Kas Päts oli reetur või rahva päästja?
Suud puhtaks enne Eesti Vabariigi 100. aastapäeva

tekst: Jaan Tamm
Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliige

Riigitelevisioon on võtnud toimetaja Urmas Vaino abil täita tänuväärse ülesande valgustada valupunkte, mis tänases Eesti ühiskonnas aktuaalsed tunduvad. Olgu siis tegemist alkoholi- või tervishoiuprobleemidega või mõne muu põletava küsimusega.
8. veebruaril oli selleks valitud Konstantin Pätsi problemaatika (alapealkirjaga „Kas Päts oli reetur või rahva päästja"), ehk see, kas Pätsile peaks ikka monumendi Toompeale püstitama.
Tegelikult on viimane küsimus kord kuumemalt, kord leigemalt aktiivne olnud juba alates 18. jaanuarist 2016. aastal, mil Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel esitasid vabaühendused riigikogu juhatusele pöördumise, milles tegid ettepaneku rajada riigi sajandaks sünnipäevaks Toompea lossi kõrvale Kuberneri aeda mälestusmärk Eesti Vabariigi väljakuulutajale ja esimesele valitsusjuhile Konstantin Pätsile.
Selle temperatuur on suures osas sõltunud sellest, kas lähenemas on mõni riiklik tähtpäev või muu tähelepanuväärne sündmus Eesti rahva ajaloos. Et aga veebruarikuine diskussioon eriti aktiivseks muutus, sõltus suuresti asjaolust, et sellesse langes nii Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks peetava Tartu rahu kui ka Eesti Demokraatliku Vabariigi väljakuulutamise (Iseseisvuspäeva) aastapäev. Neist esimene on oma piirileppest tuleneva poliitilise dimensiooni tõttu olnud rahva tähelepanu objektiks ja erakondade vahelise poliitilise kemplemise mõõdupuuks juba üle kahekümne viie aasta. Ka käimasoleva haldusreformiga (eriti Setumaaga seonduvalt) seoses lõid kired jälle lõkkele. Diskussiooni ägenemise põhipõhjuseks on aga tõenäoliselt riigikogu kantselei väljakuulutatud konkurss kontseptsiooni või ideekavandi saamiseks Toompeale Kuberneri aeda püstitatavale monumendile Eesti Vabariigi 100. juubelisünnipäevaks 2018. aastal. Diskussioonis osalejad on laias laastus jagunenud kaheks. Nendeks, kes leiavad, et ainuke mees, kellele monumenti rajada, on Konstantin Päts ning koht, kuhu see peaks tulema, on Kuberneri aed. Ning teisteks, kes arvavad, et K. Päts see küll ei peaks olema ning ka igasugusegi monumendi koht talle vajaks tõsist kaalumist. Seejuures kasutavad mõlemad pooled oma seisukohtade toetuseks Eesti Vabariigi ajalugu. Vahe on vaid selles, et esimesed tõstavad oma otsuse tegemisel kilbile K. Pätsi kui Eesti riigi peaaegu ainsat rajajat ning teised näevad temas Eesti Demokraatliku Vabariigi kui parlamentaarse riigi hävitajat ja vaikiva ajastu kehtestajat 1934. aastal, mille järelmiks oli hääletu alistumine 1939.–1940. aastal.

Vaatame korraks tagasi

Ehk oleks õige enne, kui avaliku (kulisside taga käib see niikuinii) diskussiooniga edasi minna, vaadata korraks siiski ka tagasi 1918. aastasse ehk ajastusse, mille üle samuti vaidlus käib. Eriti akuutseks muudab selle asjaolu, et jäänud on vähem kui aasta tollase Eesti Demokraatliku Vabariigi väljakuulutamise 100. aastapäevani ehk Iseseisvuspäevani. Ning kes ei tahaks sellega seoses oma riigi rajamisest rohkem teada. Võttes seejuures aluseks K. Pätsile monumendi püstitamise kõige kirglikuma eestvõitleja Trivimi Velliste artiklis „Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajaloogaˮ (Postimees, 3.09.2016) välja öeldud mõtet, et K. Pätsi kui äärmiselt vastuolulise persooni osa Eesti omariikluse tekkel ja hukul ei ole mõtet vältida, püüangi alljärgnevalt vaadelda mõningaid senini küllaltki meelevaldselt korratavaid samme Eesti omariikluse kujunemisloos ja K. Pätsi rolli selles. Eriti neid, mis puudutavad K. Pätsi kui Eesti riigi rajajat. Selleks meenutame kõigepealt kahte iseseisvuse väljakuulutamisele eelnenud ning järgnenud kuud.
1918. aasta 1. jaanuaril otsustasid Tallinnas Estonia Seltsimajas Ajutise Maanõukogu vanematekogu ja Maavalitsuse liikmed ning erakondade (v.a. enamlaste) esindajad lähemal ajal Eesti iseseisvuse välja kuulutada. Selle vajalikkuse üle arutleti ka ajakirjanduses. Nii ilmus juba 5. jaanuaril ajalehes Eesti Sõjamees rahvuslike erakondade ühispöördumine rahva poole, milles selgitati iseseisva Eesti Vabariigi loomise vajadust ja võimalikkust. Postimehes ilmus Jaan Tõnissoni üleskutse kõigile tegutseda iseseisvuse teokstegemise nimel, ajalehes Eesti aga Ants Piibu programmiline artikkel „Eesti poliitikaˮ, milles ta põhjendas ka iseseisvuse väljakuulutamise vajadust. K. Päts, kes 1917. aasta lõpupoole oli saanud Eesti Maavalitsuse esimeheks, ei saanud nendes ja järgnevates aktsioonides osaleda seetõttu, et vahepeal Eestis võimu haaranud enamlased olid ta juba 20. detsembril arreteerinud.
13.–14. jaanuaril otsustas Ajutise Maanõukogu vanematekogu koostada Iseseisvusmanifesti projekti, mille seejärel panid kokku Juhan Kukk, Jüri Jaakson ning Ferdinand Peterson. Selle väljakuulutamise organiseerimisega saadi siiski vabamalt hakata tegutsema alles pärast 18. veebruari, mil idarindel algas uus sakslaste pealetung. Viimase tulemusena hakkasid enamlased ja Vene sõjaväelased Eestist taanduma.
Samal päeval (18. veebruaril) võttis Eesti Maanõukogu vanematekogu ka eelnimetatud manifesti projekti vastu. 19.–20. veebruaril moodustatigi Tallinnas Haritlaste klubis toimunud Eesti poliitikute nõupidamisel erakorralise võimuorganina Eestimaa Päästmise Komitee, mille liikmed olid K. Konik, K. Päts ning J. Vilms. Kuna 21. veebruaril lõplikult valminud manifesti ettelugemine Haapsalus Saksa vägede varasema sinnajõudmise tõttu Päästekomiteel ebaõnnestus ning samalaadset katset Tartus päev hiljem korraldada tabas samuti ebaedu, lugeski selle 23. veebruaril Pärnu Endla Seltsimaja rõdult esmakordselt avalikult ette Maanõukogu liige Hugo Kuusner.
Seltsimaja katusel lehvis rahvuslipp, põlesid tõrvikud, pärast ettelugemist lauldi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõmˮ. Eesti 2. jalaväepolgu 3. pataljoni (Pärnu) sõdurid lasid aupauke, mille järel toimus Eesti pataljoni roodude ja komandode rongkäik, mida võiks pidada ka Eesti Vabariigi ajaloo esimeseks paraadiks. Marsil osalenud Pärnu asutuste ja mitmesuguste organisatsioonide esindajad kogunesid seejärel Pärnu raekotta, kus koostati ka „Akt Eesti demokraatliku vabariigi väljakuulutamise kohta Pärnu linnasˮ. Sellega oligi Eesti Vabariik välja kuulutatud. Järgmistel päevadel luges Iseseisvusmanifesti ette veel linnapea Gustav Talsi Viljandi kohtuhoone trepil (24. veebruaril) ning Paide turuplatsil (25. veebruaril).
Tallinnaga oli olukord oluliselt keerulisem. Seoses sakslaste jätkuva hoogsa pealetungiga võtsid rahvuslased 24./25. veebruaril taanduvatelt enamlastelt üle võimu ka Tallinnas, kuid ebakindla olukorra tõttu (sadamas ja reidil seisis endiselt Vene laevastik, mis alles 25. veebruaril alustas siit jääretke Helsingisse) mingit suuremamahulist avalikku rahvakogunemist, ammugi Eesti Vabariigi väljakuulutamist organiseerida ei õnnestunudki.
24. veebruaril suutis Konstantin Konik küll käivitada Iseseisvusmanifesti trükkimise ning sama päeva õhtupoolikul kella viie paiku asuti seda majaseintele kleepima. Seejärel õnnestus delegatsioonil koosseisus Konstantin Konik, Andres Larka ja Nikolai Reek saavutada 24. veebruari õhtul Saksa vägede Saue mõisas dislotseerunud juhtkonnaga kokkulepe, et sakslaste väekoondis enne 25. veebruari lõunat Tallinna ei sisene. Sellega võideti aega parasjagu niipalju, et vastavalt Päästekomitee 24. veebruari õhtupoolikul välja antud päevakäsule suudeti 25. veebruari hommikupoole Iseseisvusmanifesti Tallinnas levitada ning pidada koolides vastavasisulisi aktusi ja kirikutes jumalateenistusi. Viimased toimusid küll ainult eestlaste kogudustes. Mingeid pidulikke Iseseisvusmanifesti ettelugemisi ei toimunud ega vastavaid akte Tallinnas ei koostatud. Seetõttu tulebki Pärnus koostatud akti pidada ainsaks dokumendiks Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta.

"Eesti päästekomitee". Parikaste fotograafia 1919. Wikipedia

Alati on olemas kaks ajalugu

Olles Tartu Riikliku Ülikooli (TÜ) kauaaegse Eesti ajaloo professori Sulev Vahtre õpilane ning kuuludes ka tema juhendatud Eesti ajaloo ringi, mäletan oma stuudiumist (õigemini küll tema kodus toimunud, kitsamalt Eesti ajalugu puudutavatest vestlustest), et alati on olemas kaks ajalugu: üks, mis tugineb ajaloofaktidel ja teine, mis põhineb usul. Viimast ei maksa siiski samastada religiooniga, vaid ajaloolisel pärimusel või müütidel ja legendidel põhineva pärimusajalooga, mille loojateks võivad olla nii kodanikud ise kui ka selleks loodud riiklikud institutsioonid.
K. Pätsi puhul tulekski eelkirjeldatud perioodi ajaloo loojaks pidada teda ennast või tema pärast 1934. aasta riigipööret ja vaikiva ajastu algust loodud Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talituse (aasta hiljem muudeti see Riiklikuks Propaganda Talituseks) loodud kuvandit. Selle loomisel võeti kasutusele ka EV rajamise perioodist ja algusaegadest pärinevad fotod ning kunstiteosed. Olgu siis selleks valmistamise aastaarvu 1919 kandev vendade Parikaste fotomontaaž pealkirjaga EESTI PÄÄSTEKOMITEE 24 II 1918, kus alfabeetilises järjekorras reastatuna on K. Päts K. Koniku ja J. Vilmsiga võrreldes keskel ja mõnevõrra kõrgemalgi, või Maximilian Maksolly 1925/1926. aasta maal „Eesti Vabariigi väljakuulutamineˮ. Tallinna Linnamuuseumis säilitataval maalil on kujutatud tõesti J. Vilmsi, K. Pätsi ja K. Konikut endise Vene Krediidipanga hoones, kus K. Päts hoiab käes Iseseisvusmanifesti. Tõsi on kujutatus vaid see, et tegemist on 19. veebruaril moodustatud Päästekomitee liikmetega. Nagu ajaloolased kinnitavad, pole sellisel kujul sündmust aga kunagi toimunud.
Taolise legendi senini elus püsimisele nn pärimusajaloole toetuvatel ja K. Pätsi monumendi püstitamist nõudvate vabaühenduste hulgas ajal, mil ajaloofaktid seda enam ammu ei toeta, aitab kindlasti ka kaasa Eesti Panga seinale K. Pätsi Buraševost tagasi toodud põrmu Metsakalmistule sängitamisele 1990. aasta 21. oktoobril eelnenud vastavasisulise tahvli paigaldamine.
Tegelikult ringleb Iseseisvusmanifesti ettelugemisest Tallinnas koguni kolm legendi. Lisaks Maksolly maalil kujutatule räägitakse ka Tallinna komandandiks määratud alamleitnant Konrad Rotschildi poolt selle ettelugemisest endise Vene krediidipanga trepil 24. veebruari pärastlõunal. Kuigi Tallinnas algas manifesti üleskleepimine juba 24. veebruari õhtupimeduses, loeti see Tallinnas ette alles 25. veebruari hommikul, eelkõige koolides. Kolmanda legendi järgi olevat Iseseisvusmanifesti ettelugejaks 25. veebruaril olnud hoopiski vahepeal vastavalt Päästekomitee päevakäsule nr 5 ajutise valitsuse peaministriks saanud Konstantin Päts ning see toimunud keskpäeval hoopiski reaalkooli trepil, enne sakslaste Tallinna sissetulekut aset leidnud Tallinnas olevate eesti väeosade sõjaväeparaadi.
Samasugune segadus valitseb K. Pätsi rolli osas ka nimetatud Ajutise valitsuse juhtimisel. Formaalselt oli kolmeliikimeline Päästmise komitee ehk K. Päts iseennast selle peaministriks kinnitanud, samuti oli paika pandud ka teised ministrikohad. K. Pätsi asetäitjaks oli määratud teine Päästekomitee liige Jüri Vilms, sõjaministriks aga Saksa sõjaväevõimudega Sauel edukalt läbirääkimisi pidanud Andres Larka (tollal veel tsaariarmee aukraadiga alampolkovnik, hiljem üks kolmest esimesest EV kindralist) . Teatavasti marssisidki vastavalt Sauel saavutatud kokkuleppele 25. veebruari lõunaajal Tallinna Saksa Põhjakorpuse väeosad komandöri kindral Adolf von Seckendorfi juhtimisel. Nendega püüdsid koheselt ühendust võtta Eestimaa Päästmise komitee liikmed, kuid Toompea lossi asunud kindral keeldus kontakteerumast nii Komitee kui ka Eesti Ajutise Valitsusega. Et mingisugust juriidilist Eesti Ajutist Valitsust ei ole olemas ning suhtlemine sellise organiga on mõeldamatu, teatas kindral Seckendorff veel ka 1. ja 16. märtsil, mil Päästekomitee liikmed järjekordselt temaga kontakti taotlesid. Nagu teada, lasid sakslased Helsingis 16. aprillil maha Jüri Vilmsi, kes 24. veebruari Päästekomitee päevakäsu järgi oli saanud Ajutise valitsuse peaministri asetäitjaks ning kohtuministriks. Teine Päästekomitee ning ja pea- ja siseministriks määratud K. Pätsi aga arreteerisid sakslased 16. juunil ning saadeti Valgevenesse interneeritute laagrisse, mistõttult sai Eesti Ajutine Valitsus vabamalt tegutsema hakata alles peale 9. novembrit, mil Saksamaa kuulutati vabariigiks.
10. novembril pärast J. Vilmsi hukkamist ja K. Pätsi vangistamist kohtuski Ajutise Valitsuse peaministri kohusetäitjaks ja kohtuministriks saanud Jaan Poska kindral von Seckendorffiga, kes andiski loa Ajutise Valitsuse tegevusse astumiseks. 11. novembril kogunes Eesti Ajutine Valitsus eesotsas J. Poskaga ning koosseisus Ferdinand Peterson, Jaan Raamot ja Juhan Kukk oma esimesele legaalsele istungile. Samal päeval tegi nimetatud valitsuse volitusel Jaan Poska ka „Eesti Ajutise Valitsuse pöördumise Eestimaa Rahvasteleˮ ning 19. novembril kirjutasid Saksamaa Baltikumi ülemkomissar August Winnig ja Eesti Ajutise Valitsuse esindajad Ado Birk, Konstantin Konik, Heinrich Luht, Ferdinand Peterson ja William Puhk Riias võimu üleandmise lepingule alla. Leping sätestas, et etnilisel Eesti alal teostab kõrgeimat riigivõimu Eesti Maanõukogu ees vastutav Ajutine Valitsus, kelle kätte läheb võim lõplikult alates 21. novembrist. Alates 27. novembrist, mil Maanõukogu kinnitas Eesti Ajutise Valitsuse lõpliku koosseisu, sekkus Eesti riigi juhtimisse ka vahepeal vangilaagritest Eestisse tagasijõudnud ning peaministrina ametisse kinnitatud K. Päts.

Hetk Konstantin Pätsi ausamba avamisest Tahku­rannas 25. juunil 1939. Foto Wikipedia

Ühiskonnategelasi oli rohkem

Ülaltoodud ekskursis Eesti Vabariigi algusaegadesse on kujukalt näha, et selle rajamisel ja juhtimisel on osalenud oluliselt rohkem tollaseid ühiskonnategelasi, kui seda Pätsi „uskuˮ olevate isikute nõudmistes monumendi püstitamiseks vaid Konstantin Pätsile soovitakse näidata.
Teise momendina tuleks rõhutada, et vabaühenduste esindajad pöördumis Riigikogule eksivad, kui nad ütlevad, et Eesti Vabariigi esimese presidendi mälestuse jäädvustamisele ei ole piisavalt tähelepanu pööratud. Et Konstantin Päts oli ka Vabadusristi kavaler (VR I/1; VR III/1), siis on kapitaalse koguteose „Vabadusristi Kavaleridˮ autorid Jaak Pihlak, Mati Strauss ning Ain Krillo nimetatud raamatus üles loetlenud ka kõik mälestusmärgid ja mälestustahvlid, mis on otseselt Talle püstitatud või kus tema nimi koos teistega peal on: mälestussammas Tahkurannas (1939–1940, taastas Muinsuskaitse Seltsi 1989), mälestuskivi Kloostrimetsas tema kunagises koduõues (1989), mälestustahvlid Riias endises vaimulikus seminaris, kus K. Päts õppis (1992), Ufas tema elukohas (1994), Haanja rahvamajal (1998), mälestusmärk Soomes Vantaas maapaokohas (1998), büst Kadriorus presidendikantselei Roosiaias (2006), mälestuskivi Tveri kubermangus Buraševos tema esmases matmispaigas (2016, mistõttu seda veel nimetatud Vabadusristi kavaleride raamatus ei ole) ning vähemalt viis tahvlit, kus tema nimi on peal: Pärnu PG vilistlastele (1994), Toompea lossi hoovis (2000), Kadrioru presidendilossil (2001), Tori kirikus (2004) ja Pärnus kunagisel kodumajal (2011).
Kuigi lubasin artikli algul, et peatun pikemalt vaid Eesti Vabariigi tekkimisel ja K. Pätsi osal selles, tuleks lõpetuseks siiski põgusalt peatuda ka juriidilisel hinnangul, mille andis K. Pätsi käitumisele vaikiva ajastu tekkimisel filosoofiadoktor Jaak Valge oma esinemises Riigikogu õiguskomisjonis mõni aeg tagasi. Õigemini tuues välja sellest vaid kaks tsitaati1: 19. märtsil [1934] antud dekreediga teatas Päts, et riigivanema ja Riigikogu valimised on kaitseseisukorra lõpuni edasi lükatud. Selle dekreediga ignoreeriti esiteks põhiseaduse § 60, mis keelas otseselt riigivanema dekreediga muuta Riigikogu valimise seadust, ning teiseks põhiseaduse II osa, kus oli sätestatud, et valimised peavad toimuma hiljemalt saja päeva jooksul alates põhiseaduse muudatuste kehtima hakkamisest. Märkigem, et need sätted, kuidas põhiseadus kehtima hakkab, olid üksüheselt üle võetud Riigikogu varem koostatud eelnõust, ning nad olid nii seatud, et välistada presidendi või riigivanema sekkumise põhiseaduse kehtivusse või valimiste edasilükkamisse. Seda sai teha ainult põhiseadust „rikkudesˮ. Laidoneri määramine ülemjuhatajaks oli aga põhiseaduse § 80 järgi võimalik vaid mobilisatsiooni välja kuulutamise või sõja alguse puhul. Laidoneri määramine ülemjuhatajaks võttis rahvalt kohtu kaitse, sest ülemjuhataja otsuseid ei saanud kaevata Riigikohtusse.