Pühendunud muusikamees
Anton Kasemets

tekst: Dagmar Rubinstein-Normet
Raamatust „Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail“

Anton Kasemets. Foto erakogu

See oli juhuste õnnelik kokkulangemine, et selleks ajaks, kui Anna Tõrvand oma kooli – Inglise Kolledži asutas, oli neli aastat „Estonia” teatrit juhtinud Anton Kasemets oma kompromissitu tööstiili ning ägeda iseloomu tõttu teatri kollektiiviga vastuollu sattunud ja teatrist lahkunud.

Meie koolile aga oli see suur võit. Ma ei tea, kuidas oleks meie kool välja näinud ilma Kasemetsata. See oleks olnud teine kool. Me tunnetasime proua Tõrvandi nähtamatut viibimist koolimajas – oma kabinetis ja õpetajatetoas, või saime osa direktrissi sõnavõttudest kultuuri­hommikutel meie väikeses saalis, kuid härra Kasemetsaga puutusime kokku iga päev, hommikust kuni koolipäeva lõpuni ja sageli ka hiliste õhtutundideni välja.
Me ei teadnud täpselt, milles seisnes Kasemetsa töö Inglise Kolledži inspektorina – see hõlmas peale tunniplaanide koostamise ilmselt ka klassivälist tegevust, pidude ja ekskursioonide korraldamist. Küll aga nägime ja kuulsime, et kogu kooli muusikaelu oli Anton Kasemetsa tugevates kätes.
Laulmistunnid toimusid muusika­toas, mis asus otse meie ruumi all, ja nii saime kaudselt osa ka teiste klasside musitseerimisest. Laulukoori ja orkestri proovid aga toimusid pärast tunde. Laulsin kooris teist häält ja mängisin orkestris kitarri, nii et parema käe pöial oli ühtelugu villis.
Anton Kasemets oli ka meie – kooli teise lennu – klassijuhataja. See suurekasvuline, laiaõlgne mees kehastas meie silmis kogu koolivõimu. Temast õhkus energiat ja teotahet. Kui ta pikkade, jõuliste sammudega meie klassi astus, oli alati midagi uut ja põnevat oodata. Või siis, vastavalt vajadusele – ka ranget noomimist ja kärkimist. Kasemets oli temperamentne ja nõudlik. Tema suurt pead ehtisid helepruunid lainelised juuksed. Läbi prilliklaaside vaatasid hallid tähelepanelikud silmad. Jäi mulje, et KASE näeb kõik, kuuleb kõik, teab kõik.
Oma klassi elust ja tegemistest võttis Kasemets alati aktiivselt osa. Olgu need siis moodsa tantsu kursused, näituste ja teatrietenduste külastused või iga-aastased kevadised ekskursioonid – kõikjal oli meie klassi­juhataja juures.
Tantsukursused toimusid õhtuti meie koolimajas ning neid juhatas tuntud tantsuõpetaja härra Küttim. Anton Kasemets õppis koos meiega hoolsasti viini valssi, foksi, tangot, aeglast valssi ja ka neid ühe hooaja hitte, nagu näiteks Lambeth Walk. Vajadusel asendas meie klassijuhataja ka mõnda puuduvat poissi, et partnerita jäänud neiu ei peaks „seinalillena” nukrutsema.
On meeles Eesti Raamatuaasta näitus Kunstihoones 1936. aastal, kus sai imetleda Kristjan Raua illustreeritud „Kalevipoega” ja kus kujunes veendumus, et see ongi ainumõeldav rahvuseepose kujutamise viis.
Käisime Pariisist saabunud Eduard Viiralti tööde näitusel, kust jäid meelde „Kaamel”, „Berberi tüdruk” ja „Põrgu”.
Kinos „Gloria Palace” vaatasime austria filmi „Vaikselt anuvad mu laulud” ning saime võluva Martha Eggerthi esitluses kuulata Franz Schuberti loomingut.
Kevadistele ekskursioonidele Eestimaa põnevatesse paikadesse lisandusid laevasõidud Helsingisse ja Stockholmi. Viimasest võttis osa ka Anton Kasemetsa meievanune poeg Udo Kasemets, kellest aastate pärast, eksiilis Kanadas, sai Ameerika tunnustatud helilooja.
Oma laiahaardelise organisaatoritalendi sai Anton Kasemets realiseerida meie kooli iga-aastaste suur­pidude ettevalmistamisel. Need peod toimusid kas veebruaris või märtsis „Estonia” kontserdisaalis ning neis oli rakendatud kogu õpilaskond. Kava esimese osa moodustas tavaline koolikontsert, kus esinesid laulukoor, orkester, solistid ja võimlejad. Mõnikord esitati siin ka mõnda saksa- või venekeelset lühinäidendit.
Kava teine pool aga kuulus tervenisti „operetile”. Nii nimetasime muusikalist muinasjuttu, mille noodid ja tekstiraamat telliti igal aastal otse Inglismaalt. Nüüd muutus meie armas koolimaja õhtupoolikul teatriks. Kõikjal käisid proovid.
Teksti õppisime inglise keele õpetajate proua Kansbergi ja proua Salme Ersi käe all ning tantsud seadis Draamateatri noor näitleja Salme Reek, Gerd Neggo kuulsa tantsustuudio kasvandik. Kuid etenduse muusikaline külg – soolod, duetid ja ansamblid – oli härra Kasemetsa nõudlikes kätes.
Ma ei mäleta, mis aastal me lavastasime muusikalist muinasjuttu „The Magic Key” („Võluvõtmeke”), kuid mäletan, kui kohutava probleemi ette härra Kasemets mind seadis: ma pidin mustlasennustaja rollis „Estonia” laval soololauluga esinema! Mul oli elavalt silme ees, kui piinatud näoga minu musikaalne, Leipzigi konservatooriumi haridusega ema mu koduseid laulmisi talus. See oli kummaline seisund: sisemiselt kuulsin viisi üsna täpselt, aga mu häälepaelad ei kuulanud millegipärast sõna ning tulemus oli üpris haletsusväärne. Nagu öeldakse: laulsin küll valesti, aga see eest valjusti.
Ja nüüd tahtis minu klassijuhataja ning näidendi lavastaja Anton Kasemets, et ma seisaksin laval üksipäini ja laulaksin saalitäie publiku ees. Kuid mida Kasemets oli otsustanud, selle ta läbi viis. Koolimajas proovide ajal leidiski ta tee, kuidas ebakindlat ja tõrkuvat tüdrukut siiski veenda ning talle mustlanna osa jaoks lahendust pakkuda. Ma pidin esinema poollauldes, poolrääkides – parlando. Ja kui Kasemets mulle viimaks mu imetletud filminäitleja Zarah Leanderi eeskujuks tõi, siis oligi rolli saatus otsustatud.
Niisiis juhtus ime: seisin „Estonia” kontserdisaali laval ja laulsin zarahleanderlikul madalal häälel klaveri saatel oma ballaadi: „Once in sunny Spain, in the long gone buy…” Rahvas isegi plaksutas – ilmselt hingas kergendatult, et jõudsin oma etteastega õnnelikult lõpule.
Anton Kasemets oli see, kes sidus üksikult harjutatud komponendid ühtseks tervikuks. Tema oli meie muusikalise muinasjutu lavastaja ning dirigent ühes isikus. Tema väsimatu, pühendunud ja kaasakiskuv tööstiil lõi nendel õhtustel proovidel hasartse ja piduliku meeleolu.
Need iga-aastased „Estonia” kontserdisaalis toimuvad peod andsid lastevanematele ja Tallinna üldsusele aru koolis õpitust ning innustasid lapsi ühises ettevõtmises südamega kaasa lööma. See oli kasvatamine kunsti kaudu. Siin kujunes meie kooli vaimne kliima, siin sündis ja tugevnes KOOLI VAIM.
Anton Kasemets oli ammendamatu energia musternäidis. Kõike, mis ta tegi, tegi ta kogu hingega. Iga ettevõtmine oli tähtis ja seda tuli teha hästi.
Oma kreedo sõnastas pühendunud muusikamees kõnes, mille ta pidas „Estonia” kontserdisaalis Anna Tõrvand-Tellmanni kolmekümne tegevusaasta tähistamisel: „Suur ja püha kutse – olla noorte inimeste teeraja näitaja ning kujuneva inimmaterjali õige vormija. On suur töö – anda noorukile õige välimus ja sisu. Suurim töö vahest rahva juures, kus materjali ei ole pillata selle vähesuse tõttu.”

Koos Kasemetsaga Eestimaad avastama. Anton Kasemets osalemas Eesti Laulupeo rongkäigus Saksamaal. Fotod erakogu

Panus Eesti kultuurilukku

Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžile pühendatud kaheksa aastat moodustavad ainult väikese lõigu Anton Kasemetsa pikast ja viljakast tööst muusika vallas. Kuid selle kaheksa aastaga on maestro jätnud sügava jälje Eesti kooliellu, meie õpilaste mällu. Anton Kasemets andis meie Inglise Kolledžile oma kordumatu näo.
Oma kooride kavadesse on Anton Kasemets lülitanud ka eesti vokaalmuusikat, tutvustamaks ameeriklastele eesti heliloomingut.
Anton Kasemets on aktiivselt tegutsenud ka muusikakirjanduse valdkonnas. Ta on olnud Ajalehe Vaba Maa muusikareferent ja alates 1925. aastast Muusikalehe toimetaja. 1918 ilmus tema „Muusika algõpetus”, 1922 tõlkena Rimski-Korsakovi „Tegelik harmoonia õpetus” ja 1934 „Kontrapunkti, fuuga, kaanoni ja muusikaliste vormide õpetus”.
1935. aastal ilmus Anton Kasemetsa kapitaalne teos „Eesti muusika arenemislugu”, mis sai esimese põhjapaneva eesti muusikaajaloo käsitlusena 1935. aastal Raamatuaasta eriauhinna.
Heliloojana on Anton Kasemets komponeerinud üle poolesaja teose – peamiselt koori- ja soololaule, kuid ka vokaal-instrumentaalvorme: „Pastoraal”, „Prelüüd orelile”, „Variatsioonid viiulile ja klaverile”, kantaat „Kristus kohtu ees” ja „Taaveti laulud” 102 ja 146 koorile, soolo­häältele ja orelile.
Anton Kasemets oli kõrge eani aktiivne nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Torontos elades käis ta ka 81-aastaselt iga päev 2–3 miili kõndimas ja suvel ujumas.
15. veebruaril 1976 toimus Torontos Anton Kasemetsa 85. sünnipäeva tähistamine, mida korraldasid Tallinna Poeglaste Reaalkooli vilistlased koos Tallinna Tütarlaste Kommertskooli ja Anna Tõrvand-Tellmanni endiste õpilastega.
Anton Kasemets suri 11. jaanuaril 1978. aastal Torontos 87 aasta vanuses. Maestro kirstupanekul laulis kolm koori.
Anton Kasemetsa poeg Udo Kase­mets (16.11.1919–19.01.2014) õppis Tallinna Konservatooriumis professor Heino Elleri juures kompositsiooni, lõpetas õpingud Stuttgardi muusikaülikoolis. Elas 1951. aastast Kanadas, kus on tegutsenud koori- ja orkestrijuhina ning organisti ja õppejõuna Hamiltoni kunstikolledžis. Udo Kasemetsa loomingule on omane tavatult modernne helikeel, ta on tõusnud Kanada tunnustatumaks komponistiks.

Anton Kasemets
10.12.1890 – 11.01.1978

1890 10. detsembril sünnib Harjumaal Rabivere mõisalt renditud Kasepere talus tisleriperes poeg Anton Kasemets.
1895 asub perekond Tallinna elama. Isa juhtimisel alustab väike Anton muusikaõpinguid.
1898 Juba kaheksa-aastasena esineb ta organistina ühes palvemajas ning koolis hommikupalvustel.
1908 alustab õpinguid Peterburi konservatooriumis oreli, klaveri ja kompositsiooni alal. Samas alustab ta tööd koorijuhina, juhatades Peterburi Eesti Haridusseltsi koore.
1914 valitakse Tallinna Kaarli koguduse organistiks ja koorijuhiks ning ta asub elama Tallinna. Tema innukalt alanud tegevuse kodumaal katkestab mitmeks aastaks osavõtt Esimesest maailmasõjast ja sellele järgnenud Vabadussõjast
1918 Noores Eesti Vabariigis pühendab Anton Kasemets ennast muusikapedagoogilisele tööle (Tallinna Poeglaste Reaalkool, Tütarlaste Kommertskool, Tallinna Kolledž jt) ja koorikultuuri taasedendamisele: Tallinna Koolinoorsoo Muusikaühingu 150-liikmeline segakoor ning ÜENÜTO segakoor, esinedes kummagi kooriga edukalt ka välisreisidel Riias ja Soomes.
1922 Anton Kasemets valitakse VIII üldlaulupeo üldjuhiks. Ta töötab välja üksikasjaliku kava laulupidude kunstilise osa ettevalmistuseks süstemaatiliste eelproovide näol. Üldjuhina viimistleb Anton Kasemets seda kava ning tema ettevalmistussüsteem saab edaspidi kõikide järgnevate laulupidude ettevalmistuse aluseks nii kodumaal kui ka eksiilis.
1929 – 1933 „Estonia” teatri direktor.
1933 – 1940 Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži inspektor ja muusikaõpetaja
1940 – 1944 õppejõud Tallinna Konservatooriumis
1944 põgeneb perekonnaga Saksamaale.
1945 Altenstadti ja Geislingeni laulupäevade üldjuht
1947 Augsburgis peetud laulupeo üldjuht
1950 asub elama Ameerika Ühendriikidesse, on Detroiti muusikaakadeemia õppejõud, tegutseb muusikaühingus ja kirikutes koorijuhina.
1957 valitakse Põhja-Ameerika Kooride Liidu poolt 1957. aastal korraldatud laulupeo üldjuhiks. Oma kirikukooriga on ta esitanud üle kahekümne klassikalise ja kaasaegse oratooriumi ja kantaadi, neist pooled tema enda looming.
1972 asub elama Kanadasse.