Mart Niklus konverentsi kõnetoolis.

10. detsember – rahvusvaheline inimõiguste päev
Reisimuljeid IGFM-i konverentsilt Saksamaal

tekst: Mart Niklus

Möödunud on sada aastat suurest sotsialistlikust oktoobrirevolutsioonist Peterburis. Ümmargune tähtpäev ei jäänud massimeedias kahe silma vahele ei meil ega mujal. Saksamaal Maini-äärses Frankfurdi linnas korraldas Rahvusvaheline Inimõiguste Selts (Internationale Gesellschaft für Menschenrechte, IGFM) 21.–22. oktoobril konverentsi teemal „Vestlus kaasaegsetega: 100 aastat oktoobrirevolutsioonist – 100 aastat kommunismi”, millest ka siinkirjutaja oli kutsutud osa võtma.

IGFM on maailmas inim- ja kodanikuõiguste olukorda uuriv ja kaitsev autoriteetne organisatsioon, mis asutati 1972. aastal. Praegune liikmeskond Saksamaal on ca 3000, rahvusvahelises ulatuses aga 30 000 – 50 000. Keskus paikneb Saksamaa suuruselt viiendas linnas, osakonnad on teisteski riikides (Austria, Šveits, Venemaa jm). Praegu on organisatsiooni eesotsas Edgar Lamm, kes korraldas tänavu suvel Saksamaa inimõiguste aktivistidele ekskursiooni Tallinna, kus külastati ka KGB endisaegset pealtkuulamis- ja nuhkimiskeskust Viru hotelli 23. korrusel (saksakeelseid selgitusi jagas prantslasest giid Jean-Loup Rousselot).
IGFM jälgib 10. detsembril 1948 ÜRO Peaassambleel vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni, teiste asjassepuutuvate aktide ja otsuste täitmist eri riikides. Neli korda aastas antakse välja ajakirja Menschenrechte, milles kirjeldatakse ja mõistetakse hukka inimeste jälitamist ja represseerimist poliitilistel, etnilistel, rassilistel või religioossetel motiividel – ükskõik, kus need ka aset ei leiaks. 1982. aastal valiti IGFM-i auesimeheks vene füüsik ja ühiskonnategelane, akadeemik Andrei Sahharov (1921–1989).
Kokkutulekul esinesid põhjalike ettekannetega prof Marat Zachidow (Usbekistan), prof Huige Li (Hiina, praegu Saksamaal), kunagised poliitvangid endisest Saksa DV-st, ei puudunud ka kirglikud, kätega vehkivad jutupaunikud. Korraldusega võis igati rahule jääda, tänuväärne oli vene-saksa tõlkide tubli töö. GULAGi „firmamärgiga” T-särgid, mida olin Eestist kingituseks kaasa võtnud, tekitasid rõõmsat elevust ja läksid osavõtjate hulgas otsekui soojad saiad.

Uued Mengeled tänapäeva Hiinas

Konverentsil käsitletu ümberjutustamine läheks pikale. Üksikasjalikumalt tuleks peatuda Mainzi ülikoolis töötava hiinlasest farmaatsiaprofessori Huige Li jahmatamapaneval ülevaatel inimõiguste olukorrast Hiina Rahvavabariigis.
Hiinas on surmanuhtlus legaliseeritud. Tänapäeva Hiina on ainus riik maailmas, kus hukatu kehaosi või organeid (silma sarvkest, süda, neerud jm) peetakse riiklikuks omandiks ning kasutatakse doonorelunditena elavatele inimestele. Kuna Hiina rahvaarv ületab kaugelt miljardi, on vastava kirurgilise operatsiooni ootajaid rohkesti ning järjekorrad pikad. „Rahvavabariigis” on see viinud õõvastava koostööni nn juristide ja meedikute vahel: siirdavate organite saamiseks on tõestamata süüga või isegi süütutele kohtualustele mõnigi kord mõistetud kõrgeim karistusmäär, selle täideviimise aeg seatakse paika vastavalt konjunktuurile. On isegi välja töötatud metoodika, mille kohaselt hukkamine ei tohi doonor­elundeid kahjustada. Kuid „raha paneb rattad käima” mitte üksnes Euroopas, vaid ka Hiinas. See tähendab, et kirurgide juurde pääsemise järjekord kahaneb tublisti, kui vaid on välja pakkuda suurem kogus jüaane. Võimalik on isegi kokku leppida täpse aja osas, mil transplantatsiooni spetsialistid oma oskused lagedale toovad ning ametivendi toimingut jälgima kutsuvad. Osa meedikutest on leidnud seesuguse praktika arsti kutse-eetikaga vastuolus olevat ning keeldunud äriks või tsirkuseks muudetud meditsiininäolisest üritusest osa võtmast.
Prof Huige Li ülevaadet kuulates tulid tahtmatult meelde dr Josef Mengele (1911–1979) inimvihkajalikud eksperimendid Arbeit macht frei-tüüpi repressiivasutuses Natsi-Saksamaal, või ka psühhiaatria kasutuselevõtt poliitilise teisitimõtlemise mahasurumiseks („loiult kulgev skisofreenia” jms) sovetlikes spetspsihhuška´des.

Eesti on sattunud ühest liidust teise

Siinkirjutaja ettekande eesmärk oli ülevaate andmine peatselt saja-aastaseks saava Eesti Vabariigi loomisest ja meie lähiminevikust, samuti 1988. aasta laulvale revolutsioonile järgnenud tegelikkusest.
Hoolimata sellest, et raudne eesriie rahvusvahelises suhtlemises on juba ammugi likvideeritud, et elatise hankimiseks pole siinsetel inimestel enam vaja toidukaupluste juures sabas seista või et sõiduautosid on Eestis praegu rohkem kui kunagi varem – pole tänapäeva Eesti Vabariigis siiski kõik veel kuld, mis hiilgab. Hurraa-optimismist on siin mõnel pool saamas vaat et postsovetlik ideoloogia.
Rahvastikukaotus madala sündimuse ja emigratsiooni kaudu on postsovetlikus Eestis suurem kui Teises maailmasõjas hukkunute, siit pagenute ja peatselt järgnenud poliitrepressioonide ohvrite arv. Kahanemine võib olla pöördumatu. Enesetappude hulga poolest sammub Eesti Euroopa riikide hulgas „esimeste kindlas reas”. Rahvusriigi taastamisest ja demokraatliku õigusriigi ülesehitamisest pärast nn laulvat revolutsiooni pole midagi välja tulnud – riigi ja ühiskonna desovetiseerimise, dekoloniseerimise ja derussifitseerimise asemel on piirdutud üksnes ümbernimetamiste, sildi- ja värvivahetustega.
Eestlaste poliitiline kultuur on madal, inimesed ajuloputusele kergesti alluvad ja manipuleeritavad, neile pakutav peavooluinfo valikuline ja kallutatud. Seetõttu on riigivalitsemise etteotsa pürginud poliitilisi seiklejaid, diletante ja profaane, lähimineviku kommunismiehitajaid või isegi varjamatult Eesti-vaenulikke tegelasi. Poliitilisele lullilöömisele, lippude lehvitamisele ja loosungite loopimisele on järgnenud võimuvõitlus, õukonnaskandaalid ja kõrgemate riigiametnike korruptsioon.
2. veebruari 1920 Tartu rahulepingut (varem nimetatud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks) täidetakse üksnes valikuliselt, endistviisi on 5,2% Eesti Vabariigi seaduslikust territooriumist imperialistliku idanaabri okupeeritud ja annekteeritud. Krüptokommunism ja Kremli-meelsus avalduvad igapäevases elus peaaegu igal sammul. Massiteabes räägitakse igal võimalusel küll „iseseisvuse taastamisest” – mitte aga Nõukogude kommunistliku okupatsiooni lõpetamisest Eesti Vabariigis või selle häbiväärsest pärandist vabanemisest.
Sovetiajal punavõimule vastuhakku osutanud kodanikke nimetatakse dissidentideks – mitte aga vastupanuliikumisest osavõtnuteks, nagu seda tehakse teistes Teises maailmasõjas okupeeritud riikides. Lähimineviku tippkommunistide ja Kremli käsilaste (sisuliselt kvislingite) heroiseerimine ja glorifitseerimine on step by step omandanud enneolematu ulatuse, neid nimetatakse nüüd „kunagisteks tipp-poliitikuteks” ja „kultuuri­tegelasteks”. Eesti riigi õiguslikust järjepidevusest, eesti rahvast ja patriotismist ei räägita – selle asemel on kasutusel eesti inimesed, Eesti elanikud, eestimaalased, uued võimalused, euroopalikud väärtused ja muu postsovetlik sõnadevaht. Eesti Vabariigi president ja valitsuse liikmed väldivad kõigiti osavõttu rahvuslaste, vabadusvõitlejate ja endiste kommunismivangide üritustest. Rahvusvaheline inimõiguste päev, 10. detsember meie kalendrites tähtpäevana ära märgitud pole. Tundub, et Eesti on sattunud lihtsalt ühest liidust teise, oskamata nii poststalinistliku idanaabri kui ka eurobürokraatide suhtes tõsiseltvõetava riigina käituda.
Lõpetasin siiski optimistlikult. Kui eesti rahvas on oma pika ajaloo vältel suutnud üle elada katkud ja muud epideemiad, näljahädad, sõjad, okupatsioonid, kadakasaksluse, venestamise, poliitilised repressioonid, kõikvõimalikud „vabastamised” jms – küllap suudame siis üle elada ka praeguse Brüsseli moodi omariikluse Euroopa Liidus ja väidetava iseseisvuse…
Ettekannet kuulati suure huviga, esitati ka küsimusi. Näiteks sooviti teada, mis on vahet nn dissidentidel ja vabadusvõitlejatel, õigemini vastupanuliikumisest osavõtnutel. Tuli selgitada, et vastupanuvõitlus võõrvõimule ja kollaboratsionismile on aset leidnud kõikides okupeeritud riikides – Eesti Vabariik kaasa arvatud. Vene dissidendid piirdusid enamjaolt reformide, seaduste ja rahvusvaheliste kokkulepete täitmise vajadusega võimulolijate poolt. Okupeeritud ja annekteeritud Balti riikide vabadusvõitlejad seevastu nõudsid 23. augusti 1939 nn Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamist ja selle tagajärgede likvideerimist (1979. aasta Balti Apell – mis tänapäeval samuti „poliitkorrektselt” maha vaikitakse). Erinevustest hoolimata valitses Moskva dissidentide ja Baltikumi vabadusvõitlejate vahel 1970. aastatel tihe kontakt ja koostöö.

Liigutavad kohtumised

Konverentsist osavõtjatele demonstreeriti videofilmi, milles lääne- ja idapoolset totalitaristlikku riigikorda omavahel võrreldakse. Oma olemasolu 12 aasta vältel natsistlik Reich lihtsalt füüsiliselt ei suutnud nii palju kurja korda saata, kui seda ligi sajandi vältel on teinud stalinistlik-brežnevlik-putinistlik Venemaa…
Maini-äärses Frankfurdis polnud ma alates 1990. aastast käinud. Rohkem kui veerand sajandit tagasi võttis siin IGFM-i endist kommunismivangi samuti külalislahkelt vastu. Viimases suures sõjas kaotaja poolel olnud suurlinnas on vahepeal mõndagi muutunud. Kesklinnas kõrgub pilvelõhkujate mets, siinne rahvusvaheline lennuväli on üks suuremaid Euroopas, ulatuselt võrreldav Tartu linnaga. Tänavapildis köidab tähelepanu eksootilise välimusega inimeste rohkus, kellele riigikeele valdamine nähtavasti pole probleem. Näiteks on IGFM-is palgal iraanlane Khalil Al-Rasho, kelles ühes ja samas isikus olid ühendatud fotograaf, autojuht, reisikorraldaja, toitlustaja ja küllap veel mõni muugi vajalik eriala.
Oli liigutavaid kohtumisi. Näiteks tudengipõlves 1950-ndatel aastatel minuga kirjavahetuses olnud ornitoloog John Burton Inglismaalt, kes vahepeal oli sakslannaga abiellunud, elas ajutiselt Frankfurdi lähedal Heidelbergis ja pakkus eestlasest külalisele erialast mõttevahetust, peavarju ning huviga ka konverentsist osa võttis. Või Kaliningradis (end. Königsbergis) sündinud vene ajakirjanik, saatusekaaslane Jurij Below – kes pärast GULAG-ist vabanemist oli saanud poliitilise varjupaiga Saksamaal. Ta kurtis, et Frankfurdis elades kipub emakeel (vene keel) juba meelest minema. Kuna minusugune kõigest läbielatust hoolimata russofoobiks muutunud ikkagi pole, manitsesin J. Belowi, et emakeele unustamist ei tohi ka võõrsil viibides mingil juhul toimuda.
Reisile pani punkti Frankfurdi loomaaia külastamine. Selle asukaid peetakse siin looduslähedastes tingimustes, vihmasest ilmast hoolimata oli külastajaid küllaga. Zooloogile jättis asutus unustamatu mulje.
Tahaks loota, et kirjeldatud välisreis ei jää selle loo autorile viimaseks. Tänan lahkeid inimõiguslasi! Neile oli minu kodumaa hiljutine külastamine pakkunud niivõrd suurt põnevust, et lubati 2018. aastal siia uuesti tulla.