini ja kiiremini igaviku suunas – igaühele antud elu pikkuse võrra. Me täna ei tea, mis tuleb sekundigi pärast või homme ja kas tahamegi teada?! Möödanik aga on mälus ja isegi mõõdetav.
Alles oli sügise algus! Märjamaa raamatukogus oli kellade näitus. Sealt see mõttetuli põlema süttiski! On vist nii, et kui satume kellanäitusel ajanäitajate keskele, kogume nende vaatlemise kaudu hingesoppi kõigepealt oma aja ja siis äkki tunnetame end haaratavat üldisesse ajavoolu! Püüame eneselegi märkamatult hetkeks hoopiski aja maha võtta ja võib-olla ohkamegi sügavalt! Kellad näitusel meie ümber tiksuvad, löövad tunde.
Näitusele välja pandud ühe kellassepa kogutud kellade hulk näitab, et kiindumus ei sure. Olen isegi viis aastat oma elust kellassepa ametit pidanud ja sellega raha kogunud, et ülikoolis õppimise ajal lahedamalt elada. Täpset aega eluloo jätkamiseks oli siis muidugi raske ette mõõta! Pendlid lükkasid aja liikuma, kui kellad olid korras ja näitasid õiget aega.
Eriline tunne oli, kui hommikuti töökotta sisenedes tervitas sind erinevates toonides kellalöökide muusika. Pimm, pomm! Seda käisid inimesed isegi hommikuti kellassepa töökojas kuulamas ja juttugi vestmas, nii ajast kui ka ajastust. Sellest kõigest on möödas aastakümneid! Küllap kogeb seda aga tänagi kellassepp Mihhail Karpenko.
Nii seisangi raamatukogu teisel korrusel kodulootoas ja mälestuste mõttetule leegid muutuvad ikka suuremaks. Elatanud kellassepp Karpenko on kogunud oma ametiaja jooksul aukartustäratava koguse mitmesuguseid eri aegadesse ulatuva ajalooga kelli. Juba tema töökoda ise kujutab väikest kellade muuseumi!
Kellanäitused pole just igapäevane nähtus, eriti veel raamatukogus. Uurin näituse kohta Märjamaa raamatukogu direktor Eda Talistult:

Millest ajendatult see näitus teoks sai?
Me püüame leida kogukonnast inimesi, kellega üritame midagi harivat ette võtta või kes teevad käsitööd, seekord leidsime mehe, kes on kellassepp ja tegeleb kellade kogumisega. Tegimegi talle ettepaneku ja ta oli nõus oma kelli näitusele tooma. Tuli välja, et tal on aukartustäratavalt suur kogu! Praegu on siin laua- ja seinakellad, aga tal on ka tasku- ja käekellade kogu. Ma loodan, et ta ka need korrastab ja siia välja paneb.

See on tore, et üks raamatukogu võtab ette ja tahab muuseumide kõrval jutustada kultuurilugu mitte üksi raamatute kaudu. Sellisel näitusel on kellade ajaloo kajana nähtamatult üleval ka ajamõõtmise kaugem ajalugu. On ju tore, kui näitusekülastajal tekib huvi kätte võtta ka mõni tark raamat, mis sellest pajatab. Et teada ja austada tarku eellasi ning aru saada, kuidas oled jõudnud tänapäevaseks saada. Eriti nooremale, elektroonilise väljaga põlvkonnale. Kui palju neid käib selliseid näitusi külastamas?
Meil on siin erinevaid projekte. Näiteks on meil üleskutse kuni 26-aastastele noortele, et nad pakuksid oma kunstinäitust raamatukogudesse ja oleksid ise nii autorid kui ka näituse avajad. Märjamaa Kunstikooliga on meil side tugev, samuti gümnaasiumi käsitööringiga, nii et nende käsitööringis valminud tööd saame ka raamatukogusse üles panna. Noori tuuakse koolist klassidena ja kui tulevad, siis ikka käivad ka üleval teise korruse näituseruumis.
Muidugi on kõigile alati huvitav kohtuda näituse autori(te)ga ja kui keegi nendest on ise kohal, siis on ka külastajaid rohkem.

„Napoleni kübaraks” kutsutud kaminakell.

150 kella

Näitusel oli seekord eksponeeritud 150 täiesti töökorras kella. Märjamaal 15 aastat töötanud kellassepa, kes ameti omandas 16-aastaselt, aastakümnete jooksul kogutud kellade hulk on aga palju suurem. Ega tänapäeval ei leiagi enam väga palju selliseid meistreid, kes kellamehhanismidega nii hästi hakkama saaks.
Tänapäeval näiteks aitab vaid patareide vahetuse oskusest, kui ajanäitaja peaks aja seisma jätma. Ja polegi ju enam kella vaja randmele kinnitada või keti otsas kellataskusse toppida. Aitab mobiilistki! Võtad õhukese karbikese taskust välja ja võid ajahetkest isegi pilti näha. Aga hea on siiski teada, kuidas selleni on jõutud. Kasvõi austusest nende vastu, kes kord ajapendli kellakapis kõikuma panid.

Saksa päritolu pendelkella Gustav Becker sünniaastaks on 1931.

Kui töökoda on avatud

Muidugi võib siis sisse astuda ja leida eest lahke olemusega Mihhaili. Kuna meil ei õnnestunud temaga näitusel kohtuda, saime aukartustäratava kellakogu omanikku segamatult kõnetada tema töökojas.
Oma kogus olevate kellade täpset arvu ta ei teadnudki. Kaste mitmesuguste ajanäitajatega on seismas ühes ja teises toas, nagu ta ütleb. Vanade aegu näinud ja mõõtnud kelladega sõidetakse tema juurde isegi Tallinnast. Nii oli ta meie kohtumise ajaks just ära parandanud saja-aastase Ameerika kappkella, millel vedru katki.
Mihhailil on isa poolt ukraina, ema poolt eesti verd. Ta asus 1961. aastal isa juures Raplas kellassepaks õppima, sest isa oli põline selle ala meister. Täna on Mihhailil oma töökoda Märjamaal ja ta ütleb, et vahel tuleb küll ka terve päev töökojas niisama istuda, aga mitmesuguseid vanamoodsaid pendel- ja vedrukelli tuuakse ikka tema juurde parandada. Kord toodi talle koti sees osadena firma Gustav Beckeri seinakell, mille ta kokku pani. Seegi kell on nüüd aega näitamas Tallinnas.

„Millised on siin kogus vanimad kellad? Ilmselt need keti otsas rippuvate pommidega käivitatavad löögiga kellad, nagu see haruldane käokell seal töökoja seinal?”
„On veel kellad, milledel pommid rippusid hoopiski kõõlustest tehtud „kettide” peal!” muigab Mihhail.

Kuidas temast kellakoguja sai?
„Tegelikult tahtsin ma metsatehnikuks saada. Käisin autobaasis lukksepaks ja õhtuti või puhkepäevadel käisin isa juures õppimas, kuidas „budilnikuid” parandada. Äratuskell on esimene asi, mida õpipoisile õpetatakse. Käekellani jõuad alles siis, kui juba lihtsamat oskad.“
Kellassepa töö hakkas mind huvitama, nii et sellest saigi hiljem veel mitme ameti, muu hulgas lennukimehaaniku oma kõrval edaspidise elukutse valik.

Kuidas aga ikkagi sai alguse kellade kogumine?
„Mõned mehed ostsid autosid ja tegid autode kogud, minul selleks raha ei olnud ja hakkasin oma kogu kelladest tegema. Kui olin koolilaps, siis kogusin marke.”
Karpenko jutust tuleb välja, et ta kuulub kellasseppade suguvõssa, kus selle ameti meistrid on olnud isa kõrval ka vennad. Mihhaili kodus helisevad seintel tunde kuulutavad löögiga kellad, milledest aga uue aasta kuulutamise helin on lubatud vaid ühele.
„Kellasepa amet on kadumas, sest kellad on odavad, neid pole mõtet parandada!” lausub Mihhail mõtlikult meie jutuajamise lõpus.

Gnoomonist pendlini

Aga vaadakem korraks näitusele väljapandud vedru- ja pendelkelladest kaugemale minevikku.
Ajalookirjandusest saab igaüks lugeda, et mõõtmine on tegevus, mis eristab inimest loomast. Juba inimkonna arengu algstaadiumis hakati mõõtma ja loendama. Mõõtühikuks võis eestlasele olla näiteks kamal või vaks. Tänaseks on mõõtmine ja selle täpsus muutunud inimese tegevuses nii oluliseks, et ilma selleta ei ole vist võimalik ühtki tundi elada.
Oleme kuulnud mõndagi päikesekelladest, mis mõnel pool linnaväljakutelgi säilinud on. Tähelepanek, et vastavalt päikese liikumisele muutub ka maasse torgatud kepi varju pikkus, viis lõpuks välja päikesevarda ehk gnoomonini, mis kreeka keeles tähendab „miski, mis midagi ära tunda aitab”. Sellest avastusest arvatakse olevat möödunud juba oma 10 000 aastat. Muide, ajalooraamatutest võib teada saada, et Rooma riigis olid olemas ka taskupäikesekellad. Kasutab veel tänapäevalgi mõnigi matkaja päikesevarrast nii aja kui ka suuna fikseerimiseks.
Olemas on olnud ja on võib-olla kusagil veel praegugi veekellad. Näiteks tunti Egiptuses juba 1400 aasta e.m.a niihästi sissevoolu kui ka väljavoolukelli. Tuntuim veekell kandis nimetust „klepsüdra”, kreeka keeles „veevaras”. Teame veel liiva- ja tulekelli. Esimest kindlasti kui pulsilöökide mõõtmise vahendit ja kui rataskella võistlejat. Rataskellad on meile kaasajal veel hästi tuttavad just pendelkellade näol.
Kas niisuguse kellanäituse külastaja aga teab, et pendelkella ehitamine oli enne Galileo Galilei pendliseaduse avastamist võimatu. Veidi aega enne oma elu lõppu tegi just tema ette­paneku – aega pendliga mõõtma hakata. Tänapäeval oleme kindlasti kuulnud ka mõistest „ajaloopendel”.
Eks viib ka kellanäituse külastamine „pendli” ajaloos tagasi. Nii võtamegi teadmiseks, et esimestel pommidega kelladel kasutati kellapommideks põllukive. Neil kelladel oli ainult üks osuti ja muidugi ei saanud neid lihtsalt elumajas kasutada. Kivide langemiseks, et kett saaks kellamehhanismi käima vedada, oli vaja ruumi. Kõige sobivamaks kohaks, kuhu kellad paigutada, oli kellatorn. Pommide tagasi ülesvedamiseks läks aga vaja tugevaid kette ja muskleis käsi!

Väikekellade isa oli Nürnbergi muna

14. sajandit on ajalookirjanduses mainitud kui kirikutornidesse ehitatud kellade sajandit. Rännuinimesed on maailmas kindlasti näinud mitmesuguseid keerulisi tornikelli, mille korpusest väljuvad pühakud ja muudki olevused. Üks vanemaist ja kuulsamaist on kindlasti Nürnbergi kiriku oma. Ise olen imetlenud sellist „mehikeste jooksu”, nagu seda on nimetatud, Prahas.
Meie kaasaja mõistes vanemat tüüpi pendelkellade juurde kuuluvad kellakapp, numbrilaud, osutid, kett ja pommid. Kellakapi saab seinale kinnitada ja pommidega kellade kõrval käivitavad meie jaoks juba vanemaid kelli kellavedrud. Uuematel veavad kellaosuteid edasi ja panevad kellaaega kuulutama patareid.
Nägin kord ühe kaubamaja kella­müügi osakonnas antiikset neljakandilist puhvetkella, mis ostjale otsa vaatas kui väga vana kulunud välimusega ajarändur. Küsisin, kas on tegemist haruldase pendelkellaga? Sain vastuseks, et see töötab hoopiski patareidega ja on vaid ühe kauges minevikus ehitatud kella imitatsioon. Äri minevikku ei unusta!
Kui ma Mihhail Karpenko seinal olevat käokella uudistasin, tuli meelde ajalooraamatust loetu, et alates 15. sajandist kuulusid eelistatud lisaseadmena kellade juurde „kellamehikesed”. Nendeks olid enamasti puidust nikerdatud kujud, mis kujutasid kütte, ratsanikke, sõdureid või neitsisid, kes vaatajate silme all „kella kuljuseid” vasaraga lõid. Siinkohal võiks veel kord pilgu heita Karpenko kellassepa töökoja seinal rippuvale käokellale, mis öeldut piltlikult peegeldab. Muide, see käokell jäi näitusel üles panemata sellepärast, et kõike kätega puudutada armastavad lapsed harulduse kette tirima ei hakkaks.
Ajaloost on väiksematest kelladest vist kõige tuntum olnud taskukell, mida nimetati „Nürnbergi munaks”. See võis käia 40 tundi järjest ja seda käitas „hulk rattaid ilma igasuguse langeva raskuseta”. Nii toob sellest teate meieni üks ajalooürik 15. sajandist. On teada ka selle, väikekellade isa oletatav valmistaja, kellameister Peter Henlein. Kahju, et kellanäitusel seda käe- ja taskukellade hulka lisada ei saanud!
Jah, kuidas aga ilmusid meie kõrvale mehaanikud ja kellassepad, see on juba omaette lugu! Tänu Mihhail Karpenkole saime täna heita väga põgusa pilgu meie kultuuriloo osale, milleks on oskus aega mõõta ja püüda ajast aru saada! Viimane saab ilmselt päris arusaadavaks alles siis, kui see on muutunud juba ajalooks.