Tallinna lahing 1941
Röövel päästab röövli käest

tekst: Hanno Ojalo
Katkendeid raamatust Tallinn Teises maailmasõjas

Hanno Ojalo „Tallinn Teises maailmasõjas“ 1939–1945. Kirjastus Ammukaar, 2017

Tallinna lahingu alguseks võib lugeda 7. augustit, kui sakslased jõudsid Kunda juures Soome lahe rannikule, eraldades seega nn Tallinna platsdarmi, mis osutus nüüd Punaarmee peajõududest eraldatuks. Kotti oli jäänud koos tagalaväe-osadega üle 60 000 eri väeliikide vormiriietuses (punaväe, punalaevastiku, NKVD) meest. Tallinna ajaloos toimus 1941. aastal erakordne sündmus – esmakordselt vallutati linn sõjalise rünnakuga. Alates 1220. aastast oli Tallinna korduvalt ja tulemusetult piiratud, vaid 1710. aastal alistus katkust puretud Rootsi garnison venelastele vastavalt kokkuleppele, et nad võivad vabalt kodumaale purjetada. Siis ei teinud Peeter I sõjavägi katsetki Tallinna rünnakuga vallutada. Kui võrrelda Punalaevastiku mereväebaasidena kasutatavate linnade kaitsmist Teises maailmasõjas, siis Balti laevastik suutis Liepajat ja Tallinna kaitsta vaid nädalajagu. Hoopis visamat kaitset korraldas Musta mere laevastik: Odessat kaitsti üle kahe kuu ja Sevastoopolit koguni kümme kuud.

Olukord Tallinnas suvel 1941

Kuidas kajastusid uue 22. juunil 1941 alanud Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja sündmused tallinlaste elus? Kahtlemata oli eestlasi, kes ehmatasid sõjateadetest ja samas ka neid, kes ootasid Hitleri vägesid kui vabastajaid Stalini ikkest. Kindlasti loodeti, et Saksamaa võit ja idaimpeeriumi purustamine võib anda õrna lootust Eesti iseseisvuse taastamiseks – nii uskumatu, kui see meile, kes me oleme varustatud kibeda tagantjärele­tarkusega, ka ei tunduks.
1941. aasta sõjasuvest Tallinnas on kirjutanud oma mälestustes väga paljud linlased. Lootus vabaneda NSV Liidu okupatsioonist peale sõja puhkemist tekkis paljudel tallinlastel. Mõned on isegi arvanud, et asjatuid lootusi külvas Soome raadiost tulev propaganda, mis kujutas sõjasündmusi liiga optimistlikus toonis ja ärgitas eestlasi enneaegsetele väljaastumistele.
Igal juhul ilmusid esimesed Soomest startinud Saksa luurelennukid juba 22. Juuni lõuna paiku linna kohale ning Balti laevastiku õhutõrjekahurite tuli peletas nad minema.
Okupatsioonivõimud kehtestasid kohe üldise liikumiskeelu kella 20-st kuni 6-ni hommikul, korjasid eraisikutelt kokku raadiod ja lõpetasid alkoholimüügi. Veel üheks täiendavaks sõjamärgiks oli Eestisse saabunud NSV Liidu asjameeste ja punakomandöride perekondade evakueerimine. Peagi tekkis toidunappus ja 1. augustist seati sisse kaardisüsteem, mis kestis kuni 1947. aastani. Eesti viljavaru veeti juba juuli algul Venemaale. Kiiresti katsuti vabaneda ka seni Tallinnas ja Nõmmel olnud endistest eesti sõjaväelastest, kes nüüd Punaarmee 22. territoriaalkorpuses teenisid. Juuni lõpus – juuli algul suunati need korpuse väeosad (sidepataljonid, Toompeal endises välisministeeriumi hoones paiknenud staap jms) Pihkva piirkonda. Viimasena saadeti rongidega Venemaale esialgu Slavgorodi linna (Altai krais), hiljem Tjumeni endise Eesti Sõjakooli õppurid, kes lahkusid Tallinnast 15. juulil. Sõjakooli lektor kapten ­Voldemar Oja:
„15. juulil 1941. Nõukogude Liidu loomavagun nr 712-507. Järve jaamast (Tallinnas) algab Tondi Sõjakoolil pikk sõit tundmatusse, põhjatusse Venemaale. Ma olen ise õpetanud oma kadette armastama oma kodumaad ja kaitsma teda viimse veretilgani. See kodumaa on aga meie oma Eestimaa. Nüüd sõidavad poisid kaitsma maad, mille keeltki enamus ei mõista…“
Kapten Oja sai surma Velikije Luki lahingus.
Samas süvenes linnas punane terror. Tallinnas hoitavaid vange hakati Venemaale saatma, sõjatribunalid asusid kiiruga kohut mõistma. Kindlaid andmeid ei ole, aga ajaloolane Kaupo Deemant on arvanud, et Jaan Tõnissoni ei veetud Venemaale, vaid ta hukati koos grupi teiste poliitvangidega (kuhu kuulus ka endine riigivanem Friedrich Akel jt) Tallinnas 3. juulil 1941. Tunduvalt energilisemaks muutus NKVD tegevus – öised läbiotsimised ja arreteerimised sagenesid. Tegelikult oli Tallinn, mis oli muudetud Punalipulise Balti laevastiku peamiseks mereväebaasiks Kroonlinna asemel, peaaegu ainus linn Eestis, kus okupatsioonivõimudel ja -armeel õnnestus peaaegu täielikult saavutada linna sulgemine. Sisse- ja väljasõit kulges läbi range lubade- ja kontrollisüsteemi. Õnnelikud olid need linlased, kes suutsid enne Tallinna sulgemist välismaailmast maale pageda.
Aktiivselt töötas NKVD Pirita-Kosel endise pankuri Claus Scheeli suvilakompleksis, kust pärast Tallinna langemist sakslaste kätte kaevati välja mitukümmend tapetut ja surnukspiinatut. Tuntum ohver oli kolonel Oskar Luiga.
Kaks olulist asja, mida tallinlased oma mälestustes meenutavad, on nn kraavitööd ja mobilisatsioon Punaväkke. Kraavitöödeks nimetati rahvasuus kaitseliinide rajamist Tallinna ümber 30 km raadiuses, kuhu sundkorras aeti linnaelanikke. Naljatamisi nimetati rajatisi EK(b)P peasekretäri nime järgi Säre liiniks, kasutati ka Lauristini ja Sommerlingi liinide nimesid.
Välimine kaitseliin rajati Tallinnast 35–40 km kaugusele Paldiski-Rapla-Kose-Salmistu joonele, keskmine 9–12 km kaugusele Tiskre-Harku-Pääsküla-Lehmja-Lagedi-Iru-Muuga joonele ja sisemine kaitseliin linna tolleaegsele piirile Kopli lahest läbi Tondi-Ülemiste ja Lasnamäe.
Juulist alates kehtestati üldine töökohustus ja 5.–6. juulil saadeti Tallinna garnisoni ülema polkovnik Dorofejevi käsul (vastavalt 8. armee juhtkonna otsustele) kaitsetöödele, sealhulgas tankitõkkekraave rajama tallinlased, kellel ei olnud vastavat paberit vabastuse kohta. Mehi võeti vanuses 16–60 aastat, naisi 16–55 aastat. Kui algul kestis tööpäev 6–8 tundi ja süüa anti tasuta ja maksti ka päevaraha, siis hiljem tööpäev pikenes, viletsa söögi eest hakati tasu nõudma ja tööpäev võis alata lausa hommikul kell 5. Augustis kaotati puhkepäevad üldse ära. Kokku võis kraavitöödes osaleda kuni 25 000 tallinlast, igapäevaselt kõikus töötajate arv 3000 ja 12 000 vahel.
Olulist kasu Saksa vägede pidurdamisel neist siiski ei olnud. Lisaks kohtlesid töötajaid valvavad Punaväe ja NKVD sõdurid tööjõudu peaaegu sunnitöölistena. Brigaadidesse jagatud kindlustustöötajad olid tööpiirkonnas alalise valve all, kust nad omavoliliselt lahkuda ei tohtinud. Raske töö labida, kirka ja kangiga ei sobinud muidugi kõigile ning lisaks kippusid lagunema riided ja saapad, sest neid kroonu poolt ei antud. Muidugi jahiti siis kraavitöödest päästvaid arstitõendeid. Linnas korraldasid punaväelased ja militsionäärid haaranguid püüdmaks kindlustustöödest kõrvalehoidjaid.
Punaväe ja Balti laevastiku sõja­väeinseneride planeeritud kaitseliinid keskendusid eelkõige Saksa tankide peatamisele (tankitõkked ehitati ka linna tänavatele) ja koosnesid tankitõrjekraavide, kaevikute ja tulepunktide liinidest, traattõketest, betoonpostidest, rööbastest ja palkidest valmistatud vaitõketest, raidtõketest, jõgede kallastele rajatud eskarpidest jne. Paraku oligi suure töö puuduseks see, et sakslastel tanke ja liikursuurtükke 1941. aasta suvel Eestis eriti polnudki ja jalaväge tõkked pidurdada ei suutnud. Kui lisada mõned arvud, siis tankitõrjekraave oli üle 30 kilomeetri, betoonpüramiide 8000, metall- ja puitvaiu 5000, tankitõrjemiine 3000, traattõkkeid kokku 70 kilomeetrit ja raidtõkkeid 6,5 km.
Raskelt tabas tallinlasi meeste sundmobilisatsioon Punaarmeesse. See algas Tallinnas (ja suuremas osas Eestis) juuli algul. Kokku teostati vähemalt neli meestevõtmist ja just Tallinnas õnnestus see tänu pikemale tegutsemisajale (kui mujal Eestis) eriti efektiivselt:

• 2.–4. juulil kutsuti tegevteenistusse 1919.–1922. aastani sündinud kutsealused.
• 22.–27. juulil mobiliseeriti 1907–1918. aastani sündinud reservväelased.
• 8.–16. augustini mobiliseeriti Eesti Vabariigi sõjaväes teeninud reservohvitserid ja -sõjaväeametnikud.
• 20. augustil mobiliseeriti 1896.–1906. aastani sündinud reservväelased.

Lisaks inimestele mobiliseeriti ka tuhanded hobused, sajad sõidu- ja veoautod, traktoreid ja mootorrattaid.
Kohe algusest peale suhtusid eestlased sellesse kui järjekordsesse küüditamisse. Vähestel oli usku Stalini impeeriumi võitu käimasolevas sõjas ja suurem osa eesti meestest ei soovinud mingil juhul okupantide sõjaväes sõdida. Paraku oli mopist kõrvalehoidmine pealinnas tunduvalt keerulisem kui maakohtades. Hirmust oma perekondade saatuse ees, karmide karistuste ähvardusel ja seaduskuulekusest ilmuski suurem osa Tallinna meestest mobilisatsioonipunktidesse, kust nad siis rongidega või laevadega Venemaale viidi. Üks sellistest oli 27-aastane reservlipnik Edmund Ernits, kes vaatamata asjaolule, et nõukogude võim arreteeris tema isa ja ohvitserist venna, kibeles ise kangesti Punaarmeesse. Seejuures saadeti ta mitmel korral mobilisatsioonipunktist tagasi. Lõpuks 11. augustil õnnestus tal siiski laeval Tõnu – Leningradi seilata ja edasi läbi tööpataljoni laskurkorpusse jõuda.
Kuid isegi neis rasketes tingimustes suutsid tuhanded kutsealused (nii näiteks ilmus peale 27. Juulit Tallinnas planeeritud 16 536 mehest kohale vaid 10 861) end peita ja varjata, kasutades selleks kõikvõimalikke riukaid.

Mobilisatsiooni eest varjujad ühe Valdeku tänava maja pööningul augustis 1941.

Luuletaja Artur Adson, keda vanuse ja kehva tervise tõttu mopp ei ähvardanud, oli väga terane vaatleja. Just tema andis kõige vahedamaid kirjeldusi ja hinnanguid tollastele sündmustele oma mälestustes „Lahkumine“. Nii annab ta teada, kuidas tema sõbrad ja tuttavad olid end mobilisatsiooni ja arreteerimiste eest Tallinnas varjanud.
„Muud jutud jälle selgitasid, kuidas keegi viimased ajad redutanud: kes veetnud paoaegu Estonia kontserdisaali oreli sees; kes Jaani kiriku läheduses transformaatoriputka kitsustikus ja ühtsooduses ohus elektrisurma surra vähegi ettevaatamatu liigutuse juures; kes jälle kusagil maantee truubi kitsustikus, küljealune märg ja käe ulatuses kümmekond rohukõrt kasvamas: need jaganud surmapagulane nii ära, et iga päev sõi sealt viis kõrt – see oli ta ainus toit; kes aga veetnud nädalaid korteris luku taga, kust elanikud küüditamisööl ära viidud – NKVD mehed olid ju seal puhta töö teinud, mis nad sealt enam otsima tulid? Nõnda kalkuleeris redutaja ja päris õieti; hulk inimesi simuleeris pimesoolepõletikku ja rändavat neeru, et võida lebada haiglas ja seega lükata edasi mobilisatsiooni; mõni laskis isegi apendiksioperatsiooni enesel teha, et aga võida kauem haiglas lebada.“
August Annist kirjeldas Jaan Siirase nime all 1942. aastal Soomes ilmunud raamatus eestlaste varjumist mobilisatsiooni eest peaaegu sama värvikalt:
„Oli mehi, kes peitsid ennast aedades, keldrites, keskaegsetes maaalustes käikudes, kaevudes, ahjudes, topelt katuse vahel, kiiruga valmistatud peidikutes jne. Oli teisi, kes teesklesid erinevaid haigusi, hullumeelsust, tüüfust, olid pannud jäsemed kipsi jne.“
Mõned näited veel. Presidendi kantselei viimane ülem Elmar Tambek (eruohvitser) varjas end alates augusti algusest Keskhaiglas, kuhu ta sai tänu tuttavale arstile. Uno Andresson, kes hiljem teenis Julgeolekupolitseis ja osales rahvuslikus vastupanuliikumises, peitis end koos vennaga ühes Merivälja suvilas. Ajakirjanik Endel Rennit varjas end algul ühes tühjas korteris, hiljem aga Harju tänaval asuvas firma „Kodukäsitöö“ laos vaipade taga. Euroopa meister poksis Anton Raadik suutis juulis Tallinnast pageda ja oli kuni sakslaste tulekuni kodukandis Raikkülas. Erukindral Anton Lossman, kes oli juhuslikult pääsenud küüditamisest, varjas end Tallinnas tuttavate korterites, sageli ühest kohast teise liikudes. Üks mees olevat end varjanud lausa kirikus altari sees.
Mobiliseeritud eestlased koondati staadionidele ja hipodroomile, samuti koolimajadesse ja isegi Estonia teatrihoonesse, kus neid hoiti punaväelaste relvastatud valve all. Sealt saadeti nad siis suurte gruppide kaupa kas Ülemiste või Kopli jaamast rongiga või sadamast laevadega Venemaale. Sel ajal olid eesti mehed veel uljust ja kuraasi täis. Arvati, et küllap on sõda peagi lõppenud ja nad saavad kodumaale naasta. Rongiga viidavad võisid loota ka sakslaste kiirele edasitungile, kes raudteeliinid läbi võivad lõigata (see juhtus alles 7. augustil 1941).
Kui kiire tempoga üks Tallinna noormees võis end leida Leningradist, näitab Herbert Valneri lugu:
„Kutse toodi ööl vastu 2. juulit, millega kohustati ilmuma kell 12.00 Tallinna Lauluväljakule. 3. juulil kell 16.00 sõitsime Tallinna sadamast laevaga „Tõnu“ merele. Järgmisel päeval jõudime Leningradi…“
Lorupi klaasivabriku tööline Leo Leola joonistas terve seeria suurepäraseid joonistusi mobiliseerimisest, teekonnast Venemaale ja tööpataljonide põrgust. Lahkus reisilaeval „Jossif Stalin“ (hukkus 3. detsembril 1941 Lohusalu lähistel) Tallinnast.
Leola kirjeldus Tallinnast lahkumisest on üksjagu kummastav: „25. juuli 1941. Üleöö ilmusid tänavatele teated mobilisatsioonist. Käsk oli tulla 26. juuli hommikul kell 10.00 Kopli Rahvamaja juurde. Kaasa võtta pass./…/ Meeleolu tõstmiseks toodi kohale klounid ja mängis muusika. Dokumendid korjati ära. Peale lõunat rivistati meid ja marss läks lahti. 6 km läbi rahvamassi nutumüüri. „Tule tagasi, poja…Tule tagasi, poja!“ Arvasime, et peatus tuleb Lasnamäel. Seal olid kutsealused ootel. Nende teelesaatmine viibis. Meie tee läks aga otse sadamasse. Laev ootas. Astusime kahe jalaga „Jossif Stalini“ pardale./…/ Laadisime kajutiküljele leivapätse ja sõit algas öösel. Keegi ei olnud purjus. All trümmis käis kaardimäng. Tiirlesid patrull-laevad. Kaitseks allveelaevade vastu pilluti sügavveepomme. Ümber laeva paistis hõbedane kalasupp. Nukker tunne oli.“
Oma emotsioonidele annab voli kunstnik Harry Sooster (mobiliseeriti samuti 27. juulil):
„Tuli asuda laevale, mille nimeks oli kunagi „Alev“, nüüd aga nr 7. Ei läinudki palju aega kui lahkusime sadamast reidile. Kas see päev Tallinna reidil oli mõeldud meie moraali murdmiseks, kas see oli mõeldud meie mõnitamiseks, oli see meie hingede ahistamiseks või koguni karastamiseks mõeldud, seda ma ei tea ja ei saa vist kunagi teada. Kuid see pilt, mis ranna poole vaadates avanes, on minu elu kõige masendavam, vaatepilt, mis ka kõige pisemate detailideni püsib meeles surmatunnini. Kadrioru rand lausa mustas tohutust inimmassist. Miks mustas? Aga sellepärast, et oli ju lein – see mass koosnes ju põhiliselt naistest, kes leinasid ette oma kallimate kaotust. Ja see mass laulis, laulis vahetpidamata laule, mis oli aegade jooksul Eesti rahvale kõige armsamad ja südamlikumad. Lauldi laule, mis olid vahepeal terve aasta keelatud kui kodanlikud…“
Suur osa mobiliseeritutest saadeti Tallinnast Venemaa poole teele laevadega. Kõige rohkem mehi saadigi kätte Tallinnas ja Harjumaal – siin mobiliseeriti 18 630 meest. Ka suur osa Saaremaal ja Läänemaal Punaväkke võetud eestlastest (vastavalt 2935 ja 2837) liikus edasi läbi Tallinna sadama, seega võis juulis-augustis meritsi teele asuda 10–15 tuhat eesti meest (väiksem osa kuni augusti alguseni rongidega). Enamik jõudis kohale, kuid hinnanguliselt 3000 võis hukkuda koos põhjalastud laevadega, osa pääses ka tagasi koju.
Mõned näited veel. Olümpiavõitja Kristjan Palusalu jõudis 27. juulil takistusteta Kroonlinna ja sealt edasi Karjalasse, kust ta talvel peale mitmeid katsumusi Soome kaudu Eestisse tagasi pääses. Helilooja, laulja ja muusikamees Raimond Valgre viidi mobiliseerituna samuti Tallinnast Venemaale, tõenäoliselt juulikuus. Samuti ka raamatu autori vanaisa, kes töötas ametnikuna ETK süsteemis.
Kuidas toimus tuhandete eesti meeste kantseldamine punavõimude poolt, kirjeldavad üsna sarnaselt arvukad ellujäänud. Kui augusti algul koguti mobiliseeritud, sealhulgas ka reservohvitserid Kadrioru staadionile, valitses üldine segadus, paljud mehed suutsid mobiliseeritute hulgast põgeneda. Punakomandörid ei tulnud kuidagi toime kohaletulnute registreerimisega. Paaritunnise karjumise ning kisa-kära saatel rivistati mobiliseeritud linnaosade kaupa üles ja viidi punaväelaste valve all Estonia teatrisse. Seal korjati registreerimise käigus kokku passid ja sõjaväepiletid ning need kadusid edaspidi jäljetult. Peatselt asuti teele sadamasse ja algas laadimine Balti laevastiku sõjaväetranspordilaevade pardale.
Üldsegi mitte kõik tallinlased ei jõudnud Leningradi. Näiteks jurist ja kirjamees Leonid Trett mobiliseeriti juba Tallinna lahingu ajal 21. augustil ja viidi Tallinnast 24. kuupäeval laevaga „Õrne“ mitte Venemaale, vaid hoopis Soome Hanko mereväebaasi, kust ta talvel koos veel mitmesaja baasi evakuatsioonist mahajäetud eestlasega kodumaale tagasi pääses.
Eestlaste põgenemine venelaste küüsist jätkus Tallinnas kuni viimase hetkeni. Endine mereväelipnik Juhan Toomepuu oli määratud transpordilaeva Naissaar esimeseks mehaanikuks. Ta põgenes kavalusega laevalt vahetult enne selle väljasõitu sadamast, sama õnnestus teha veel ühel tema alluval.
Tallinna tehased ja vabrikud pandi võimalusel tööle sõja heaks. Suudeti korraldada okastraadi, miinipildujate ja miinide tootmine, samuti remonditi vintpüsse, kuulipildujaid, autode ja tankide remonti.
Seni vaatasime eestlaste mälestusi sõjaalguse Tallinnast. Mida arvasid sealsest olukorrast punased?
Sõjakorrespondendina Leningradist Tallinna saadetud kirjanik Fjodor Mihhailovski keskendus oma lugudes rohkem punaväelaste ja Balti laevastiku mereväelaste tegevuse ülistamisele. Tema kirjeldusi Eesti pealinna kohta ei tasu eriti uskuda. Oma raamatus „Tallinn sõjapäevil“ kipub ta liialdama ja fantaseerima.
Nii avastab ta 4. juuli õhtul meie pealinna saabudes kohe kesklinnas asuvas kohvikus „klassivaenlased“, kellest õhkub varjamatut vaenulikkust.
„Kuid nagu rahuajalgi, asetas ettekandja kerge kummardusega teie ette aedmaasikad vahukoorega ja väike orkester mängis sõjaeelset populaarset šlaagrit. Kesklinnas istusid kohvikus laudade taga lõbusad seltskonnad: mehed kergetes kreemikates ülikondades ja daamid luksuslikes tualettides. Neil ei olnud kuhugi kiiret. Istudes tundide kaupa jäätiseportsjoni taga, imesid nad kiirustamata läbi kõrre kokteili ja rääkisid sõjast… naerdes ja kahjurõõmsalt. Nad ei püüdnudki end näidata nõukogude võimu sõpradena. Vastupidi, nad ootasid varjamatult fašiste, ootasid võimalust saada tagasi 1940. aastal rahva kätte läinud vabrikud, majad ja kauplused.“
Mihhailovski kirjeldus ei tundu just usutav, sest samal ajal teostas NKVD Tallinnas hoogsalt arreteerimisi ja hukkamisi. Samuti oli alustatud mobilisatsiooni. Rääkimata just toimunud esimesest küüditamisest. Aga näib, et rindekorrespondendi kirjeldatud eestlased olid ilmselt rumalad, ei kartnud midagi ega hoolinud millestki.
Teine kahtlane teade pärineb juba augustilahingutest.
„Tulekahjudest haaratud tänavatel oli kuulda laske ja kuulipildujavalanguid: käisid lahingud, kuid mitte sakslaste, vaid kaitseliitlastega, kes varjasid end pööningutel ja keldrites ning tahtsid nüüd katterühmi ära lõigata, et need ei pääseks ühelegi Kroonlinna minevale laevale“
Samas ei ole selliseid teateid teistelt asjaosalistelt ja ENSV juhtivad tegelased on eraldi rõhutanud, et kuni evakueerumise lõpuni ei toimunud Tallinnas mingeid akendest ja pööningutelt tulistamisi punaväelaste pihta. Näiteks kinnitas seda Nikolai Karotamm oma 14. Septembril Andrei Ždanovile saadetud ettekandes.
See on ka arusaadav, sest selle maja ja tema elanike käsi oleks sel puhul väga halvasti käinud, rääkimata laskjatest.
Kuid toome siiski ära ühe Mihailovski huvitava kirjeldusi lahinguaegsest Tallinnast.
„Kesklinnas ei olnud harjumuslikku sagimist. Jalakäijaid oli vähe, ei olnud näha ka traditsioonilisi voorimehi. Trammikolin vaikis, ka tänavareproduktorid vaikisid. Ajalehekioskid olid tühjad.
Kadrioru pargi varjulistel alleedel hüppasid taltsad oravad. Nad olid näljased, kuid kes pidi neid toitma? Kitsad tänavad olid tühjad ja vaiksed. Prahti ei olnud juba palju päevi koristatud, kojamehed oma luudade ja kühvlitega olid kadunud. Asutused ei töötanud, ustel rippusid sildid „Suletud“./…/Tänavad olid tõkestatud jämedatest okastraadiga kokkuseotud jämedatest palkidest barrikaadidega. Vabaks olid jäetud vaid kitsad läbikäigud, mille kõrval seisvad võitlejad ootasid viimaste allüksuste möödumist, et siis läbipääsud palkidega sulgeda, takistamaks sakslaste teed sadamasse.“
Mihailovski asus 28. augustil staabilaev Vironia pardale ja pääses napilt, kui alus miiniplahvatustest põhja läks. Mitu tundi meres hulpinud nõrkenud kirjanik tõmmati ühe kaatri pardale.
Mobiliseeritud reservlipnik Edmund Ernits, kes riigitruu mehena kannatamatult Venemaale saatmist oodates augustis Tallinnas ringi kondas, kirjeldas olukorda selliste sõnadega.
„Ja nii hakkasimegi oma linnaskäike tegema koos. See polnud enam muretu, vaid tõsine linn. Linnast väljuvad maanteed olid barrikadeeritud. Keskel oli läbipääsuava sõidukeile, see suleti öösiti. Samas ligidal olid varjatud kohtades üles seatud raske­kuulipildujad. Õhus tinises Saksa lennukeid. Seniitkahurite mürskude lõhkemise tupse oli vahel kogu taevas täis. Sel puhul liikusime piki räästaaluseid.“
Viimastel Tallinna kaitsmise päevadel asus laevadele ka ENSV ladvik – juhtkond ja „aktiiv“. Kõige rohkem vedas neil (ligi 500 inimest), kes sattusid jäämurdjale Suur Tõll, kuna see laev jõudis õnnelikult Leningradi. Hoopis õnnetult läks neil punastel, kes asusid merel põhjaläinud Vironiale. Samuti valisid vale laeva ENSV Riikliku Kaitsekomitee liikmed Johannes Lauristin ja Vladimir Botškarjov, kes kadusid Soome lahe sügavustesse hävitajal „Jakov Sverdlov“ (teise versiooni kohaselt „Volodarskil“). Merel hukkunud punanomenklatuuri kõrgema ešeloni meestest tuleks mainida veel samale laevale asunud Sergei Kingisseppa, Kristjan Seaveri (Tallinna punane linnapea 1940–1941), Adolf Pauki ja Ivan Laubet. Lisaks „Suurel Tõllul“ sõitnud kommunistidele oli õnne ka Nikolai Karotammel, Boriss Kummil, Paul Keerdol ja Kaarel Paasil, kes jõudsid Leningradi hävitaja „Smetlivõi“ pardal. Karl Säre ja Neeme Ruus jäeti maha „põrandaalust tööd“ organiseerima ja tabati peagi.

Kuidas sakslased Tallinna alla jõudsid

Nüüd aga sõjategevusest. Eestisse tungides ei suutnud Saksa väed enam nii kiirelt edasi tungida kui Lätis ja Leedus, muidu oleks Tallinn vallutatud juba juuli teisel poolel. Nagu mäletame, olid sakslased juba 8. juulil Pärnus ja 11. juulil Tartus. Paraku jäi neil jõudu väheseks ja Tallinnat kui Punalipulise Balti laevastiku peabaasi otsustasid venelased visalt kaitsta. Nii selguski, et juuli keskel oli Eestis ligi 100 tuhat vene sõdurit-madrust, sakslasi aga kõigest 20–25 tuhat meest ning pealetung takerdus Kesk-Eestis. Sakslased tõid abivägesid juurde ja uus pealetung Pärnu-Viljandi-Tartu joonelt algas 22. juulil.
Tallinna vallutamise operatsiooni ehk lihtsamate sõnadega Tallinna lahingu alguseks võib lugeda 7. augustit, kui sakslased jõudsid Kunda juures Soome lahe rannikule, eraldades seega nn Tallinna platsdarmi, mis osutus nüüd Punaarmee peajõududest eraldatuks. 14. augustil määras Loodesuuna juhatus Tallinna kaitse eest vastutama Balti laevastiku sõjanõukogu eesotsas viitseadmiral Vladimir Tributsiga, kellele allutati ka 10. laskurkorpus. 17. augustil määras Stavka Tallinna kaitse juhiks Tributsi ja tema asetäitjaks kindralmajor Ivan Nikolajevi. Kotti oli jäänud koos tagalaväeosadega üle 60 000 eri väeliikide vormiriietuses (punaväe, punalaevastiku, NKVD ) meest.
Tallinna kaitsmine augustis 1941 kukkus NSV Liidul välja improvisatsiooni korras. Väeosad, mis seda tegid, ei olnud taoliseks ülesandeks hoopiski mõeldud ja sattusid Tallinna alla mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu. Lõpuks oli elavjõudu küll päris palju, kuid puudu jäi korralikest jalaväelastest. Relvad anti kätte ja saadeti kaevikutesse või rünnakutele sakslaste vastu sõjalaevadelt kogutud mereväelasi, punaeestlastest ja -lätlastest hävituspataljonlasi, militsionääre, raudteelasi. On selge, et selline halvasti relvastatud ja korraliku väljaõppeta seltskond ei suutnud Saksa vägede edasitungi peatada. Tallinna mereväebaasi juhtkond püüdis palavikuliselt kaitseks valmistuda ja nuias abivägesid. Tributs pakkus välja mitmeid huvitavaid plaane, kui need ei leidnud meie õnneks (kuna need oleks vaid pikendanud Tallinna agooniat, lisanud purustusi linnas ja eestlaste inimkaotusi) Peakorteris toetust. Nii näiteks tekkis 13. augustil idee tuua Tallinnat kaitsma Hanko garnison – 20 000 sõjameest. Laevastiku juhatus kinnitas, et 3–4 päevaga suudavad nad punaväelased üle Soome lahe vedada. Õnneks keelas Mereväe rahva­komissar selle teostamise juba päev hiljem ära, sest kes siis oleks jäänud Hanko baasi kaitsma?

Tallinna kaitsjad

Millised olid siis Tallinna kaitsjate jõud 20. augustil 1941? Punaarmee 10. laskurkorpuse koosseisus olid 10. laskurdiviis, 22. NKVD motolaskurdiviis, nn 1. Läti kütipolk, erinevad suurtükiväeüksused ja 16. laskurdiviis, mis koosnes vaid 156. polgust, millele hiljem lisati 1940. aastal Tallinnasse kaitserajatiste ehitamiseks suunatud kuus Balti laevastiku ehituspataljoni. 16. Laskurdiviisi ülejäänud väeosad taganesid Narva suunas ja Tallinna kaitsmisel ei osalenud. 20. augusti seisuga oli 10. laskurkorpuses kokku 18 000–20 000 meest. Kuid tuleb arvestada, et sellest meestehulgast oli kolm ja pool tuhat ilma sõjalise väljaõppeta ja kergelt relvastatud hävituspataljonide punaeestlast ja -lätlast.
Lisaks neile maavägedele kaitsesid Eesti pealinna sakslaste vastu suured Punalipulise Balti laevastiku jõud. Tallinnas ja Paldiskis paiknes suur hulk Balti Laevastiku sõja- , abi- ja transpordilaevu – kõik kokku ligi 300 alust – mis moodustas ligikaudu poole kõigist laevastiku käsutuses olevatest laevadest. Sõjalaevadest suuremad olid ristleja „Kirov“, liidrid „Minsk“ ja „Leningrad“, 10 hävitajat („Surovõi“, „Svirepõi“, „Gordõi“, „Jakov Sverdlov“, „Smetlivõi“, „Skorõi“, „Slavnõi“, „Artjom“, „Kalinin“, „Volodarski“); suurtükipaadid „Moskva“ ja „Amgun“. Need sõjalaevad toetasid oma maavägesid laevasuurtükkide tulega. Peale nende oli Tallinnas veel 12 allveelaeva ning hulk vahilaevu, miinitraalereid ja erinevat tüüpi kaatreid, kes tõenäoliselt oma suurtükkidega maismaalahingutesse ei sekkunud. Kuid võitlustes osalesid ka laevastiku garnisonid Aegnal, Naissaarel, Suurupis ja Viimsi poolsaarel, kelle käsutuses olid suurekaliibrilised rannakaitsesuurtükid (põhiliselt endise Eesti Mereväe likvideerimisel omandatud). Lisaks saatis Tributs maarindele Saksa vägede vastu sama palju mereväelasi, kui oli 10. laskurkorpusel – 21 610 meest. Aus on ka muidugi lisada, et jalaväelastena ei olnud meremehed kuival maal eriti hea võitlusvõimega.
Lisaks neile isehakanud „merejalaväelastele“ võitles maismaal üks korralik väeosa. See oli Balti laevastiku 1. merejalaväe eribrigaad (3082 meest) ja lisaks saadeti Tallinnas paiknevatelt Balti laevastiku laevadelt maavõitlustesse veel 17 000 meest, kellest moodustati 15.–20. augustini ajutised „merejalaväeüksused“. Lisaks sellele mehitasid madrused ka ühe laiarööpmelise raudteesuurtükipatarei ja kaks kitsarööpmelist improviseeritud soomusrongi, mis toetasid Tallinna kaitsjaid suurtükitulega.
Kust need soomusrongid võeti? Tegemist ei olnud endiste Eesti sõjaväele kuulunud soomusrongidega (täpsemalt soomusvedurid ja -vagunid, millest sõja korral oleks soomusrongid komplekteeritud), mis olid peale Eesti annekteerimist ja Territoriaalkorpuse moodustamist üle antud Balti sõjaväeringkonnale ja Venemaale viidud. Sõjas sakslaste vastu asusid venelased usinasti improviseerima ja oma jalaväe toetuseks tühja koha pealt suure kiiruga uusi soomuronge ehitama – aega nende valmistamiseks olevat antud vaid 15 päeva. Nii ehitatigi juulis-augustis 1941 Tallinna laevaremonditehases, raudteetehases ja töökodades üks laiarööpmeline raudtee suurtükipatarei platvormvagunitele monteeritud kahe 130 mm rannakaitsesuurtükiga ja kaks kitsarööpmelist soomusrongi. Raudtee suurtükipatarei tegutses alates 7. augustist Tallinn-Tapa liinil, seejärel Tallinn-Nõmme piirkonnas, kitsarööpmelisi soomusronge aga rakendati Kiisa-Rapla suunal ja hiljem juba Tallinna piires. Viimaste valmistamiseks valiti välja tugevdatud platvormvagunid ja parimad vedurid. Soomusrong koosnes vedurist ja kolmest platvormvagunist. Neist üks oli laskemoona jaoks, kaks aga relvastati. Lahinguvagunil oli üks pöörleva alusega 75 mm merekahur ja üks 45 mm tankitõrjekahur, lisaks veel 9 raskekuulipildujat. Kahurid olid kaitstud 30 mm paksuse soomusega. Kokku oli seega raudtee suurtükipatareil ja kahel soomusrongil 6 suurtükki ja 18 kuulipildujat. Olen kohanud ka erinevaid andmeid soomusrongide relvastuse ja ka nimetuste kohta – on võimalik, et see sõjategevuse käigus muutus. Mis neist edasi sai? Kuigi andmed on vastuolulised, võib öelda, et kitsarööpmelised soomusrongid, mida kasutati Tallinna lahingu viimastel päevadel tselluloosivabriku piirkonnas, langesid sakslaste kätte. Üks lasti rööbastelt maha, teine jäi maha tervena. Liikuva raudteepatarei vedur sai 27. augusti õhtul Pääskülas Saksa tankitõrjesuurtükilt tabamuse. Liikumisvõimetu rongikoosseisu platvormvagunid tõugati rööbastelt välja, neist üks kukkus Pääsküla jõkke.
Kokku võis Loode-Eestis paikneva Punaarmee ja Punalaevastiku väehulga arvukus koos kõikvõimalike tagalaüksuste ja laevameeskondadega olla 60 000 meest, kuid maismaavõitlustes osalesid neist ehk vaid kaks kolmandikku ehk 40 000 meest. Samas osalesid ju lahingutes ka PBL sõjalaevad ja rannakaitsesuurtükid, tulistades pealetungivaid sakslasi. Tallinna õhukaitset teostas 10. üksiku õhutõrjedivisjoni õhutõrjepatareid kokku 183 suurtükiga Lepikul, Lasnamäel, Muugal ja Randveres. Kokku oli venelastel Tallinna kaitsel 486 erineva kaliibriga suurtükki, neist 387 olid laevastiku omad ja vaid 99 kuulus Punaarmee üksustele.
Puuduvad andmed Punaarmee käsutuses olevate soomusmasinate kohta. Werner Haupti kinnitusel olevat sakslaste kätte peale Tallinna vallutamist langenud 91 erinevat soomusmasinat. Ilmselt arvestati nende hulka ka need vrakid, millest võime lugeda ajaloolase Robert Nermani raamatust „Lasnamäe“: Priisle ja Väo küla ümbruses vedelesid veel 1942. aasta suvel 7 purustatud vene tanki ja üks soomusauto.
Venelastel oli kasutada 67 Balti laevastiku 13. ja 71. hävituslennuväepolgu sõjalennukit, mis tegutsesid kuni 27. augustini. Osa neist lahkus juba 23. augustil. Kaotati neist 7, terveksjäänud lendasid aga Saaremaale ja Leningradi. Oluliselt rohkem ei olnud sõjalennukeid ka sakslastel.
Okupantide vankuvat võimu Eesti pealinnas aitas kaitsta ka mitu tuhat eestlast, osa neist vabatahtlikult, osa aga kas asjaolude kokkusattumiste tõttu või lausa sundkorras. Nii moodustati Tallinna taganenud räsitud hävituspataljonidest nn Tallinna kütipolk (1200–1500 meest; komandör NKVD kapten Mihhail Pasternak. Teiseks suuremaks eestlaste väeosaks oli nn Tallinna töölispolk (1500 meest; komandör alampolkovnik Karl Kanger). Sõjalises mõttes ei olnud kumbki väeüksus arvestatava kaaluga ning seetõttu kandsid need hädasõjamehed ka suuri kaotusi. Lisaks halvale relvastusele oli neil ka puudulik või olematu väljaõpe ning ­Punaarmee komandörid kasutasid seda seltskonda hoolimatult kahurilihana. Samasuguse küsitava võitlusvõimega oli ka Eestisse taganenud Läti hävituspataljonide meestest moodustatud 1. läti kütipolk, mis võitles samuti 10. laskurkorpuse koosseisus.
Viimasel nädalal enne Tallinna langemist loodi suure kiiruga veel mõned väiksemad salgad, mida pataljonideks nimetati: neist üks moodustati militsionääridest, teine aga raudteelastest. Ka nende sõjaline võimekus oli äärmiselt küsitav.

Tallinna vallutajad

Saksa väejuhatusele oli Tallinna vallutamine tähtis, kuna seejärel oli võimalik luua otseühendus Soomega, eraldada Lääne-Eesti saartel ja Hankos paiknevad mereväebaasid Kroonlinnast ja Leningradist ning lukustada Balti laevastik Soome lahe idaossa. 11.–12. augustil Saksa 18. armee peakorteris toimunud nõupidamisel arvati, et Tallinna vallutamiseks piisab kolme diviisi jõududest.
Väegrupp Nord koondas ülalkirjeldatud NSV Liidu väehulga vastu 42. armeekorpuse kindral Walter Kuntze juhtimisel. Korpusesse kuulusid augusti alul kolm diviisi - 61., 217. ja 254. jalaväediviis ning kaks väiksemat võitlusgruppi ehk saksa­päraselt Abteilung’it —kindral Friedrichi grupp (üks jalaväe­rügement koos mitmete väiksemate tugiüksustega, millest olulisemateks olid tankihävitajate ja liikursuurtükiüksus ja üks raskesuurtükkide salk ja ooberst Hippleri grupp (põhiliselt üks jalaväerügement). Mõlemad grupid andsid ehk kokku ühe jalaväebrigaadi tugevusega väekoondise.
Saksa ja Soome sõjalaevad Tallinna ründamisest ja sellele järgnenud Juminda miinilahingust otseselt osa ei võtnud. Teated Balti laevastiku laevu ründavatest vaenlase allveelaevadest on enamasti fantaasia vili. Teada on ainult üks Soome vetes baseeruvate Saksa torpeedokaatrite rünnakukatse Balti laevastiku konvoile, mis suurtükitulega tagasi löödi.
Rünnak Tallinnale pidi algama 20. augustil ning linnale plaaniti läheneda neljas kolonnis. 61. jalaväediviis pidi liikuma piki Tartu maanteed, rünnaku lähtekohaks oli Aegviidu piirkond. 217. jalaväediviis ründas piki Viljandi maanteed, rünnaku lähtekoht paiknes Raplast lõunas. Viitnast piki Narva maanteed alustas liikumist 254. jalaväediviis. Neljanda kolonni moodustas nii-öelda Friedrichi grupp (Gruppe Friedrich) ja selle rünnaku suunaks oli Pärnu maantee.
Saksa vägesid oli kokku ligi nelja diviisi jagu, umbes 60 000–70 000 meest, suurtükke võis neil olla 400–500, soomusautosid, tanke ja liikur­suurtükke ehk paarkümmend, sõjalennukeid alla 100. Suurtükkide arv on saadud arvestuste teel, kuna ei ole täpseid andmeid, kui palju suurtükke Saksa väegrupi kasutada oli. Saksa jalaväediviisile oli ette nähtud 153 erineva kaliibriga haubitsat, väli-, tankitõrje- ja jalaväesuurtükki. Tegelikkuses, eriti peale kahekuist sõjategevust, oli neid kindlasti vähem.
Seega ületasid Saksa väed Tallinna lahingus oma vastaseid vähesel määral elavjõus, eelkõige aga võitlusmoraali, taktikaliste oskuste ja sõjakunsti poolest. Venelastel oli aga omakorda sakslastest tublisti rohkem raskesuurtükiväge, sest Tallinna ümbruse poolsaartel ja saartel olid endiste Eesti Merekindluste suurtükid, kuni 305 mm kahuriteni Aegnal, mis oma ligi pooletonniseid mürske võisid saata kuni 40 km kaugusele; aga ka üheksa 180 mm ja viiskümmend neli 130 mm kahurit laevadel, rääkimata väiksemaist kaliibreist.
Rünnakus Tallinnale osales ka kolm väikest eestlastest koosnevat üksust: Soome luuregrupi Erna baasil moodustatud pataljon Erna II 407 mehega (ülem major Henn-Ants Kurg), Otepää Omakaitse kompanii 223 mehega (ülem kapten Karl Talpak) ja Hirvelaane pataljon 300 mehega (kuna major Hans Hirvelaan langes juba Rapla lahingus 20. augustil, siis edaspidi juhtis üksust major Aleksander Kitsapea). Mainida tuleks ka Harjumaa ja Järvamaa Omakaitset, kes perioodil 20.–28. augustini Punaarmee vastu lahinguid lõid. Kokku osales võitlustes Tallinna pärast üle 1000 eestlasest võitleja. Seega tuleb välja, et NSV Liidu poolel võitles eestlasi rohkem kui Suur-Saksamaa poolel – arvata võib, et sakslaste huvipuuduse tõttu eestlasi relvastada – lootsid nad ju sel ajal ise ainult oma jõududega Stalini impeeriumi purustada. Samuti on näha, et suures heitluses Eesti Vabariigi pealinna pärast, kus osales üle 100 000 sõjamehe, oli eestlaste osatähtsus paraku marginaalne.

Sõjategevus linnas

Sakslaste pealetung Tallinnale algaski 20. augusti varahommikul kell 3.00 kui neil selleks eraldatud väegrupp lähtepositsioonidele oli koondatud ja ettevalmistused tehtud. Kõige põhjapoolsem oli 254. jalaväediviis, kes tungis Tallinna poole idast mööda Narva maanteed (tänapäeval Vana-Narva maantee). Temast lõuna pool tegutses 61. diviis, kes liikus edasi mööda Tartu maanteed (tänapäeval Piibe maantee). Rapla suunalt ja Viljandi maanteed mööda suundus Tallinna poole 217. diviis. Friedrichi grupp oli ametis Läänemaa lõunaosas, kuid osa sellest suundus Eesti pealinna poole edelast. Kõigis suundades saavutati kohe ka edu. Aeglaselt ja järjekindlalt suruti venelasi tagasi. Punaarmee väed ei suutnud pikka 160–170 km pikkust kaitseliini korralikult katta, taganedes rindejoone pikkus kogu aeg kahanes. Sellele vaatamata kurdavad nõukogude ajaloolased, et tõhusat kaitset suudeti korraldada vaid tähtsamate teede lõikudes ja jõudude vähesus ei võimaldanud reservide kasutamist vasturünnakuteks, samuti oli väike tuletihedus.
21. augustil vallutasid sakslased Rapla ja Kehra, 22. augustil langes sakslaste kätte Märjamaa. 22. augustil jõudis 254. diviis Kallavere ja Maardu lähistele, kus venelased just sellelt suunalt põhilist ohtu nähes oma põhitähelepanu Tallinna idapoolsele kaitsele koondasid ja sakslasi pidurdada suutsid. 22. NKVD motolaskurdiviisile saadeti appi merejalaväelased ja laiarööpmeline raudtee suurtükipatarei. Merelt tulistasid pealetungivat Saksa jalaväge Aegna saarel asuvad suurtükipatareid ning suurtükipaadid “Argun” ja “Moskva”. Paistab, et Maardu lähistele jõudnud sakslased takerdusid seal vene merejalaväelaste kaitsesse ja ega suutnud mitu päeva edasi liikuda. Järgmiseks tõsiseks takistuseks kujunes neile Pirita jõgi, millel asuva Iru silla venelased õhkisid. 25. augustiks peeti selles suunas lahinguid Nehatu-Iru-Muuga lõigus. 24. augustil langes sakslaste kätte Kohila. Sakslased suhtusid vaenlase kaitsetegevusse respektiga. Walther Melzer: „Tallinn, mis juba rahupäevadel oli tugevasti kindlustatud, oli sõjapuhkemisel alustatud sundtööde korras ümbritsetud tugeva kindlustusvööndiga Jägala jõe, Jõelähtme jõe ja Pirita lõigul. Eriti tugevaid kindlustusi oli ehitatud linnaäärsetele lähistele. Lisaks tankitõrjekraavidele ja igasugustele tõketele oli ehitatud ka rohkearvuliselt välikindlustusi ja rajatud ulatuslikult miinivälju, milleks oli kasutatud nn kastmiine, mida saksa miiniotsimisriistad ei suutnud avastada.“
25. augustiks oli Punaarmee taganenud Keila jõe — Saku — Lehmja — Pirita jõe joonele; punavenelaste kätte jäid vaid vahetult Paldiskit ja Tallinna ümbritsevad alad ning Eesti läänerannik. Sellest päevast tulistasid Saksa suurtükid juba linna ja sadamas seisvaid laevu. Saksa 150 mm suurtükimürsuga sai ühe tabamuse ka ristleja Kirov, millel tekkis tulekahju. Surma sai 9 ja haavata 30 meremeest. Punalaevastik avas kahuritule Saksa positsioonide pihta. Samal päeval avastas 61. diviisi 151. rügemendi pataljoniülem hauptmann Rooth tee venelaste kaitse sügavusse — see oli Vaskjala–Ülemiste joogiveekanal, mille kaldad olid ümbritsevast maastikust madalamad. Piki kanalit liikusid Ülemistele ja Mõiguni selle rügemendi II ja III pataljon, kes seejärel 26. augusti hommikupoolikul alustasid uut pealetungi ja vallutasid lõunaks sealse Ülemiste lennuvälja ja Dvigateli tehase. Sakslaste andmetel nägid nad, kuidas põlev Tallinn mattus üha uute tulekahjude suitsulooridesse. Õhku vapustasid linnast kostvad plahvatused, jätkus pidev tulevahetus sakslaste ja venelaste vahel. Seega kujutas venelastele suurimat ohtu just Saksa 61. jalaväediviisi sissetung Tallinna piiridesse lõuna poolt. Samal ajal olid Friedrichi grupi üksused jõudnud Saku ja Nõmme lähistele ja 254. diviis oli endiselt takerdunud Maardu piirkonnas.
61. diviisi suurtükiväeohvitser Brossok kirjeldab selle päeva sündmusi:
„26. augustil tungis meie jalavägi raskete lahingutega edasi Tallinna poole, hõivas lennuvälja ja vagunitehase, vastu õhtut aga ka sillad üle Ülemist kanali Mõigus. Eesliin kulges nüüd piki Tallinna-Narva raudteed. Vaenlase ähvardav vasturünnak, mida pidid toetama ka tankid, lämmatati juba lähtepaigas suurtükiväe koondtulega.“
Samal päeval andis Looderinde ülemjuhataja Kliment Vorošilov Tributsile loa Tallinn maha jätta, olles enne teinud vastava taotluse Kõrgemale Ülemjuhatusele ja saanud Stalini nõusoleku. 25. augustil oli Tributs taotlenud selleks luba, viidates vägede vähesusele ja kurnatusele ning vaenlase suurele arvulisele ülekaalule. Rindejuhatuse korraldusel tuli lahingutegevus 27. augustil lõpetada ja asuda laevadele. Viitseadmiral Tributs pidi nüüd laevastiku Kroonlinna ning Leningradi viia ning kaasa võtma niipalju inimressurssi ja vara, kui suudab. Kohe algas punaväe põgenemine Tallinna sadamas laevadele, mis kestis kuni järgmise päeva hommikuni.
27. augustil alustas 61. diviis lõplikku rünnakut Tallinnale Lasnamäe piirkonnas. Punased osutasid vihast vastupanu. Melzeri andmetel tulistasid neid sõjalaevade suurtükid, õhutõrjesuurtükid ja ka üks lahingusse­saabunud soomusrong.
„Ägedaima vaenlase tõkketule all õnnestus eesliinis võitlevatel pataljonidel – I pat paremal, II pat vasakul – pärast kahetunnilist võitlust välja jõuda kella 8.00 ajal Punase tänava kulgmele. Tänavavõitlusse astumiseks eraldusid pataljonid väikesteks võitlusgruppideks, puhkasid veidi ja jätkasid siis uuesti rünnakut vahelduvas eeslinna maastikus, jõudes kella 12.00 välja Ballasti tänavani, kusjuures eriti I pataljon kandis märgatavaid kaotusi laevastiku kahurtule ja soomusrongilt ja Tselluloosi tehasest suunatud kuulipildujatule tõttu.“ Tõhusat toetust said saksa jalaväelased ründesuurtükkide kompaniilt ja väli­suurtükkidelt, kes suutsid täpse tulega majadeploki akendesse kuulipildujad vaikima sundida.
28. augusti hommikul kell 8 läks 151. jalaväerügement peale 10-minutilist suurtükkide tulelööki uuesti pealetungile, tungis tunniga Lasnamäe ja Lubja tänavani ja I pataljon ületas seejärel kitsarööpmelise raudtee tammi. II pataljon jõudis kõigepealt kell 12.30 Jannseni tänavale, seejärel umbes kell 13.00 Estonia teatri ees paiknevale turuplatsile, kell 13.30 Raekoja platsile ja kell 14 heiskasid sakslased Tallinna Raekojale haakristilipu. Saksa major Dredger pidas turuplatsil lühikese kõne, misjärel mängiti Saksa ja Eesti rahvushümne. Tallinna elanikud tervitasid kõikjal Saksa vägesid vaimustusega, selles on üksmeelsed nii Saksa sõjaväelaste kui ka tallinlaste mälestused. Sel päeval toimusid veel mõned hajusad tulevahetused laevadele põgenevate venelastega sadama piirkonnas.
Brossok: „Meie liikusime pärastlõunal mööda Tartu maanteed linna ning asusime laagrisse keskuses, Vabaduse väljakult Kaarli kiriku juurde viival kaarli puiesteel. Ilm läks õhtupoolikul vihmaseks, nii et meil tuli telgid üles lüüa. Sissemarsil linna tervitasid inimesed meid juubeldades, kõikjal lehvisid sinimustvalged Eesti lipud.“

Tallinlased tervitavad ja kostitavad linna sisenenud Saksa sõdureid.

Pealelõunal, kui sakslased jõudsid Tallinna kesklinna, oli tükk tegemist, et Pika Hermanni tornis lehvivat punalippu alla saada. Kuna punamadrused olid Pika Hermanni uksevõtmed Toompea lossist sadama poole põgenedes kaasa võtnud, ei pääsetud kuidagi torni sisse. Rauduks olnud ka väga tugev ja seda ei suutnud Toompeale kogunenud eestlased maha lõhkuda. Lõpuks olevat saksa kuulipildur Toompuiestee poolt Pikal Hermannil lehvinud punalipu kuulipildujast alla lasknud. Lipp aga ei olevat otse alla kukkunud, vaid poole tee peal müüri külge takerdunud. Sellest teinud ebausklikud asjatundjad järelduse, et küllap venelased ikka tagasi tulevad. Ja neil oli õigus! Lõpuks leiti siiski kusagilt varuvõtmed ning vennad Fred ja Sven Ise viisid üles sinimustvalge lipu. Hiljem heisati selle kõrvale ka Saksa haakristilipp, mõne päevaga kadus Eesti lipp aga Pikast Hermannist üldse.
Samas jäi hulk punaväelasi Nõmme piirkonnas ja mujalgi laevadelt maha või lihtsalt ei mahtunud alustele. Nõmmel tegutsesid Punaarmee 10. laskurdiviisi mehed ja Lasnamäe-Maardu piirkonnas olid ära lõigatud merejalaväelased. Suurem osa neist andis end vangi. Kokku langes Saksa vägede kätte Tallinnas ja Harjumaal vangi 11 432 punaväelast ja punamadrust, sellest õige mitmed tuhanded Tallinna piires.
Samal ajal ei langenud ka sugugi kõik oma väejuhatuse poolt Tallinnasse jäetud punaväelased Saksa sõjavangi. Kogu hommikupooliku oli Tallinna tänavatel veel näha üksikuid punaväelasi, kellest enamik aga peatselt sakslaste ja omakaitselaste poolt ilma vastupanuta kokku koguti. Taandujate põhimass oli koondunud Tallinna sadamatesse ja Koplisse.
Saksa sõjaajaloolase Werner Haupti andmel langes sakslaste kätte Tallinnas suur sõjasaak: 149 tankitõrje- ja välisuurtükki ning 144 õhutõrjesuurtükki, 91 soomusautot ja 304 kuulipildujat. Kui palju neist kasutuskõlblikud olid, on muidugi iseküsimus. Aegnal, Naissaarel ja Suurupis lasid venelased enne sunnitud lahkumist puruks 1940. aasta suvel Eesti mereväelt hõivatud ­rannakaitsesuurtükid.
Alates Tallinna operatsiooni algusest 7. augustil lahkus Tallinna reidilt Kroonlinna suunas ligi 300 erinevat sõja-, abi- ja transpordilaeva kokku üle 40 000 inimesega. Juminda miinilahingus uppus neist üle 14 000 ja 27 000 pääses eluga Kroonlinna ja Leningradi. Kui palju oli nende hulgas eestlasi, on raske hinnata. Miinidel ja õhurünnakutes läks Soome lahe põhja kokku 91 alust – 33 sõja- ja 58 tsiviillaeva. Nõukogude ajaloolaste andmetel õnnestus venelastel laevadele panna ja Tallinnast ära viia ka 15 000 tonni mitmesugust vara, millest osa muidugi koos laevadega merepõhja läks.

Purustused linnas

Punaste lahkumine oli seotud suure hävitustööga. Täites Stalini käsku jätta vaenlasele „põletatud maa“ asusid punased juba 24. augustist (luba Tallinnast lahkumiseks saadi 26. augustil) Tallinna tühjaks rüüstama ja maha põletama.
Sel päeval süüdati esimene siinseist tehastest. 25. augustil järgnes kaks süütamist, 26. augustil pandi tuli otsa 15 uuele objektile ja 27. augustil tekitati juba 125 uut tulekahju. Veel äramineku päeva, 28. augusti hommikul, oli linnas 16 süütamist. Muu hulgas põletati ahervaremeiks Balti jaam, Sadamatehased, Tselluloositehas, Puhk ja Poegade suurveski, Balti Puuvillavabrik ja hulk muid vabrikuid, hulk Sõjaväehaigla hooneid, Kalevi pataljoni kasarmud Koplis ja Linna Elektrijaam.
Kopli kalmistul ja kinoteatri „Grand Marina” aias Mere puiesteel (praegu Vene Kultuuri Keskus) lasti maha sadu eesti talumeestelt rekvireeritud hobuseid, veiseid ja muid kokkuröövitud kariloomi. Eriti palju lõhuti ja lagastati Tallinna sadamais — põletati külmhoone ja viljaelevaator, lasti puruks kraanasid; sadamais olevailt raudteeharudelt aeti vette sadu lastis vaguneid ja kümneid vedureid. Põletati allesjäänud vedelkütust ja laskemoona, loobiti merre kolmveerandsada sisseõlitatud ja seni kasutusele võtmata raskekuulipildujat. Plahvatused rebisid puruks sadamaladudes seisnud miinitraale, millistest õige pea, ärasõidu käigus, hakati puudust tundma.
Tallinn-Väikese jaamas süütasid hävituspataljonlased ligi 410 raudteevagunit, põlevad rongikoosseisud lükati tupikust alla. Sealsamas sõidutati kaks vedurit pöördsilla avasse, üks neist sai raskelt kannatada. Lisaks Balti jaamale panid punaväelased põlema ka Tallinn-Sadama jaamahoone.
Tallinna lähiümbruses — Suurupis, Naissaarel, Aegnas ja Viimsis hakati õhkima Eesti Vabariigi Merekindlustele kuulunud rannapatareisid. 28. augustil lasti puruks Naissaare põhjaotsal olnud tuletorn.
Kokku hävis tulekahjudes Tallinnas 389 ehitist, eriti sai kannatada Sadama piirkond, Kopli ja Lasnamäe.
Muidugi sai Tallinn kannatada ka lahingutegevuses Saksa relvade läbi. Saksa õhurünnakud ja suurtükituli olid suunatud põhiliselt sadamale ja seal seisvatele laevadele, samuti purustati lahingute viimastel päevadel kahuritulega Lasnamäe maju, et neist punaväelasi välja lüüa. Suurt kahju tekitas Nõmme-Väike jaamas Punaväe pommitabamuse saanud laskemoonalao plahvatus, mis purustas jaamahoone ja ka lähimaid maju. Punaväelased olid laskemoonalaoks muutnud veduridepoo ja lõhkemiste tulevärk kestnud terve ööpäeva. Kohalike sõnul lennanud vagunite tükke ja rattaid mitme kilomeetri raadiuses laiali. Depoost endast jäid järele vaid paekivist seinad.

Varemeis sadamapiirkond, taamal Puhkide vilja­elevaatori müürid.

Kaotused

Tallinna lahingu 9 päeva kestel kaotas Punaarmee ja Balti laevastik linnas ja selle lähistel langenuina ümmarguselt 8500 meest; haavata ja vigastada sai 28 000. Tallinnast viidi 28. augustil ära 18 000 võitlusvõimelist punaväelast, Paldiskist 4000. Kiirustades ja organiseerimatusest jäi maha ümmarguselt 12 000 sõjameest. Neist 11 432 olevat sakslaste poolt Tallinnas sõjavangi võetud; üle 700 mehe põgenes kahes suures grupis ida poole, kellest suur osa sai surma või langes vangi Rakvere lähistel toimunud varitsuslahinguis. Lisaks jäi ümmarguselt 2000 sõdurit maha Lääne-Eestisse Virtsu-Haapsalu piirkonda, kuid neil õnnestus üle Suure väina ja Väinamere pääseda Punaarmee käes olevatele Lääne-Eesti saartele.
Sakslaste ametlikud kaotused Tallinna operatsioonis olid 871 surnut ja 3282 haavatut, seega vastasest tunduvalt väiksemad.
Eestlaste kaotused küündisid mitmesaja meheni, arvestamata neid, kes uppusid hiljem Soome lahte. Lihtne on arvestada Saksa sõjaväe koosseisus Tallinna rünnanud üksuste kaotusi.
• Erna II pataljon – 13 langenut
• Kapten Talpaku Otepää Omakaitse kompanii – 38 langenut
• Hirvelaane pataljon – 15 langenut
Kokku seega vähemalt 66 langenut.
Punaeestlaste kaotusi on keerulisem arvestada, kindlasti olid need kordades suuremad. Osa vangilangenud hävituspataljonlasi lasti sõjakurjategijatena maha.

Olukord Tallinnas pärast lahingu lõppu

Mis toimus Tallinnas pärast seda, kui olid põgenenud viimased Punaväe sõdurid ja Balti laevastiku madrused, rääkimata punavõimu käsilastest? Linnaelanikud tulid varjust välja ja tervitasid vaimustusega Saksa sõdureid, seejärel ka kohalesaabunud Eesti metsavendi. Massiliselt heisati sinimustvalgeid lippe ning sõideti neid lehvitades ja juubeldades mööda linna ringi. Algas ka jaht peitupugenud kollaborantidele.
Üks esimesi sinimustvalgeid lippe heisati Gonsiori tänaval asuval „Kalevi“ (1940 ametlikult likvideeritud) spordiseltsi peaväraval. Seekord ei olnud tegemist trikoloori, vaid spordiseltsi triibulise lipuga, mille heiskasid sportlased Ralf Veidemann, Aleksander Paluvere, Reginald Uba ja Hugo Tarto, kes olid end varjanud seltsimaja suures korstnas ja sealt varahommikul välja tulnud.
Tallinna Keskarhiivis töötanud ajaloodoktor Arnold Soom:
„Kuidas nägi siis juubeldav Tallinn välja? Pilt, mida all-linna minnes nägin, oli unustamatu. Inimeste meeled olid niivõrd üles sulanud, et oli raske ära tunda seda oma toimimises aeglast ja kainelt mõtlevat rahvast. Igal pool ilmusid Eesti lipud peidukohtadest välja. Neid lehvis majadel ning nendega marsiti tänavaid pidi lauldes ringi. Peamiselt kuuldus «Lipulaulu», kuid ka teisi isamaalisi laule. Laulu ja hõiskeid kostis avatud akendest ja ringisõitvaist autodest. Paaris kohas lõõmas tänaval tuli. Põletati punaseid embleeme, kommunistlike juhtide pilte, propagandaplakateid ja muud sedalaadi prahti, mida visati välja akendest ja kisti maha seintelt.“
Linlased valasid oma aastapikkust viha välja kommarite plakateid ja pilte jalgadega puruks pekstes. „Suurele juhile“ Stalinile sai osaks sümboolne poomine – keegi pani vuntsilise saatana büstile nööri kaela ja riputas selle aknast välja.
Ennast varjanud ja nüüd väljatulnud baptisti pastor Ain Kalmus:
„Esmalt tuli veoauto meestega, kes kandsid mingit tsiviil- ja sõjaväevormi segariietust. Suur Eesti lipp lehvis autol meeste peade kohal. Seejärel ilmus tänavale jõuk Saksa sõdureid, kes kõndisid hanereas metsa poole. Sõduritel olid varrukad üles kääritud, nad naersid ja lehvitasid meile, hõigates midagi, et vaja on metsad julgestada. Tänav täitus äkki inimestega. Valitses pühapäevatunne ja meeleolu. Igaüks naeris, inimesed seisid ja kõnelesid isekeskis, nagu oleksid vanad tuttavad, kuigi polnud üksteist varem kohanud.“
Artur Adson:
„Meie esimene käik linna – muidugi jala, sest enamlased olid ju bussid ja Nõmme elektriraudtee vagunid põgenemispaanikas ära viinud – kujunes päriselt rännakuks Rõõmulasse. Kõikjal naeratavad näod, tervitused möödasõitvaile veokeile, välihallis saksa sõdureile (ja vastutervitused viimaseilt) – ei need eestlaste tervitused ega meie omad äsja kuulunud haakristile ega ametivõimudele, vaid tublile Wehrmachtile, kelle ees enamlased plagasid nagu aganad tuules.“
Kõigele vaatamata oli 28. august 1941 Tallinna pikas ajaloos üks erakordsemaid päevi. Paljudes mälestustes on tänavatel toimunut kirjeldatud üpris sarnaselt:
„Üksikule mootorratturile järgnesid Toompeale varsti saksa ja eesti väeosad autodel ja ratsa. Sõdurid ja ohvitserid olid ehitud lilledega. Meeleolu oli kõikjal ülev. Inimeste meeled olid niivõrd üles sulanud, et oli raske ära tunda seda oma toimimises aeglast ja kainelt mõtlevat rahvast… Estonia ees lainetab tohutu rahvahulk. Siin annab Saksa raadioauto valjuhääldajamuusikat.
Samas kõrval Reaalkooli juures kogutakse inimesi rivisse, et minna tagasi tooma punaste poolt mahavõetud Vabadussõjas langenud kooliõpilaste ja -õpetajate mälestussammast. Samba asukohale on maha laotatud suur sini-must-valge kangas, mis katab paika, kuni enamlastevastases sõjas langenud Tallinna kooliõpilaste autähis jälle on tagasi omal kohal.“
Võitlusest väsinud saksa sõdureid ehiti lilledega, pakuti võileibu ja sigarette.

Omakaitse loomine

Üks olulisemaid ettevõtmisi punaste põgenemisel oli avaliku korra tagamine. 28. augusti hommikul kodust väljunud inimestele vaatasid vastu tühjad tänavad, kus ei olnud enam eelmiste päevade Vene väeosade liikumist ja kõikjal paiknenud valveposte.
Tallinnas ja Nõmmel hakkasid omaalgatuslikult kogunema ettevõtlike meeste salgad, kes asusid tegelema avaliku korra kaitsega, kogudes mahajäetud relvi, võttes valve alla ettevõtteid ja ladusid, arreteerides mahajäänud punaväelasi ja okupantide käsilasi, paraku juba paari päeva pärast ka Tallinna jäänud juute. Sel päeval stiihiliselt tekkinud Tallinn-Nõmme Omakaitse tööst võttis esimesel päeval osa üle 2000 mehe.
Ajaloolane Tiit Noormets on seda kirjeldanud üksikasjalikumalt:
„Kloostri tänavale kogunesid esimesed mehed kella 8 ümber. Varsti jõudis sinna major Juhan Madise, kes vanema ohvitserina võttis juhtimise oma kätte. Kõigepealt tehti allaandmise ettepanek Gustav Adolfi gümnaasiumis asunud mereväelaste rühmale, kes vastupanuta relvad käest andis ja sel viisil omakaitselased esimeste relvadega varustas.
Gümnaasiumi taga algkooli ruumes oli sadakord mobiliseeritud meest. Neile tehti ettepanek kaasa aidata korra loomisel linnas. Enamik mehi ühines kohe omakaitse grupiga, mehi tuli pidevalt juurde ka linnast. Kõik mehed jaotati oma elukohtade järgi politseijaoskondade kaupa gruppideks ja saadeti üle linna laiali.
Keskpäeval kutsuti major Madise Toompeale Saksa sõjaväekomandandi juurde, kes ettekande ärakuulamise järel määras ta Tallinna ajutiseks eesti sõjaväekomandandiks.
Vastne komandant lasi trükkida ja üles panna oma käskkirja nr 1, milles keelas eraisikute liikumise tänavail kella 21.00–06.00 (samasugune keelu­tund oli kehtinud ka varem), käskis endistel ohvitseridel, politseinikel ja kaitseliitlastel end registreerida ning eraisikuil ära anda kõik relvad ja laskemoona.
Samamoodi omaalgatuslikult tekkis sel päeval omakaitse gruppe kogu linnas. Suuremad neist olid lisaks juba mainitud major Madise grupile Kaitseliidu maja juures, Estonia teatris, Nõmme turul, Tondil ja Koplis. Järgmisel päeval algas juba Omakaitse korrapärane organiseerimine.
Suuremaid võitlusi oma ülesannete täitmisel tuli pidada ainult Kopli omakaitselastel, sest just sinna olid kogunenud laevadest mahajäänud punaväelased. Esimesel päeval langes Tallinnas viis omakaitselast: Juhan Madissoo Pärnu maanteel ning Osvald Pent, Hugo Ostmann, August Järvis ja Ernst Jürve Koplis.
Kuigi raskemaid võitlusi ei olnud, olid Omakaitsel käed tööd täis. Omakaitse pidas vahiteenistust kogu linnas, politseile ja Saksa sõjaväevõimudele anti üle rohkem kui 2000 kinnipeetut, koguti kokku hulgaliselt sõjavarustust (sealhulgas üle 6000 vintpüssi ja 2,5 miljonit padrunit), tehti kahjutuks 650 miini ja lõhkelaengut. Kõigele lisaks tuli Kopli omakaitselastel maha matta üle 200 punaväelaste poolt tapetud hobuse ja lehma.
Samal hommikul hakkasid omakaitse ülesandeid täitma ka Tallinna tuletõrjujad, kes seni olid pidanud lootusetut võitlust tulekahjudega. Süütamisi ja õhkulaskmisi alustasid punased juba 24. augustil. Kokku süttis linnas nii nende tegevuse kui suurtükitule ja õhurünnakute tulemusel 159 tulekahju, mille tagajärjel põles maha 389 ehitist (ja sadu autosid, vaguneid ja vedureid).
Tuletõrjujatel õnnestus kustutada ainult 14 ja elanikel 9 tulekahju, 34 juhtumil takistati nende tööd relvaga ja 102 tulekahju kustutamise tegi võimatuks lahingutegevus või tulle jäänud laskemoona plahvatamine. Suurema tule hävitustöö hoidis ära tihe vihmasadu ööl vastu 28. augustit. Oma ülesannete täitmisel langes viis tuletõrjujat.
Veel 28. augusti hommikul saatis üks ohvitser linna elektrijaama kustutamiselt tuletõrjujad haavatud sõdurit haiglasse viima. Tagasiteel haiglast viskas üks tänavaservas seisnud punaarmeelane asja ees, teist taga autosse käsigranaadi. Autojuht Madis Liik ja tuletõrjuja August Tippi said silmapilkselt surma.“
Nõmmel kogunes keskusse 28. augusti hommikul kella 8 paiku salk endisi sõjaväelasi, kaitseliitlasi ja tuletõrjujaid, kes moodustasid esimese Omakaitse üksuse. Selle juhiks ja ühtlasi Nõmme ajutiseks komandandiks sai auastmelt vanim, lendurmajor F. Robinson. Omakaitsjad vangistasid hulga mahajäänud punaväelasi, kellest enamik alistus vastupanuta. Ainult üks salk alustas tulevahetust ja taganes Nõmmelt Mustamäe nõlva varju.
Tõsi, mitte kõik ei läinud libedalt. Tallinna saabunud kolonelleitnant Alfred Luts, kes oli määratud Tallinna Omakaitse juhiks, mainib, et paraku oli Omakaitsesse pugenud rohkesti punaseid tegelasi ja esialgsed salgad tuli laiali saata. „Üks niisugune üksus asus algul nädalapäevad Gustav Adolfi gümnaasiumi ruumides kellegi endise kaitseliitlase juhtimisel. Tal oli isegi mõnikümmend vangi. Ta tõrkus relvi loovutamast ja üksust likvideerimast. Kuna ma ei tahtnud esile kutsuda relvastatud kokkupõrget, kestsid läbirääkimised temaga mitu päeva, enne kui ta alistus.“
Lutsu sõnul oli korralagedus linnas suur, esines palju röövimisi ja vägivalda, mida teostasid end omakaitsjateks nimetavad isikud. Varustatud valge käesideme ja relvadega, sooritasid tavalised kriminaalid Omakaitse sildi all tavalisi kriminaalkuritegusid. Selle vältimiseks varustati Tallinna Omakaitse linna komandandi templi ja numbriga käesidemetega.
Esimestel päevadel oligi elanike meeleolu peale esimest vabanemisjoovastust pinev. Kuritegevuse ja korralageduse vältimiseks kehtestati öine liikumiskeeld ja kästi rangete karistuste ähvardusel relvad ära anda. Omakaitse ja politsei korraldasid linnaosade kaupa haaranguid, mis laienesid hiljem ka Tallinna ümbrusse. Lisaks punaokupantide käsilaste püüdmisele alustati paraku ka kohalejäänud juutide arreteerimist ja seda juba augusti lõpupäevil. Enamik arreteerimisi pandi toime augusti lõpus ja septembri alguses. 1941. aasta 19. detsembriks oli Tallinn-Harju Prefektuuri piirkonnas arreteeritud kokku 4650 inimest. Nende hulgas oli 308 kompartei liiget, 194 komnoort, 632 hävituspataljonlast ja 689 militsionääri. Lisaks veel 652 juuti.
Juba 3. septembril arreteeriti Mäekalda tänaval asuvas konspiratiivkorteris EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Karl Säre, kes olevat ülekuulamisel välja andnud ka suurema osa ülejäänud „põrandaalusele tööle“ jäetud punategelasi.
Paraku leiti lisaks Venemaale viidud vangidehulgale peale Tallinna vallutamist rohkesti hukatud ja surnukspiinatud vangide surnukehi nii ühis- kui ka üksikhaudadest. Neist kurikuulsaim oli endise pankur Klaus Scheeli suvilakompleksist Pirita-Kosel leitud 78 ohvri surnukehad, kellest tuntuim oli kolonel Oskar Luiga. Pole raske kujutleda, kuidas need leiud mõjutasid tallinlaste suhtumist punaokupantidesse ja nende käsilastesse.

Tallinna raekojal lehvib jälle sinimustvalge lipp.

Võim

Saksa 16. armee staabi poolt ametissenimetatud Tallinna ülemlinnapea Artur Terras ja Tallinn-Harju politseiprefekt kolonelleitnant Aleksander Tilgre (kes olid tegutsenud metsavendadena) ja viimase asetäitja linna omakaitse ülem kolonelleitnant Alfred Luts (kes oli põgenenud Territoriaalkorpusest ja just vabanenud Pihkvas asuvast saksa sõjavangilaagrist) alustasid juba 29. augustil linna saabudes uue linnavalitsuse ja jõustruktuuride moodustamist. Luts mainib, et nemad kolmekesi jaganud ametid sakslaste heakskiidul lõplikult paar päeva enne Tallinna vallutamist Kautjala mõisas.
Advokaat Artur Terras oli küüditatud riigisekretär Karl Terrase noorem vend. Pärast juuniküüditamist tegutses ta metsavennana Vihasoo metsades. Artur Terras oli Tallinna linnapea ametikohal kuni septembrini 1944.
Kõrgemaks sõjaväeliseks võimuks Tallinnas oli Saksa komandant austerlane vabahärra kindralmajor Raytz von Frentz, kellega eestlastel koostöö hästi sujus. Kindral ei tundnud huvi poliitiliste küsimuste vastu ja andis uuele linnavalitsusele vabad käed. Mõne päevaga oli esialgne ajutine linnavalitsus moodustatud ja see asus tegelema keeruliste probleemide lahendamisega.
Linnakassa oli tühi ja kohe esimestel päevadel saadi Saksa sõjaväelt 2 miljonit Saksa marka, tänu millele saadigi tegevust alustada. Maksude näol või linna varadest tulu saamine võttis hulk aega. Kõigepealt tuli üle vaadata punaste rüüstamisest ja hävitustööst allesjäänud ressursid ning käivitada eelkõige purustatud elektri­jaam, filterveevärk ja ühistransport. Veevärk suudeti toimima panna 5. oktoobril, elektrijaam alustas tööd novembris.
Nõukogude okupatsiooni ajal Tallinnaga ühendatud Nõmme ja Merivälja-Pirita-Kose piirkond jäetigi pealinna koosseisu.
Üks olulisemaid probleeme oli talveks valmistumine ja kütteprobleem. Talvekülmad algasid juba oktoobri keskel ja suureks abiks oli Saksa mereväe poolt tasuta eraldatud 5000 tonni kivisütt.
Normaalsed suhted kujunesid Tallinna linnavalitsusel ka vastloodud Eesti Omavalitsusega.
29. augustil saabus Tallinnasse Hjalmar Mäe, kes asus endisesse Haridusministeeriumi hoonesse aadressil Tõnismäe tänav 11 ja asus moodustama Eesti Omavalitsuse nimelist Saksa okupatsioonivõimude käepikendust, mis esialgu kandis tagasihoidlikku nimetust dr Mäe büroo. Samal päeval saabusid linna Mäest eraldi ka kaks Omavalitsuse liiget Oskar Angelus ja Alfred Vendt.
Angelus kirjeldab oma saabumist suure vaimustusega.
„Tallinnas ja terves Eestis valitses bolshevike lahkumise puhul tohutu suur rõõm./…/Inimesed, kes kuude viisi olid metsades, soodes ja rabades peidus olnud, tulid tänavatele, surnute kilda loetud ilmusid välja elusalt. Lapsed said vanematega, naised meestega ja õed vendadega jälle kokku./…/ Kui järgmisel hommikul läksin linna, suudles mind tänaval vähemalt tosin inimest, nende seas üks sugulane, kelle elukohaks arvasin Siberi olevat.“
Eesti Omavalitsuse nimetas 15. septembril 1941 ametisse Saksa väegrupi Nord tagala ülemjuhataja kindral Franz von Roques, tehes sellele asutusele ülesandeks teostada tema nimel tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste kohaselt. Kindral von Roquesile jäi õigus tühistada või muuta Eesti Oma­valitsuse otsuseid. Eesti Omavalitsus taaskehtestas 14. oktoobril 1941. a Eestis enne 21. juunit 1940. aastat kehtinud seadused, mis olid jõus, kui ülimuslike Saksa seadustega ei olnud vastuolusid.
Üheks omapäraseks episoodiks Tallinnas oli ajalehe Päevaleht välja­andmine. Ajalehte ilmus vaid üks õhuke number, siis keelati see isetegevus Saksa komandandi poolt ära. Päevalehe ilmumise korraldasid Oskar Mänd, Voldemar Mettus ja Endel Rennit. Leht ilmus 29. augusti hommikul kõigest kaheküljelisena hinnaga 50 kopikat. Just vana Eesti Vabariigi aegne päismik, samuti loomulikult uudistejanu tingisid lehe populaarsuse. Seda trükiti juurde ja levitati ka väljaspool Tallinna. Päevalehe suuremad artiklid kandsid selliseid pealkirju:

Painava unenäo lõpp
Sini-must-valge lehvib jälle
Must lehekülg Eesti ajaloos
Bolsevike hävitustöö Tallinnas
Mille eest võitleb Saksamaa

Esileheküljele oli muidugi pandud ka Adolf Hitleri pilt.
Peale päevalehe ilmumise keelamist järgnes esialgu Omavalitsuse kontrollitud Linna Teataja ilmumahakkamine, mille hiljem vahetas välja Eesti Sõna.
Peale esialgset eufooriat aga said tallinlased väga ruttu aru, et üks okupatsioon on asendunud teisega ja Hitleri juhitud Suur-Saksamaalt ei ole Eesti iseseisvuse taastamist mõtet loota. Vähemalt 1942. aasta alguseks oli see juba peaaegu kõigile selge. Artur Adson tunnistas mälestustes ausalt lootuste purunemist, mis õige varsti järgnes.
„28. augustil lootsime, et oleme lõplikult Nõukogude võimust ja Vene vägivallast lahti, ja hellitasime isegi seda lootust, et peatselt, kui Saksa võiduhoog nii edasi kestab, vabanevad kuu-paari pärast meie küüditatud. 28. augustil ning järgnevail ajul olime veel säästetud sellest hullust pettumusest, mis järgnes hiljem.“
Järgnes kolme aasta pikkune pruun okupatsioon Tallinnas.