Varemeis Tallinna kesklinn 1944. (TLA, f. 1457, n. 1, s. 6839.)

Sügis 1944.
Nõukogude võim on tagasi Tallinnas

tekst: Küllike Kaplinski
arhiivifotod

Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Vaatleme Tallinna Linnaarhiivi materjalide* põhjal, millised olid need esimesed tähtsamad otsused ja korraldused, mida Tallinna kommunaalosakonnal oli vaja lahendada 1944. aasta sügisel, kohe kui sõjategevus Tallinnas oli lõppenud.

22. septembril 1944 sisenes Punaarmee Tallinna. 25. septembril asus Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Võrust Tallinna. 28. septembril valiti EK(b)P pleenumil partei I sekretäriks N. Karotamm ja valitsuse etteotsa A. Veimer. Lisaks 1940. ja 1941. aasta hukkamistele ja küüditamisele algasid 1944. aastal uued massilised arreteerimised, mis tipnesid 1949. aasta küüditamisega.
Pärast sõjategevuse lõppemist Tallinnas, oli vaja asuda lahendama ka argisemaid olmemuresid ning linnamajanduse esmatähtsaid probleeme, mis tulenesid vajadusest varustada linnaelanikke sõjas purustatud või hävinud elamispinna, joogivee ja toiduainetega, kindlustada toimiv kanalisatsioon, transport, energeetika, ka matusetalitus

Tallinna linna veega varustamine

31. oktoobril kogunes Tallinna Linna Kommunaalmajanduse Valitsus esimesele sõjajärgsele nõupidamisele Tallinna Kommunaalmajanduse Osakonna (KMO) ruumidesse Mündi tänavas.
Esimesena võeti arutusele elutähtis teema – ette tulnud puudused ja nende kõrvaldamise võimalused Tallinna linna veega varustamisel. Osa võtsid KMO tollane peainsener H. Korrovits, Tallinna Gaasi- ja Vesivarustuse Trusti juhataja G. Trofimov, sama trusti peainsener E. Leetmaa, Tallinna Veevärgi juhataja K. Aam, Tallinna Riiklik Sanitaarinspektor sm Leht ja Tallinna Kutselise Tuletõrje esindaja J. Metsis.
Sm Leht andis ülevaate purustuste ulatusest Ülemiste järve filterveevärgis ja järve ümbruses. Ta kandis ette, et Ülemiste järve ümber oleva kaitse­vööndi on sõjaväelased rikkunud ning vöönd vajab kiires korras puhastamist ja korrastamist. Kaitsevööndi kindlustamiseks tuleb pöörduda TL TSN TK poole, kes peaks määrama kindlaks isikud, kellel on õigus järvest kala püüda ning kasutada järve veesõiduks. Ülemiste järve kaldad on puhastamata. Seal leidub mädanevat rohtu, mis kahjustab järve vett. Kaldad tuleks puhastada hiljemalt tuleval kevadel.
Uurida tuleks järve põhja ja vajaduse korral süvendada pumbamaja juures 3–5 meetri sügavuseni. Mõnes kohas on sügavus vaid 20–30 cm.
Vett võetakse kanalist, kuhu koguneb prahti. Tuleks pikendada veevõtutoru, kasutades muu materjali puudumisel puitu. Toru ots asetatakse veepinna alla nii, et pinnapealne praht ega põhjamuda torusse ei pääseks. 10–12-meetrine toru sobiks ka kanali jäätumisel jää alt vee saamiseks.
Praegu jookseb vesi filtrisse ainult ühe toru kaudu. Toru rikke korral varitseks linna veepuuduse oht, mistõttu oleks otstarbekohane ehitada teinegi toru, et vältida veeandmise katkemist.
Joogivee küllaldaseks puhastamiseks on kloori tagavara väike. Kloorlubi, mida võiks saada, kõlbab vaid äärmisel juhul, kuna kogu veevärk pole vastavalt ehitatud.
Kloori saamiseks tuleks samme astuda täitevkomitee kaudu vastavates asutustes Moskvas, samuti Eesti tekstiilitööstuses, kus varem kasutati kloori. Vett tuleks hakata korralikult puhastama hiljemalt 1945. aasta kevadel.
Linna torustik tuleb kontrollida. Hetkel töötab veevärk täie koormusega ja laseb ööpäeva jooksul läbi ca 24 000 m3 vett, millest suurem osa kasutatakse ära päeval, jättes ööseks ca 4500–5000 m3 vett.
Arvesse võttes ennesõjaaegset veetarvitust, on veekulu liiga suur, mistõttu näib, et linna veevõrgus on rikkeid. Eriti tuleks silmas pidada purustatud majade veetorustikke. Liigse veekulu tõttu võib linnas suure tulekahju korral tekkida veepuudus. Filter ei suuda puhast vett küllaldasel määral läbi töötada, filtreerimata vett ei või aga tulekahju korral linna magistraalidesse lasta, sest see nõuaks hiljem aeganõudvat puhastust.
Sellise olukorra vältimiseks tuleks linnas tulekahjude puhuks asutada veebasseinid ja kindlaks määrata puurkaevude asukohad.
Järve ümbruse puhastamiseks vajalike inimeste, kes teeksid töö ära hoogtöö korras, saamiseks otsustati pöörduda täitevkomitee poole. Et töö on kiireloomuline, otsustati nõuda elamuvalitsuste korraldusel ja täitevkomitee loal majavalitsejatelt andmeid majaelanike kohta ja rakendada vabad inimesed tööle väljaspool pühapäevaseid taastamistalguid.
Tarvilikuks peeti ka Ülemiste järve kaitsevööndi kindlustamist kõige kiiremas korras. Puuduvat ehitusmaterjali otsustati nõutada riiklikult plaanikomisjonilt ning osaliselt ära kasutada linna kaitseks ehitatud traattõkkeid.
Veetoru ehitamist ei peetud nõupidamisel siiski hädavajalikuks, sest vee sogasust põhjustas alumiinium-sulfaadi puudumine. Selle saamisel tekiks eelsettimine ja kaoks vee sogasus. Pealgi ummistaks jäälobjaka tekkimisel kanalis jää voolu mõjul toru.
Veeandmise katkestused võivad tekkida ka elektrivoolu katkemisel, mistõttu oleks otstarbekas ehitada mitte ainult tagavaratorustik, vaid ka uus pumbamaja koos lisaenergiaallika ja reservkaablitega. Selleks puudub aga reaalne ehitamisvõimalus. Ehitus esitatakse 1945. aasta plaani.

Vaade sõjas purustatud Harju tänavale. I. Torn. Joonistus, 1950 (TLM_10313 G69). Foto Jaan Künnap.

Elamispindade nappust aitasid leevendada barakid

Kiiret lahendamist vajas ka elamispinna küsimus. Sõjategevuses oli hävinud suur osa elamispinnast. 1941. aastal arvel olnud elamispinnast (1 820 000 m2) oli 1944. aastal kasutamiskõlbulik vaid 40%. Hävitatud oli 1264, osaliselt – 470 maja. Kahju hinnati 199 miljonile rublale.
Novembris 1944 tegi täitevkomitee esimees majavalitsejatele, -valdajatele ja rajoonide inspektoritele korralduse anda viie päeva jooksul teavet vabade elamispindade kohta. „Kõik, kes esitavad valeandmeid või varjavad vaba elamispinda, võetakse vastutusele sõjaaegsete seaduste järgi.” Aluseks tuli võtta Eesti NSV Kommunaalmajanduse Rahvakomissari juhend 26/27. novembrist 1944. Korralduse täitmise kontroll pandi KMO juhatajale J. Riismantelile. Selle järgi loeti normaalseks elamispinnaks 9 m2 ja sanitaarseks miinimumiks 6 m2 põrandapinda ühe isiku kohta. Elamispinna hulka ei loetud koridore, kööke, sahvreid, kaminaid, ahje, esikuid, vannitube jm kõrvalruumide põrandapinda. Läbikäidava toa põrandapinnaks loeti ¾ osa toa üldpinnast, juhul kui sellest käivad läbi perekonnavälised isikud. Kohalik nõukogu pidi otsustama, kas selline elamispinna suurus on piisav.
Eluruume vajavate kodanike arvele võtmise ja eluruumide andmise põhimäärus kinnitati Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Ametiühingute Nõukogu ühismäärusega järgmise aasta märtsis ja see oli jõus nõukogude korra lõpuni.
Range kontroll kehtestati nii vabanenud elamispinna arvele võtmise kui ka orderite väljastamise kohta. Korteriosakondade lahtioleku ajal pidi kohal olema kaks ametnikku, kellest üks võttis vastu kõik isiku kohta esitatud dokumendid, teine kontrollis ja registreeris need ning andis samal päeval üle rajooni korterite inspektorile.
Sõjaväelastelt, olenemata väeliigist või auastmest, üksikavalduste vastuvõtmine oli keelatud. Nende korteritaotlused lahendati garnisoni esindava organisatsiooni (KEZ) kaudu.
Varemete ja sõjajälgede kaotamine ei kulgenud soovitud ega oodatud tempos, nagu näha ka Ilmar Torni 1950. aastast pärit pliiatsijoonistuselt. Ei jätkunud töökäsi ega tehnikat. Kirkad, kangid, rehad, labidad olid linnajagudes rangelt arvel. Appi tuli võtta hobutransport. Verstapostideks, nagu siis öeldi, võeti riiklikud tähtpäevad ja massiüritused, nagu üldlaulupeod, mis ühendati Eesti NSV juubeliaastapäevadega. Nii see lõpuks tehtud saigi. Ei oska aga öelda, mis aastal või kus kaotati viimane sõja jälg.
Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu korraldusega detsembrist 1944 kohustati KMO-d andma siseasjade rahvakomissariaadi korraldusse Saksa sõjavangide poolt nende eneste ja valvurite majutamiseks üle linna – Koplisse, Pelguranda, Paljassaarde, Kalaranda, Piritale jm ehitatud barakke, (väheväärtuslikke, elamiseks peaaegu kõlbmatuid maju). Ainuüksi Pelgulinna kerkis neid üle 40. Linnale jäeti neli barakki Pirita teel ja kolm barakki Kalasadamas.
Sõjavange rakendati kõige raskematel töödel – ehitustel, kaevandustes jm. Aastatel 1946–1950 vangilaagrid likvideeriti. Siis oli Eestisse jäänud veel ca 4600 sõjavangi. Pärast seda rakendati barakke peaaegu erandita vöörtööliste majutamiseks.
Elamispinna nappuse tõttu lasid ka suured tööstusettevõtted oma tööliste majutamiseks barakke ehitada.
Mis edasi? Hävinud ehitisi endisel kujul taastama ei hakatud. Uus aeg nõudis tuhast tõusva Tallinna uusi visioone. Neid hakkasid looma arhitektid ja kunstnikud. 1945. aastal said Peeter Tarvas ja Voldemar Tippel valmis eskiisi Tallinna generaalplaanist. Esko Lepa ofort 1947. aastast kujutab Harju väljaku rajamist, Richard Sagritsa õlimaal – vana ja uue kaugenemist teineteisest Võidu (Vabaduse) väljakul.