Foto: Wikipedia

Petitsioon: Patarei merekindlus on ohus

tekst: Kalaranna Patarei SA

Patarei merekindlus kuulub Euroopa seitsme enim hävimisohus oleva mälestise hulka. Kuid Patarei saab meie ühiste jõupingutustega päästa!

Europa Nostra president maestro Plácido Domingo on nii Patarei kui ka teiste ülioluliste hävimisohus mälestiste kohta öelnud: “Nimekiri seitsme enim ohus oleva mälestise kohta juhib tähelepanu Euroopa kultuuri- ja looduspärandi haruldastele näidetele, mida ähvardab oht igaveseks kaduda. Kõigi nende objektide päästmiseks tegutsevad aktiivselt kohalikud kogu­konnad, et säilitada meie ühise ajaloo mälestusmärgid, kuid kogukonnad vajavad laiapõhjalist toetust. /.../ Meie ühise pärandi päästmine hävimisest loob arvukalt sotsiaalseid ja majanduslikke hüvesid mitte ainult sealsetele piirkondadele ja riikidele, vaid tervele Euroopale…“ 
Patarei merekindlus Tallinna lahe kaldal on suurim ja võimsaim klassitsistlik kaitserajatis Eestis. Merekindluse rajamist alustati 1829. aastal Vene tsaar Nikolai I korraldusel, kompleks valmis 1840. aastaks. Aastatel 1920–2005 tegutses Patareis vangla. Nii natsirežiimi kui kommunistide valitsemise ajal hoiti siin kinni ka täiesti süütuid inimesi ja poliitvange. Patareist kujunes seetõttu rahvusliku vabadusvõitluse sümbol.
Riigi Kinnisvara Aktsiaselts RKAS, mille omandis Patarei juba üle 10 aasta on, pole käitunud meie ühise varaga heaperemehelikult. Hooned on seisnud valdavalt tühjana, need lagunevad kiirelt karmide ilmastkuolude tõttu. Nii katus kui ka aknad on katki ja lasevad sisse vihma ja lund, vesi on tõsiselt kahjustanud puitkonstruktsioone ja paekivist seinu. Patarei vajab kiiret abi, et peatada lagunemine ja päästa hooned lõplikust hävingust.
Patarei osadeks jaotamine, uusehitiste rajamise lubamine ja müük, mida on juba palju aastaid edutult katsetatud, pole kindlasti lahendus. Vastupidi – see on meie ühise varanduse ohtu seadmine.
Meie tuleviku-Patareisse mahuvad muuseumid, erinevad söögikohad, käsitöömeistrite ja restauraatorite poed ning töökojad, innovatiivsed bürood, kodanikeühenduste ruumid, hotell, näituste ja seminaride ruumid, ehk ka mõni õppeasutus, väiksem teatrisaal jne. Peamine on aga, et avalikus kasutuses olev hoonekompleks hoiab Tallinna mereäärne vabana.
Patareist hoolivad kodanikud, seltsid ning ühendused, kes on selles hoonekompleksis seni kõige hullema hävingu ära hoidnud ning kelle pealekäimisel on RKAS teinud mõningaid katusetöid, paluvad teil allkirjastada see petitsioon, et nõuda riigilt järgnevat:

• Renoveerida Patarei merekindlus Eesti Vabariigi, Tallinna linna, erasektori, renoveerimisekspertide ning kodanikuühenduste tihedas koostöös ja kaasates Euroopa Liidu fonde.  
• Peatada koheselt praegune läbimõtlemata müügiprotsess.
• Alustada läbirääkimisi kodaniku­ühendustega vastutuse üleandmise ning kogu kompleksi tuleviku ja selle avalikku kasutusse jätmise üle.

Kodanikualgatus pakub välja kolmanda tee Patarei päästmiseks

Andrus Villem
petitsiooni üks algatajaid, Kalaranna Patarei sihtasutuse juhatuse liige

Kodanikualgatuse korras koostatud Patarei merekindluse petitsioon pakub välja kolmanda tee Euroopa enim ohustatud mälestise päästmiseks. Selleks on riigi, Tallinna linna, erasektori ja kodanikeühenduste jõudude ühendamine, et Patarei korda teha ning uues kvaliteedis ellu äratada. Sihtasutuse Kalaranna Patarei petitsioonile kirjutas alla 1100 inimest ja see anti üle Riigikogu esimehele Eiki Nestorile 29. novembril.
“Erinevate ja hingega asja juures olevate osaliste kaasamine võimaldab Patareist teha avatud, elava ja mitmekesise keskuse,“ on petitsiooni üks algatajaid, Kalaranna Patarei sihtasutuse juhatuse liige Andrus Villem veendunud. Patareisse mahuvad muuseumid, söögikohad, käsitöömeistrite ja restauraatorite poed ning töökojad, kunstnike ateljeed, innovatiivsed bürood, kodanikeühenduste ruumid, hotell, näituste ja seminaride ruumid, ehk ka mõni õppeasutus, väiksem teatrisaal jne. Patarei sünge ajaloo lunastamiseks on ka mitme endise poliitvangi arvates hea, kui seal toimuks aktiivne loometegevus. Kalaranna Patarei sihtasutuse asutajatele on oluline, et mälestise ala jääks avalikult kättesaadavaks ning seda ei tükeldataks eri omanike vahel.
Aleksander Laane, üks petitsiooni eestvedajatest, arvab, et Lennusadama edu ning Linnahalli renoveerimise otsus näitavad selgelt, et Patarei vajab nutikat, kaasaegset ja kaasavat lahendust, et saada ümbritsevat kogukonda ühendavaks keskuseks, oma ajaloo tõttu ka mälupaigaks-sümboliks ja edukaks turismiatraktsiooniks. 

Patarei müümine oleks nagu meie ajaloo müümine

Lagle Parek
endine poliitvang

Meie uhke merekindlus on ohus, ütleb mulle sisetunne. Ja kohe tuleb meelde Pagari tänava KGB-maja müük korteriteks. Selle maja keldris on toimunud väga kohutavad kuriteod, mille mõistmiseks on tark meenutada Waida filmi "Katõn" Seal oli näidatud väga selgelt, kuidas tapeti inimesi ja kuidas juhiti veri eemale. Sama toimus ka Pagari tänava keldris. Ja Patareis. Leedu okupatsioonimuuseum leidis Vilniuses üles nende mõrtsukatöö koha ja seal pole alles mitte ainult vere äravoolu kivirenn, vaid ka fotod kolmest enim käed määrinud inimesest, sest Leedus jäid KGB dokumendid alles.
Sellise kuulsusega hooneid ei tohi anda erakätesse, see pole aus. Riik ise peab leidma lahendusi nende kasutamiseks.
Patarei on väga väärikas ja suur hoone. Siia mahub mitu muuseumi, minu pärast ka käsitöökojad ja nii raamatu- kui ka käsitööpoed. Laskem fantaasial lennata! Aga ajalugu ei tohi unustada.
Peale hoone enda väärtuse ja ränga ajaloo on siin ju veel teine aspekt – vabas Eestis peab rannajoon oleme inimestele vaba, sellised unikaalsed ehitised piki randa nagu kultuurikatel, linnahall, meremuuseum, Patarei...., üks põnevam kui teine. Midagi rumalamat, kui see ala uusi elamuid täis tikkida, oleks raske välja mõelda.
Patarei on nii tihedalt Eesti ajalooga seotud, et selle müümine oleks nagu ajaloo müümine. Praegu oleks aeg miinusest pluss teha ja negatiivne positiivseks pöörata.

Patarei tuleb säilitada

Kalju Mätik
endine poliitvang (eriti ohtlik riiklik kurjategija)

Me ei suuda ära hoida Gulagi muuseumi likvideerimist Venemaal, aga me peame ära hoidma Eestis sama rolli täitva Patarei likvideerimise.
Öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta. „Surnupeksjad” nii meil kui ka Moskvas materdavad vapralt surnud türanne, julgemata elavate ja veel võimul olevate kohta ühtegi kurja sõna öelda. Venemaal on täiesti avalikult käimas stalinismi taastamine. Vastu on võetud seadus, mille kohaselt iga organisatsioon, kes saab välismaalt toetust, peab ennast registreerima välisriigi agendina, sõltumata sellest, millega see organisatsioon tegeleb ja kelle käest toetust saab. Valitsev ladvik püüab igati maha vaikida kommunistliku diktatuuri kuri­teod ja pöörata tähelepanu ainult natside kuritegudele. Permi krais endise vangilaagri, ametliku nimetusega Asutus 389/36 territooriumil asutati Gulagi muuseum, ilmselt ainuke omataoline Venemaal. Mõnikümmend vana kommunisti korraldas Permi linnas miitingu, nõudes muuseumi likvideerimist. Muuseumi toetajad korjavad internetis allkirju petitsioonile Спасти от развала общественный музей истории ГУЛАГа, nõudes muuseumi säilitamist. Tänase seisuga on petitsioonil 92 305 allkirja.
Oktoobris 1975 saatis ENSV Ülemkohus neli meest – kaks eestlast, ühe venelase ja ühe ukrainlase –, nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest Gulagi. Mina olin selles „asutuses", teised mehed mujal. Meie ekskommunistidest valvehalisejate nutulauludest võib jääda mulje, et Venemaa on läbinisti punane. Mul on jäänud asjast teistsugune arvamine. Oleme Mart Niklusega mitu korda käinud Gulagi muuseumi aastapäeval. Muuseum on Permi linnast umbes 80 km põhja pool. Kohalikud mehed tulid meile Permi autoga vastu, raha selle sõidu eest võtmata. Permi televisioon tegi Niklusega intervjuu, Eesti televisiooni jaoks on ta persona non grata. Teiste lippude seas oli üleval ka Eesti lipp, mitte keegi ei ilmutanud soovi seda maha tõmmata. Kaks kohalikku meest käisid meil kätt surumas ja vabandamas kõige kurja eest, mis venelased on Eestis teinud.
Praegu on lihtsalt hämmastav, kui vähe rahva põhimass teab paljudest lähimineviku sündmustest. Näiteks seda, et 1969. aastal lõid mitte-eestlased Tallinnas põrandaaluse organisatsiooni Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine. Kohtus väitis prokurör Kessler, et NLDL-i dokumendid on koostanud endine Vlassovi armee prokurör Garanin ja need on salaja sokutatud Nõukogude Liitu, et luua illusiooni siin tegutsevast põrandaalusest. Meie lõime oma organisatsiooni Eesti Demokraatlik Liikumine. Kõik meie põhilised dokumendid said kõigepealt vene keelde tõlgitud ja käsipostiga Venemaale toimetatud. Ühe NLDL-i aktivisti Artem Juskevitši pruut ja pärastine abikaasa oli mereväeohvitseri tütar. Sealt läksid nõukogude võimule vaenulikud ideed ka sõjaväkke ja Allveelaevnike Õppekeskuse ohvitserid Paldiskis lõid oma organisatsiooni Demokraatlike Vabaduste Eest Võitlejate Liit. Nii et midagi toimus ka enne öölaulupidu ja Balti ketti.