Kuno Raude: Lahinguväljal, ka poliitilisel, austatakse tarka, kavalat ja tugevat vastast

küsis: JAANIKA KRESSA

Kuno Raude

Arhitekt Kuno Raude (76) on meie lugejale tuttav paljude arvamuslugude ja vabadusvõitlejate tegemist kajastavate kirjutiste poolest. Tänane intervjuu vaatab tagasi möödunule, annab ülevaate elust ja tegevusest.

Oled sündinud aastal, mil oli esimene suurküüditamine ja algas sõda, mis meile tähendas lootust taas vabaks saada. Millised on sinu esimesed isiklikud mälestused?
Minu esimesed mälestused on seotud emapoolse vanaisa Gustav Kello taluga, mis asus Virumaal Küti vallas Arukülas. Võisin olla kahe-kolmeaastane, kui nägin toaseinal rippuvast peeglist vastu vaatamas blondide, veidi lokkis juustega poisikest. Väga selgelt mäletan 1944. aasta septembris Narva rindelt taganenud Saksa sõdureid, kes sõidutasid külalapsi külgkorviga mootorratastel ja jagasid neile pikki karamellitropse. Mäletan vanaisa talus elanud inimeste põgenemist hobuvankritel läänes asuva mere suunas ja tee ääres langenud Saksa vormis sõdureid, varrukatel sini-must-valged embleemid. Lamades maanteetruubis jälgisime koos ema õe Lindaga õhulahingut Saksa ja Vene lennukite vahel. Põgenike teekond lõppes Tartu maanteel Kosel. Siin jõudsid meile järele punaarmee tankid. Väga selgelt mäletan praokil väravatega heinaküüni, mille sisemusest langesid minu jalgade ette värsked hernekaunad. „Hobune tahab sinuga mängida!” lausus ema. Tegelikult tahtis oma poega näha Narva rindelt koju saabunud ja ennast küünis kõrvaliste pilkude eest varjanud isa.

Olid laps, kui sind Siberisse küüditati. Kuidas praegu tagantjärele hindad, millise jälje see su elule jättis?
Kaks totalitaarset suurriiki olid juba 23. augustil 1939 määranud Poola, Leedu, Läti, Eesti, Soome ja Bessaraabia edasise saatuse, veelgi enam – kogu Euroopa saatuse pikkadeks aastakümneteks. Okupeeritud rahvana haarati eestlased paratamatult suurriikidevahelisse konflikti, millest tulenevalt võitlesid eestlased nii Punaarmee kui ka Wehrmachti ja Relva-SS-i koosseisus. Esimeste lootuseks nõukogude korra taastamine Eestis, teiste unistuseks Eesti riiklik iseseisvus! 1943. aastal määrasid Stalin, Roosevelt ja Churchill Teheranis tulevase maailma, kaasa arvatud Eesti, saatuse. Öeldust meie hädad algasid. 1944. aasta novembris isa arreteeriti ja saadeti teenimise eest Saksa sõjaväes 10 aastaks polaarjoonetagustesse vangilaagritesse. See oli ka põhjuseks minu ja minu vanaema Marie Kello küüditamiseks Siberisse. Olin siis seitsmene, vanaema 61-aastane. Olen sellest ja elust Siberis põhjalikumalt kirjutanud raamatus „Küüditamine 1949. Lääne-Virumaa”. Kokkuvõtvalt võin kinnitada, et lapsepõlv Sajaani mägedes jättis ülimalt tugeva jälje kogu eluks.

Kasvasid ilma isata 10 aastat ja pärast oli teie pere uuesti koos. Teil jätkus aega, et kõigest rääkida.
1954. aastal saadeti isa Inta vangilaagrist asumisele. Õnneks meie juurde, Jenissei ülemjooksul asuvasse Verhne-Ussinskisse, kuhu 1952. aastal oli tapikorras läbi seitsme vangilaagri toimetatud ka minu ema ja õde. 1953. aastal lahkunud vanaema isa enam ei näinud. Ta puhkab tänaseni koos 54 saatusekaaslasega Sajaani mägedes Verhne-Ussinski kalmistul. Eks ma olin isast, tugeva iseloomuga, rangest ja nõudlikust, võõrdunud. Ikkagi kümme sõjajärgset aastat temata. Pealegi olid viimased viis siberiaastat muutnud Jäära tähtkujus sündinud 13-aastase mehehakatise ehk liialt iseseisvaks, kelle arvamusel oli eakaaslaste seas kaalu. Nüüdsest maksis perekonnas aga isa sõna, tema tahe. Ei mingit hellitamist, nunnutamist. Range distsipliin ja töö pidi poisikesest tegema mehe. Et vene poistele vääriliselt vastu hakata, õpetas ehk liigagi julge natuuriga isa mulle poksi, õpetas valmistama toole-taburette, õpetas kandma hoolt kodu eest. Õppimine koolis jäeti laste hooleks. 

Kuno Raude – ema, isa ja õega. Minu esimese klassi pilt 1949. aastast.

Milline õhkkond valitses teie kodus, kui olite juba tagasi Eestis?
Tagasi Eestisse jõudsime täpselt kaheksa aastat pärast küüditamist märtsis 1957. Eesti keeles ma avalikes kohtades rääkida ei julgenud, ega ka ei osanud. Keegi meid siin ei oodanud, kodu meil ei olnud. Vanaisa Gustavi talus Arukülas elas ema vend Karl-Gustavi pere, peres kasvamas kolm poega. Poole elamust oli hõivanud kohalik majand. Vanaisa pärand lagunes. Lähen ma kaasa tänavapoistega või püüan saavutada elus enamat? See küsimus vaevas vanemaid ehk kõige enam. Isa, tegus nagu alati, leidis meile ajutise ulualuse Rakveres Tammiku tänav 4, mis kunagi kuulus isa tädi Elviine Käärikesele. Magasime pööningul. Toitu sai valmistada siiski köögis, mida kasutas ka Elviine õde Armilde. Isa sai endale töökoha Pikal tänaval asuvas tisleritöökojas. Mina läksin õppima Pikal tänaval asuvasse vene keskkooli kaheksandasse klassi. Õde jätkas õpinguid J. Vares-Barbaruse tänava eestikeelse kooli seitsmendas klassis. Vahetult pärast kooli lõpetamist sattusin haiglasse pimesooleoperatsioonile. Sealt läksime koos ema ja õega lapsepõlvemaile, Arukülla. Tööle kolhoosi. Sügiseks oli isa ostnud Ado Tobiase käest Rakvere lähedale järelmaksuga Kingu talu hooned. Pere oli jälle koos. Ees seisis kolossaalne töö oma elu edasisel korraldamisel, milles pidid osalema kõik perekonnaliikmed. Sama aasta lõpus algas minu töömeheelu Rakvere RTKL-i Tööstuskombinaadis.

Oled isa poolt pärnakas, ema poolt virulane, elad Tallinnas. Mida need paigad sulle tähendavad?
Minu isapoolsed eelkäijad on elanud Pärnumaal Vändra kihelkonnas alates XVIII sajandi keskpaigast. Isa sündis Vana-Vändra vallas Suurejõel. Siit sugulus papa Jannseni ja tema pere­konnaga, millest sain genealoogina teada alles mõni aasta tagasi. Teated ema esivanemate kohta ulatuvad XVIII sajandi alguse Virumaale ­ Viru-Nigula ja Kulina mõisa maadele Voore kanti. Et olen Kristjan ja Paul Raua sugulane, rääkis mulle juba vanaema Marie Kello, kelle vanaema Maria Sofia Kangmann (sündinud Treublut) oli maalikunstnike ema Henriette Loviisa Raua (sündinud Treublut) õde. Vändra ja eriti Viru-Jaagupi ümbrus on seotud paljude isiklike mälestustega. Tänaseni külastan teadaolevaid esivanemate elukohti, teadaolevaid kalmistuid. Hindan läbikäimist mõlemasse suguseltsi kuuluvate inimestega. Paraku teab enamik noori oma päritolust üllatavalt vähe.
Loen ennast tallinlaseks alates 1958. aastast, mil asusin siia elama ja õppima. Lühiajalised eemalolekud ei ole muutnud minu suhtumist Tallinna. Liialt palju on see linn mulle andnud.

Õppisid nõukogude okupatsiooniajal ERKI-s. Milline õhkkond seal oli?
Mäletan hästi, kuidas koos vanaisa Gustav Kelloga käisime Arukülast Kulina veskis jahu jahvatamas, kus talumehed muu kõrval võsavillemit mekkisid. Olin siis 5–6-aastane. Tagasi koju jõudes jäädvustasin veskis nähtu kohe pliiatsiga paberile. Värve mul ei olnud. Kahjuks ei ole see ega ka teised lapsepõlves joonistatud pildid säilinud. Huvi joonistamise ja maalimise vastu säilis ka Siberis. Olin ülimalt rõõmus, kui minu hea sõber Ilmar Mägi tõi mulle haiglasse kümnenda sünnipäeva puhul kuus värvilist pliiatsit. Kusagilt õnnestus saada kuus vesivärvi. Seda rõõmu on tänapäeva lastel raske mõista. Huvi joonistamise vastu jätkus õpingute ajal Tallinnas aastatel 1958–1960, sõjaväes 1961–1964 ning pärast sedagi. Meie hea naaber Rakvere päevilt, 1958. aastal V. I. Surikovi nimelise Moskva Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud Adele Sildmets märkas minu huvi kunsti vastu. Tema oli see inimene, kes soovitas mul minna sisseastumiseksamitele kunstiinstituuti, mida ma pärast keskkooli lõpetamist ka tegin. Et mul puudus igasugune kunstialane ettevalmistus (joonistamine, akvarell), otsustasin maalieriala asemel kunsti- ja inseneridistsipliine ühendava arhitektuuri kasuks. Olen elulõpuni tänulik Adelele, professor Peeter Tarvasele ja paljudele teistele ERKI õppejõududele abi eest minu kujunemisel arhitektiks koolis, milles vabameelsusel oli oma kindel koht.

Oled palju uurinud oma esivanemate kohta, mida nad on sulle õpetanud?
Ellujäämist, põlvkondade järjepidevust. Armastust oma rahva ja tema ajaloo vastu.

Su isa oli tisler, kas kunstiande pärisid temalt?
Kindlasti. Isa oli päris hea joonistaja. Aga ka Rakvere Naiskutsekooli kanga­kudumise eriala lõpetanud emalt, keda loen diplomita tekstiilikunstnikuks. Tema värvitaju ja kompositsioonitunnetus olid laitmatud.

Milliseid oma töid arhitektina pead kõige õnnestunumateks, millised on kõige südamelähedasemad ja millised valmistanud kõige rohkem meelehärmi?
Eks iga töö, nagu oma lapski, on südamelähedane. Teekond ideest arhitektuuriobjekti valmimiseni nõuab teatud pingutust. Hinnangu andmine arhitektuuriteosele sõltub konkreetsest ajastust, kontekstist ja paljust muust. Minu diplomitöö pälvis 1973. aastal korraldatud NSVL-i üleliidulisel arhitektuuri eriala üliõpilaste diplomitööde ülevaatusel NSVL-i Arhitektide Liidu esimese järgu diplomi. Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses aastatel 1973–1977 valminud Tallinna vanalinna 25. kvartali regenereerimise projekt on jäänud ainulaadseks tänapäevani. Olin Tallinna Suur Rannavärava bastioni rekonstrueerimise idee ja eskiisprojekti autor. Ka see on jäänud ainulaadseks. Olin Pärnu reisijate raudteejaamahoone loomise idee ja projekti autor Raekülla. Koostöös prof. Peeter Tarvasega valmis 1981. aastal kunstiinstituudi juurdeehituse projekt, 1988. aastal ERKI õppehoone arhitektuurivõistluse võistlustöö „November 88” (jagasime esikohta arhitektide Andres Alveri ja Tiit Trummaliga). Loen päris huvitavaks Rakvere Kesk(Turu) väljaku ja sellega külgneva maa-ala planeerimise ning keskväljakuga piirnevate tänavafrontide arhitektuurse lahenduse võistlusprojekti „Valik 47” (ostupreemia). Olen projekteerinud ka ASi Balteco Kivitammi tööstuskompleksi Nissi valda Tabara külla. Päris palju olen projekteerinud eramuid ja aiamaju. Näited: elamud Pärnus Roosi 4 ja Kalevi pst 29, elamud Tallinnas Toome pst 73 ja Lootuse pst 92.

Millal ja miks tulid poliitikasse ja mis sellest tagantjärele arvad? Sinu muljed meie Riigikogust ja riigist nüüd ja alati...
Arvan, et tulin kohalikku poliitikasse juba 1982. aastal, mil võtsin vastu Pärnu linna peaarhitekti ametikoha. Toona ei olnud nii, et verisulis „poliitikud” suunduvad erakondade inkubaatoritest otse suurde poliitikasse ja siis hakkavad tegema rumalusi, mida tsiviliseeritud viisil ei saa takistada. Kõikidel elualadel edutati kogemustega professionaale, kes reeglina olid suutelised lahendama ka kõige keerukamaid ühiskonna arenguga seotud küsimusi seda enam, et nende tegevus ei sõltunud rahatuusade huvidest. Erinevalt tänapäevast oli peaarhitektil võimu iseseisvaks tegutsemiseks. Erialaste ja poliitiliste kogemuste omandamine jätkus Harju maakonna peaarhitektina murrangulistel aastatel 1989–1992. VII Riigikogu valimiste eel tehti ettepanek valimisliidu „Kindel Kodu” nimekirja toetamiseks, mida ma ka tegin. Tänu eelnevale erialasele ja poliitilisele kogemusele tundsin ennast taasiseseisvunud Eesti esimeses riigikogus nagu kala vees. VII Riigikogu töö oli väga produktiivne: kahe ja poole aasta jooksul võeti vastu 522 taasiseseisvunud riigi õigusakti! Ise esitasin menetlusse ligemale paarkümmend eelnõud. Hindan tehtud tööd väga kõrgelt, hindan head koostööd Ülo Nugisega, Ülo Vooglaiuga, Uno Merestega, Valve Kirsipuuga, Raul Üksväravaga, Ants Käärmaga, Arvo Sirendiga, Rein Helmega, Enn Tartoga, Viktor Niitsooga ja paljude teiste heade kolleegidega. Töö Riigikogus lisas senistele teadmistele hindamatu kogemuse, mis kahjuks on jäänud ühiskonna heaks realiseerimata. Minu hinnang tänaste valitsejate tööle langeb ühte Eesti rahva enamuse hinnanguga. Tänaste poliitikute eetilised tõekspidamised ei ole võrreldavad VII Riigikogu liikmete arusaamadega oma rollist riigi ülesehitamisel. Ehkki oli ka erandeid.

Miks meil Eestis räägitakse aina ohvritest ja mitte kangelastest?
Sõnal ohver on mitu tähendust: ohvri annetamine (jumalatele) tänuks millegi eest, vabatahtlik loobumine millestki väärtuslikust (elu) millegi (vabadus) nimel, kellegi tõttu või millegi läbi (sõda, looduskatastroofid jm.) kannatanu. Mulle on jäänud mulje, et eestlastele meeldib paljudel puhkudel nimetada ennast okupatsioonivõimude ohvriks nägemata nähtuse vastaspoolt – väärikat kodanikku, oma isamaa patriooti. Kas kangelaslik vabadusvõitlus või elu loovutamine vabaduse nimel ei vääri imetlust? Kas arreteeritud ja tapetud riigi- ja sõjaväejuhid, haritlased ja taluperemehed olid ohvrid või hoopis kangelased, eesmärgiks iseseisva Eesti kestmine? Oleme ise alandanud ennast represseeritute, ohvrite, seisusesse. Arvan, et meie suhtumine „ohvritesse” peaks muutuma.

Mehikoorma ausammas Teises maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud 20. Eesti relvagrenaderi diviisi sõduritele.

Olid ka Eesti Vabadusvõitlejate Liidus tegev, oled loonud ausambaid meie võitlejate mälestuseks. Millal ja miks läks sinu tee selle organisatsiooniga lahku?
Millenniumi alguses leidsin, et omapead jäetud represseeritud, sh vabadusvõitlejad, vajasid toetust, milleks mul endise parlamendiliikmena olid teatud võimalused. Suurimaks saavutuseks võiks lugeda „Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse” idee realiseerimist läbi justiitsministeeriumi ja Riigikogu. Seadus võeti vastu 17. detsembril 2003. Loen oma teeneks ka kontakti loomist vabadusvõitlejate ja erakondade, mis peamine – peaministri vahel 2005. aastal. Ei varja, et olen pidanud vajalikuks Eesti riigi iseseisvuse eest võidelnute mälestuse igavikustamist läbi ausammaste loomise, artiklite ja raamatute kirjutamise, mis enamikus on valmistanud palju peavalu meie poliitikutele ja tegevvõimu esindajatele. Aga ka teatud välismaa organisatsioonidele. Mõni näide tehtud töödest: Rakvere Vabadussõja ausamba taastamine koostöös skulptor Lembit Palmiga 1992, ausammas Pärnu Vanaparki 2003, ausambad Sinimägesse Grenaderimäele 2004 ja 2006, ausammas Mehikoormasse 2006, Vabadussõja ausamba projekt 2006. 23. märtsil 2014 Viru-Jaagupi kirikus pühitsetud mälestustahvel endisest Küti vallast märtsis 1949 küüditatud inimestele. 2006. aastal nägi ilmavalgust raamat „Tallinna vabadusvõitlejad” ja 2010. aastal raamat „Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ajalugu“ (kaasautor). See oli hoogne, meelepärane, tegevusperiood minu elus, mis tuli katkestada pärast Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimehe vahetust.

Suhtlesid väga lähedalt Harald Nugiseksiga, vist võiks isegi öelda,
et olite sõbrad.
Tutvusin Harald Nugiseksiga vabadusvõitlejate 2005. aasta kokkutulekul Toris, mida tookord aitasin korraldada. Sellest ajast alates kuni tema lahkumiseni 2014 olime tõepoolest head sõbrad. Meil oli, millest omavahel rääkida, mille üle aru pidada. Seda enam, et Harald ja minu vanaema Maali Lindberg olid mõlemad pärit Laupa mõisa piirkonnast, meid ühendas ka minu isa ja Haraldi ühine saatus.

Viimased sõjamehed on lahkumas, poliitikud liputavad tuule suunas saba ja suured vabadusvõitlejad on meil need, kes praegu võõral maal kaklemas käivad.
Tänu kunagisele kaitseministrile Urmas Reinsalule on see nii. On selge, et Eesti riik üksinda ellu ei jää, mis ei tähenda seda, et noorpoliitikud peaksid loobuma mõistest „riigimehelikkus”. Orjameelsus suhetes liitlaste ja vastastega pole mitte kunagi mitte kedagi kaitsnud. Lahinguväljal, ka poliitilisel, austatakse tarka, kavalat ja tugevat vastast. Aga mis teha, kui julgust napib?

Ja Idapataljonide võitlus pole meie poliitikute silmis vabadusvõitlus...
Põhjuseks on võitjate kohtuprotsess võidetute üle Nürnbergis ja sellele järgnenud hilisajaloo NSVLi-poolne interpretatsioon, mida kiivalt kaitstakse tänase päevani. Kohati ka meil. On ka erandeid: Kotkariste on Eesti Vabariigi president annetanud ka Idapataljonide endistele võitlejatele. Sõna on ajaloolastel.

Idapataljonide võitlejad on küll kotkariste saanud, aga muude teenete eest. Olgu Erna retke või Sinimägede või vangilaagrite eest. Nende võitlus näiteks Ukrainas paneb meie poliitikud ju hirmust värisema.
Ma ei tea meeste sõjaliste teenete väljaselgitamise protseduuri Vabariigi Presidendi Kantseleis, kuid tean, et Eesti Vabariigi teenetemärkide kavalere on ka sõjaajal Idarindel aastatel 1941–1944 võidelnud Idapataljonide ja pataljon Narva võitlejate seas. Kahjuks puuduvad andmed Kaitse­pataljonide koosseisu kuulunud meeste autasustamise kohta.

Kas Eesti ajalugu ja selle tõlgendamine on läinud sinu eluaja jooksul lihtsamaks või keerulisemaks?
Ajalugu tugineb faktidele. Iseasi on faktide tõlgendamine, mis võib olla vägagi subjektiivne. Venemaa tõlgendab meie ajalugu meist sootuks erinevalt. Kui kahe sõnaga, siis minu meelest keerulisemaks, politiseeritumaks. Ikka ja jälle annab tunda ülim ettevaatlikus meie identiteedi kujundamisel, ehk liigagi arvestatakse nii Ida kui ka Lääne seisukohtadega. On see argus? Või hoopiski väikese rahva ellujäämise üks tingimusi?

Kas sinu lapsed ja lapselapsed mõistavad, mille eest sinu isa võitles?
Nad teavad oma vanaisa elukäigu kohta peaaegu sama palju kui mina. Ma vähemalt loodan seda.

See põlvkond, kes relvaga Eesti eest võitles, lahkub. Meie, kellel on nende hulgas sõpru, oleme kurvad ja matustest väsinud. Ümberringi aga mängitakse edasi nagu mingit mängu...
Tõepoolest, II maailmasõjas Eesti piire kaitsnud mehi jääb iga päevaga vähemaks. Noorimad neist on sündinud 1927. aastal, seega on nad 90-aastased. Ainult viimase viie kuuga on lahkunud emeriitprofessor Ants Kõverjalg (1926), sõjaväelendur ja tehnikateadlane Hendrik Arro (1925), arstiteadlane Jüri Teras (1924), Paavo Tross (1926), koorijuht ja muusika­pedagoog Uno Uiga (1925), Arvi Aasma (1928). Alles 7. detsembril 2017 läks manalateed soomepoiss Edgar Sinisalu (1924). Nemad ja tuhanded teised relvavennad, ei suutnudki Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnutena oma eluajal ära oodata pojapoegade ja -tütarde riiklikku tunnustust... Lastelaste inetu poliitiline hiire-kassi mäng on jõudnud finišisse.