Ahti Seppet
kunst avaneb tundlikule vaatajale

tekst: Ruta Rannu
Fotod erakogust

Ahti Seppet oma kunstiteoste kõrval.

Skulptor ning maali- ja ehtekunstnik Ahti Seppet leiab, et kunst on omamoodi narkomaania, milles iga vaataja näeb erinevaid asju. Noori õpetada Seppetile meeldib, kuid tal on kahju, et noored ei taju enam vana ja uue vahelist seost.

Alustasid Tartu Kunstikoolis puidu kunstilise kujundamisega?
Tol ajal ju skulptuuri eriala ei õpetatud ja ega skulptuur ilmselt mu esimene eelistus polekski olnud. See tuli hiljem. Peale sõjaväge astusin väikse vahepõikena küll õigusteaduskonda, lootusega maailma parandada, kuid juuraõpingud jäid peagi katki. Kunst köitis rohkem.

Klišeelikult väljendudes aitab kunst ju ka maailma parandada, võib-olla püüadki hoopis kunsti kaudu seda teha?
Muidugi võiks üritada maailma parandada, aga kas see on üldse võimalik? Väga kahtlen. Kui kunstnikul on südamelähedasi probleeme, mida jagada ja see publikule korda läheb, siis ehk küll.

Ehk on kunst siis rohkem kunstnike endi, kunstiteadlaste ja -kriitikute jaoks?
Äkki ongi. Minu jaoks on see nagu narkomaania, mis väljendub mingis sisemises rahutuses ja paneb tööle. Aga kui tulla tagasi kunstnikuks kujunemise juurde, siis määrav roll oli kindlasti Kasemaal (kunstnik ja pedagoog Andrus Kasemaa – RR), kellega ülikooli ajal tutvusin. Loengute vaheajal leidsin end ikka TÜ kunstikabinetis maalimas. Kunst oli põnevam kui õigusteadus. Teine oluline aspekt oli Tartu Kunstimuuseumisse tööle minek 1984. aastal. Siis avanes ka võimalus esimesteks välisreisideks. Need olid töised sõidud. 1990. aastate algul sain käia juba Saksamaal ja töötada seal koos rahvusvahelise kunstnikkonnaga. See kõik innustas ja arendas tohutult.

Oled pedagoog, juhtinud Anton Starkopfi ateljeemuuseumi, kunstimuuseumis näituste sektorit ja skulptuuriosakonda, viimasel ajal tegeled enam ehtekunstiga. Vikipeedias oled märgitud kujuriks. Minu meelest kirjeldab see sind liiga vaeselt ja ühekülgselt. Oled ise sellega päri?
Nii ja naa. Pean ennast eelkõige kultuuritöötajaks. Selle tingib 34 aastat tööd muuseumis. Kui täpne olla, siis oli kõigepealt maal. Kunstikoolis olen õppinud ka skulptuuri, aga alles 1983. alustasin esimeste tõsisemate katsetustega. Luik (skulptor Jaan Luik – RR) kutsus mind portree tarbeks poseerima, tekkis huvi, et võiks ju ka proovida. Tundus huvitavam kui maalimine. Samas on skulptuur palju raha- ja aeganõudvam, maal tuleb kiiremini. Skulptuuri tegemine eeldab tohutut rutiinitaluvust. Suurte taieste loomine võtab palju aega ja energiat. Ka füüsilist. Lihtsalt pulli pärast skulptuuri teha ei ole enam jõudu. Teen siis, kui on väga hea idee või näituse tähtaeg pressib peale. Kunstiga tegelemine on töö. Iga päev.

Kas kiirus on siis oluline?
Mõnes mõttes kindlasti. Olen lihtsalt liialt kärsitu loomuga. Ka maalimisel tuleb vahel tõrge, saab kõrini ja ühel hetkel ei tule pilt enam välja. Selline tunne, nagu oleks Jumal maha jätnud. Aeg läheb mööda ja tekib uuesti tahtmine teha. Eheteni jõudmise põhjus on ka täiesti proosaline – loobusin oma ateljeest ning seetõttu pidingi hakkama pisivormidega tegelema. Teisalt, mulle naised meeldivad. Skulptuuriga tegelen küll, aga enamasti suviti maal. Talvel teen maali või ehet. Minu ehted on enamasti näituseeksponaadid, osa neist ei ole igapäevaselt kantavad. Meil on väga häid ehtekunstnikke, kuid samal ajal kantakse originaalehteid vähe. Moes on kanda kalleid masstiraaži töid ja sellest on kahju. Ise ma ennast ehtekunstnikuks ei pea, suhtun ehtesse pigem kui skulpturaalsesse väikevormi.

Sinu loomingut läbib varjamatult erootiline joon. On see n-ö sinu teema?
Tõepoolest. Seda näeb ehk igaüks. Mõni ei märka ka. Eks me kõik näeme kunstis erinevaid asju. Paljud ei mõtlegi kaugemale ilusast pildist. Aga on veel palju kihte ja vihjeid, mis avanevad teadlikumale vaatajale.

Tartu Kõrgemas Kunstikoolis oled andnud tunde. Naudid sa pedagoogi rolli?
Olen olnud väikese koormusega. Noortega töötada mulle meeldib, see hoiab mõtte erksa. Oleksin enam rahul, kui üliõpilased tajuksid vana ja uue omavahelist seost. Aga on asju, mida ma ei suuda noorte puhul hoomata. Põlvkondade vahe

Kriitikud sind armastavad?
Siiamaani on nad minu loomingusse päris leebelt suhtunud. Hindan konstruktiivset kriitikat ja arukat analüüsi. Kahjuks ei tunta skulptuuri tehnilist poolt. Sageli laskutakse ennast imetlevasse feministlikku sõnamulinasse. Muusika- ja kirjandusarvustused tunduvad huvitavamad.

Vaba aeg?
Loen palju. Lisaks meeldib mulle kontsertidel käia, enim köidavad jazz ja klassikaline muusika. Järvid, Mustonen, Faust, Voorand – tõeline nauding. Perfektne, elegantne, pingestatud esitus. See paneb ennast ka mõtlema, kas mu looming on piisavalt hea, et seda eksponeerida. Lähen kontserdilt koju, kisun mõne töö juppideks ja hakkan jälle otsast peale.

Aga teater, milline teatrilaad vastab kõige enam sinu maitsele?
Puhas sõnateater mind ikka väga ei köida, ei ole viimasel ajal vist sattunud häid etendusi vaatama. Mulle meeldib väga tants, kuigi tõsi, klassikalisele balletile eelistan pigem kaasaegset koreograafiat.

Mis innustab?
See, kui teen nii hea töö valmis, et judinad jooksevad üle selja. Surakas peab käima, kui seda ei teki, võiks kohe ära lõpetada. Alati on võimalik ka lusikaid voolida, aga see pole see.

AHTI SEPPET
• Sündinud 1953. aastal.
• Lõpetanud Tartu Kunstikoolis 1973. aastal puidu kunstilise kujundamise eriala.
• Õppinud 1978–1979 TÜ õigusteaduskonnas, osalenud 1978–1979 TÜi kunstikabineti töös.
• Töötanud õpetajana ja õppeala juhatajana Tartu Lastekunstikoolis.
• Eesti Kunstnike Liidu liige, grupp “Para” liige.
• Skulptuuris lemmikmaterjaliks pronks, alumiinium, puu, keraamika. Viimasel ajal ka paber. Teinud ka väikevorm-ehteid.
• Loonud lavakujunduse “Vanemuise” etendusele “Hingede öö”.
• Töötanud Tartu Kunstimuuseumis näituste sektori juhatajana, skulptuurikogu hoidjana 1984–2014.