Tegelike ühisväärtuste kaitsel „kõigi vaenlaste vastu“

tekst: Taavi Pärtel

Palju on räägitud mingitest ühistest väärtustest, ent tavaliselt ei täpsustata, mida silmas peetakse. Kas üldse on võimalik midagi ühisteks väärtusteks pidada?

Eesti rahva rõhuva enamuse jaoks mahuvad ühised väärtused piltlikult öeldes „rukkilille ja NATO“ vahele. Mistahes uuringud näitavad, et rahvusriigi kontseptsiooni sellisena, nagu see 1990. aastate algul riiklikul tasemel kujundati, toetab ülekaalukalt enamik eestlasi. Samamoodi toetatakse väga tugevalt ka liitlassuhteid meiega sarnaseid väärtushinnanguid jagavate partneritega.
Paraku nähakse maailmas toimuvat tihtipeale väga primitiivselt ning viimaste aastate totaalses infosõjas on väga paljud viidud eksiteele, mistõttu on küllalt neid, kelle arust piltlikult öeldes „rukkilill“ välistab NATO ja vastupidi.
Meie (ja ühtlasi kogu Euroopa, Lääne ning tsiviliseeritud maailma) vaenlasi on nelja liiki:

• agressiivne Venemaa
• islamistid
• vasakliberaalid-sotsialistid, kes on viimastel aastatel täiesti avalikult võtnud kursi totalitaarse diktatuuri kehtestamisele
• vägivaldsed paremäärmuslased (nagu Breivik), kes muutuvad terroristlikuks, kui valitsused oma senist poliitikat radikaalselt ei muuda

Oluline on mõista, et nad kõik kasutavad üksteist oma propaganda levitamiseks osavalt ära. Näiteks peab Venemaa enda sõnul Süürias islamistidevastast sõda ja kasutab Euroopa absurdile lähenevat liberalismi oma poliitika õigustamiseks. Tõelised paremäärmuslased (Breivik!) ja ka muidu küllaltki mõistlikud uusrahvuslikud erakonnad näevad enda liitlast seetõttu just Moskvas. Seevastu „euroopalik“ ultraliberaalne poliitika soosib islamistide ja ka Vene mõjuagentide tegevust.
Kõik neli nimetatut teevad oma propagandat väga agressiivselt. Seetõttu on päris arvukalt neid, kes selle ohvriks langenuna usuvadki, et NATO pooldamine välistab „rukkilille“ (s.t rahvuslikud huvid) või vastupidi. Tegelikkus pole mingil juhul niisugune. Säärane mustvalge ettekujutus on kunstlikult loodud meelevaldsete seoste abil. Massimmigratsiooni vastasus ei tähenda mingil juhul automaatselt „venemeelsust“ ega NATO sõjalise kohaloleku pooldamine või Ukraina toetamine automaatselt merkelliku rändepoliitika toetamist.
Vaenlaste ühiseks sooviks on hävitada (peaaegu) kogu meile positiivses mõttes harjumuspärane Lääne tsivilisatsioon. Neid iseloomustab hämmastavalt sarnane retoorika. NATO-t peavad nad agressiivseks kuritegelikuks organisatsiooniks ning USA välispoliitikat „imperialistlikuks“. Võib ennustada, et ükskõik kes neist ka Euroopat kontrollima ei hakkaks, lõpeb see väga veriselt (meenutagem Jugoslaavia sõdu 1990. aastail, kus omavahel sõdisid õigeusklikud serblased, katoliiklastest horvaadid ja Bosnia moslemid, kusjuures tegu oli sisuliselt ühe ja sama rahvaga!).
See, et need neli jõudu mingites küsimustes omavahelgi konfliktis on (nt Brüsseli ja Moskva vastasseis), tekitab muidugi segadust. Alles mõne aasta eest nägi Lääne eliit putinlikus Venemaas vähemalt head partnerit, kui mitte lausa liitlastki (muuhulgas just islamismivastases võitluses). Väga paljud neist, kes praegu tervet kontinenti jõuga moslemeid ja musta Aafrika elanikke sallima sunnivad, püüdsid varem meid samamoodi meie idanaabrit sallima sundida. Ei ole ka garantiid, et praegune näiline vastasseis suhetes Venemaaga püsima jääb. Siingi on üks suur oht: kahjuks on senine praktika näidanud, et häid suhteid idanaabriga kiputakse looma ikka meie ja/või Ukraina arvelt.
Kirjeldatut arvestades oleks praegu kõige enam vaja, et võimalikult paljud jääksid truuks tervele mõistusele ehk lähtuksid esmalt meie rahvuslikest huvidest, mis piiritleksid 1990. aastate algul paika pandud Eesti­ Vabariigi orientatsiooni, kogu üldise sise- ja välispoliitika alused. Meie prioriteet nr 1, mis ka põhiseaduses kirjas, on rahvusena püsimajäämine (ja ikka traditsioonilisel kujul, mitte “mitmevärvilisena”). Seetõttu on vajalik ka sõnavabaduse ja ettevõtlusvabaduse säilitamine sellisena, nagu seda 1990. aastate ideaalis ette kujutati.
On selge, et üheski ühiskonnas pole mitte kunagi võimalik saavutada 100% konsensust. Diskuteerida saab ainult selle üle, kuidas elukorraldust paremaks teha. Olgu selleks siis kodanikupalk, „roheline majandus“, Rail Baltic, tasuta ühistransport, muutused maksupoliitikas jne. See on kindlasti edasiviiv, konstruktiivne tegevus ja tulemusest on enam-vähem kõigile kasu.
Ent kui keegi hakkab nimetama Eesti Vabariiki „separatistide režiimiks“, nõudma EV valitsuselt, et too kuulutaks meie peamise liitlase vastu toime pandud hiid-terrorirünnaku (9/11) „USA valitsuse vandenõuks“ või peab islamistidest massimõrvareidki „rohkem eurooplasteks kui neid kodumaiseid „poolharitlasi““, siis säärastest tegelastest tuleb küll väga järsult distantseeruda. Need on sulaselged äärmuslased ja nendega pole millegi üle diskuteerida.
Pidagem ka seda meeles, et ühtset rahvast on väga raske alistada. Meie oma esivanemad võitlesid Vabadussõjas üheaegselt koguni kahe väga tugeva vastasega ja suutsid mõlemat võita. Võtkem neist eeskuju! Olgem üksteise suhtes mõistvamad – ei maksa kellegi väljaütlemistest paranoiliselt otsida seda, mida ta öelnud pole ja hakata teda juba ette sildistama kellekski, kes ta suure tõenäosusega pole (erandiks muidugi ekstreemsed, ühemõttelised juhtumid).
Olgem sõbralikud ja samas kindlameelsed!