Eesti Sõjameeste Sakala Ühenduse sõjamehed ja aatekaaslased kogunesid Vanaõuele tähistamaks Harald Nugiseksi 96. sünniaastapäeva.

Rahvussangar Harald Nugiseksi
96. sünniaastapäeva tähistamine

tekst: Andri Ollema
fotod: ELSK

Ühel sügiskuldsel oktoobrikuu pühapäeval kohtusid Vanaõuel rahvussangar Harald Nugiseksi mälestusväljakul, mille Eesti Leegioni Sõprade Klubi (ELSK) 2015. aasta 11. oktoobril pidulikult avas, aatekaaslased, kellele on tähtis mälestus Haraldist ja Teises vabadussõjas võidelnud Eesti sõjameestest.

Praegu elab Vanaõuel Haraldi poeg Tõnu oma kaasaga – üheskoos võõrustasidki nad külalisi, keda oli saabunud nii Eestimaalt kui ka väljastpoolt Eestit. Tõnu on Nugisekside kaheteistkümnenda põlvkonna esindaja, kes Vanaõuel rassimas. Selles paigas on igal sammul tunda rahu ja erilist energiat, mis seda vana ja Eestile tähtsat suguvõsa külalisele meelde tuletab. Peale minu pere olid külalistena kohal hallipäised Eesti Sõjameeste Sakala Ühenduse (ESSÜ) sõjamehed, kes Haraldiga koos kommunismi vastu ja Eesti riikliku iseseisvuse eest võitlust pidanud.
Esimest korda külastas seda püha paika sõber ja estofiil Jacek Cielecki, kes Sileesias ja Poolas Teises Eesti vabadussõjas võidelnud meeste pärandi eest seisab. Mida tänuväärset Jacek täpsemalt teinud on ja teeb, sellest saate lugeda tema kirjutatud raamatust „Porisse tallatud lootus“, mis ilmus kõigepealt poola keeles ja sel aastal ka meie emakeeles. Jacek oli võtnud Eestisse kaasa ka sõbra Macijei, kellel on samuti huvi meie väikse rahva loo vastu, kes on läbi aegade ikka oma iseolemise eest sirge seljaga võidelnud, võidelnud nii, et on muljet avaldanud ka paljudele Eestimaast kaugemal. Pärnust oli kohale tulnud sõber Leo Tammiksaar, Eesti SS-Leegioni muuseumi omanik, kes oma kulu ja kirjadega teinud Teises vabadussõjas Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud meeste pärandi hoidmisel kordades rohkem, kui meie riigi ajalootalitused ja võimumehed kokku. Kohtumine algas ELSK pärja ja küünalde asetamisega ning minutilise leinaseisakuga, mälestamaks Haraldit ja tema võitluskaaslasi.
Avasõnad tulid Haraldi pojalt Tõnult, kes kohaletulnuid tervitas ja isa meenutas. Järgnevalt andsin Tõnule ELSK kingitusena üle foto tema isast, mis jäädvustatud 1999. aastal Staf. Alfons Rebase ümbermatmisel Tallinna Metsakalmistule – Tõnu oli mulle mälestusväljaku avamisel maininud, et on seda fotojäädvustust otsinud, kuid seni tulutult. Edasi esines sõnavõtuga ESSÜ esimees Harald Mäepalu, kes meenutas Haraldit ja aegu, mil ta Narva all mehetegusid tegi, nentides, et võideldi nii hästi ja silmapaistvalt, et lisaks vähestele kaasmaalastele, kes neid tegusid tänini kõrgelt hindavad, pole võitlusi unustanud ka Kurjuse Impeeriumi esindajad, kelle valede külvamise tõttu ja eestvedamisel, see suur sõda alguse sai ja kes tänini seisavad selle eest, et tõde ei tõuseks.
Järgnes meie visiit Laupa mõisa, kus 1835. aastal Nugiseksid oma perekonnanime said. Meid võõrustas kooli direktor Kaarel Aluoja, kes tegi ülevaate mõisa, kooli ja loomulikult Haraldi loost seoses Laupa kooliga. Just Kaarel Aluoja oli see, kelle tegutsemise tulemusena on koolis Haraldi ajaloonurgake ja eelmise aasta oktoobrist ka Haraldi büst. Ta ütleb, et büsti asukohavalikuga arvestati nii, et Harald igal hommikul koolilapsi ja personali esimesena tervitaks ja neile õhtul viimasena „head aega“ ütleks.

Haraldi büst – Laupa kool hoiab oma endise õpilase mälestust au sees.

Laupalt viis tee tagasi Vanaõuele, kus pidulik osa jätkus Jacek Cielecki sõnavõtuga. Ta oli lummatud paigast ja päevast ning avaldas soovi sinna tulevikus naasta. Piduliku osa lõpetas minu mõttekäik muuta siin kohtumised, kindlasti just oktoobrikuus, iga-aastaseks traditsiooniks, mis heakskiidu leidis.
Pidulikule osale järgnes väike istumine, kus külalised said maitsta pererahva maitsvaid roogi ja ELSK poolt lauale seatud keelekastet. Sõbralikku juttu ja elavaid diskussioone jagus pikka ja päikselisse õhtusse ning Vanaõuelt mindi sooja südame ja sooviga kunagi uuesti tulla. Me ütlesime üheskoos – Meie Au On Truudus!