Hedna ja Kaljo Talussaar - kodutütar ja noorkotkas

tekst: Kristjan Bachman
Fotod: erakogu

Ei ole palju neid, kes saaksid öelda, et astusin kodutütreks või noorkotkaks peaaegu 80 aastat tagasi. Kuid mõned saavad. Sel aastal oma 90ndat juubelit tähistav Kaljo ja aasta noorem Hedna on juba algusaastatest noorteorganisatsioonide – Kodutütred ja Noored Kotkad liikmed.
Neil on lummavalt sügav isamaaline suhtumine, nad on alati heatujulised ning sinimustvalge lipp on ka alati kaasas.
Nii mõnigi tänane noor on näinud Hednat ja Kaljot kodutütarde või noorotkaste koosviibimistel ja aastapäevadel, truult, külg-külje kõrval nooremate liikmetega vestlemas - Hednal kodutütarde müts peas ja Kaljol noorkotkaste kaelarätt kaelas. Vanemad olijad teavad vanapaari juba taasasutamisest alates. Täna Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sõprade Seltsi liikmed astusid noorteorganisatsiooni juba 1938. aastal. Hedna oli toona 2. klassis ja üheksa-aastane, kui ta vannet andis. Kaljo oli samal aastal noorkotka vande andmisel kümnene. Meenutused tolleaegsest tegevusest toovad mõlemale naeratuse näole.

Isamaaline tegevus

Kaljo meenutab, et tegevused olid huvitavad. “Õpiti lõket tegema, kodumaa tundmist, morset, looduses ellujäämist ja üldist sõjalist tegevust. See oli huvitav aeg.” Hedna lisab: “Meil kodutütardele õpetati sama. Lisaks veel toidu valmistamist. Mäletan, et käisime praktikal Helme kutsekoolis. Ei tea miks, aga sealt on eriti meeles tee keetmine ja kissell vahukoorega.” Mine tea, aga ehk on sellest kodutütarde toidutegemisest jäänud ka jälg tänastesse traditsioonidesse, kus Hedna ja Kaljo üheks traditsiooniks on sünnipäevadele viia omatehtud keedukreemitort. “See on seitsme ja poole kilone tort. Viie­kihiline – keedukreemi, aleksandri, biskviidi ja pealt šokolaaditükkidega tort. Tegelikult õpetas seda tegema ikka mamma”, toob Hedna välja traditsioonide saladuse ning meenutab edasi kodutütarde tegemisi. “Suvine aeg. See oli siis Võidupüha tähistamine Tõrva lähedal Tikste orus. Ilus oli – seisime kõik seal oru serva peal, käes põlevad küünlad teeklaasides ja esitasime kõnekooriga Anna Haava luuletuse... Me ei taha olla, ei ole vaikiv, unelev lehekülg aegade raamatus, meie otsa ette on kirjutatud elusõna…”
Meenutusena tolleaegsest isamaalisest tegevusest tuleb Kaljole selgelt meelde Vabadussõja 20. aastapäeva tähistamisega seonduv Tõrva turuplatsil, kus kaitseliitlased harjutasid paraadiks. “Hästi on meeles, et oli sombune ilm ja mehed harjutasid varakult. Kahurid olid hoburakendite järel ja igal rakendil oli ühel hobusel seljas ratsanik. Jah, 24. veebruar oli ikka väga pidulik päev. Koolid ehiti seest ja väljast, tõrvikud pandi põlema. Tõrvikute jaoks korjasime ise vaiku ja ehitasime kilukarpidest tõrvikud. Algkooli juurest marssisime parki Vabadussõja mälestussamba juurde, kus peeti kõnesid ja kohal oli palju rahvast.” Seda mäletab oma lapsepõlvest ka Hedna: “Sinna minnes olid teeääred kõik küünlaid täis nii Valga kui ka Tartu tänaval.”
Omal ajal jäi noorteorganisatsiooni kuulumine lühikeseks. Noorkotkad ja Kodutütred on aga nende jaoks olemas kog uaeg. Mõlemad on taasasutatud organisatsioonides osalenud üle kahekümne aasta. Kaljo osales noorkotkaste tegevuses juba selle taasasutamisest 90ndate alguses. Lisaks noorte tegevusele on Kaljo Kaitseliidu Jõgeva maleva tegevliige. “Osalus on vanusega ikka algusaastatesse jäänud, aga alates 2003. aastal tegevliikmeks astumisest andsin esmaabiõpet ja olin meditsiini alal instruktor. Mõnikord kohtunik.”
Ednale ja Kaljole on mõlemale annetatud Noorkotkaste teenetemärk ning KL Tartu maleva teenetemärk.

Kodutütarde Leeksalga juhtide kohtumine 4. mail 1940 enne organisatsiooni laialisaatmiset. Edna paremalt esimene.

Vennad võitlesid Sinimägedes vabaduse eest

Kaljo meenutused Teise maailmasõja aegadest toovad esile unustamatud mälestused. Oma nooruse tõttu teda armeesse küll ei võetud, aga selle eest mobiliseeriti Saksa armeesse kolm tema venda. Kõik nad olid ka Sinimägedes. “Ikka Eesti vabaduse eest,” sõnab Kaljo. Tema vend Lembit sai Sinimägedes haavata ja viidi Saksamaale, kuhu ta ka hiljem elama jäi. Järgmine vend Olev võeti hiljem vangi Kuramaal ja oli vangilaagris ning vanem vend Karl pääses Kanadasse.
Kaljo teab enda mälestustest meenutada noore poisina nähtud lahinguid Väike-Emajõe piirkonnas ja tema kirjeldused loovad ilmeka pildi ühest sügisesest 1944. aasta päevast kodutalu lähedal Õhne jõe ääres Patküla kandis. “Sõda tuli ikka lähemale ja jäime frondile ette. Ühel päeval lendasid pommid üle maja koplisse ja kaeranurme. Ema ütles mulle, et peame ära minema, et siin tulevad lahingud. Sakslaste üksus oli meie lähedale majutatud. Tahtsime emaga kodust ära minna ja pidime minema tahapoole Holdre kanti tuttavate juurde, et seal saame kokku. Panin hobuse Mauri ette ja läksin juba kilomeetri mööda heinamateed ja ema pidi teise vankriga järele tulema. Äkki hirmus vilin ja mind nagu tõmmati vankri taha pikali. Olin muidu nagu hobuse ees. Nii kui ma pikali kukkusin, küll oli siis tuli, suits ja kõrbehais... püsti tulles pea huugas... hobune Mauri oli aiste vahel pikali, viiest-kuuest kohast haavatud, soolikad väljas, vanker sodi. Hobuse kõrval oli suur lehter, sinna oleks ta koos vankriga sisse mahtunud. Aga pehme maa oli ja killud lendasid üles, hobune oli suurem ja sai pihta, mina jäin terveks. Panin jooksu. Vaatasin kaugemalt, ise vastu maad, kui siis hakkas neid kahurimürske tulema – tulesambad, pori ja hirmus vilin.... umbes 16–17 mürsku vist tuli alla. Mõtlesin, et millal mulle tulevad. Hakkasin sealt kuidagi jala Tõrva poole minema. Siis tuli õhtu kätte ja magasin kössitades Holdre tee silla all. Hommikul läksin Holdresse Ojaniidu tallu tuttavate juurde.  Sain seal emaga kokku... nutsime mõlemad, sest tema arvas, et ma sain surma, sest hobune oli seal pikali ja mingit informatsiooni minu kohta ei olnud. Mitu korda olen surmasuust pääsenud… on ikka mingi jõud, mis meid hoiab…”

Õpingud ja töö

Perekonna mineviku tõttu ei võetud Kaljot  esialgu ülikooli, sest gümnaasiumist kaasa antud soovituskirjas olid viited vendade seotusele Saksa armeega. Nii õppisid nad koos Hednaga Tartu meditsiinikoolis ja lõpetasid laborantide eriala. Õpiti küll ühel ajal, aga Hedna lõpetas kooli 1950. aastal ja Kaljo viis aastat hiljem. Kaljo vendade “valele poolele kuulumine” sai saatuslikuks ka enne ühist lõpetamist. Ta saadeti vahetult enne lõpetamist sõjaväkke. Kõige tipuks veel viieks aastaks ja seda ilma puhkusele lubamata. Teenistuskohaks määrati lennuvägi Volga sõjaväeringkonnas Volskis. “Sain vähemalt ühe suve käia Marimaal komandeeringus,” leiab Kaljo lohutust.  “Kui hiljem tuli Hruštšovi sula, siis poliitiline taust enam ei mõjutanud ja ma sain ikka Tartu Ülikooli arstiteaduskonda õppima. Peale ülikooli lõpetamist anti mulle isegi nooremleitnandi pagunid peale. Tulime Hednaga peale ülikooli Maarja­-Magdaleenasse elama. Olin siin kakskümmend kolm aastat arst. Tegelikult töötasin juba ülikooli ajal, kolmanda kursuse tudengina, Kambjas abiarstina. Tol ajal muidu kooli kõrvalt töötada ei tohtinud, aga siiski sain. Siin Maarjas olin n-ö üldarst. Tegin tööd ka teistes valdades, sest maale ei tahtnud keegi arstiks tulla ja arstid vahetusid. Tööd oli väga palju ja arstiabi andsin mitmekülgselt. Oma suure praktika ja kogemusega sain I kategooria arstiks, millega oleks saanud suurt haiglat juhtida,” meenutab Kaljo oma 23-aastast tohtritööd. Selline pühendunud töö tõi talle mõned aastad tagasi Vahur Kersna tähelepanu – Kaljole pandi nimeline pink Maarja kiriku parki ning temast tehti samanimeline saade.
Kaljo pealehakkamine ja töökus ei ole praegugi veel kadunud. Vahepeal käime Kaljoga garaažis kamina jaoks uusi puid toomas. Kaljo näitab oma uut “töömeest” – elektrilist puudelõhkumismalinat. “Hea masin, kirvega lõhkudes hakkab käte peale, aga sellega saab teha küll. No mis ma siin veel teen… toimetan ikka ja käin vahepeal poes Hednale süüa toomas,” jätkab Kaljo oma igapäevaste tegevuste loetelu. “Elu on kiire ja pole aega pensionile jääda!”

Kes teeb see jõuab

Lisaks tööle ja aktiivsele seltsielule on mõlemal olnud mitmeid hobisid, mis samuti üksteise huvidega põimunud. Juba noorena tundsid nad huvi looduse vastu. Osaleti koos looduskaitse tegevuses. Nad olid mõlemad loodusuurijad ja linnuvaatlejad. Kaljo lisaks ERMi korrespondent ning lisaks armastas ka maalida. Kodu seintel on lisaks Voldemar Vähi, Kalev Kase­oru, August Männiku ja Juta Tuule maalidele suurelt Kaljo enda maastikumaalid. “Mulle meeldis kõige enam õlivärvidega maalida ja neid omavahel kokku segada,” on Kaljo oma valikutes teadlik.
Hednale meeldis noorena joonistada. Koos harrastati fotograafiat ja Kaljo jaoks oli see ülikooli ajal üheks lisateenistuseks. Kaljol on tihtilugu ka suupill kaasas. Seda tänaseni. “Suupilli Kaljo mängib, aga nooti ei tunne. Mina tunnen nooti, sest õppisin noorena klaverit. Kaljol on aga absoluutne kuulmine,” on Hedna täiesti kindel. “Hea kuulmine on olnud mulle abiks ka arstitöös. Näiteks südame kuulamisel. Eks oli kordi juba ülikooli ajal, kus aitasin eksamitel teisi südamehaiguste määramisel,” nendib Kaljo. Nii on nad koos õpitud, töötatud ja ka hobide jaoks aega leitud. Oma osa saavad Mulkide Selts, ERMi Sõprade Selts, Eesti Loodusuurijate Selts ning  Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sõprade Selts.

Suguvõsa neli põlvkonda. Kodutütarde aastapäeval peale vande andmist 2015. aastal.

Sihikindlalt ja peatuseta tänaseni

Tänaseks on omaaegsetel noorte­organisatsiooni likmetel ühist kooselu rohkem kui 73 aastat, sellest ametlikult registreeritud peaaegu 64 aastat. Küsides Kaljolt, et kui kaua te koos olete elanud, siis on tema siiras ja kindel vastus: “Eluaeg oleme koos elanud!” Kuidas siis nii on läinud.
Mõlemad on pärit Valgamaalt. Hedna käis Tõrva algkoolis ja Kaljo mitte kaugel Patkülas. Tõrva koolis ja ühises klassis hakkasid nad koos käima alates põhikooli 9. klassist. Kuid see polnud kaugeltki tutvuse algus. “Nägin Hednat juba enne algkooli, üle tänava, ja silm jäi peale,” meenutab Kaljo. “Kooli ajal oli Hedna kõige ilusam tüdruk,” muheleb Kaljo ega jää kiidusõnadega tagasihoidlikuks. Omavahel arutledes jõutakse endiselt ühisele seisukohale, et koos, nagu päris “koos”, hakkasid nad elama juba 9. klassist alates. Ilusaimad meenutused tollest ajast on Hednale sünnipäevahommikud, kui Kaljo teda lilledega meeles pidas. “Kaljo tõi mulle enne päikesetõusu vesiroose Tõrva Vanamõisa järvest. Miks just enne päikesetõusu, sest ega nende võtmine polnud ka siis lubatud”.
“Abielu registreerisime 1954. aastal, kohe kui Kaljo tuli sõjaväest. Enne seda oli Kaljol mõtlemisaega üheksa aastat. Neli aastat sellest gümnaasiumis ja viis aastat sõjaväes. Mina ootasin teda need viis sõjaväeaastat. Kiriklikult lasime ennast ka laulatada Helme koguduse praost Valter Vaasal. Käisime seda õnnistust saamas vana-aasta õhtul. Kui kodust sõitma hakkasime, siis tuli meelde, et pruudikimpu ju ka vaja. Võtsin aknalt priimula kimbu koos asparaaguse oksaga.” See viimane teeb Hednale siiani nalja.
Kirikus käimine on mõlema jaoks oluline asi, sest kirikuga puutusid nad tihedalt kokku juba lapsena. Hedna käis väiksena ema käe kõrval kirikus ja Kaljo isa oli vöörmunder ehk kirikuteener. Leeris käisid nad juba koos, kohe peale gümnaasiumi lõpetamist. Leeritajaks oli Johannes Uustal, kellele  jäi seeviimaseks leeritamiseks enne annekteerimist. Uustal arreteeriti NKVD poolt ning talle määrati 10 aastat vangilaagrit, kus ta ka suri.
“Oleme Helme koguduse liikmed ja praost Arvo Lasting on hea sõber, aga sõpru on veel palju: Tartu Peetri kogudusest Ants Tooming, Pauluse kogudusest Joel Luhamets ja Kaitseväe peakaplan Gustav Kutsar…” nii loetleb Hedna nende suhteid usuringkonnas.

Kooselu saladus

Imetlusväärne on Hedna ja Kaljo vestlust kuulata, seda terast ning kohati tulist arutelu väikeste pisidetailide üle, mis leidsid aset rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi – meenutusi oma nooruspõlvest, isamaalisusest ja tegemistest seltsielus. Hedna istub kamina ees, soojendades jalgu Kaljo tehtud tule ääres, Kaljo valmis jälle midagi tooma või aitama.
Mis on siis ikkagi selle kooselu saladus? “Sõjaaja lapsed on raskustega ja kitsikusega harjunud… koos raskustest läbi minema,” mõtiskleb Kaljo ja Hedna täiendab teda: “See on elu mõte – elulaad on üksteist hoida. Oma mured ja rõõmud jagatakse koos.” Sügavamõttelise vestluse võtab Kaljo kokku naljatledes: “Rabage tööd, siis tuleb armastus!”